Spending our time like we are millionaires

"Ma ei tulnud siis selle pealegi," lausus Colin. Pealegi oleksid nad siis ilmselt kinno hiljaks jäänud. Praegu peavad nad seda ka arvestama, et nad peavad kogu tavaari ise koju tassima. Nii et väga palju ei saagi osta. "Saad enda midagi head. Ma juba teadsin seda, ilma et sa seda ütlemagi oleksid pidanud," muigas noormees.

"Me kumbki vist ei tulnud," muigas Phoebe, kes ka ise ei taibanud siis tükikest paberit otsida. Tema oleks ikka kiirelt saanud kõik üles kirjutada, kuigi mingit erilist reidi poleks nad ikka jõudnud teha, sest süüa oli veel vaja ja selleks et saaks süüa, pidi selle söögi kõigepealt valmis ka tegema. "Kuidas sa seda küll teadsid?" tegi Phoebs imestunud näo ning raputas pead.

"Mnjah, tuleb välja, et leidlikust pole meile just palju jagatud," muigas Colin ning hüppas kergelt üle suurema lombi, sest läbi ta sellest nagu väga jalutada ei soovinud. "Sest peaaegu igakord kui me poodi läheme, väljud sa sealt millegi magusaga," teatas vend uhkelt, vaadates enda õele otsa. Phoebsile meeldis magus ja selle oli Colin juba ammu selgeks saanud.

OT: Oh, sul on nii ilus ümmargune number 1000

"Meil ei pruugi olla küll leidlikkust, aga meile on antud vähemalt välimust ja ütleme nii, et seda plärageeni ka rohkem kui küll," muigas Phoebs, kuid tuli ise korraks vihmavarju alt ära, et selle porilombi ümber minna, ehkki lõbusam oleks olnud ka sellest lihtsalt üle hüpata. "Magus on lihtsalt must have," sõnas õeraas. Tihti läks neiu veel enne tööle minekut poest läbi, et mõni šokolaaditahvel endale osta.

OT: Jah, ei tohigi rohkem vastata

"Tõsi. Nii et täitsa ebaõnnestunud me ei olegi," muigas Colin ja jälgis õde, kui too vihmavarju alt välja läks, et ümber lombi jalutada. Noh, leidlikusest rääkides... "Mõnikord tõesti," nõustus noormees. Samas ei saaks öelda, et Colin mingi suur magusasõber oleks. Küll aga meeldis talle jäätis. Eriti kuumal suvepäeval. "Mõtle siis, mida magusat sa tahad, sest tervet magusaletti ma sulle kahjus või õnneks ostma hakka," turtstas mees.

OT: Haha, 1001 on ka kena

"Me ei saagi mingisugused imeinimesed olla, kes absoluutselt kõigega hiilgavad," lausus Phoebs. Imeinimene oli see sipupükstes mees kinoekraanilt, kes oma võimetega maailma päästis, aga see las jäädagi ainult filmidesse. "Vähemalt üks šokolaaditahvel on parem kui need energiajoogid, mille maitse on ausalt öeldes rõve," rääkis neiu. Ta oli küll suur magusasõber, aga energiajooke ta vihkas. Nende lõhn oli juba vastik, mis siis veel maitsest rääkida. "Nagu sa peaksidki seda tegema," turtsatas Phoebs. "Tume šokolaad kärab küll," jõudis ta kohe otsusele, kui nad vennaga juba poe juures olid.

Tõsi. Keegi pole täiuslik. Pole ka nemad mingi erand. Maailma olekski igav, kui kõik kõike oskaksid. "Energiajoogid lõhnavad tõesti nagu mingid pesuvahendid ja ausalt öeldes annavad nad küll alguses sulle suure energialaksu, aga pärast oled mitu korda väsinum kui enne," seletas Colin. Ülikooli ajal sai küll natuke energiajooke joodud, aga noormees asendas nad peagi lihtsalt kange kohviga. Töötas isegi paremini, oli odavam ja maitses hästi. "Selge," noogutas Colin ja astus poodi sisse. Nüüd sai vihmavarju kokku panna, kuigi see tilkus mõnusalt. Kuna ta ei viitsinud korvi käes hoida, võttis ta ühe ostukäru ning pani vihmavarju ka sinna püsti. "Nii, hakkame siis pihta," hingas COlin sügavalt sisse-välja nagu hakkaksid nad midagi eriti rasket tegema. Alustuseks sai kohe saia ja leiba võetud, siis midagi võileiva peale panekuks või, vorst, juust ja mingi määre. Natuke juurvilju toidu tegemiseks, mõned kuivained nagu riis, tatar, pasta. Isegi lasanje plaadid ostis Colin seekord, sest ta mõtles, et nad pole seda ammu söönud. Joogiks piima ja mahla. Ja noh paar õlut ei olnud ka halb valik. Phoebe sai enda tumeda šokolaadi ja lisaks ostis Colin neile jäätist, mida võib-olla mõni õhtu süüa. Viimasena asetas mees kärusse munad. "On veel midagi?" vaatas ta õele küsivalt otsa.

"Pesuvahendid," naeris Phoebe ja raputas pead, kuigi nõustus vennaga. Paras keemia ikkagi. Kohv Phoebele küll ei meeldinud, aga tema saigi oma pisikese energialaksu tavaliselt magusast. Tüdruk astus venna järel poodi ning kõndis tema järel, kui mees ostukäru võttis. "Täna õhtuks võikski lasanjet teha," kommenteeris tüdruk, kui vend need lasanjeplaadid juba kärusse asetas. Saabki õhtul jälle koos kokata, sest ema pidi hilja tulema. Kuulnud venna küsimust, jäi Phoebe hetkeks mõtlema ja heitis siis pilgu kärusse, kus juba niigi palju kraami oli. "Vist mitte," vastas õeraas. "Võime kassasse minna, kui sul midagi viimasel hetkel jälle meelde ei tule."

"Noh, kui sa lasanjet tahad, siis peaks ilmselt hakkliha ja riivjuustu ostma. Lisaks veel tomatipasta ka," sõnas Colin. Ta vaatas korraks kassade poole ja siis saali poole, hakates jälle käru lükkama. Ta pani kärusse tomatipasta, kaks väikest kotikest riivjuustu, kaks pakki hakkliha ja ühed viinerid võttis ta ka, sest siis ei pea nad niipea jälle uuesti poodi tulema. "Nüüd peaks küll kõik olema," oli tüüp üsna kindel ning jalutas kassasse, kus asju lindile hakkas panema. Kassast võttis ta kaks kilekotti ka, sest käes nad neid asju muidu koju ilmselt ära ei vea.

"Saamegi koos kokata jälle peale selle paberlaevukeste voltimise," muigas Phoebe, kui Colin veel puuduvad toiduained ostukärusse ladus. Ta jalutas vennaga kaasa, kuni kassani jõudis ja tüübi küsimust kuulis. Veel üks pilk kärusse ja Phoebe arust oli ka vähemalt kõik. "Nüüd peaks küll olema," vastas näitsik. Niisiis võis kauba ära maksta ja koju minna.

"Täna on ikka tõeline õe-venna päev meil," muigas Colin. Kui kõik asjad läbi olid löödud, maksis Colin kõige eest enda kaardiga ning jalutas peagi, tšekk näpus, turvaväravatest läbi, kus asjad veel kotti ladus. "Võtad ka ühe koti või pean mina koormaeeslit mängima?" küsis Colin õelt. Ühte kotti said natuke kergemad asjad. Selle annaks tüüp näitsikule, sest lisaks kotile peab ta ju vihmavarju ka veel hoidma.

"Väike kvaliteetaeg ei tee kunagi paha. Sa oled viimasel ajal nii harva kodus ju, kuigi ma ise ka parem pole," lausus Phoebs. Vennal oli stuudio ja siis see naine, kelle nime kuulminegi Phoebe juba silmi pööritama paneb, pealegi on neil veel laps tulemas. Samas oli Phoebe õhtuti Shootersis tööl ja päeval enamasti lihtsalt väljas, et sõbrad ei arvaks, nagu oleks tüdruk nad ära unustanud. "Kui need kaks kotti sinul näpu otsas on, oled sa nagu mustlane nende suurte pampudega, kuigi ma vist pole meessoost mustlast veel näinudki," muigas Phoebs. "Ja kuna sul on vihmavari, siis anna see kergem mulle. Saangi jälle kasulik olla, mitte niisama sul sabas jõlkuda."

"Ma tõesti üritan kõigi jaoks aega leida, aga Phoebe sa parem hakka harjuma mõttega, et ühel hetkel kolin ma kodust välja," lausus noormees. Nad ei olnud seda küll Lucyga enam eriti arutanud, aga kui laps ükskord sündima peaks, siis tahaks Colin ikka, et tal oleks iga päev võimalik enda poega või tütart näha. "Aga palun..." ulatas noormees ühe koti õele, "aga seda ma küll aru ei saa, kust otsast ma mustlast meenutan." Ta tõi kuuldavale ühe turtsatuse ning avas järgmisel hetkel vihmavarju, astudes seekord esimesena poest välja. Ta ootas Phoebsi ära ning siis tuli suund kodu poole võtta.

"Seda teed sa niikuinii, aga katsu siis oma väikest õde mitte ära unustada ja tule vahepeal ikka külla," lausus Phoebe, kuid jäi mõtlema, et see aeg ei olegi enam nii väga kaugel. Natuke kurb oli mõelda küll kui vaikseks see väike maja siis jääb ja Phoebe emaga kahekesi hakkab olema, aga Colin hakkas juba oma elu peale minema ning varem või hiljem teeb seda ka Phoebe. Ega Phoebegi kaua Tree Hillis ei ole, sest juba aasta pärast (kui hästi läheb) pakib ta oma asjad kokku ja lendab Chicagosse, kus neiu ülikooli läheb. Võtnud ühe koti enda kätte, astus Phoebe venna järel poest välja ning kõndis vihmavarju all. "Siis meenutaksid, kui sul need mõlemad pambud käe otsas oleks, aga hetkel oled sa lihtsalt hooliv vanem vend, kes oma õega vihmavarju jagab," muigas tüdruk Colini kõrval kõndides.

"Seda kindlasti," lausus Colin, sest ega võõraks ta küll jääda ei kavatsenud. Nende perekond on niigi juba isa tõttu pisut lagunenud. Kui tema ka ära kaoks, siis jäävad naised kahekesi. Kui Phoebs ka järgmisel sügisel ära kaob, siis jääb ema ju üksinda. "Nagu mõni armas stseen mõnest filmist," muigas noormees pisut irooniliselt, jalutades õe kõrval edasi, üritades neid mõlemaid vihmavarju all hoida.