Spending our time like we are millionaires

"Täpselt. Ei tea, kas peaks juba vananemis vastaseid kreeme ostma või?" küsis Colin lõbusalt, kuid ilmselgelt tegi ta nalja. Lihtsalt see kolmkümmend on alati nii kaugel paistnud, aga nüüd on peaaegu et nurga taga juba. Colin noogutas etteteatamise osas. "Ma arvan, et me jõuame täitsa parasjagu," lausus noormees ning vaatas Phoebele naeratades otsa.

"Ma ei taha sind küll solvata, aga praegu kõlad sa küll nagu naine, kes paaniliselt kolmekümnendate lähenemist kardab," lausus Phoebe ja puhkes naerma. Kuhu see mehelikkus äkki kadus? Phoebe küll ei ole näinud, et mehed üldse selliste asjade pärast muretseksid. "Või... Oota, kas ma näen juba halli juuksekarva?" tögas tüdruk ja silmitses hetkeks venna juukseid, kus ta tegelikult veel kübetki halli ei näinud. "Nagu enam mingi hull maa minna ka oleks," muigas Phoebs venna sõnade peale, kui nad juba sillale hakkasid jõudma. Natuke veel ja ongi kohal.

Colin vaatas õele otsa ja hakkas lihtsalt naerma. Tal ei olnud selle peale midagi kosta lihtsalt. Tema elu ei olnud tegelikult sugugi halb ja seega võib ta julgelt uuele kümnele vastu minna. Töö ja perekond on loodud. Seega on ta täitsa kenasti järje peal. "Tead su enda juuksed on hallid varsti," lausus noormees õe suunas silmi kissitades. "Noh, jõuamegi siis parasjagu nii et natuke aega jääb ülegi," parandas Colin enda lauset.

Ka Phoebe ei suutnud tõsiseks jääda, kui vend enam midagi öelda ei osanud. Lõpuks pani temagi oma ütlemistega tüübil suu kinni, kuigi tavaliselt on ikka vastupidi. Kuulnud venna sõnu, jäi Phoebe kulmu kortsutades Colinile otsa vaatama. "Võimatu," turtsatas ta ja võttis ühe oma musta juuksesalgu sõrmede vahele. "Ma pole veel isegi mitte kakskümmend," muigas ta ja lasi juuksesalgust lahti. Halli polnud veel kuskilt näha. "Hea, kui me kuivakski jääme," sõnas Phoebs, kui äkki müristamist kuulis. Õnneks veel vihma ei tibutanud, kuid varsti tuleb vist ikka vihmavari võtta.

"Äkki sul on mingi eriti varajane hallinemine," sõnas Colin turtsatusega, kui Phoebe enda vanuse ettekäändeks tõi. "Ära nüüd ära ka sõna," lausus mees, kui müristamine läbi sai ja taevas aina tumedamaks läks. Ega tuulgi enam väga nõrk ei olnud, aga kino ootas ja seega polnud vaja sellele tähelepanu pöörata. Küll nad pärast koju saavad. Oleneb muidugi, kas kuivalt või märjalt.

"Ähh, ise sa hallined," turtsatas Phoebe ja andis vennale õrna tutaka õla pihta. "Eks ma katsun jah mitte ära sõnuda. Sinu õnneks võin öelda, et nõiavõimeid mul pole," muigas Phoebs. Nagu millegi ärasõnumiseks üldse nõiavõimeid vajagi oleks. Mõni inimene lihtsalt suudab kõik ära sõnuda. "Aga äike iseenesest on väga lahe," sõnas neiu. Phoebele on alati äike meeldinud, kuid paduvihmast neiu just vaimustuses polnud.

"Ma tänan," sõnas Colin irooniliselt, kui Phoebe talle vastu õlga ühe tutaka virutas. Õnneks ei olnud see just eriti valus. Pigem ajas naerma kergelt. "Kes seda teab," turtstas mees, justkui võiks tema väike õde tõesti nõid olla. "Räägib tüdruk, kes väiksena suure tormi ajal minu voodisse ronis. Mäletad seda?" vaatas Colin küsivalt õele otsa. Tüdruk oli siis ikka väga väike. Huvitav, et millalgi läks see Phoebsil üle ja nüüd see talle tõesti meeldib.

"You're welcome," muigas Phoebe. Ta ei tahtnudki venda valusalt lüüa, kuid lootis, et Colin nüüd kõigile ei räägi, kui vägivaldne väike õde tal on. Aurora vaatas järjest tumenevat ja kuulas venna juttu, kuigi müristamine muutus ka järjest kõvemaks. Colini jutt pani Phoebe kergelt turtsatama, sest see ei kõlanud üldse tema moodi. Vähemalt mitte selle Phoebe moodi, kellele äike meeldib. "Sa ajad mingit jama, ma ei mäleta seda," turtsatas Phoebe ja kortsutas kulmu. Ta tõesti ei mäletanud seda. "Ma mäletan seda, kuidas sa mind paberlaevukest õpetasid voltima ja siis me neid porilompides ujutasime," rääkis näitsik mõnest oma mälestusest, mis talle meelde tuli.

"Ei aja ma mingit jama. Täitsa tõsi, kuigi ma ei saa siiani aru, miks sa vanemate juurde ei läinud, vaid minu üles pidid ajama," muigas Colin, olles samal ajal üsna mõtlik. Ju nad on siis juba noorest saati üsna lähedased olnud. "Jaa, seda ma mäletan," lausus noormees, minnes tüdrukuga sellesse mälestuste reisi kaasa, "kuigi enam ei ole ma kindel, kas ma isegi neid voltida oskan. Peaks vist tuleviku mõttes selgeks õppima jälle."

Phoebe hakkas naerma, kui venna juttu kuulis. Talle tõesti ei meenunud sellest midagi, aga naljakas oli kuulata. "Ju ma arvasin, et mul polnud nende juures piisavalt ruumi," oletas Phoebe. "Aga sa ei lasknud kellelgi mulle kunagi liiga ka teha ja siis ei julgenud keegi mul enam midagi liivakastis käest ära ka võtta." Seda Phoebe mäletas, kui tuliselt vend tema kaitseks alati välja oli astunud, kui keegi tüdrukut kiusata tahtis. Nüüd oli neiu aga juba piisavalt vana ja oskas ka ise enda eest seista, kui vaja. Ikkagi oli see armas mälestus. "Ma vist oskan, aga mul pole hetkel millegi proovida ka. Sulle tuleks muidugi see oskus jälle kasuks," sõnas Phoebe. Kuigi talle Lucy ei meeldinud, polnud Phoebel beebi vastu midagi. Tegelikult oleks selline pisike tegelane ju täitsa tore.

"Jah, kaitsev vanem vend, nagu ma olen," muigas Colin, kuulates õe juttu ning lastes vanadel hetkedel enda silmade eest mööda vihiseda. Neil oli ikka tegelikult päris tore lapsepõlv olnud. Kahkesi koos on ju ikka huvitavam kui üksinda. "Koju jõuame, siis vaatame, kas mäletame," pakkus noormees. Kui vihma ka veel peaks tulema, siis peaksid lombid ka kohe olemas olema nagu tellitult.

"Tegelikult parim vend," sõnas Phoebe. Tegelikult ei mäletanud neiu, et nad lapsepõlves eriti kakelnud oleks, sest juba siis nad hoidsid teineteist, aga nüüdki tuleb tülisid ette harva. "Jah, me võime ju proovida," nõustus Phoebe, kui nägi, et kino juba paistab. Tundub, et sinna jõuavad õde-vend igatahes kuivalt. Aurora näole ilmus muie, kui talle tulid meelde lapsepõlves tehtud lollused. "Toiduga oli ka vahepeal äge mängida. Need toidusõjad," lausus neiu ja hakkas kergelt naerma.

"Sa oled täna kuidagi eriti lahke nende sõnadega, aga ma tänan," noogutas Colin ja vaatas õele otsa. Neil on jah see venna-õe suhe täitsa hästi välja kukkunud. Kõik oli tasakaalus nii hoolimine kui ka kiusamine. "Noh, need toidusõjad meeldisid meile, aga kohe kindlasti mitte meie vanematele. Ma arvan, et neid me kordama ei hakka," muigas noormees, viies silmad kinole, mis iga sammuga aina lähemale jõudis.

"Järelikult on lihtsalt hea päev, sest mul ongi lahke tuju," lausus Phoebe. Samas ei saanud tüdruk aru, et ta oleks kuidagi lahkem kui tavaliselt, võib-olla oli ta lihtsalt natuke avatumaks muutunud, kuigi vennale rääkis ta niikuinii alati kõigest. "Jah, eks me nende eest saime alati korraliku peapesu, sest kartulipudrulärakaid polnud seintelt just kõige kergem maha saada ja me ise olime ka parajad põrsad," naeris Phoebe, kuid nõustus Coliniga, et toidusõdu nad enam pidama ei hakka.

"Mnjah, olid ajad..." raputas Colin enda pead. Samas ei saaks öelda, et nad mingid väga halvad lapsed oleksid olnud, kuigi siin-seal tuli ikka natuke reeglitest üle astumisi ette ja lolluste tegemistes olid nad lausa meistrid, sest kui vanem vend ikka midagi ees teeb, siis noorem õde peab ju kohe järele tegema. Kui järjekordne mürin noormehe kõrvu kostis, vaatas ta kahtlevalt tumedaid pilvi. Õnneks oli kino paari sammu kaugusel.