Spending our time like we are millionaires

"Ma arvan, et see üks päev jääb raudselt väheks, seega võiks ikka ööseks jääda," lausus Phoebe, kuid äkki tuli talle veel üks mõte. "Aga samas me ei pea kellegi juurde jääma, võiksime telgi ka võtta," rääkis neiu oma ideest. Siis saaks ühendada kaks asja - telkimise ja Richmondi reisi. Pealegi polnud Phoebe juba ammu telkimas ka käinud. "Kas Colin Jeff Hollowayle meeldib siis liguneda?" noris näitsik vastu ja viskas samuti nahktagi selga, enne kui koos vennaga kodust lahkus.

"Tõsiselt? Ma ei viitsi telgiga jännata. Pealegi kuhu sa selle telgi seal Richmondis panna kavatsed? Keset parki või?" muigas noormees. Ta tegi õe norimise peale nägusid, enne kui majast välja astus. Colin isegi ei hakanud õe sõnadele reageerima. "Tead... ole kuss parem," sõnas noormees viimaks.

"Mitte keset parki, aga mõni koht selleks ju ikka on. Milleks need laagriplatsid siis igas jumala kohas peavad olema?" seletas Phoebe. Nojah, need laagriplatsid jäävad tihti väga kaugele, nii et selles mõttes on vennal õigus ka. Ei tule vist sellest telkimisest ikka midagi välja. "Aga noh, eks crashime siis kellegi juurde." Kuulnud, kuidas Colin tüdrukul kuss palus olla, hakkas Phoebe nii kõva häälega naerma, et terve tänav kajas. "Ei ole, mul alles nüüd läks lõbusaks. Sa oledki mind ise juba küllalt kiusata saanud, nii et nüüd on minu kord," ütles ta lõpuks vennale ning müksas teda õrnalt. Nii hea oli ikka kiuslik olla.

"Laagriplatse on tõesti palju... linnast väljas," lausus Colin, vaadates õele otsa. Küll nad seda telkimist mõnel teisel korral teha saavad ja palju lähemal Tree Hillile. "Mis sa siis tegema hakkad? Rääkima vahet pidatama?" küsis noormees turtsatades. Õe naeru oli päris tore kuulda. Selle vastu ei olnud tal küll midagi.

"Seda küll," ohkas Phoebe. Niisiis tuleb kellelegi ikka külla minna, aga oligi hea, sest vanu sõpru on ka alati tore näha. "Jah, seda lõpmatut mula sa muidugi kuulata ei viitsi, kuigi sul ka suu kinni ei seisa," muigas näitsik venna küsimuse peale. Vähemalt tuli Colini suust päris häid kilde. "Tuleb siis mul ka papagoid mängida. Kuule... võtame papagoi?" teatas Phoebe. Selle linnu võib Behemoth ainult nahka panna.

"Miks mul on tunne, et sa ei ole sellest mõttest eriti vaimustunud, et me Richmondis kellegi juures ööbime?" vaatas Colin küsivalt õele otsa. Kas tal ei olnud seal siis nii häid sõpru? Noh, nad võivad ju mehe semude juures ka peatuda. "Õde-vend Jutukad, jah?" muigas noormees ja raputas enda pead. Nad olid täna ikka kahekesi eriti hea tuju peal. "Papag..eh? Sulle sellest kassist ei piisa või? Võta kui tahad, aga alles siis, kui mina välja olen kolinud," lausus Colin turtsudes.

"Sulle ainult tundub, sest muidu poleks ma nõustunud mitmeks päevaks jääma. Mul pole kellegi juures ööbimise vastu midagi," seletas Phoebe. Mõni hea sõber-sõbranna ju ikka seal oli, kuigi Phoebs sai läbi ka venna semudega. "Täielikud pläramootorid," noogutas õeraas. Hoolimata vihmaga ähvardavast ilmast, ei saanud tuju üle tõesti kurta. Täitsa lõbus oli. "Tünga said!" naeris Phoebe võidukalt ja plaksutas käsi, kui Colin tema papagoijuttu uskuma jäi. "Kass sööks ta ju niikuinii ära," arvas tüdruk. Seega ei tuleks mõne linnu võtmisest midagi välja.

Colin kuulas õde ja noogutas. Ilmselt mõne mehe semu juures nad peatuvadki, aga eks seda veel näeb. Colin peab nendega lihtsalt uuesti ühendust võtma. "Hull tüng küll. Sa võiksid endale päriselt ka papagoi võtta. Siis on kellega rääkida, kui mina ei viitsi," muigas noormees, "selleks, et kass teda ära ei sööks, pannakse lind puuri. Oled sellest kuulnud?"

"Olen ma siis tõesti mõnikord nii tüütu või?" küsis Phoebe teeseldud kurbusega. Seda kuuleb ju igalt poolt, et väiksed õed kipuvad vahel tüütud olema, aga selle peale neiu ise väga ei mõelnud. "See papagoi ka ju minuga muidu ei räägi, kui ise teda rääkima ei õpeta... ja ma arvan, et ta võib minult veel lollusi õppida," arvas Phoebs. Vahepeal hakkavad need linnud kordama ju ka seda, mida pidevalt öeldakse. "No jah, aga kui ta puurist välja pääseb mingi valemiga?" turtsatas tüdruk.

"Vahel, aga ära võta südamesse," sõnas Colin ja patsutas õele kergelt vastu õlga. Polnud see asi nii hull midagi. Tüütu tundus Phoebe siis, kui mees ise oli väsinud. "Seda enam. Siis on sul ju tööd tema rääkima õpetamisega. Kuule, ma peaksin sulle vist järgmisel sünnipäevaks papagoi muretsema," hakkas noormees naerma. "Siis ega ta nii loll ka ei ole, et maha istuma ja ootama jääb," pakkus mees. Ega tema ka mingi looma asjatundja polnud.

"See oli nüüd küll ikka hullult läbi lillede öeldud," muigas Phoebe, kuid ei lasknud end neist sõnadest mõjutada. Ta teadis seda isegi, et võis mõnikord tüütu olla ja ikka korralikult pinda käia, aga vähemalt sai ta venda oma parimaks sõbraks nimetada. "No sellisel juhul hakka juba otsima, sest oktoobrini on..." naeris Phoebe ja hakkas oma sõrmedel lugema, "üks, kaks, kolm... neli kuud." Polnudki see Phoebe sünnipäev enam nii kaugel midagi. "Oota... ma saan siis ju lõpuks ometi täisealiseks," taipas Phoebe. Hetkel polnud tüdruku jaoks mitte midagi magusamat teadmisest, et ta oli viimaseid kuid alaealine.

Colin muigas õe sõnade peale ning kehitas enda õlgu, justkui ei teaks ta, millest Phoebe siin räägib. "Vau, sa oled juba varsti päris vanake. Mis sa siis teha kavatsed, kui vanus kukub?" uuris Colin. Huvitav, kas Phoebs kavatses ka enda sünnipäeva pidada või tahtis ta pigem niisama rahulikult olla. Kingituse saab ta Colinilt nagu nii, aga vaevalt see papagoi on. Samas kes teab.

Vau, see oli nüüd küll huvitav küsimus. Phoebe küll ootas seda, aga ta polnud mõelnudki, mis ta siis teeb. Läbu ta vaevalt korraldada viitsib. "Vanake oled sina, kui sul 25 järgmine suvi kukub," muigas Phoebs. "Aga... sinna on nii palju aega ja samas ei ole ka. Ma ei tea. Võib-olla teen ainult pisikese istumise, kuhu kõik oma sõbrad, sinu ja ema kutsun. Või noh, teie niikuinii. Päris armas oleks ka see, kui keegi Richmondist enda ahtri siia viitsiks vedada, sest ma mingi suure läbuga vist jamama ei viitsi hakata. See jäägu minu kahekümnendaks," arvas Phoebe. Naljakas oli see, kui hästi tüdruk oma emaga läbi oli hakanud saama ja nüüd isaga tülis oli. Tree Hilli kolides oli see justkui vastupidi.

"Appikene, ära tuleta meelde," hakkas Colin naerma, kui õde tema vanuse valjult välja ütles. Noh, kaugel see kolmkümmendki enam on. "See kõlab päris mõnusalt. Eks sa anna teada, siis tulen ka kohale ikka. Parem oleks, kui sa kohe aegsasti ette teataksid," muigas noormees ning vaatas igaks juhuks kella, et nad liiga aeglaselt ka ei jalutaks.

"Kas mu vend kardab vananeda?" tögas Phoebe ja hakkas samuti naerma. Hetkel kõlas ta vend küll pigem nagu naine, kes hakkas samuti juba kolmekümnendatele eluaastatele lähenema. Nojah, see polnud ju tõesti enam kaugel. "Jah, sest sul on kogu aeg nii palju tegemist ja ma ei taha, et sa selle pärast mu sünnipäeva ära unustaks," sõnas neiu, arvates, et vähemalt nädal varem on ette teatamiseks piisav aeg. Õnneks on sinna veel neli kuud ja siis jõuab Phoebe mõelda, kuidas ta oma sünnipäeva ikka pidada kavatseb. "Kas meie tempo on piisav või jääb sellest väheks, et õigel ajal kohale jõuda?" uuris Phoebs, kui märkas, et vend kella vaatas.