Spending our time like we are millionaires

"Oleks jah naljakas, kui mina peaksin sind õpetama nüüd," muigas Phoebs ja vaatas, kuidas vend sama asjaga hakkama saab. Seletama või näitama ta midagi ei pidanud, kuna Colin otsustas ilmselgelt ise pusida. Kui mees laeva Phoebsile näitas, vaatas neiu seda eriti hindava pilguga ja hakkas naerma, kui sellel vägagi omapärast mustrit nägi. "Nii jah," noogutas Phoebs. "Ja plusspunktid selle kunstipärase... khm... mustri eest." Varsti tundis neiu, kuidas ahjust tulevad lõhnad köögi täitsid. "See lasanje võiks juba valmis saada," lausus ta ning tõmbas laua tagant välja tooli, et end istuma sättida.

"No, mis sellel siis nii hullusti viga on, et sa kohe naerma pead hakkama?" küsis Colin, uurides enda meistriteost, mis oli küll natuke kortsus, aga muidu täitsa korras, "vähemalt oskasin ma seda teha. See on kõige olulisem. Ja pluss punktid kunstipärasuse eest on ju suurepärane." Ta asetas laevukese lauale ning istus ka ise ühele toolile. "Võiks küll jah, aga me võime vahepeal tagaaias käia ja uurida, kas meie laevukesed vee peal ka püsivad," muigas Colin, kellel oli vist hetkel küll täielik lapsepõlve meenutamine käsil.

"See on lihtsalt niivõrd omapärane, et isegi mina jään alla. Suudad sa päriselt ette kujutada laeva, mis oleks justkui kortsus?" vastas Phoebs ja hakkas venna küsimuse peale veel rohkem naerma. Ei, tema sellist laeva ette ei kujutanud, aga äge nägi see ikka välja. "Davai, lähme," oli Phoebe Colini ettepanekuga kohe nõus ning ajanud end toolilt püsti, võttis tüdruk ära sokid ja keris püksisääri natuke ülespoole. Tema läheb paljajalu, saab niisamagi juba porilompides plätserdada.

"Kõik ei peagi alati täiuslik olema," naeris Colin ja võttis enda mannetu laevakese kaasa, kui tüdruk välja hakkas minema. Noormees tõmbas lihtsalt jalanõud jalga ja läks enda särgi ja teksadega välja. Seal ei sadanud enam nii palju nagu enne ja ega paar piiska teda ikka ära ei tapa. Astunud välja, jalutas ta esimese ettejuhtuva lombi juurde, mis oli päris suur, meenutades pigem juba väikest tiiki. Colin kohendas pisut enda laevukest ning asetas selle siis vette. Noh, ta täitsa püsis seal, aga ei tea kui kaua.

"Aga ma ei öelnudki, et sellel midagi häda oleks," üritas Phoebe oma sõnu tagasi võtta ning haaras ka enda laeva, enne kui välja läks. Phoebe midagi peale ei pannud, kuid see vihm polnudki nii külm. Tegelikult tundus isegi märg maapind taldade all mõnus, kuigi määris natuke ka. Phoebe asetas enda laevukese venna mannetuma laeva juurde ning astus paljajalu porilompi, jäädes kükitades veepinnal hulpivaid paberlaevukesi vaatama. "Mis sa arvad, kumb esimesena põhja läheb?" küsis tüdruk vennalt, näol kerge muie.

"Ausalt? Minu oma, sest see on rohkem kortsus ja imab vett paremini," pakkus Colin, vaadates kahte paberist laevukest, mis tuule abil lombis aeglaselt ringi sõitsid. Kuigi kaua ei pidanudki ootama, kuni noormehe kätetöö vaikselt ära hakkas vajuma. "Mul on veel aega harjutada, et see paremini püsiks," muigas Colin.

"No teedki järgmine kord parema ja tugevama," oli Phoebe kindel. Colini laevuke hakkas küll ära vajuma, aga Phoebe oma ujus veel mõnda aega rahulikult edasi, kuni seegi juba rohkem vett imanud oli ja samuti põhja läks. "Nendega annaks siin isegi Titanicut mängida... või andis," turtsatas tüdruk ja sulistas niisama paljajalu vees, mis ei olnud küll soe, aga ka mitte külm. Mõnusalt jahe. "Ma ei tea, kaua see lasanje veel ahjus olla tahab, aga varsti peaks vist ikka tuppa tagasi minema. Muidu läheb meie õhtusöök kärssama," muigas Phoebs. Noh, natuke võis ehk veel olla.

Colin korjas nende põhja läinud laevukesed endale kätte ning silmitses niisama õde, kui too lombis ringi jalutas. "Vaata, et sa ainult haigeks ei jää," sõnas ta nii muuseas. Pärast peab veel teda ravima hakkama ja kellel veel seda vaba aega oleks. "Ma arvan, et natuke on veel aega, aga tuppa võib ikkagi vaikselt liikuma hakata," pakkus noormees, hakates vaikselt maja poole liikuma.

"No kui sa ära ei sõnu, siis ei jää," sõnas Phoebs jalgupidi vees sulistades. Varsti hakkas aga tüdruk end keerutama ning see paistis sedamoodi, nagu tantsikski ta vihma käes. Kaua see aga ei kestnud, sest ühel hetkel hakkas Phoebsil keerutamisest pea ringi käima. "Pealegi... Millal ma viimati keset suve haige olin?" esitas neiu vennale küsimuse. Colin ilmselgelt muretses liiga palju. Tuppaminekuga oli Phoebe lõpuks nõus ning liikuski venna järel tuppa. Siis piilus ta korraks ahju, et vaadata, mis lasanje teeb. "Need lõhnad panevad juba suu vett jooksma, aga meie õhtusöök on veel toores," lausus ta ning otsis klaasi, et endale mahla võtta.

"Ammu, aga see ei tähenda, et sa ei võiks haigeks jääda," lausus noormees enda arvates vägagi loogilise lause enda pisikesele õele. Kõike võib juhtuda. Jõudnud tuppa, eemaldas Colin enda jalanõud ning läks õele kööki järele. "Siis peab natuke veel ootama," hingas tüüp sügavalt välja. Ta istus vabale toolile ning hakkas lihtsalt enda mobiili näppima.

"Praegu muretsed sa küll palju," ei saanud Phoebe neid sõnu vennale ütlemata jätta, sest oli ise kindel, et ei jää haigeks. Ta isegi ei mäletanud, millal viimati haige oli. Vist eelmisel sügisel? Köögis istus Phoebs laua taha ja rüüpas enda klaasist mahla, viies hetkeks pilgu vennale, kes telefoni näppis. "Seriously?" turtsatas ta. "Sa istud praegu telefonis?" Tavaliselt oli Phoebe see, kes telefoni hakkas näppima, kui muud teha polnud. Hetkeks heitis Phoebs pilgu seinakellale, mis hakkas vaikselt kaheksa saama. "Kaua veel?" ei jõudnud ta kuidagi lasanje valmimist ära oodata.

"Jah," sõnas Colin, tõstes korraks enda pilgu mobiiliekraanilt, "mul on kõht tühi ja ma ootan süüa." Ta raputas kergelt enda pead ning mässas enda vidinaga edasi, kuigi ega seal eriti midagi teha ei olnud. "Kaua..." lausus tüüp üsna tüdinult rohkem enda õe kiusamiseks kui päriselt vastuseks. Tegelikult tahtis ta nüüd juba ise ka süüa saada.

"Sa pole ainus, kuid ma võin sulle mõne võileiva teha. Täna olen ma lahke," muigas Phoebe ja ajas end püsti, sest ta ise tahtis küll midagi näksida. Kõhtu ta muidugi enne lasanje valmimist väga täis süüa ei tahtnud, aga midagigi, et ootamine ei tunduks nii pikk. Pealegi tundus talle, et käib vennale juba närvidele, kui kogu aeg küsib, kaua veel. Seda oli vähemalt Colini hääletoonist aru saada. Phoebe tegi neli juustuvõileiba ning andis kaks neist vennale. "Mind ei huvita, kas sa sööd need ära või mitte, aga ma tean, et nälg võib inimesed kurjaks ka muuta ja sind kurjana näha oleks ikka väga hirmutav," lausus ta muiates ning istus ise ka laua taha, et enda võileibu sööma hakata.

"Kuule, ega ma ei taha enne lasanje söömist võileibu süüa. Ma parem kannatan. Siis maitsebki söök pärast paremini," sõnas noormees, kuid siiski asetas õeke tema ette kaks võileiba. Jutt sinna kõrvale pani Colini turtsatama. Noh, ta võib need pärast lasanje kõrvale ka ära süüa. "Söö jah kõht täis, siis jagub mulle rohkem," muigas mees.

"Edu sellega," turtsatas Phoebe ja sõi oma juustuvõileibu. Korraks kadus neiu elutuppa, et samal ajal venna portree ära lõpetada. Siis ei istu vähemalt tühja. "Sa paned jumala mööda, kui sa arvad, et ma saan kahest võileivast kõhu täis," muigas tüdruk ja hakkas joonistama, hammustades samal ajal võileibu kõrvale. "Aga tundub, et Hollowaydel on see hea isu juba veres," sõnas ta, sest ei söönud ise ka väga palju vähem kui vend.