Spending our time like we are millionaires

Astunud majja, pani Colin enda käes olnud koti põrandale ning viis vihmavarju vannituppa kuivama. Seal võib ta vähemalt tilkuda. Eemaldanud enda jaki ja jalanõud, haaras ta koti kaasa ning sammus kööki õele järele. "Mõni on ikka eriti näljane," turtsatas Colin, asetades koti kapile, et sealt asjad ära panna. Ta tuli õele vastu ning jättis lasanje asjad välja. "Sina teed juustukastme ja mina teen selle punase kastme. Sobib?" pakkus noormees, kui muud asjad olid ära pandud.

Kui Phoebe oma võileiva valmis sai, hakkas ta seda närima ning vaatas kõigepealt, kas kassil on süüa. Toidukauss oli tühjaks saanud, aga juua loomal veel oli. Niisiis võttis Phoebs kassi krõbinad ja kallas tema toidukausi täis, enne kui juuksed uuesti kinni pani ja oma võileiva lõpuni sõi. "Ma sõin viimati ikka päris pikka aega tagasi ja ma arvan, et sul endal on ka kõht korisemise äärel," muigas Phoebs. Popkorn ja omlett pole just päris korralik söök ka, nüüd tahaks juba midagi toekamat. "Teeme nii," noogutas Phoebe ja otsis ühe kausikese, kus kastme jaoks vajalikud toiduained kokku segada. "Ma arvan, et meil on pärast Garfield ukse taga," naeris tüdruk, kui talle tuli meelde, kui väga see multifilmikass lasanjet armastas.

"Täitsa nii hull see ei ole, aga noh... võib-olla tahaks tõesti varsti midagi toekamat süüa," lausus Colin viimaks, andes õele pisut järele. Lasanje on veel ahjus ka. Seega selleks ajaks kui nad jälle sööma hakkavad, peaks tal kõhus ruumi küll olema. "Saakski sellest hullust kõutsist lahti ja saaks endale palju ägedama kassi," sõnas noormees ja hakkas pannil hakkliha praadima, täites köögi liha lõhna ja särinaga.

Phoebe naeratas rahulolevalt, kui vend temaga ühte meelt oli. Nii oligi hea. Kui Colin ühe tule peal hakkliha praadima hakkas, sulatas Phoebe seni väiksema peal võid ja kui see oli sulanud, lisas ta jahu ning hakkas seda segama. "Oota... Mida sa just ütlesid?" kortsutas Phoebe kulme, kui venna sõnu kuulis. Colin vist kohe üldse ei salli seda musta kassi, kuigi Garfieldi vastu poleks ka Phoebel midagi.

"Kuulsid küll. Sa ei peaks eriti üllatunud olema. Sa tead küll, kuidas ma sellesse sinu lemmikusse suhtun," lausus Colin, vaadates õele otsa ning tehes talle lihtsalt lolle nägusid, sest see on ju nii täiskasvanulik. Pööranud tähelepanu tagasi kastmele, lisas ta hakklihale maitseained ning valas juurde ka tomatipasta.

"Sa oled jobu," tegi Phoebe vinguvat häält ja andis väikse laksu venna õla pihta. Nendele lollidele nägudele vastas Phoebe samaga, kuigi oleks tahtnud vennale ka vispliga anda, kuid sellega segas neiu kastet. Nagu väiksed lapsed köögis. "Kas sa pealegi üldse koera ei tahtnud?" tuli Phoebele meelde. Colin vist kunagi rääkis sellest midagi.

"Ma tänan selle imelise komplimendi eest," turtsatas Colin, kortsutades pisut enda kulme, kui Phoebe teda lõi. Nagu ta juba enne mainis - tal on vägivaldne õde. "Tahtsin, aga mõni lahe kass oleks ka täitsa okei. Rõhk sõnal lahe," seletas noormees ning maitses siis seda punast sousti, mis ta kokku oli keeranud. Oodanud mõni minut, et maitset paremini tunda, lisas ta sinna veel natuke maitseaineid.

"Võta heaks, aga ära pane pahaks," muigas Phoebe. See oli vist täna juba teine kord, kui tüdruk oma vennale väikse tou oli andnud, kuid ei teinud seda üldse selleks, et tüübile haiget teha. "See on juba diskrimineerimine," turtsatas näitsik ja lisas kastmele maitseained, kui see piisavalt paks oli. Siis maitses tüdruk kastet ja andis seda korra ka Colinile. "Kuidas on? Midagi juurde pole vaja?" küsis ta venna arvamust, kuni kööki tuli must kass, kes end nurrudes mehe jala vastu hõõruma hakkas. Kus hundist räägitakse... või siis kassist.

Colin turtstas kergelt, kui ei lausunud midagi. Maitsenud enda kastet uuesti, jõudis mees järeldusele, et see on valmis. Seega keeras ta tule panni alt kinni. "On ta jee," lausus tüüp enda õele. Ta maitses Phoebe tehtud juustukastet ning leidis, et see on väga hea, aga kindlasti tuline. "Mkm, väga hea," teatas ta kindlalt. Ta tahtis just tagasi astuda, et vorm üles leida, aga selle asemel tuli see must kõuts ennast tema vastu hõõruma. "Ma arvan, et sa eksisid inimesega," rääkis ta kassiga ning astus eest ära, otsides välja nende vormi ning hakates lasanje plaatidega mässama.

"Asja minust järelikult saab," teatas Phoebe uhkelt ja keeras tule kinni, kui tema kaste ka valmis sai. Nüüd raputas ta veel riivjuustu peale ja oligi tehtud. Phoebs polnud küll suurem asi kokk, aga lasanje ja mõnede lihtsamate toitude valmistamisega saab ta isegi hakkama. Võib-olla suudab oma kaaslasigi ühe maitsva lasanjega üllatada, kui juba aasta pärast ehk ühikasse kolib. Nähes kassi venna juures lipitsemas, ei suutnud Phoebe kuidagi tõsiseks jääda ning raputas pead. "Come on, ta üritab sulle näidata, et päris põrguline ta polegi," turtsatas tüdruk.

"Saab,saab," sõnas Colin õe sõnade peale. Phoebe oli piisavalt hakkaja, et igas olukorras hakkama saada. Tüüp lihtsalt vahepeal norib tema kallal, aga seda mitte halvaga. "Ta on halb näitleja," muigas noormees ja vaatas siis mõlemat kastet. Kumba ta enne peaks panema. "Kas enne läheb punane või valge kaste?" uuris Colin, kui oli alumise kihi plaate ära pannud juba.

"Tegelikult peaks empsilt mõne küpsetise retsepti näppama. Ta teeb alati nii häid koogikesi ja pirukaid," lausus Phoebe. Peale pannkookide ja vahvlite ta midagi erilist küpsetada ei osanudki, aga kui neiu juba pitsaga hakkama saaks, oleks ta enda üle ikka kuradima uhke. "No mida sa tahad? Ta on kõigest kass," turtsatas Phoebe ja raputas pead, kui loom tema juurde tuli. "Ma arvasin, et sa tead, kumb enne läheb, aga kui erilist vahet ei ole, siis ma ütleks, et pane punane," arvas Phoebs.

"Jah, selles suhtes on meil küll emaga vedanud," lausus Colin, sest juba siis kui nad väiksed olid, oli vahepeal ikka koolist tulles kodus mõni soe kook või pirukad laual. Mitte iga laps ei koge midagi sellist lapsepõlves. "Kust ma seda teadma peaks?" küsis tüüp turtsatusega, "ma tegin lasanjet viimati... ammu." Ta järgis õe sõnu ning pani punase enne ja siis juustu oma peale, siis jälle uus kiht plaate ja nii ta läks, kuni vorm oli kenasti suhteliselt servani täis. Kõige peale raputas Colin veel pisut riivjuustu ja ahju see asi läkski. Loodetavasti maitseb hästi.

"Ma loodan, et ma suudan kunagi sama häid pirukaid küpsetada," muigas Phoebe. Temagi igatses neid aegu, kui kohe lasteaiast või koolist koju tulles soojad saiakesed laua peal ootasid. Nüüd küpsetas Grace vähem, sest oli tihti tööl ja ei jäänud lihtsalt aega. "Ju ei ole vahet," kehitas Phoebs õlgu, kui vend kastme ära pani ning nende roog ahju läks. Nüüd on tükk aega ootamist ja seda aega otsustas Phoebe ära kasutada, et teha oma mustale kassile üks pikk pai ja otsida leheke paberit, millest neiu laevukest voltima hakkas. "Mina igatahes oskan veel," sõnas näitsik ja näitas valmis saanud laevukest vennale.

Colin otsustas aega kulutada nende väheste nõude pesemisele, mida nad lasanje tegemisel kasutasid. Sellega hakkama saanud, vaatas ta õde, kes talle volditud laevukest näitas. "Noh, kui mina ei peaks mäletama, siis vähemalt üks meist oskab," muigas noormees ja otsis ka endal paberi, et seda voltima hakata. Midagi oli nagu meeles, aga vahepeal pidi ikka kukalt kratsima. "Midagi sellist?" tõstis ta enda laevukese üles ja näitas Phoebsile. Natuke kortsus see oli, sest ta ei saanud esimese korraga hakkama ja voltis uuesti, aga põhimõtteliselt oli see valmis.