Spending our time like we are millionaires

"Ma loodan, et ma saan ise ka tihedamini siin käia kui ainult jõulude ajal ja suvel, kui Chicagosse järgmisel sügisel lähen," lausus Phoebe. Seda veel ei tea, kuidas need asjad kujunema hakkavad, sest sinna on terve aasta. Aastaga võib veel palju muutuda. Pealegi oli Phoebel plaanis avaldused mitmesse kunstikooli ja isegi Wilmingtoni saata, juhuks kui ta Chicagosse ikkagi ei saa. Esimene eelistus oli ikka venna vana kool. Venna iroonia pani Phoebe turtsatama. Tundub, et terav keel on õel ja vennal samuti ühine. "Aga "We Bought A Zoo" on tegelikult ju päris armas film," tuli Phoebele meelde, kuigi neid sõnu ta irooniaga ei mõelnud. See film tõesti meeldis talle.

"Ma võin sulle ju ise ka külla tulla, aga sinna on veel nii palju aega... enne saa sisse," lausus Colin, vaadates korraks õele otsa, enne kui enda sinised silmad jälle teele viis. "Kas ma olen seda näinud?" küsis noormees ning hakkas kergelt naerma, sest mõnikord oli tal meeles terve filmi kokkuvõte, aga pealkirja ei mäletanud. Kuigi see pealkiri oli päris tuttav.

"Seda ma üritan jah, nii et pöial pihku, venna," muigas Phoebe. Tuleb kõvasti joonistama hakata ja end täiendada, et suurepärane üliõpilaskandidaat olla. Pealegi võiks muidu ka rohkem pingutada, et saada paremaid hindeid kui C või D. "Võib-olla," sõnas neiu vennale vastuseks, sinised silmad noormehel. "Või noh, ma teen väga lühikese kokkuvõtte siis. See oli film mehest, kes kaotas oma naise ja siis kolis lastega linnast ära. Kui ta maja ostis, selgus, et selle majaga on koos loomaaed. Siis nad hakkasid seda renoveerima ja lõpuks avasid selle," rääkis Phoebs. Ta vaatas seda nii ammu, aga enam-vähem mäletas, mis seal filmis oli. Üks tore perefilm tegelikult. "Nüüd koidab midagi?" uuris tüdruk.

"Okei, tuleb tuttav ette. Ilmselt vaatasin ma seda kunagi. Võib-olla isegi sinuga koos," lausus Colin ning kohendas kotti, mis tal käes oli. Polnud just kõige kergem. Eriti veel, kui sa pead vihmavarju ka käes hoidma. Kui kuti mobiil praegu helisema peaks, siis ta seda küll vastu ei saa võtta.

"See ei ole just kõige uuem film ka. 2011 või 2012, täpselt pead ei anna, aga tundub, et me vaatasime seda ikka väga ammu," lausus Phoebe. Midagi meenus küll, nagu oleks neiu seda vennaga vaadanud. Hetkeks vaatas õeraas, kuidas vend kotti kohendas ja mõtles, et oleks ehk ise pidanud vihmavarju võtma. Sellisel juhul peaks Phoebe kätt muidugi kõrgemal hoidma, sest Colin on palju pikem ja temalgi ei saa lasta liguneda. "Ei tea, kas päike täna veel üldse enda nägu näitab..." imestas Phoebe, vaadates mõtlikult halli taevast.

Sellisel juhul oli see tõesti ammu, kuigi mitte nüüd nii ammu ka. Samas vahepeal on ikka päris palju muutusi toimunud. "Ma arvan, et nii pea me päikest ei näe, aga võib-olla õhtul korraks piilub kuskilt pilve vahelt," pakkus noormees, kuigi ta ei uskunud seda eriti, sest taevas oli ikka päris korralikult pilves ja vihma sadas ka endiselt nii, nagu ei jääks see nii pea järele. "Tunned juba puudust või?" uuris Colin.

Tundus tõesti, et vähemalt täna enam päike nägu ei näita. Ongi hea vaheldus nendele kuumadele ilmadele. "Nojah, vähemalt on nüüd õhku, mida hingata. Vahepeal oli päris saun," kehitas Phoebe õlgu. Siis jõudis neiu isegi paar korda jões ujumas käia. Seal meeldis Phoebele rohkem kui ookeanis, kus on soolane vesi. Venna küsimus pani neiu aga turtsatama ning Phoebe raputas pead. "Mitte eriti," vastas neiu, kui oli vennaga juba üle silla jalutanud. Enam polnudki pikk maa jäänud. "Sellised ilmad tekitavad hullu tahtmise joonistada," sõnas ta. Saabki pärast selle pooliku pildi lõpuni teha ja võib-olla isegi uut alustada.

"Selles suhtes olen ma sinuga ühel arvamusel. Umbsed ilmad ei ole sugugi mõnusad," lausus noormees, kes ei saanud aru, kuidas mõned inimesed sellise ilmaga rannas käia viitsisid. Colin ei olegi see suvi eriti jumet saanud, sest tal on kogu aeg tegemist. "Või siis lugeda või lihtsalt toas istuda ja teed juua. Või siis enda õega natuke aega veeta," muigas Colin.

Ega Phoebegi eriti pruun ole. Väljas käib ta küll palju, aga päike ja tema hele nahk kokku ei sobi, nii on neiu juba mitu korda põletada saanud, kuid nüüd oli ta taibanud vähemalt päikesekreemi muretseda. "Kusjuures mulle see praegune vihm isegi meeldib, kuigi mul on vihmavari pea kohal," tunnistas Phoebe. Ei kartnudki ta seda märjakssaamist, nagu vend enne kodust lahkumist töganud oli. "Kuna meil juba õe-venna päev on, siis kõlab see viimane variant kõige paremini. Pealegi on meil nende paberlaevukeste ujutamiseks täna isegi lombid, kui sa tahad uuesti voltimist proovida," muigas Phoebs hetkeks oma jalgade ette vaadates ning tuli vihmavarju alt ära, et ümber ühe suurema lombi minna.

"Vihm on mõnus. Nii kaua kuni see tormimõõtmeid ei võta," lausus Colin. Tegelikult oli mõnikord lahe toas istuda ja lihtsalt vihma jälgida või siis kasvõi kuskil väljas olla, kui sulle midagi krae vahele ei voola. "Heh, teeme ära," oli noormees nõus. Mis nad seda ikka edasi lükkavad. Nagu nii unustavad siis hoopis ära. Ja selle suhtes oli Phoebsil õigus - praegu on lompe ka.

"See jah meeldiv ei ole, kui vihma kallab nagu pangest ja samal ajal puhub tuul, mis ähvardab vihmavarju kas pahupidi tõmmata või kisub üldse käest ära," nõustus Phoebe. Tormiga ei kipu temagi just välja, kui ta seal juba juhuslikult ei ole. Siis poeb lihtsalt lähimasse ettejuhtuvasse urkasse varjule. "Teeme," lausus Phoebs kavalalt kulme kergitades ja tõstis siis käe, et vennaga plaksu lüüa. Või noh... iseasi, kuidas seda teha andis, kui tüübil mõlemad käed kinni olid. "Ja õhtu poole siis jälle kokkama?" küsis neiu, kes õhtusöögiks lasanjet tahtis.

Kui Phoebe noormehega plaksu tahtis lüüa, vaatas Colin teda üsna veidra pilguga, sest kuidas täpselt neiu arvas, et ta seda tegema peaks. Viimaks tõi ta lihtsalt turtsatuse kuuldavale ning raputas enda pead. "Täpselt nii," noogutas mees. Eks näeb, kas asi kujuneb jälle selliseks, et üks kokkab ja teine vaatb pealt või saavad nad seekord koos toidu tehtud.

Sel hetkel läks Phoebe lihtsalt väga indu täis ega mõelnud, kuid nähes venna nägu, puhkes tüdruk naerma. "Oleks sa oma nägu näinud praegu," lausus ta pead raputades, kuid surus siis oma vaba käe nahktagi taskusse. Õnneks jõudsid õde ja vend varsti majani ning Phoebs jäi Colinile otsa vaatama. "Kui sa selle koti hetkeks maha saad panna, siis anna mulle võti, ma keeran ise lahti," palus neiu venda. Tühi kõht andis juba tunda, nii et midagi kiiret tuleb tuppa jõudes hamba alla saada.

"Ma üritasin mõelda, kuidas ma peaksin su liigutusele vastama," turtsatas Colin ja hakkas samuti kergelt naerma. Jõudnud koju, jäi noormees ukse ette seisma. "Võti on mu jaki taskus," sõnas Colin ja pööras õige külje Phoebe poole. Las võtab ise selle võtme välja. Nii pole vaja tal midagi käest panna ja saab rutem ka.

"Mul läks lihtsalt meelest ära, et sul pole õnneks või kahjuks kolmandat kätt," naeris Phoebe. Kui Colin Phoebe poole küljega pööras, tuhnis tüdruk mõnda aega venna taskus, kuni sealt võtme üles leidis ja ukse lahti keeras. Esikusse astudes pani neiu kõigepealt koti maha, et võtta ära ketsid ja nahktagi. Siis läks neiu kööki ning pani ostetud asja ära, jättes lauale võileivakraami, sest kõht lõi pilli. "Kui sa viitsid, võiksime kohe selle lasanje ära teha," pakkus Phoebs endale üht võileiba meisterdades.