Spending our time like we are millionaires

"Täpselt. Seda ma räägingi. Kuigi kassahitiks saaks see ilmselt tänu sinu eriti laheda venna tegelaskuju pärast," teatas Colin lõbusalt, kuni korraga õe käed ümber tema sulgusid. See oli paras üllatus, aga omamood armas ka. Väike hellushetk? Kui Phoebe ta eemale lükkas, hakkas Colin naerma. "Mida meil üldse on... Ma arvan, et tavaline vesi mulle, sest midagi kuuma ma küll ei taha," vastas noormees õe küsimusele.

"Ja mu lahe vend võtab mul siis Oscari ka käest ära, sest tuleb välja, et tema on parem komöödianäitleja kui mina. Mina jään lihtsalt sinu varju. Ebaaus," sõnas Phoebe kurbust teeseldes, kuid hakkas siis naerma. Hellushetkeks võis seda tõesti nimetada, kuigi tavaliselt Phoebe just selline kallistaja ning lillede ja liblikate tüüpi inimene polnud. Kuna Phoebs ise tahtis piima, vaatas ta külmkappi, kuid piimapakki oli ainult tilgake jäänud. "No tore, keegi piimalurr on selle ka ära joonud," kommenteeris näitsik, kuid lõi siis endale käega vastu otsmikku. Osa sellest piimast oli ju omletile ka läinud. "Tuleb ilmselt minul ka praegu kraani kangega leppida," lausus Phoebs ning lasi mõlemad kruusid vett täis, enne kui need lauale asetas ja ise ka laua taha istus. Vähemalt jääb popkorni jaoks ruumi, kuna sellest omletist piisab vaid lühikeseks ajaks. Asi seegi. "Head isu," sõnas näitsik ja hakkas sööma. "Sa polegi kõige hullem kokk. Omlett on täitsa hea," märkis ta.

"Kas ma ei ole siis sulle öelnud, et elu ongi ebaaus?" ilmus Colini näole imestunud ilme. Alustuseks võttiski noormees paar lonksu vett ja hakkas alles siis sööma. "Ei ole tõesti," muigas mees, "ma olen siiski pidanud enda pisikest õde elus hoidma, mis tähendab, et söögitegemine on tähtis ülesanne." Muidugi oleks selle omleti juurde veel sobinud mingi salat või lihtsalt täidis, aga hetkel tuli sellega leppida.

"Just nimelt - sa oledki mulle seda selgeks üritanud teha, aga ma kunagi ei usu sind," rääkis Phoebe. Tuleks vist ikkagi endast vanemaid kuulda võtta, aga no see neiu kippus mõnikord ikka väga põikpäine olema. Ta sõi isukalt oma omletti ning rüüpas vett, kuigi see Phoebe lemmikjookide hulka just ei kuulunud. Täiesti maitsetu läbipaistev vedelik, kuid palava ilmaga läks see ometi väga hästi peale. "Su pisike õde on juba ise ka ellu suutnud jääda. Tundub, et mul on vist Behemothiga midagi ühist - üheksa elu," muigas Phoebs. Mõni ime siis, et kass ikka Phoebe poole alati hoidis ja paljude teiste peale sisises. Üks igavene kuri kass. "Aga noh, ma võin öelda, et sa oled aidanud mul ellu jääda, sest rasketel hetkedel oled sa tõesti olemas olnud. Peaksin tänulik olema," lausus neiu, mõeldes neid sõnu tõsiselt. Nüüd hakkas ta tõesti mõtlema, mida ta oma vennata küll teeks. Ilmselt tunneks end väga üksildasena.

"Võib-olla siis peaksid hakkama uskuma," muigas Colin ja jõi natuke vett. Temal ei olnud selle joogi vastu midagi. Mõnikord meeldis see talle isegi rohkem, kui miski muu, sest võttis kenasti janu ära. "Sellest kassist ma parem ei räägi," teatas noormees, kellele see loomake endiselt aeg-ajalt närvidele käis. Polnud väga tema teema. Pealegi oli see loom täiesti saatanast. "Võta heaks. Selleks need vanemad vennad mõnikord vajalikud ongi," naeratas Colin ja pistis veel viimased omleti ampsud suhu. See sai nüüd küll kiiresti otsa, aga loodetavasti täitis see piisavalt kõhtu, et õhtuni ära oodata.

"Seda nad räägivad jah, et vanemad inimesed on targemad," lausus Phoebs, kuid Colin nii vana veel ka ei olnud. Selle peale hakkas tüdruk aga naerma, mis vend kassi kohta ütles. Nojah, mõnikord võis tõesti tunduda, et Phoebe ja see loom on lahutamatud. "Kes see ikka mu elu põnevamaks muudaks?" küsis Phoebs endamisi, kuigi see oli rohkem nagu valju häälega mõtlemine. "Samas vanem õde võib olla kas mu parim sõbranna või täielik bitch, kes mu elu põrguks muudaks. Naiste vahel on ju rohkem seda õelutsemist," arvas neiu ja sõi enda taldriku ka tühjaks. Eks ta ise kippus ka vahel päris õel olema.

"Kas just targemad, aga võib-olla rohkem kogenumad," kehitas noormees enda õlgu ning tõusis laua tagant püsti, viies enda nõud kraanikaussi ja hakates neid kohe ka pesema. Miks ta neid ikka niisama sinna kuivama jätab? "Õdede vahel kipub tõesti olema pigem õelus ja vendade vahel vendlus," lausus Colin. Tüdrukute seltskond pidavat alati hullem olema.

"Ikka targemad," sõnas Phoebe. Kogemus on ju ka omamoodi tarkus. Saanud enda taldriku tühjaks, tõusis temagi püsti ning pani need ka kraanikaussi. Vähemalt oli ta õppinud enda järel koristama, kuigi vahepeal seda kommet Phoebel küll ei olnud. "Vajad abi?" küsis ta vennalt, kes kraanikausi juures juba askeldas. "Hästi öeldud," muigas tüdruk venna sõnade peale. Päris äge sõnamäng. "Meie vahel on siis õel vendlus, kuigi vähemalt see on hea, et sa hoiad mind," tuli Phoebe oma sõnamänguga välja ja hakkas naerma. Kiusamist võis ikka mõnikord õeluseks nimetada, kuigi neil oli see rohkem ikka naljaga.

"Sa võid kuivatada kui viitsid," lausus Colin kergelt õlgu kehitades, sest kausi, kahe taldriku ja paari noa-kahvli pesemina ja kuivatamine ei ole just kuigi raske või keeruline tegevus. Samas eks kahekesi läheb ikka rutem. "Küllap vist," turtsatas noormees, kui õde selle sõnademänguga jätkas. Peaks ütlema, et see sai päris kenasti öeldud.

"Sul veab, et viitsin ja end hetkel kangesti kasulikuks tahan teha," sõnas Phoebs venna sõnade peale ning haaras käterätiku. Saanud juba ühe kahvli kätte, kuivatas Phoebe selle ära ja asetas hetkeks kõrvale, et see pärast koos teiste nõudega ära panna. Siis ei pea kogu aeg jooksma. Hetkeks vaatas Phoebe ka seinal olevat kella. "Tundub, et meil on õnnestunud aega natuke parajaks küll teha. Peaks ilmselt liikuma hakkama, kui lõpetame," nentis ta. Kõndimisega läheb lihtsalt rohkem aega, aga täna polnud Auroral selle vastu midagi. "Seda on nii imelik öelda, aga ma hakkasin äkki Richmondist puudust tundma," teatas Phoebs, kuigi isaga oli hetkel nagu oli. Ta ei tahtnudki sinna uuesti elama minna, aga seda ei saanud tüdruk eitada, et see koht oli talle endiselt armas.

"Tundub tõesti aeg liikuma hakata, kui siin lõpetame," nõustus Colin õega. Järgnev lause Phoebe poolt tuli noormehele paraja uudisena. Samas eks nad olid ju seal kaua elanud ja tüdruku kõik tuttavad ja sõbrad olid endiselt seal. "Ma ei tea... mulle meeldib Tree Hill," kehitas Colin enda õlgu. Ta sai siin enda stuudio püsti ja tal on siin Lucy ja ta saab varsti isaks. Kõik hakkas justkui üles mäge minema. Muidugi oli Richmond ka temale endiselt armas, aga Tree Hill oli talle juba vaikselt uueks koduks saamas. "Keegi ei keela meil ju mõnikord seda pisikest teekonda ette võtta, et minna ja vaadata, kas kõik seal linnas on ikka veel sama koha peal," muigas Colin ja vaatas Phoebsile otsa.

Colini sõnade peale Phoebe noogutas ja pani veel viimased nõud ära. Hea, et neid terve torn seal kraanikausis ei olnud. "Jah, Tree Hillil pole viga, aga Richmondis on suvel nii mõnus," lausus Phoebs. Oli temagi suutnud siin sõpru leida, kuigi alguses arvas küll, et kõik on siin nii nõme ja inimesed on nõmedad ja ta lihtsalt ei taha kellegagi siin suhelda. Tegelikult polnudki nii hull, kuigi neiu ei saanud aru, mida tema vend selles Lucys üldse näeb. Aurora seda naist ei sallinud, aga ei hakanud enam selle suhte kohta mingeid märkusi tegema, sest ei tahtnud vennaga ka oma suhteid ära rikkuda. Kuulnud venna ettepanekut, lõid Phoebe sinised silmad särama. "Päriselt?" ei suutnud ta oma kõrvu uskuda.

"On. Selles ei saa ma vastu vaielda," lausus Colin, kes mõtles, et tegelikult oleks tore Luce ka endaga kaasa võtta, aga ta juba teadis, kuidas Phoebe sellele reageeriks. Samas kui kaua kavatseb tema õeke naise peale pahane olla. Colin loodab, et kui see laps kord ilmavalgust näeb, siis on olukord nii kaugel, et Phoebe ja Lucy suudavad ikka ühes toas viibida. "Jah, päriselt," kordas mees.

Kuulnud, et Colin mõtleski seda Richmondi minemist tõsiselt, ei suutnud Phoebe enam kuidagi oma õnne varjata. See oli vist esimest korda üle pika aja, kui vend teda nii õnnelikuna võis näha. "Aga... teeme ära," lausus tüdruk viimaks vaimustunult. Nad ei pea seda reisi küll kohe ette võtma, aga aega on veel see ja terve järgmine kuu. Nüüd mõtles neiu juba sättima minna, kuid heitis enne veel hetkeks pilgu aknast välja, kuni ähvardavalt tumedaid pilvi nägi. "Oh snap," sõnas ta. "Ma ütleks sulle, et kui me ikkagi jalutamise juurde jääme, võta vähemalt vihmavari," lausus Phoebs ning hakkas siis ketse jalga toppima.

"Teeme. Ma teen endale mingi päeva vabaks ja siis läheme. Kas sa tahad üheks päevaks minna või jääme kellegi juurde ööseks. Ma olen kindel, et meie vanad sõbrad võtaksid meid vastu," sõnas Colin õele. Muidu saavad nad ainult kohale minna, natuke seal olla ja siis jälle ära minna. Võiks ikka kauemaks minna. "Kas Phoebe kardab vihma käes ära sulada või?" turtstas Colin ja tõmbas endale jalanõud jalga, haarates siiski õe käsul vihmavarju kaasa. Nagu nii tõmbas ta endale tagi ka peale.