Õnnistus või needus?

Briani arvates oli Ashleyl siiski selles oma süü, et ta mehega mingit tegemist teha ei tahtnud ja nii teda ka oma teisest tütrest eemale hoidis, aga ta ei kavatsenud avalikus kohas vaidlema hakata, vaid hoopis vaikis. "Paps, ma olen sinus kohutavalt pettunud," kommenteeris Stacy, näol peegeldumas rohkem valu kui talle tavapärane ülbus. Näitsik ei jätnudki Brianile vastamiseks piisavalt aega, vaid jalutas hoopis minema. Enne oli jõudnud vaikselt Kittyle öelda, et ootab välisukse juures. "Ja mida sa selle parandamise all mõtled?" uuris mees. Jah, ta tunnistas isegi endale, et on tõepoolest kohutav isa.

Vot siis olekski Brian ikkagi pidanud Ashleyga rääkima, sest tegelikult oleks naine lasknud teda oma tütre juurde. Mehel endal lihtsalt polnud piisavalt mune, et naisega rääkida. Kitty oli ju sama palju Briani kui Ashley tütar. Kitty noogutas, kui Stacia lubas teda välisukse juures oodata, enne kui minema jalutas. "Ära tee nägu, nagu sa ei teaks. Ma olen kindel, et sa mõtled selle veel välja," sõnas näitsik, kuid jalutas siis ise ka minema. Tal oli kõrini sellest, et Brian pidevalt vabandusi üritas otsida, ent samas tegi talle haiget teadmine, et Brian polegi teda kunagi oma tütrena tunnistanud, vaid süüdistas tüdruku ema selles, et naine meest Kittyst eemal hoidis. Tundes, kuidas pisarad mööda põski hakkasid voolama, jõudis Kitty Stacia juurde, kes teda ootas. "Lähme ära," ütles ta vaikselt neiule.

Brian lihtsalt kehitas õlgu, kuna ei saanud aru, mida ta valesti ütles. Kui Kitty minema hakkas, jäi mees lihtsalt totakal ilmel ühe koha peale seisma ning eemalduvale tütar number kahele järele vaatama. Noh, ehk mõtleb ta veel kunagi välja, kuidas nende omavahelisi suhteid paremaks muuta, kuid praegu oli tal äriasjadega rohkem tegemist. Pealegi jõuab varsti lennuk kohale ning läinud ta ongi.
"Mida ta sulle rääkis?" küsis Stacia, kui nägi Kittyt, kellel pisarad mööda põski voolasid. "Ma kutsun kohe meile takso," lisas ta ning otsis seejärel oma telefoni välja. Imelikul kombel oli Stacia praegu enda kohta liigagi rahulik, kuigi sai alles natuke aega tagasi kinnitust, missugune tõbras ta isa on.

Debiilik. Muidugi olid Brianile tähtsamad tema äriasjad kui kaks tütart, ent kas mees üldse sellele mõtles, et kui tal tütreid vaja on, võib juba liiga hilja olla? Vaevalt küll. "Ta ei rääkinudki midagi erilist, vaid küsis, mida ta saab siis teha, et parem isa olla," vastas Kitty pisaraid pühkides. Ta ei saanud aru, miks ta üldse nuttis, kui see mees tema pisaraid niikuinii väärt pole. Emotsioonid käisid üle pea.

Stacia turtsatas korra Kitty vastuse peale, kuid tõmbus siis uuesti tõsiseks. Ta poleks Brianist varem midagi sellist uskunud. Vahepeal tekkis nagu kurb tunne, siis jälle tuli naer peale. Miks sellised üldse lapsi teevad, kui nad üldse hoolimist üles ei näita? "Häh, kui ta seda isegi ei tea, oleks naiivne loota, et midagi tema käitumises muutub," arvas Stacy. "Aga sul on vähemalt ema, kes sinust hoolib... Vähemalt olen siiani arvanud, et hoolib. Minu ema on aga enam-vähem samasugune nagu see luuser, keda sa äsja kohtasid," rääkis Stacia, märkamata isegi, et ta üritas Kittyt lohutada. Ei tea, millest see tuli?

Kitty ei teadnud üldse, kuidas ta end hetkel tundma peaks. Kas olla haavunud, solvunud, kurb, vihane või õnnelik, et ta siiani selle tõprata kasvanud oli? Need tunded olid hetkel segunenud ning väljendusidki ilmselt pisaratena, mida Erica tagasi hoida ei suutnud. "Ma ei loodagi seda," lausus Kitty vaikselt. Milline idioot ta oleks, kui teistmoodi arvaks! "Jah, ema on mulle isegi mõlema vanema eest olnud," sõnas Kitty vaikselt ning raputas pead, kuni ühel hetkel oma poolõde tugevalt kallistas, hakates ise nuuksuma.

See oli hea, et Kitty liiga palju ei lootnud, sest vastasel juhul oleks pettumus valusam. Igatahes otsustas Stacia, et tema seda meest rohkem näha ei taha... või vähemalt mõnda aega küll mitte. Las mõtleb oma tegude üle järele. "No näed siis. Sa polegi väga millestki ilma jäänud," arvas Stacia. Muidugi oleks nad võinud juba lapsepõlvest saati teineteist tunda ja puha, aga mis seal ikka. Äkki poleks nad isegi siis omavahel läbi saanud? See kallistus tuli Staciale küll ootamatult, kuid ta ei tõuganud Kittyt endast eemale. Stacy isegi ei vihanud teda enam. Tegelikult ei vihanud vist enne ka, kuigi arvas end seda tegevat.

Kitty võis küll olla oma isa leidnud, aga temagi meest just isaks kutsuda ei saanud. Niisiis otsustas temagi, et ei taha teda näha, aga hea oli vähemalt see, et tal oli nii ema kui ka õde. "Jah, võib-olla on sul õigus," lausus Kitty vaikselt. Tema arvas, et kui nad oleks teineteist lapsepõlvest peale tundnud, oleksid nad isegi võinud ju läbi saada. Nüüd nad ka just teineteisel silmi peast kratsida ei tahtnud. "Oled sa ikka veel mu peale pahane, et ma sulle jäätisekokteili selga valasin?" turtsatas Kitty läbi pisarate ja tõmbus siis oma õest eemale, kui märkas, et takso on kohal.

"Mul on alati õigus," teatas Stacy, demonstreerides natuke jälle seda oma ülbemat külge, aga näitsik ei mõelnud neid sõnu tõsiselt. Tegelikult oli see kõigest naeruväärne katse natukenegi nalja teha ja mõtted mujale suunata. Kuulnud Kitty küsimust, raputas Stacia pead. Ta ei olnud üldiselt väga pika vihaga. Vastasel juhul oleks tal siin maailmas ikka väga raske elada, sest leidub vähe inimesi, kelle peale ta kunagi vihastanud poleks. "Mul oli tol päeval kehv hommik. Reageerisin päris korralikult üle, aga mis tehtud, see tehtud," lausus näitsik. On hullematki ette tulnud. Märganud taksot, läks Stacia autosse ning jäi ootama, et Kitty talle järgneks.

Stacia polnud ainus inimene, kelle suust Kitty selliseid sõnu on kuulnud. Tegelikult hakkas Erica juba rahunema. Tore vähemalt teada, et Stacia enam ta peale pahane polnud. "Tead, mida?" pöördus Erica Stacia poole. "Mõnes mõttes mulle isegi meeldib see teadmine, et me oleme õed," tunnistas ta. Nojah, kolis Tree Hilli ja leidis õe, kellest alles nüüd teada sai. Nad ei elanud küll koos, aga loodetavasti said nüüd paremini läbi. Kitty järgnes oma õele autosse ja ei läinud kaua, kui nad olid jälle Inghamide maja juures. "Mida iganes sa kunagi teha tahad, anna lihtsalt teada," sõnas Erica, enne kui garaažist oma ratta võttis ja Staciaga hüvasti jättis, hakates rahulikus tempos kodu poole sõitma.

"Poolõed," parandas Stacia, kuigi tema näole tekkis isegi midagi naeratust meenutavat. Kõigest mõned tunnid tagasi poleks ta uskunud, et võib Kittyga kunagi läbi saada, aga nüüd ei tundunudki see enam nii võimatu. Mitte et nad nüüd mingid õdedest südamesõbrannad oleksid, seda kindlasti mitte. "Aga olgu, pean isegi tunnistama, et see pole kõige hullem tunne." Kogu oma senise elu oli ju näitsik arvanud, et oli oma vanematel ainus laps. "Sina võid sama teha," lausus Stacia. Jätnud Kittyga hüvasti, kadus näitsik majja. Tänaseks oli ta küllalt mõtteainet saanud.

OT: läbi