Vamos a la playa

"Seda parem sulle. Pidevas hirmus, et midagi juhtub, oleks vist raske elada," arvas noormees. Mõni inimene võib sellega ehk nii kaugelegi minna, et ei julge enam kodustki lahkuda, kui just selleks väga tungivat vajadust pole. "Aga võta siis mõni koduloom, kes ei ole karvane. Sfinks oleks näiteks üks võimalus - täiesti karvutu kass," pakkus Alejandro. Temale isiklikult sellist tõugu kassid eriti ei meeldinud, aga kõigil on oma eelistused. "Jah, juhtumisi küll," noogutas Luis näitsiku lause peale. "Teistsugused söömisharjumused, ma pakun. Mitte et ma ainult vürtsikaid toite sööks," rääkis noormees, kui Erica toiduteemaga jätkas.

"See, et inimesed on ebausklikud, ei pruugi ju alati tähendada seda, et midagi juhtub," sõnas Erica. "Kuigi ma ei mõista inimesi hukka selle põhjal, mida nad usuvad. Kui see neile endale õige tundub, siis lasku aga käia." Igal inimesel on ju õigus uskuda seda, mida iganes nad tahavad, seega oleks parem, kui teised ei kobiseks, ehkki inimesed mõistsid kergesti teisi hukka. Alati mõeldi välja igasuguseid põhjusi, et teisi maha teha nende tõekspidamiste pärast. "Fuh," turtsatas Rica, kui Ale pakkus, et ta võiks karvutu kassi võtta. "See karvutu kass ei meenuta ju üldse kassi, vaid mingisugust... ma ei hakka ütlemagi," seletas ta. Oli ilmselge, et tema just ka nende karvutute kasside fänn pole. Need loomad olid jubedad. "Aga mis sinu lemmiksöök on?" uuris näitsik, kui noored äkki paremale pöörasid. Enam polegi vist palju maad minna.

"Tõsijutt. Ka mind ei huvita see, millesse keegi usub või ei usu. See on nende endi isiklik mure," rääkis Alejandro. Ei ole ju mõtet inimestega vaielda ega püüda neile aru pähe panna, kui nad just ise oma veendumusi teistele peale suruma ei hakka. "Saan aru, mida sa mõtled. Ega mulle ka sellised ausalt öeldes ei meeldi," tunnistas Ale. Samamoodi meeldinud talle chihuahuad, keda paljud inimesed peavad lihtsalt moeaksessuaariks. Õudne. "Mul pole ühte kindlat lemmikut, aga näiteks burritod on ülihead," lausus Alejandro, kui oli natuke aega mõelnud. "Igasugune rämpstoit on vägagi minu maitse," lisas ta. Veel mõned meetrid edasi liigutud, jõuti Jimenezte maja juurde ning Alejandro keeras ukse lukust lahti.

"Nii et sinuga pole mõtet vaielda jumala olemasolu üle," naljatas Kitty. Mitte et ta ise sügavalt usklik oleks, kuid kindlasti on see üks neist teemadest, mille üle võib vaidlema jäädagi. "Ja seda ütleb inimene, kes soovitas mul sellise looma võtta," muigas näitsik. Chiuahuade vastu polnud Erical iseenesest midagi, aga isegi tema nimetas sellist koera beibekoeraks, sest... need olid lihtsalt beibekoerad. "Ma vist ei ole neid proovinud, aga nachod täitsa meeldivad mulle. Muidu eelistan salateid ja igasuguseid püreesuppe," rääkis Erica. "Aga "tervislik" toiduvalik, Alejandro. Väga tervislik," kommenteeris ta ning kinnitas ratta maja juurde posti külge, enne kui tuppa läks ja esikus plätud jalast libistas. Kuigi ta tuli vaid korraks, et oma marraskile kukutud küünarnukke ja põlvi tohterdada, jäi Rica siiski ringi vaatama. "Sul on ilus kodu," lausus ta. Kitty polnud vist kunagi varem nii uhkes ja suures majas olnudki.

"Minuga ei tasu üldse vaielda. Millest iganes parajasti ka jutt poleks," vastas Alejandro kavala kulmukergituse saatel. Ei olnud Alejandrogi mingi veendunud usklik, kuid ta ei eita üleloomuliku jõu olemasolu. "Kust mina teadma pidin, et sulle sfinksid ei meeldi?" hakkas Luis naerma. Nüüd muidugi teadis ega pakkunud enam Kittyle neid karvutuid elukaid. "Võiksid kindlasti kunagi ära proovida. Ma ei usu, et sa kahetseksid," oli noormees üsna kindel. Näitsiku kommentaari peale hakkas Alejandro naerma. "Muidugi. Kõik inimesed peaksid toitumises minu eeskuju järgima." Okei, tegelikult poleks see vist hea idee. "Ma tänan," kostis noormees, kui enda kodu kohta komplimendi sai. "Aga ma käin korraks ära. Sa võid seni veel majas ringi vaadata, kui tahad," ütles Ale ning läks Erica tohterdamiseks vajalikke vahendeid otsima.

"Miks mitte?" uuris Erica, huuled naeratuseks kaardumas. Hetkeks tundus näitsikule, nagu oleks ta Alejandro hääletoonis kerget flirtivat nooti kuulnud, kuid see ei pruukinud sugugi nii olla. "Egiptuses meeldivad," muigas Kitty, kes eriti reisinud ei olnud. Või noh... ta pole kunagi väljaspool Ameerikat käinud, kuid Egiptuses tahaks Erica kindlasti ära käia. "Kindlasti proovin," lubas Kitty. Selleks tuleb ilmselt mõnes kiirtoidukohas ära käia, aga mitte täna. Kui Alejandro Ericat komplimendi eest tänas, sai noormees tüdrukult ühe armsa naeratuse, enne kui ta majas ringi vaatas. Esimese korruse nägi Kitty ära, kuid üles ei hakanud ta praegu minema. Kui väike ringkäik tehtud sai, sättis Erica end mugavalt elutoa diivanile istuma.

"Seda ei saa sa kunagi teada," vastas Alejandro pisut kiuslikku tooni kasutades. Praegusel hetkel ta küll vähemalt enda arust selle tüdrukuga ei flirtinud, aga mine sa tea, missuguse mulje ta teisele jätta võis... Natuke vara oli vist millegi niisuguse jaoks. "Oled seal käinud siis?" uuris Alejandro. Tema polnud veel Egiptusesse jõudnud, aga ehk kunagi läheb ka. "Ja siis ütle mulle ka, mida sa sellest arvasid," sõnas Luis. "Kui mul oleks sinu telefoninumber, saaksin millalgi helistada ja küsida, kas sa pole ehk oma lubadust juba unustanud," jätkas noormees ja pilgutas kavalalt Ericale silma.
Kui Alejandro tagasi tuli, nägi ta tuppa jõudes esimese asjana diivanil istuvat tšikki, kes paistis end vägagi mugavalt tundvat. "Oled valmis?" küsis Luis, pidades silmas seda, et ta puhastab ja plaasterdab ise näitsiku haavad ära.

"Siis teeme katse," sõnas Erica, sest muud moodi ta ju teada ei saa, miks Alejandroga vaielda ei tasu. Ta ei tundnud Alejandrot veel nii hästi, kuid selle vea saab ju parandada, mitte et ta muidugi praegu noormehega nimelt vaielda üritaks. "Ei ole," vastas Kitty. "Ma ei ole tegelikult üldse Ameerikast kaugemale jõudnud," tunnistas ta. Kui Alejandro toast lahkus, oli Erica noormehe sõnad endiselt meelde jätnud ja nii oli ta suutnud leida pastaka ning tükikese märkmepaberit, kuhu ta oma numbri kirjutas. "Valmis," noogutas Erica, kui Alejandro tagasi tuli. "Ma ei tea, kas sa oskad ise ka burritosid teha, aga ma pidasin su sõnu meeles," lausus neidis ning ulatas Alejandrole paberitüki oma numbriga. "Ja... tahad nalja teada?" küsis neiu nagu muuseas, kui talle meenus üks põnev seik eelmisest nädalast.

"Sa ei taha seda tegelikult proovida. Usu mind," lausus Alejandro muige saatel. Alejandro oli kergelt üllatunud, et näitsik polnudki Ameerikast kaugemale jõudnud, kuid ta ei hakanud lisaküsimusi esitama. "Küll sa jõuad. Elu on ju alles ees," arvas Luis. Polnud neist kumbki veel mingi vanake. Kui näitsik väitis, et ta on valmis, saigi Luis tema tohterdamisega alustada. Ei läinudki palju aega, kui Ale juba sellega valmis sai. "Oskan küll, aga mitte nii hästi kui söögikohas tehtud burritod," lausus noormees, võttes Erica käest paberitüki tšiki numbriga, mille ta seejärel taskusse pistis. "Aga muidugi. Ma kuulan," vastas Alejandro, kui näitsik mingist naljast juttu tegi.

"Äkki tahan," sõnas Kitty kavalal häälel, kulm kergelt kerkimas. Tegelikult pole ta midagi nii tagasihoidlik, kui välja paista laseb. Alejandro üllatunud näoilme pani näitsiku aga muigama, kuid ta ei vaielnud noormehele vastu. "Sa oled ikka päris kiire," sõnas Kitty, kui juba tema haavad plaasterdatud olid. "Ehk soovitad siis mõnda kohta?" pakkus näitsik, sest tema ka ei teadnud, kus Tree Hillis kõige paremaid burritosid pakutakse. Neid söögikohti on isegi nii pisikeses linnas päris palju. "Ma sain suveks tööd ühes keskplatsile jäävas välikohvikus ja esimesel päeval juhtus üks äpardus teise otsa. Küll pillasin kandikuid maha, küll lõhkusin nõusid, aga sellega asi veel ei piirdunud. Üks mu kooliõde, kes minu vastu just kõige kenam olnud ei ole, tuli ka sinna ja tellis jäätisekokteili. Mina aga ajasin selle jäätisekokteili ümber ja päris palju sellest voolas tema pükste peale, siis ta karjus mu peale ja ma tõin talle uue, kuni ta tahtis minu pükse endale. Ma ei olnud nõus neid talle andma ja siis ta hakkas minuga õiendama. Pärast viskas ta oma ülejäänud jäätisekokteili mulle selga, aga oleks sa näinud ta nägu, kui ma sellest erilist numbritki ei teinud ja üldse tema õelatest kommentaaridest end häirida ei lasknud. Ta läks nii närvi ja lõpuks ähvardas ta sügisel mu uue kooliaasta põrguks teha," rääkis näitsik, lubades endalegi aeg-ajalt veel mõned naeruturtsatused. Seda oli nii naljakas meenutada, sest tšikk oli lihtsalt haledus kuubis.

"Sa juba vaidledki minuga," lausus Alejandro muiates. Polnud just keeruline selleni jõuda. "Polnud ju midagi rasket," sõnas noormees õlgu kehitades. Oleks pidanud või? "Mina käin päris tihti Port City Javas," vastas Alejandro. Sealt üht-teist head ikka leidis. Alejandro kuulas huviga, mida Erica rääkis. Ei saanud tema isegi selle jutu peale tõsiseks jääda, kuna too tšikk tundus olevat ikka tõeline psühhopaat. Ja seda Alejandro näitsikule ütleski. "Aga kes ta selline üldse on?" tuli noormees ühe küsimuse peale. Siis ta vähemalt teab, kellest tasuks eemale hoida.

"Ei või olla," turtsatas Erica, kui Alejandro väitis, et juba nad vaidlevadki. Polnud mingit konkreetset teemat väljagi vaja mõelda. "Ma olen sellest ainult mööda sõitnud, aga nüüd ma järgmine kord siis tean, et astun läbi, kui seal nii head burritod on," lubas näitsik. Talle meeldis Karen's Cafe, sest seal olid head saiakesed ja pirukad. Selle peale hakkas aga Erica veel rohkem naerma, kui Alejandro tema kooliõde psühhopaadiks nimetas. Noh, mehel oli ju tegelikult õigus ka. "Üks neist populaarsetest. Ta nimi oli vist Stacy, sügisest Senior," üritas Kitty selle tšiki nime meenutada. Hetkeks rändas Erica pilk Alejandro tumedatelt silmadelt kellale ja ehmatusega avastas tšikk, et kell on juba päris palju. "Kuule, ma peaks minema hakkama," ütles Kitty Alejandrole.

"Ma ju ütlesin," muigas Alejandro. Selleks polnud tõesti palju vaja, et temaga vaidlema hakata. "Ma ei usu, et sa seda kahetsed," oli Alejandro üsna kindel. Kuulnud selle tšiki nime, tuli mehele järsku midagi meelde. Õigemini viis ta oma peas kaks otsa omavahel kokku. "Üks mu sõber käis kunagi mingi Stacy-nimelise tšikiga. Või oli see tema hüüdnimi - ma ei teagi täpselt. Olen seda tšikki ühe korra näinud ka ja teda ma selle teisiku all silmas pidasingi. Sa oled temaga välimuselt sarnane," rääkis Luis. Kuulnud, et näitsik peab minema hakkama, Ale noogutas. "Hästi, ma saadan su välja," lausus ta.

"Ikkagi ei saa ma aru sellest, miks sa ütlesid, et sinuga pole mõtet vaielda," lausus Kitty, kelle arust ei jäänud kumbki neist hetkel peale. "Arvad?" küsis näitsik. Samas lootis ta ka ise, et ei kahetse, kui burrito ära proovib... kui see muidugi tema jaoks liiga vürtsikaks ei osutu. "Arvad, et see oli ikka seesama Stacy, kellest mina rääkisin?" uuris Erica, suutmata uskuda, et võib sellele hullule sarnaneda. Ta võis ju välja näha nagu ükskõik milline muu Stacy, aga jumala eest mitte see bitch. Kui Alejandro Rica välja lubas saata, ajas tüdruk end diivanilt püsti, ehkki oli lootnud, et mees saadab ta ikka koju.

"Kunagi võib-olla saad aru, aga ma ei hakkaks parem praegu rohkem selgitama," arvas noormees. "Ma loodan," vastas Alejandro. Kuulnud tüdruku küsimust, kehitas Alejandro õlgu. Äkki ei olnudki. Sellise nimega inimesi võis Tree Hillis veel olla. "Ma ei saa selles ju täiesti kindel olla. Igatahes tean ma, et ta lõpetab kooli järgmisel aastal. Kunagi oli mu sõber temaga koos, kuid tšikk pettis teda teisega," rääkis Luis. Alejandro tõusis mõne hetke pärast samuti püsti ning jalutas koos Ericaga ukseni.