Vamos a la playa

Oli üks kena ja päikeseline suvepäev, kui Kitty oma vaba päeva nautida sai. Jah, pärast seda vahejuhtumit Staciaga jäi Erica ikka sinna välikohvikusse tööle, lubades ülemustele, et katsub edaspidi ettevaatlikum olla. Oma lubadust suutis neiu pidada, sest kandikud enam maha ei lennanud ja joogid ümber ei läinud. Nüüdseks oli ta juba nädalakese seal töötanud ja neiu oli väga rahul. Veel rohkem rahul oli Erica aga sellega, et sai täna endale pisut kauem und lubada. Nii ärkaski ta umbes kaheteistkümne ajal ja sõi hommikuks kausitäie maisihelbeid. Heitnud hetkeks pilgu aknast välja, oli Erica peas ainult üks mõte - läheks õige randa. Niisiis vahetaski tüdruk oma heleda pidžaama lilleliste bikiinide, triibulise maika ja lühikeste pükste vastu. Oma tumedad juuksed pani Erica üles ja haaras endale veel ühe rätiku, enne kui ratta selga istus ja Eastside'ile hakkas sõitma. Linn oli tänu pidevale rattaga tiirutamisele üsna selgeks saanud ja nii otsustas Rica täna randa lühemat teed pidi minna. Selleks tuli aga kasutada kõrvaltänavaid ja ühte Erica pööraski. Tee selles tänavas polnud aga kõige ühtlasem, vaid meenutas pigem mäge või küngast, mida mööda alla sõites Kitty ühel hetkel nii suure hoo sisse sai, et võimatu oli pidama saada. Nii sõitiski ta lõpuks otsa ühele vaesele jalakäijale, enne kui tasakaalu kaotas ja kukkus. "Vabandust," lausus ta end püsti ajades, kuid valutavad küünarnukid ja põlved panid tüdruku grimassitama. "Jäid terveks?" pöördus Erica noormehe poole.

Outfit

OT: @alejandro

Alejandro polnud sellist tüüpi kutt, kes armastaks suvel päevad läbi nelja seina vahel passida. Ega ta poleks nagunii seda teha saanud, sest töö vajas tegemist. Ometi polnud tal täna ega ka mitte homme vaja Hiltonisse minna, mistõttu saab noormees need paar päeva puhkamiseks. Kuna noormees on tavaliselt suveajal üsna varajane ärkaja, oli ta juba enne kella üheksat üleval. Umbes tunnikese veetis Alejandro netis surfates, kuid umbes kümne ajal lahkus ta kodust ja võttis suuna randa, et ennast natuke vees kasta. Mingisugune päevitaja polnud Ale kunagi olnud. Tema nahatooni juures polegi see eriti vajalik. Rannas veetis Luis kuskil kaks tundi, enne kui tagasi koju minema hakkas. Poolel teel sinna nägi Alejandro äkitselt jalgratturit, kes suure hooga tema suunas kihutas, kuid oli juba liiga hilja eest hüpata. Ega see just mõnus tunne pole, kui keegi sulle rattaga otsa sõidab, aga Ale mõistis, et tüdruk ei teinud seda meelega. "Elan üle," lausus Alejandro vastuseks. Paar sinikat ehk sai, aga mitte midagi hullu temaga küll lahti polnud. Õnneks oli noormees täna lühikeste pükste asemel teksad jalga pannud. Lisaks kandis ta halli T-särki ning ketse. "Kuidas sinul endal?" uuris noormees.

Kittygi naljalt päevast päeva kodus ei passinud. Kui tal polnud muud teha, sõitis ta oma rattaga, kuna tema ja ratas olid lahutamatud. Jalutamas võis seda tüdrukut ikka väga harva näha. Tavaliselt jalutaski Kitty ainult talvel või siis, kui ratas oli mingil põhjusel remondis. Praegu oleks neiu pidanud aga ettevaatlikum olema, ent kuidas ta ka ei üritanud, sõitis ta ikka kellelegi otsa ega pääsenud ka ise päris terve nahaga. Noormehe vastus pani tüdruku hetkeks muigama. "Kindel?" pidi Erica siiski üle küsima, kuni kuulis noormehe küsimust. "Ma valetaks, kui ütleks, et päris terveks jäin," vastas ta, uurides oma marraskile kukutud põlvi ja küünarnukke. "Aga... elan üle," kordas tütarlaps kuti sõnu, manades näole midagi naeratuse sarnast, kuigi kuradi valus oli küll.

Alejandrole poldud varem kunagi rattaga otsa sõidetud, seega sai ta täna jälle uue kogemuse võrra rikkamaks. "Jah, pole mul häda midagi," vastas Alejandro, kuna ta ei tundnud tõepoolest kurtmiseks mingit vajadust. Ja kui olekski tundnud, ei lausuks ta selle kohta ikkagi sõnagi, sest vastasel juhul meenutaks ta näitsikule ehk mingit haledat nõrgukesest memmepoega, kes iga väiksema kõksu peale pillima hakkab - nagu oleks ikka veel väike poisike. Alejandro muigas selle peale, kui näitsik tema sõnu kordas, kuid muutus pärast seda kiiresti tõsiseks, et teisele temast vale mulje ei jääks. Ei, Alejandro ei naernud tüdruku õnnetuse üle. "Ma arvan, et oleks võinud ka hullemini minna. Näiteks vastu posti sõitmine ei saaks kindlasti vähem valus olla," üritas Luis jääda positiivseks.

Kitty polnud ka varem kellelegi kunagi rattaga otsa sõitnud, seega on nad Alejandroga tasa. "Kui sa nii arvad," sõnas Kitty ja tõstis ratta ka püsti, võttes selle endale lihtsalt käe kõrvale. Randaminekust ei tule vist midagi välja, sest kus sa ikka niimoodi katkisena lähed. Noormehe näoilmet nähes lubas ka Kitty endale ühe naeruturtsatuse. Ei, tema ei arvanud üldse, et noormees selle äparduse üle naerab... ja kui naeriski, siis naerab enda üle ka Kitty. Hiljem ikka ju hea meenutada. "Mul vedas, et mul siis otse ees mingit posti ei olnud," sõnas näitsik. "Aga need tuleks küll ära puhastada," lausus ta hetkeks veel oma marraskil küünarnukke ja põlvi vaadates.

Alejandro jäi korraks tüdrukut silmitsema, kuna miski temas näis tuttav. Noormehele tundus, et ta on seda tšikki enne ka näinud, kuid aeg ja koht ei tahtnud kohe kuidagi meenuda. "Sa tundud kuidagi tuttav," mainis Alejandro. Ilmselt käib see tüdruk Tree Hilli keskkoolis. Tundub küll veel sellises vanuses olevat. "Kui sa oleksidki vastu posti sõitnud, siis vaevalt enam kunagi ilma kiivrita julgeksid ratta selga istuda," lausus Ale lõbusal toonil. "Ma oletan, et sul leidub kodus midagi, millega haavu puhastada?" Jama, kui ei oleks.

Hetkeks jäi meest silmitsema ka Kitty, kelle pruunide silmade pilk hetkeks noormehe omaga kohtus. Tüdruk jäi neid tumedaid silmi hetkeks uurima ja võis näha, kuidas tema põsed õrnalt roosakaks tõmbusid. "Mina? Tuttav? Kust otsast?" turtsatas Rica, kui noormeest end jälle kõnetamas kuulis. Võimalik, et nad on kohtunud, kuid Kitty ei mäletanud, et ta seda tüüpi kuskil varem näinud oleks. "Ma olen siin vaevalt poolteist kuud elanud... võib-olla ajada sa mu kellegagi sassi," arvas näitsik, kui talle meenus, kus tüüp teda ikkagi näinud võis olla. Rica töötas ju ühes välikohvikus ja kui kutt seal käis, võis neiu talle vabalt teenindajaks olla. "Targad sõnad," nentis Kitty. "Tegelikult peaks mul praegugi kiiver olema." Seda neiul aga polnud, sest see nägi peas välja nagu munakoor ja tundus ebamugav. Pealegi sõitsid nii paljud ilma kiivrita, välja arvatud lapsed, kellele kiiver oli kohustuslik. "Ikka leidub, aga ma elan üldse teisel pool linna ja sinna on päris pikk maa," sõnas Erica. "Ja... Erica olen," tutvustas neiu end keskmise nimega, sest tema eesnimi oli juba piisavalt veider ja pealegi eelistaski Kitty alati oma keskmist nime.

Näitsiku turtsatust arvestades tuli Alejandrol tõdeda, et ta ilmselt eksis. Järelikult ajas ta neidise kellegi teisega segamini. Kuulnud, mida tüdruk järgmisena ütles, manas Luis näole üllatunud ilme. Poolteist kuud? Polnud vist tõesti õige inimene... "Ju ma siis nägin kedagi teist, kellega sa väliselt sarnaned," sõnas Ale õlgu kehitades. Ja muidugi oli veel ka selline võimalus, et nad olid küll kohtunud, aga näitsik lihtsalt ei mäletanud seda. "Kahjuks vist ei tuleks," nõustus Alejandro, kui jutt juba kiivritele läks. Mitte et paljud neid kannaksid. Inimesed kardavad naeruväärsed välja näha, aga võivad hiljem kahetseda, kui õnnetus juba käes. "Hmm... on sul siis mõni parem mõte kui kojuminek?" küsis Luis, kui tüdruk mainis, et tema koduni olevat pikk tee. "Meeldiv tutvuda. Alejandro," lausus noormees ja ulatas näitsikule oma käe.

Alejandro üsnagi üllatunud näoilme pani Kitty turtsatama. See tundus lihtsalt kuidagi naljakas ning neiu ei saanud aru, kas kutt oligi päriselt üllatunud või lihtsalt näitles. "Ma ei teadnud, et mul siin linnas teisik on," lausus Erica süütul häälel. Võis ju olla, et ta tõepoolest meenutas Alejandrole kedagi. Noormehe küsimust kuuldes jäi Kitty hetkeks mõtlema. "Elad sa siin lähedal?" esitas Kitty vastuseks üsna otsekohese küsimuse. Siis saaks Alejandro juures tema haavad ära puhastada, kuigi tüdruk ei mõelnud otseselt sellele vihjata. Ta ju alles kohtus Alejandroga. "Meeldiv," naeratas Rica ja surus tüübi kätt, kui too end tutvustas. "Su nimi ja aktsent reedavad, et sa pole ka siit pärit," kommenteeris tüdruk.

Alejandro ei pidanud end heaks näitlejaks, mistõttu vähemalt tüübi enda arust tal küll teesklemine hästi välja ei tulnud. Mitte et ta üldse tavatseks midagi sellist teha. Üks noormehe parimatest omadustest on ausus. Ale ei kipu keerutama, et end kellelegi paremast küljest näidata. "Öeldakse, et meil kõigil on kusagil teisik, aga mul pole aimugi, kas see üldse tõele vastab, sest siiani pole ma küll oma teisiku otsa veel koperdanud," rääkis Alejandro. "Mõnesaja meetri kaugusel. Ilmselt lähemal kui sinu kodu," vastas Luis näitsiku küsimusele. "Ma võin sulle haavade jaoks otsida midagi, kui sul pole midagi selle vastu, et minu juurest läbi hüpata," pakkus ta välja. Kuulnud tüdruku kommentaari, hakkas Alejandro kergelt naerma. "See on üks esimesi asju, mis võõrastele minu juures silma hakkab. Aga sul on õigus. Ma sündisin Mehhikos," seletas noormees.

"Võib-olla on sul õigus," lausus Kitty ratast oma käe kõrval lükates. Praeguseks ilmselt aitab sõitmisest. "Ma olen teisikutest midagi palju hirmutavamat kuulnud. See jutt, et inimene näeb oma teisikut enne surma... või noh, kui ta oma teisikut näeb, siis ta sureb varsti. Kas sa arvad, et see võib mingi lollakas ebausk olla?" rääkis Kitty sellest, mis ta kuulnud on. Hirmutav oli ikkagi mõelda, ehkki neiu pidas seda küll ebausuks, mitte et ta ise ebausklik inimene oli. Mustad kassid teda ei hirmutanud. "Mis mul muud ikka üle jääb," sõnas Erica, kui Alejandro pakkus, et võiks ikka tema juurest läbi minna. "Aga räägi mulle Mehhikost. On see tõesti selline nagu nendes seebikates?" uuris Kitty.

Alejandro kuulas huvitunult, mida näitsik rääkis. Vot sellisest teooriast polnud ta teadlik. "Ma pole kunagi niisugusesse seisundisse sattunud. Pole näinud eredat valgust, tunneleid, taevast, hirmutavaid teisikuid ega mida iganes, seega ma ei oska öelda, kas see sinu jutt paika peab," sõnas Alejandro. Ei kõlanud väga loogiliselt, aga kui ta täiesti kindel olla ei saa, pole mõtet targutada. Pole ju ometi võimalik surnuid üles äratada ja neilt hauataguse elu kohta pärida. "Siis läksime," järeldas noormees Erica vastusest. Ja ikka need seebikad... "Kuidas nüüd võtta, osalt nagu oleks midagi, aga ei saa öelda, et elu Mehhikos võiks täpselt niimoodi kirjeldada nagu need seebiooperid. Inimesed on küll suuremalt jaolt temperamentsema iseloomuga kui siin, aga seegi ei käi päris kõikide kohta. Ja kliima on soe... tunduvalt soojem kui Tree Hillis."

See oli vaid teooria, millest Erica kuulnud oli. See oli küll põnev, ent samas hirmutav. "Ma arvan ise ka, et see on ainult mingisugune ebausk," tunnistas näitsik. "Aga surm on ja jääbki müsteeriumiks. Mõned inimesed näevad tunneleid, teised jälle iseennast kuskilt ülevalt." Mitte et Kitty sellel teemal rääkida tahaks, sest surm on... üsna masendav. "Sina juhatad siis teed," sõnas Rica. Valesti ta ilmselt enam minna ei saagi, kui juba Alejandro kõrval kõnnib. Tundub, et tegu on Erica jaoks täitsa huvitava inimesega. Kui tüüp Mehhikost hakkas rääkima, jäi tüdruk teda huviga kuulama. "...ja toit tekitab mõnikord suus lausa tulekahju," jätkas Kitty Alejandro juttu, kui talle meenus, et on mõned korrad Mehhiko toitu proovinud.

"Et siis sina ei pelga kolmeteistkümnedat kuupäeva ja reedet, musti kasse, valepidi hobuseraudu ja muud sellist?" oletas Alejandro, kuna selline mulje talle miskipärast neidise toonist jäi. "Mida surm endast tegelikult kujutab, näeme alles siis, kui oleme ise selle läbi teinud," sõnas noormees mõtlikul toonil. Ei kuulunud see teema temagi lemmikute hulka, aga aeg-ajalt tuli jutuks ikka. "Praegusel suunal pole viga midagi. Natuke veel otse minna, siis parempööre ja jõuamegi kohale," rääkis noormees, pilk suunatud teele. Alejandro turtsatas selle lause peale, mille näitsik tema eelnevale jutule lisas. "Eriti just nendel, kes vürtsika toiduga harjunud pole," nõustus Ale. Ja sellistest siin Tree Hillis juba puudust ei tekkinud...

"Absoluutselt mitte," vastas Kitty. Kolmeteistkümnes ja reede oli täpselt samasugune reede nagu kõik teised. Midagi halba pole juhtunud, hobuserauad jäägu hobustele ja kassid... Kitty väga tahaks endale ühte nurrumootorit, aga tervislikel põhjustel ta seda looma ei saa. "Tead, ma tahaks endale ka ühte karvakera, aga ma olen allergiline," tunnistas neiu. Kui tal poleks allergiat, võtakski Erica nimelt musta kassi. "Siis elad sa päris lähedal," noogutas Kitty ning kõndis edasi. "Jah, ükskord sõin ma mingisuguseid tacosid. Ma ei tea, mis neil vahel oli, aga see oli nii jubedalt tuline. Ma ei tea, kuidas teie midagi sellist süüa saate," seletas näitsik edasi.