Come at us we got pie!

Hunter vaatas tüdrukule hetkeks suurte silmadega otsa, kuid hakkas siis kergelt naerma. Saab Simonast aru, küll saab siis tema isast ja aru, kui väga vaja peaks minema. Kuigi ta oli üsna kindel, et tüdruk saab ise ka temaga räägitud. "Vähemalt on kohalikud enamasti sõbralikud ja kui sa teed küsid, peaksid ikka õige suuna kätte saama," leidis Hunter.

"Mida?" küsis Simona, kui äkki Hunteri nägu nägi. Tema küll aru ei saanud, mis ta nüüd valesti oli öelnud, kuid tõmbus varsti näost punaseks ja hakkas samuti naerma. Samas arvas ka neiu, et isa nii karm ka nüüd ei ole ja tema ning Hunteri plaan töötab. "Sellest olen ma aru saanud, et kohalikud pole nii külmad nagu tüüpilised eurooplased," noogutas näitsik, kui rand juba lähemale hakkas jõudma. Tundus küll, nagu oleksid nad Hunteriga terve igaviku kõndinud. "Oled sa kunagi üldse Euroopas käinud?" uuris tüdruk.

"Ei midagi," raputas Hunter enda pead ja surus käed teksade taskutesse. "Väga tore, siis ei peaks sul eksmisega probleeme tulema," teatas poiss kohe väga positiivselt. Loodetavasi Simona ikka julgeb ka abi küsida, kui tal seda vaja peaks minema. "Väiksemana kindlasti. Viimastel aastatel olen ma üldse vähem reisinud," vastas ta tüdruku küsimusele, "ma olen käinud Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja kui ma õigesti mäletan, siis Kreekas, aga ma ei tea, sest ma olin nii väike... äkki oli hoopis Hispaania? Ma pean selle järele vaatama."

Selle "ei midagi" peale Simona turtsatas ning viis oma tumedate silmade pilgu hetkeks maha. Lihtsalt üks kohmetushetk, ei midagi muud. "Ma ikkagi vahepeal mõtlen, et GPS võiks mul igaks juhuks käepärast olla," naljatas tüdruk. See peaks tal telefonis isegi olema, aga siiani pole Simona seda kasutanud. Ta kuulas huviga Hunteri juttu ja noogutas kaasa. "Siis oled sa ikka tunduvalt rohkem reisinud kui mina," sõnas Mona. "Ma olen käinud ainult Krimmi poolsaarel ja Bulgaarias. Nüüd tundub Ameerika põnev, sest teistes osariikides ma veel käinud ei ole," rääkis neiu. Praegu ei tundunud siin küll elu selline, nagu Mona filmidest näinud oli.

Selle GPSi juttu peale tõi Hunter kuuldavale turtsatuse, sest Tree Hill tundus liiga lihtsa üles ehitusega, et seal liikumiseks selliseid seadmeid vaja peaks minema. Samas ega poiss ei osanud ennast väga Simona olukorda panna, sest tema on ju kogu elu selles linnas elanud. "Mnjah, aga need reisid olid kõik ikka mitu aastat tagasi ja ma mäletan üsna vähe. Selles Euroopa osas ma ei olegi käinud, aga tahaks kindlasti kunagi ära näha," lausus Hunter, "Ameerikas on iga osariik justkui erinev riik oma kultuuri ja olemusega. Isegi mina ei ole kõikjal jõudnud käia." Eks need filmid üritavad ikka elu huvitavamaks ja dramaatilisemaks teha.

"Ära naera, sina oled siin kauem elanud ega pea vähemalt kartma, et kolme kuuse vahele ka ära võid eksida," noomis Simona Hunterit, kui tema turtsatust kuulis, kuid ei suutnud ise ka lõpuks tõsiseks jääda. Samas oleks mõistlik noormehe nõu kuulda võtta ja kellegi käest vajadusel teed küsida. Võhivõõra inimese poole pöördumine oli Simonale ikka tõsine väljakutse, sest tavaliselt ta seda ikka teha ei julgenud. "See on tõsiselt mõnus koht puhkamiseks, aga ma tahaks ka kunagi Inglismaale minna," rääkis Simona. Samuti tahaks ta ära käia Põhjamaades, kuid praegu sellist reisimist Dragomirid endale lubada ei saa, ainult nii palju, et mõnikord kodumaale jõuda. "Aga millistes osariikides sa siis oled käinud?" uuris Mona.

"Reisimiseks on sul veel terve elu ees," sõnas Hunter väga optimistlikult. Kui Simona endale inglise keele suhu saab, siis võib ta ju lausa Inglismaale ülikooli minna, kui väga soovi on. "Sellele küsimusele vastamine läheb liiga pikaks. Kui võtta Michiganist sirgjoon alla, siis kõikides osariikides, mis jäävad idarannikule olen ma vähemalt korra käinud. Lisaks olen käinud Colorados ja Washingtonis," seletas poiss. See on see, kui on palju sugulasi, kelle juures käia, ja sa võtad koolireisidest korralikult osa.

"Kui tihti need koolireisid siin on?" uuris Simona, sest tema ei ole ühelgi saanud käia, kuna tuli niigi poole Freshmani-aasta pealt üle. Ülikooli minekuni on aga kõvasti aega ja selle ajaga võib Simona inglise keele suhu küll saada, kui ta just kodumaale tagasi ei lähe. Siis hakkaks ta küll kõiki neid inimesi siin igatsema, kellega ta tutvunud on. "Siis sa oled tõesti ikka päris paljudes käinud," manas Simona endale Ameerika Ühendriikide kaardi silme ette. "Mina tahaks kindlasti kunagi vähemalt Texases ja Floridas ära käia. Miami pidi päris mõnus olema," rääkis neiu. Talle meeldisid lihtsalt soojema kliimaga kohad, kuigi Tree Hilli kliimal ka viga polnud. Vähemalt vaheldusid siin kõik neli aastaaega.

"Oleneb enamasti õpetajatest. Mõnel aastal on rohkem, teisel vähem. See aasta oli üks sügisel ja ilmselt oleks kevadel ka olnud, kui ei oleks... jamh, sa tead küll mida," lausus Hunter ning hingas sügavalt välja. Mõeldes korraks õudusele, mis nende koolis aset leidis. Ta tõmbas mõtlikult käega üle õla, kus tal nüüd kena arm asetseb. Tegelikult läks tal ikka väga õnneks. Olles pooleldi mõttes, kuulas ta ka samal ajal Simonat, tuues ennast aeglaselt olevikku tagasi. "Mulle väga suured linnad ei istu, aga mul ei ole nende vastu ka otseselt midagi. Ma olen tänu Mattile tihti New Yorgis käinud," rääkis poiss.

"Mul eelmises koolis ka neid ekskursioone palju ei olnud, aga mõnel sai ikka käidud. Hästi palju oli neid muidu ikka Rumeenias," rääkis Simona. "Mulle meeldis muuseumides käia." Tree Hilli muuseumis on veel käimata, aga selle vea kavatses ka Mona parandada. Pealegi võis ta sinna minna, millal tahtis. Hetkeks langes Mona pilk Hunteri armile ja ta muutus tõsiseks. Kevadisele tulistamisele ei tahtnud neiu mõeldagi või sellest üldse rääkida, kuigi tema pääses ainult mõne kriimustusega, millest pole isegi arme. Korralik šokk oli ikka. "Kas New York on päriselt ka nii suur ja uhke kui piltidel ja telekas?" uuris Simona.

"Oleneb muuseumist. Mõni on päris huvitav. Mulle meeldivad loodusmuuseumid," sõnas Hunter, kes leidis tihti, et muuseumites on igav. Käid küll tiiru ära, aga ega sulle eriti midagi meelde küll ei jää. Alguses võib-olla, aga lõpus enam mitte. "Ma ei tea, kas just uhkem, aga suurem küll. Ta on ikka tõeline hiiglane," muigas Hunter, "juba Central Park on nii suur, et annab seda ikka ühe päevaga läbi käia." Peaks millalgi jälle Mattiga kaasa minema.

"Ma pole üheski loodusmuuseumis käinud," lausus Simona. "Samas ajaloomuuseume on ma küllalt näinud ja minu arust on need ka päris huvitavad." Igavamad tundusidki neiu jaoks ehk kunstimuuseumid, sest seal võib neid pilte küll vahtida, aga nende mõttele ei saa kunagi pihta. "Ja kindlasti on seal kõik ropult kallis ka," kommenteeris tüdruk. Kui suurlinnad tavaliselt nii uhked paistsid, pidid need ikka kallid ka olema.

"Ma ei tea, kust otsast need huvitavad on. Ma tavaliselt üritan nendest eemale hoida," muigas Hunter ja naeris kergelt. Kunstimuuseumites võis Hunter küll istuda, sest ta ise ka joonistas ja seega talle meeldis teiste teoseid vaadata. "Oleneb, kust sa ostad. Firmapoodides on muidugi kõik väga hullude hindadega, aga leidub kohti, kust saab asju ka mõne dollariga. Peab lihtsalt oskama vaadata," lausus poiss.

"Minu arust on ajalugu muidu ka huvitav. Aga muuseumides meeldivad mulle need näitused, kus mõned vanad leiud võivad olla. Ajaloomuuseumides ma olen selliseid näitusi näinud," rääkis Mona, kui noored randa jõudsid. Siis asetas ta enda õlal olnud rätiku liivale ja sidus oma tumedad juuksed madalasse hobusesabasse. "Tead mõnda eriti head kohta seal, kus head hinnad on?" uuris Simona, kui kuulis, et New Yorgis on odavamaid kohti ka.

"Noh, siin ma sinuga küll ei nõustu. Loodusained on ainsad, mida ma jagan ja viitsin õppida. Humanitaar ei ole väga minu teema," sõnas Hunter. Samas ei ole tal midagi selle kohta öelda, et Simonale ajalugu meeldib. Eks igal inimesel ole erinevad huvid. "Ega ei tea küll, aga Matt kindlasti teab... või Daniela," lausus poiss. Ta ise ei kulutanud New Yorgis eriti aega sellele, et raha raisata.