Come at us we got pie!

"Seda küll," lausus Simona ja kõndis Hunteri kõrval edasi, heites hetkeks pilke loojuvale päikesele, mille kiired tüdruku kahvatul näol kumama jäid. Nii et randa tundus ka ikka omajagu maad olevat, kuna selleks tuli ka minna üle silla. Paistab, et hiljem peab isa endale järele kutsuma, kuna pimedas pole Westside'il just kõige ohutum liikuda. Hunteri sõnad panid aga Simona südamest naerma. Tüdruk ei mäletanudki, millal ta viimati niimoodi naeris, aga meeleolu tegi see heaks küll. "Tjah, põlise elanikuna tead sa ilmselt tervet linna kui viit sõrme oma käel," lausus Mona muiates. "Ma võin kihla vedada, et sa tunned siin ka selliseid paiku, mida ma veel näinud ei ole ja mis veel avastamist tahavad."

Poiss silmitses mõni minut tüdrukut, kui loojuva päikese kiired tema näole huvitava kuma jätsid. Seda annaks isegi joonistada. Tjah, nii mõtleks ainult Hunter. "Ma ei tea, kas asi on just selles, et ma põliselanik olen, aga linna tunnen ma tõesti hästi ja isegi seda, mis linnast välja jääb. Aga see on pigem selle vili, et ma pidevalt üksinda ringi hulgun. Kui sul veab, siis ma võin sulle isegi paari lahedamat kohta näidata," muigas Hunter, jalutades rahulikult edasi. Kuigi päike hakkas juba loojuma, ei olnud neil ju kiiret. Kui pärast ongi liiga pime ja Simona ei saa koju minna, siis Hunter võib teda saata või siis talle takso kutsuda. Kõik on korraldatav.

"Sa oled siis nagu... kass, kes kõnnib omapead?" tuli Simona kohe huvitava võrdluse peale ja puhkes siis naerma. Seda oli tüdruk näinud, et poiss hoiab mõnikord omaette, aga sellest kuulis ta küll esimest korda, et ka üksinda hulgub. Päris huvitav tegelikult. "No ma loodan, et mul veab," lausus Mona lõbusalt. Ta polnudki linnast väljas eriti käinud, kuna isa oli tööl ja noh... Simonal polnud lihtsalt asja. Üksi ju ometi minema ei hakkaks. "Aga kus sa siis ära käid, kui sa üksinda hulgud?" tundis Mona huvi, tumedad silmad Hunterile kinnitunud.

"Nii ei ole veel keegi mulle öelnud... aga ilmselt küll," naeris Hunter, leides, et Simona sõnade valik on ikka päris huvitav. "Kui sul jalgratas on, siis me võime kunagi minna sõitma linnast välja. Saab rohkem ära näha," pakkus poiss, tulles äkitselt uuele mõttele. Nii saavad nad kiiremini ja rohkem kohti läbi käia. Kuigi eks jalutamisel ole ka ikka omad võlud. "Enamasti jalutangi lihtsalt niisama mööda tänavaid ja otsin huvitavaid kohti. Kuigi rohkem eelistan ma metsi, mis linna ümber jäävad. Mõnikord on Scooter mulle ka seltsiks. Siin linna lähedal on üks ratsatalu ka, kus mul palju tuttavaid on. Vahel käin seal abis. Sinna on paras matk jalutada ja vahel on lahe uusi teid avastada," seletas Hunter, "ma loodan, et ma vastasin su küsimusele."

"Ma ei tea ise ka, kust ma sellise ütlemise peale tulin, aga tore kuulda, et ma sellega väga mööda ei pannud," ei suutnud ka Simona naeruturtsatust tagasi hoida. Samas polnud ka tüdrukul endal üksinduse vastu midagi - vastupidi - mõnikord oli see isegi päris hea. "Tjah, enda arust ma võtsin jalgratta kaasa, kui kolisin, aga siis mul tuleb see keldrist välja tuua ja kõigepealt korda lasta teha, kuna mul pidurid ei tööta," lausus näitsik. Ise ta neid pidureid parandada ei osanud ja papsil lihtsalt polnud aega, nüüd kus ta töö oli lõpuks saanud. Tuleb kellegi teise poole pöörduda selle murega. "Aga muidu mulle meeldib see mõte," lisas Mona ning naeratas. Ta poleks ise selle peale tulnudki, aga väike rattamatk kõlas igati põnevalt. Neiu jalutas edasi ja kuulas huviga Hunteri juttu, noogutades aeg-ajalt kaasa. "Kas abistamise eest saab ratsutamise hinda ka allapoole?" uuris Mona. Hunteri juttu kuulates tekkis tal tunne, nagu tahaks ise ka ratsutada, kuid samas polnud tal midagi ka aitamise vastu.

"Okei. Ma arvan, et seda saab mõnes rattapoes või siis hea õnne korral ka Keith's Body Shopis lasta teha. Muidugi ma võin ise ka sellele pilgu peale visata, aga ma ei ütleks, et ma see kõige targem sellel alal olen," lausus Hunter, kui tüdruk teatas, et tema rattal pole pidureid. Natuke niru oleks sellise rattaga matkale minna. Peab selle ikka enne korda saama. "Tore, eks siis vaatame, kas saame selle enne sinu minekut või pärast sinu tagasitulekut teha," noogutas poiss. "Kuna ma olen seal väga oma, siis ma saan seal nagunii tasuta sõita, aga muidu saab küll jah," teatas Hunter. Mõned noored suvel käivadki nii, et teevad päeval tööd ja siis õhtul sõidavad. Õnneks kuulub talu väga mõistvale perekonnale.

"Aga kui sa väidad, et võid aidata, siis ma teen sulle igal juhul suure šokolaadi välja," lubas Simona, sest kui lasta kuskil mujal remontida, küsitakse selle eest raha ja tüdruk ei teadnud, kui kallis see ratta remont mõnes töökojas üldse olla võib. "Ma arvan, et parem oleks pärast tagasitulekut, sest kõigepealt tuleb ikkagi ratas korda saada. Aga kindlasti saame seda veel arutada," arvas tüdruk. Ta kartis, et võib-olla ei jää enne minekut aega, aga pärast tagasitulekut on seda kuni kooli alguseni piisavalt. "Ma tahaks ka seal kunagi ära käia," teatas Mona. "Võib-olla tuleks ka appi, sest juba see laadavärk tekitas mingi huvi vabatahtlikutööd ka teha, rääkis ta. Vähemalt saab siis kuidagi kasulik olla, mitte ei passi koduseinte vahel.

"Noh, selle eest ju võiks isegi proovida selle sul korda teha," naeris noormees, kuigi ega ta mingi väga hull maiasmokk ei ole. Samas kes ütleks suurest šokolaadist ära? "Olgu, see on võib-olla tõesti parem variant," nõustus Hunter, sest siis on neil tõesti rohkem aega. Poiss saab siis rahulikult neile marsruudi ka välja mõelda. "Ideeliselt me võiksime ju ratastega enda matka nii teha, et lõpetame seal talus, teeme tööd ja sõidame hobustega. Jääme ööseks sinna ja tuleme järgmisel hommikul teise ringiga tagasi. Siis saad kohe kaks ühes ära teha," pakkus poiss. Ta oli kindel, et sealsel perekonnal ei oleks midagi selle vastu, kui nad kuskil nende aidas või suvetubades öö veedaksid.

"Ma arvan, et sulle see ei tundu ka justkui ühest jalgrattast teise leiutamine," muigas Simona, kellel puudusid üldse mingisugused tehnikaga seotud oskused. Asjade remontimine polnud just väga tema rida, kuigi ta teadis ühte tüdrukut, kes oskas autosid putitada, ent ometigi autoremonditöökojas ta ei töötanud. "Ma ei tulnud selle pealegi, aga see on väga hea idee," lausus näitsik heakskiitvalt. "Muidugi pean ma suutma isa siis veel eriti ära rääkida, sest ma ei kujuta ette, kuidas ta reageerib, kui ma lähen ööseks kodust ära... ja veel poisiga. Tead ju küll neid vanemaid," rääkis Mona, kellel polnud poistega absoluutselt mingisuguseid kogemusi. Samas Simona ei mõelnud ka sellele, et tal üldse keegi olema peaks. Iga asi omal ajal.

"Mitte päris. Midagi ma ikka jagan, aga ära enda lootusi liiga kõrgele ka aja," muigas Hunter. Ta sai ikka ehitamisega hakkama, kui see puudutas naelu ja puid. Autosid ta väga ei ole putitanud, sest esiteks tal pole lube ja teiseks autot, mida putitada. Matt kunagi ammu lubas talle sõitmist õpetada, aga sinna see lubadus jäigi. Eks peab ise selle millalgi käsile võtma. "Kui sa tahad, siis ma võin ise ka su isaga rääkida. Ja kui see väga suur probleem on, et me öösel koos oleme, siis me võime täiesti eraldi ruumides magada. Noh, minu vanemad suhtuvad kõigesse siiani üsna... normaalselt?" pakkus Hunter. Noh, eks ta oli see korralik poeg ka muidugi, kellega kunagi mingeid erilisi probleeme ei ole.

"Polnud plaaniski," muigas Simona. Vähemalt Hunteri jutust sai ta aru, et tegu polnudki kellegi sellisega, kellele millegi remontimine täiesti tühi maa oli. Samuti uskus neiu, et Hunter saab hakkama küll. "Ma arvan, et ma saan ise temaga räägitud," jäi Mona endale kindlaks. "Mina selles ka probleemi ei näe, aga muidu... noh, isad on ju tütarde suhtes ikka kaitsvamad," rääkis neiu. Ta oli varemgi Hunterile maininud, et ta isa on väga kaitsev, kuid see on ka arusaadav, sest mees oli alles veebruaris kaotanud oma naise ja nüüd oligi talle veel tema ainus tütar jäänud. "On veel palju maad kõndida?" uuris Mona, kuigi leidis peagi, et see küsimus oli ebavajalik, sest eemalt oli juba ookeani näha.

Ka Hunteri näole ilmus muie ja ta vaatas tüdrukule otsa. "Okei, aga kui ta ei peaks lubama, siis ma tulen ja veenan ta ümber. Nii see kipub olema jah," ohkas poiss. Kuigi nende peres on küll Milena see kõige hullem, kes vist absoluutselt kõigega hakkama suudaks saada. Eks nad muidugi on tema suhtes kaitsvad, aga tüdruk on lihtsalt nii isepäine, et see muretsemine on lausa kurnav. Simona küsimusele vastuseks viipas Sommers käega ookeani poole, "kohe oleme kohal."

Hunteri lubadus pani Simona kergelt naerma. "Jah, näed, siis on sul võimalus mind üllatada," muigas tüdruk. Ta ei ootaks seda Hunterilt, aga kui poiss tõesti suudaks ta isa meelt muutma panna, avaldaks see neiule ikka tõsiselt muljet. See oleks nii äge. Samas oli Mona kindel, et isa teda keelama ka ei hakka, kui ta ka ise räägib. "Branis tundusid vahemaad kuidagi lühemad, kuigi Tree Hill tundub kõvasti väiksem," märkis tüdruk.

"Ma loodan, et see üllatus siis toimib ka," muigas Hunter, kes arvas, et ühe isa ümber veenmine ei peaks just eriti raske olema. Muidugi oleneb mehest. Ta isa ikka oskab inglise keelt? "Ilmselt on asi selles, et siin ei ole sul veel tänavad selged, sest minu arvates ei olegi siin ühtegi vahemaad, mida ei jõuaks jala ära jalutada. Küll sa varsti linna selgeks saad ja siis tundub see sulle ka väike," seletas poiss.

"Siis ole valmis selleks, et tema inglise keele oskus on ausalt öeldes kehvem kui mul, kuigi ma arvan, et võin tõlgina ka hakkama saada, kui seda peaks vaja minema," hoiatas Simona. Samas tundis tema end juba kindlamalt ja selle eest võis neiu tänada Hunterit, kellega ta koolist üldse kõige rohkem suhtles, kuigi mõnikord käis väljas ka Phoebega. Neiu isal aga nii lihtne pole ja temast on kohati raske aru saada, sest mehe aktsent on tugevam kui Simonal. "Nojah, vaatame, mis ma aasta pärast räägin. Ma tunnistan, et üksi linnas olles kardan ma endiselt ära eksida," rääkis Mona. Õnneks tundis ta Westside'i paremini ja oskas sealt vähemalt jalgsi kooli minna.