Come at us we got pie!

Iga aasta juulikuu alguses korraldas Tree Hilli kirik küpsetiste laata, millest tulnud raha jagati raskust kannatavatele peredele. Hunter oli sellel laadal käinud juba ajast, kui ta arvutama õppis, sest linnapea abikaasa pidi ka siiski enda linna toetama ja enda poolt midagi müüki panema. Kui alguses käis Hunter koos enda emaga, siis viimastel aastatel on ta üksinda käinud. Sellel aastal otsustas ta aga Simona endaga kaasa kutsuda. Nad olid käinud kevadel korra pikemal jalutuskäigul ja see oli lahe olnud, aga pärast seda ei olnud nad rohkem kohtunud kui koolis. Pärast tulistamist oli Hunter rohkem enda ette olnud ja seega ei olnud nad viimasel ajal kuigi palju suhelnud. Nii otsustaski Hunter näitsiku endaga kaasa kutsuda, et oleks natuke lõbusam ja saaks tüdrukuga uuesti suhelda.

Proua Sommers viis nad ilusti enda autoga kohale ning aitas asjad müügiks valmis sättida, jättes seejärel noored omapead. Kuigi Hunter pidi ema tehtud maitsvaid asju müüma, sai ta ka aeg-ajalt koos Simonaga mööda laata ringi käia. Nad abistasid isegi Jilli, kes korraldas lastele mõningaid mänge ning pikemalt peatusid nad ühe mehe juures, kes oli välja tulnud, et leida kodu enda kolmele kassipojale. Jamh. Hunteri tõsine nõrkus. Ta oleks nad hea meelega kaasa võtnud. Siiski jäid need kolm kassi noorte lahkumisel endiselt pappkasti.

Laat lõppes kella üheksa ajal õhtul ja selleks ajaks oli Hunteri kõht maiustustest nii täis, et ta mõtles, et ei soovi tükk aega midagi magusat näha. Poisil oli üle pika aja üks tore päev olnud ja ta ei tahtnud, et see veel läbi saaks. "Noh," lausus Hunter, vaadates Simonale otsa, "kuidas sulle siis meeldis?" Loodetavasti oli temal sama tore kui poisil, sest vastasel juhul oleks natuke kurb. Surunud enda käed teksade taskutesse, lonkis Hunter edasi, jättes kiriku enda selja taha. "Sa ujuma ei taha minna? Sa ise enne kurtsid, et sul on nii palav, et sa oleksid terve kannutäie proua Beasley tehtud limonaadi ära joonud," muigas poiss.

SPOILER: Click to show

Ilma jopeta.

Tree Hillis toimuvatel üritustel polnudki Simona eriti käinud, kui välja arvata see pidu kooli võimlas. Pidu võimlas isegi meeldis Simonale ja hoolimata enda tagasihoidlikule hoiakule oli neiu sõbrunenud seal veel kolme tüdrukuga - Daniela ja Helenaga, kes nüüd kooli lõpetavad ja Phoebega, kes oli Junior. Phoebet oli Simona ka muidu Westside'il näinud, sest tema kodu jäi enam-vähem samasse kanti, kus elas Phoebe. Samuti mäletas Simona seda, kuidas Helena ta enda sünnipäevale kutsunud oli ja nii käis neiu ka seal, kuigi tal oli kahju sellest, mis seal juhtus. Rohkem üritustel Simona ei käinudki, vaid oli enamiku ajast kodus, kui välja arvata need külaskäigud Phoebe juurde. Vahel käis Phoebe Simonal ka külas. Pärast tulistamist oli Simona samuti kodus ja suhtles Skype'is ühe oma lapsepõlvesõbraga või käis haiglas Phoebet ja Helenat vaatamas. Õnneks ei hoitud Phoebet nii kaua haiglas kui Helenat ja varsti said tüdrukud jälle koos midagi ette võtta, seega päris üksinda Simona ikkagi ei olnud. Pealegi aitas see väike kolmenädalane vaheaeg end koguda, kuigi uuesti kooli oli ikkagi imelik minna, teades, et mõned õpilased olid nende seinte vahel surma ka saanud ja Simonagi poleks pääsenud, kui ta poleks tulnud selle peale, et surnut mängida ja esimesel võimalusel jalga lasta.

Samas oli Simona nende kuudega suutnud hästi kohaneda ja muutus palju lõbusamakski, kuigi esinemisi kartis ta endiselt ja võõra inimesega naljalt ise vestlust ei alustanud. Samuti oli tüdruk pisut avatum kui enne ja oma inglise keelega juba natuke kindlam, kuigi tugev aktsent tema hääles oli endiselt alles. Hunterist tundis neiu puudust, sest talle meenus ikka see jalutuskäik, mille nad kunagi kevadel koos ette võtsid ning Simonale oli see samuti meeldinud. See oli ka pärast seda, kui neiu alles üle oli tulnud ja Hunter oli esimene, kellega rumeenlanna uues koolis sõbraks üldse sai. Ühel hommikul rääkiski Simona jälle oma lapsepõlvesõbraga, kes tundis huvi, millal tüdruk Rumeeniasse tuleb. Nädala pärast. Nädala pärast lendab Simona mõneks ajaks oma kodumaale, et külastada oma vanavanemaid ja kallist lapsepõlvesõpra, kes neiust juba nii hullult puudust tundis. Samas oli noormees lubanud Simonat ka Tree Hillis külastada. Kes teab, äkki lendabki Simonaga kaasa, kui neiu Rumeeniast kunagi augusti keskel tagasi tuleb. Kauaks ei saanudki kaks rumeenlast rääkima jääda, kui Hunter Simonaga vestlust alustas ja tegi ettepaneku laadale kaasa tulla. Kuna Simona oli temastki kõvasti puudust tundnud, oli neiu nõus. Niisiis lendas arvuti kinni ja Simona vahetas riided, pannes selga pika mustrilise kleidi. Ei läinud kaua, kui proua Sommersi auto juba Simona kortermaja ees peatus ning neiu samuti autosse istus.

Sellel laadal oli Simona esimest korda, aga sellegipoolest meeldis talle see väga. Simonagi niisama passima ei jäänud, vaid aitas, kui vähegi sai, ehkki palav ilm pani suu lihtsalt kuivama. Siis kohtus Simona ka Jilliga, kes samuti kooli hakkas lõpetama, kuid neiu arvates oli see tüdruk ka hästi tore ning eriti meeldis Simonale Jilli positiivsus. Kassipoegi oleks tahtnud ka Simona, või noh... vähemalt ühte, aga isa lemmikloomi ei tahtnud ja nii ei saanudki Simona ühte neist armsakestest endale võtta, seega ta lihtsalt silitas neid ja võttis mõne isegi sülle. Kiisud pugesid tõsiselt südamesse ja oli kahju, et Simona neid ikkagi ei saanud. Päev jõudis ikka üllatavalt ruttu õhtusse, kuid see õhtugi jahedam polnud. Pigem selline mõnusalt soe. Päeva jooksul oli Simona päris palju limonaadi ära joonud ja samuti oma kõhu maiustustest täis söönud. "Mul oli väga tore ja ma tuleksin hea meelega järgmisel aastal veel," vastas Simona Hunteri küsimusele, kui poiss tema poole pöördus. Siis abistaks ta ilmselt rohkem ka. Võib-olla oleks juba päeva alguses kohal. "Kui sa ujuma tahad minna, siis peaksime kõigepealt minu juurest läbi minema, kuna mul ei ole ujumisriideid kaasas," vastas Simona, kuid siis kaardusid tema huuled juba muigeks. "Kui sa just ei leia, et riietega ujumaminek on hea mõte," lisas ta. Heh, miks ka mitte? Vesi peaks praegu mõnusalt soe olema, kuna päike on päeva jooksul seda ilmselt päris palju soojendada jõudnud.

SPOILER: Click to show

"Võib-olla järgmisel aastal küpsetad ja müüd sa juba ise midagi. Mõne vinge rumeenia küpsetise ehk?" pakkus Hunter lõbusalt, vaadates Simonale otsa. Poiss käis küll alati asju müümas, aga ise ei olnud ta veel midagi küpsetanud. Tema üritused jäävad siiski Sommersite maja seinte vahele. "Noh, idee poolest ei oleks vist riietega minek ka nii hull, aga ma arvan, et meil oleks ikka ujumisriietega mugavam. Minul on ujumisriided juba seljas, aga me võime sinu juurest läbi käia. Väike nipp sulle - kuna Tree Hill asub ookeani juures, siis suvel oleks mõtekas kogu aeg ujukaid all kanda, kui sa välja lähed. Sa ei tea kunagi, millal sa ujuma võid sattuda," seletas poiss päris pikalt.

"Sa tead, kuidas mul söögitegemisega lood on," lausus Simona muiates. Ta vist oli kunagi Hunterile rääkinud, et ei oska süüa teha. Või noh... lihtsamaid toite ikka oskab. Kuna isa sai tööd ja nüüd on Simona rohkem üksi kodus, tellibki tüdruk pitsat või sööb võileibu. Tegelikult tuleks ju mingisugunegi söögitegemisoskus kasuks ja seda saab Simona Rumeenias vanavanemate juures harjutada. "Aga aidata tahaks küll ja kui ma ise midagi müün, siis mul tuleb mõni retsept hankida. Vanaema oskab neid küpsetisi küll teha ja ma lähengi nüüd nädala pärast Rumeeniasse tagasi. Kes teab, äkki tulengi mõne küpsetisega tagasi," lisas näitsik kelmikalt. Ehk suudab Hunteritki üllatada. "Ahsoo," sõnas Simona Hunteri nõuannet kuuldes. Noh, eks järgmine kord jätab siis meelde. "Ja sul on siis ujukad all või?" uuris neiu lõbusalt.

"Kunagi pole hilja õppima hakata," muigas Hunter. Terve aasta on tüdrukul nüüd aega. Poiss peaks talle mõne kokaraamatu ostma, siis ei jää tal muud üle, kui küpsetama hakata. "Kauaks sa sinna jääd siis?" tundis poiss siirast huvi, sest kui Simona ära läheb, siis ta peab endale jälle uue inimese leidma, keda tüüdata või siis jälle üksinda ringi hulkuma. Jessical on Sayeriga kogu aeg. Lucas on Oscariga ja Logan... noh nad ei suhtlegi eriti. Mattil on Danielaga käed-jalad tööd täis ja Chad ei saa silmi enda kihlatult. Muidugi Rosie oleks alati nõus Hunteriga midagi tegema, aga väga kaua ei suuda ju selle pisikesega jännata, sest tal on tavaliselt rohkem küsimusi, kui poisil vastuseid. Jill ja Liz on ka enda poistega. Oh, seda rasket sõpradeta elu. "Jah," vastas Hunter, kuigi ta oli seda juba näitsikule öelnud. Õnneks on Hunter Simonaga olles juba selgeks saanud, et vahepeal tuleb ennast korrata või siis tüdruku juttu tähelepanelikumalt kuulata, et aru saada. Põhiline oligi, et nad mõistsid, mida teine öelda tahtis.

"Ei vaidle vastu," nõustus Simona Hunteriga. "Ütleme siis nii, et alates tänasest on see mu eesmärk, mille ma täidan... Seniori-aasta lõpuks?" sõnas näitsik. Sinna oli nii kolm aastat ja see aeg oli piisav, et Simona õpiks ka midagi muud peale makaronide ja võileibade tegema. Võib-olla hakkab ta tihti hoopis küpsetama? "Nii augusti keskpaigani," vastas Simona. "Aga ma luban, et ei unusta sind selle ajaga ära," lisas näitsik lõbusalt. Õnneks saavad nad ikka ühendust pidada, sest Simona võtab arvuti kaasa. "Noh, vähemalt näed nüüd siis minu pisikese elamise ära," sõnas rumeenlanna, kui tema kortermaja juba paistma hakkas. Õnneks polnud see kirikust kaugel.

"Hmm... ma jätan selle meelde," tõstis noormees enda nimetissõrme üles ja lõi õhku justkui väikse märkme, et tal see meelest ei läheks. Kolm aastat on pikk aeg. Vaevalt see teda aitab. "Oh, siis sa oled ikka päris kaua. Vaata, et sa ikka vahepeal inglise keelt ka meelde tuletad ja minuga ühendust võtad," muigas Hunter, "tore oleks, kui sa mu ikka järgmisel aastal koolis ära ka tunneksid." Kuulnud näitsiku sõnu, vaatas poiss nenede juures asuvaid ehitis. Huvitav, milline neist tüdruku kodu oli? Eks ta saab kohe teada.

"Mu ema oskas häid küpsetisi teha," lausus Simona, tundes, kuidas ta ema ikka igatseb. Nüüd oli küsimus selles, kes restorani üle võtab, aga hetkel hoolitsesid selle eest tüdruku vanavanemad. Muidugi tahaksid nad tulevikus näha Simonat selle restorani perenaisena, aga kui tüdrukul siis teised huvid on, ei hakka nad teda ka sundima. Pealegi oli Monale Tree Hill meeldima hakanud ja ta ei teadnud hetkel isegi, mis ta kolme aasta pärast teeb, kui on lõpetanud. Võib-olla otsustab siis ka Tree Hilli jääda. "Ma peangi sinuga ühendust hoidma, et inglise keel ikka suus püsiks ja pealegi oled sa mu esimene sõber siin Tree Hillis," lausus Simona, sest oma vanavanemate ja Rumeeniasse jäänud sõpradega rääkis ta ikka emakeeles. "See on nüüd küll viimane asi, mida sa kartma pead. Tegelikult kavatsen ma su ise üles otsida, kui ma tagasi olen... kui sa juhuslikult mind enne üles ei leia," rääkis Mona lõbusalt. Kindlasti hakkab ta noormehest puudust tundma. Jõudnud kodule lähemale, ütles Simona "tsau" Phoebele, kes neile vastu jalutas ja ilmselt tööle oli minemas. Isa autot Simona aga maja ees ei näinud - nojah, pole ilmselt koju jõudnud. "Ma elan teisel korrusel," ütles Simona Hunterile, kui nad trepikotta jõudsid. Natuke veel treppe mööda kõndimist ja juba otsis Mona käekotist võtme, millega ta ukse lahti keeras ja enda järel ka Hunteri sisse lasi. "See siis ongi mu pisike ja üsna tagasihoidlik elamine," sõnas näitsik, kui esikus plätud jalast ära libistas.

"Olgu. Jään sind siis ootama," lausus Hunter ja jalutas koos Simonaga edasi, kuni neile üks tumedapäine neiu vastu jalutas, keda poiss mäletas ühelt koolipeolt, noogutas noormees talle kergelt, sest ta ei olnud kindel, kas see tüdruk teda üldse ära tunneb. Viisakas tasuks igal juhul olla. Jõudnud kortermajani, sisenes noormees näitsiku järel ning ronis teisele korrusele. "Sul on ilus kodu," sõnas Hunter, kui oli korterisse sisse astunud ja seal silmadega natuke ringi vaadanud. Väike oli ta tõesti võrreldes Sommersite hiiglasliku koduga, aga samas oli ta täitsa hubane.

Loodame, et see ootamine Hunteri jaoks väga pikaks ei jää, kuna see on üsna pikk aeg, kui Simona ikkagi ära on. "Aitäh," tänas Simona Hunterit, kui too tema elamise kohta komplimendi tegi. "Tahad ehk juua või midagi?" uuris neiu, vaadates Hunterile küsivalt otsa. "Mul läheb natuke aega." Õnneks ei tohiks minna kaua, sest Simona tuligi siia ainult ujukaid võtma või noh... ilmselt oleks käterätti ka vaja.

"Kui siis ainult vett," lausus Hunter, sest tal oli kõigest magusast mõneks ajaks siiber. Pealegi võtab vesi kõige paremini janu ära. "Mul pole natukese ootamise vastu midagi. Ütle mulle, kus on köök ja ma võtan endale ise juua," sõnas poiss, "sa saad nii kaua ennast randa minekuks valmis sättida."

"Köök on kohe vasakut kätt ja klaasi saad seinal olevatest kappidest esimesest," andis Simona Hunterile juhtnöörid, enne kui kadus mõneks ajaks oma tuppa, mis asus köögi vastas oleva elutoa kõrval. Kindlasti tahtis Mona seda tuba kunagi Hunterile ka näidata, aga sellega on aega küll. Simona on veel terve selle nädala Tree Hillis. Oma toas avaski Simona pesusahtli ja ei läinud kaua, kui ta sealt helesinised bikiinid välja kaevas ning oma aluspesu nende vastu vahetas, enne kui kleidi uuesti selga tõmbas. Siis veel kiire käik vannituppa, mis asus Simona toa vastas, ja haaranud käteräti, suundus Simona uuesti kööki. "Ma loodan, et sa kaua ei pidanud ootama," muigas tüdruk lõbusalt ja viskas rätiku endale lihtsalt üle õla. "Valmis minema?"

Hunter noogutas ja eemaldas enda jalanõud, liikudes seejärel otse tüdruku juhatamise järgi kööki. Ta leidis klaasi ilusti õigest kapist üles ning lasi endale kraanist natuke külma vett, et see siis ära juua. Poiss jõudis kenasti klaasi tühjaks juua, ära kuivatada ja tagasi kappi panna, enne kui Simona tagasi tema juurde ilmus. "Üldse mitte," naeratas Hunter, "aga muidugi." Ta võttis suuna esikusse ning sidus endale jalanõud jälle jalga, astudes esimesena korterist välja. Simona peab siiski ukse ju lukku keerama.

Kuulnud Hunteri vastust, libistas ka Simona plätud jalga ning väljus Hunteri järel korterist, keerates seejärel ukse lukku. "Sa oled mulle küll ainult linna näidanud, aga tundub, et ma orienteerun endiselt siin paremini kui teisel pool silda," muigas Simona, kui nad trepist alla läksid ja peagi kortermajast välja jõudsid. Päike oli loojumas, kuid õhtu oli üsna soe. Piisavalt mõnus, et Hunteriga üks õhtune suplus teha. "Aga muidu on mulle siin täitsa meeldima hakanud," lisas tüdruk, et nad päris vaikuses ei jalutaks. Ta oli märganud, et täna on Hunter kuidagi lõbusam kui tavaliselt ja ka räägib rohkem. Tore oli noormehe sellist külge ka näha.

"Siin on su kodu ka ju," leidis noormees tüdruku sõnadele lahenduse. Ilmselt, kui ta elaks kesklinnas, tunneks ta ka seda kanti paremini. Hunter hingas sügavalt sisse, kui nad jälle välja jõudsid ning kõndis siis mõnda aega vaikides Simona kõrval, kuni too suu lahti tegi. "Linnapea poja ja põlise elanikuna on mul seda eriti hea meel kuulda," muigas Hunter.