Sportlik hommikupoolik

Christian vaid noogutas selle peale. Eks näis, kuidas Helena esimese albumiga läheb, siis saab hakata tegelema teisega. Ja kui kuulsus tüdrukule peale surub, siis hakkab tal ikka päris kiire olema. "Ja, mängin," kinnitas Christian naeratusega. Ta oli enne kodunt põgenemist kitarriega jamminud ja Prantsusmaal ka pisut tinistanud. Kitarr oli üks vähestest asjadest, mis ta kaasa võttis ja see oli ka kuskilt poest varastatud. Chris ei saadud kunagi kätte, tho. Jooksja jalad. "Mulle meeldiks see," naeratas kutt. Meloodia loomises oli ta päris hea, kui nii või öelda, sõnade kirjutamine polnud mehele. "Ma jätsin selle enne kolimist koju ja minu vanemad ei ela enam linnas," lausus Chris. Ta oli ainult emaga rääkinud telefoniteel ning tahtis ta isa juurest ära saada, kuid naine keeldus. Miks küll, ei tea. Nüüd elavad nad kuskil Texases. "Aga mul pole midagi selle vastu, kui pean uue ostma."

Eks Helenagi lootis, et esimene album on edukas, kui tal juba niigi hästi selle muusikaga läheb. Saab näha muidugi. "Siis me võime mõlemad õhtul kitarrid ka võtta," arvas Helena. Tema võtab kindlasti. Pealegi oleks mõnus grillida ja siis vahepeal kitarri tinistada, kuigi Helena puhul ei saanud seda just tinistamiseks nimetada, sest tüdruk mängis päris hästi. "Sa siis tahad uuesti skateriks hakata?" uuris Helena, sest vaevalt Christian ainult üheks õhtuks rula ostaks.