The big Hill is back in Tree Hill

To: Jessica Jeanette Hill-Tremblay

Esimene aasta lennuakadeemias on Jasoni jaoks läbi. Piloodi ametit praktiseerida ei õnnestunud veel, see eest said nad kõvasti teooriat ning läbisid U.S.A.F'i treeningprogrammi ning mingil määral ka ajateenistusega kaasnevad õppused. Need kestsid kokku oma viis kuud ning lõppesid alles üleeile. Eile käis Jason kiirelt koolist läbi, võttis esimese aasta kokkuvõtte ja juba õhtul läks esimesele lennukile, mis tõi ta tagasi North Carolina pinnale. Osariigi pealinnas läks noormees sõdurpoistele mõeldud bussile, mis tõi poisi ilusti Tree Hilli. Bussijaamas maha tulnud, helistas Jason koju, andes teada, et on tagasi kodus ning tuleb õhtuks sinna. Nii kaua tahab ta natukene veeta kvaliteet aega enda pisikese õega, keda ta pole peaaegu pool aastat näinud. Tüdruk pole ilmselt peaaegu üldse muutunud, aga see vastu Jason on. Tema juuksed on tunduvalt lühemad ja pügatud üsnagi madalaks poisipeaks ning õhuvägedele omane munder muutis tema rühti ja kehahoiakut, andes talle hoopis teise ilme.
Koti õlale visanud, võttis Jason suuna Noortekeskuse poole. Helistanud eile Kylie'le, uuris noormees välja, kuna Jessical tantsutunnid on ning otsustas talle pärast tööd vastu tulla. Teekond bussijaamast taha noortekeskuse juurde pole just kõige lühem, aga poisi jaoks see seda oli küll. Ta on harjunud tunduvalt pikemaid maid kõvasti raskema pagasiga läbima.
Mõned minutid pärast poolt kuut jõudis Thomas kohale. Istunud maja ees olevale pingile, kott jalge juures maas, silmitses Jason linna, mida ta pole ammu näinud. Möödas oli kuid, kuid ometigi tundus talle, nagu oleksid need hoopis aastad.

vorm

Mida Kylie ei teadnud, oli see, et Jessica tantsutunnid on suvepuhkusel. Keskkooliõpilased peavad küll veel koolipinki nühkima, aga algkoolilapsi see ei puuduta. Nemad saavad suve nautida. Aga vaatamata sellele, et Jes trenni andma ei pidanud, oli ta ikkagi noortekeskuses. Ta võiks vabalt praegu hoopis metsamajakeses Sayeril abis või jalus olla, kui ta ei peaks oma vabakava lihvima. Just sellega ta tegeleski sel ajal, kui tema vend, keda Jessie oodata ei osanud, noortekeskuse poole jalutas. Poole kuue ajal lülitas Jeanette maki välja, võttis oma iPodi selle tagant ära ning vabastas saali. Järgmine kord peaks Carmeli kaasa võtma - see tüdruk teab ka tantsimisest nii mõndagi ja oskaks kriitilise pilgu peale visata.
Riietusruumis oma toimingutega ühele poole saanud, lukustas ta nii saali kui riietusruumi uksed. Ei tundunud sedamoodi, et keegi sinna kohe pääseda tahaks. Väljunud noortekeskuse peauksest, nägi ta maja ees asuval pingil liialt võõraks jäänud kogu. Jessie seisatas hetke, teadmata, kuidas venna nägemisele reageerida. Ühelt küljelt tahaks paar kiiremat sammu teha ja teda kallistada, sest see on ikkagi tema Tommie - üks olulisemaid inimesi tema elus. Aga siiski kardab ta seda teha, sest ta ei tea, mis eesmärgiga ta vend seal on - paar kuud tagasi, kui nad Lizzie sünnipäeval kohtusid, ei rääkinud nad teineteisega sõnagi. Üsnagi rahulikul sammul liikus Jeanette vennani.

Igakord kui Noortekeskuse uks avanes, viis Jason enda silmad üle õla. Mingi hetk ta loobus sellest, silmitsedes ainiti Tree Hilli tänavaid. Umbes kella kuue ajal avanes uks uuesti. Kuna nii palju aega on möödas, siis see pidi olema Jessica. Tõusnud pingilt püsti, keeras noormees ennast näoga Noortekeskuse poole ning naeratas õrnalt enda õde nähes. "Hei, pisikene," tervitas Jas Jessie vaikselt, kõndides mõned sammud tüdrukule lähemale. Jäänud lihtsalt tema ees seisame, silmitsedes noormees Jessicat üsna pikalt, emmates teda seejärel. Kuigi poiss ei pruugi seda välja näidata, igatseb ta enda pisikest õde kohutavalt.

Näinud seda tuttavat sooja naeratust ja kuulnud venna vaikset tervitust, tõusid Jessie suunurgad ka ülespoole kaardu. "Hei," kostus üle Jasoni ainsa õe huulte, enne kui see kallistusega summutatud oleks saanud. Tommie embusest vabaks saanud, sättis Jessica kotti oma õlal ja vaatas siis vennale otsa. "Kuidas sa teadsid mind siit otsida?" uuris Jes, "Või pole sa siin minu pärast?" Mine tea, äkki on nende praegune kohtumine juhus.

Tore on üle pika aja jälle Jessicat naeratavad näha. Kõvasti tüdrukut kallistanud, lasi ta peagi lahti ning astus sammukese tagasi. "Kas mulle tundub või sa oled pikemaks kasvanud?" alustas Jason nende kõnelusi norimisega. Saigi piisavalt kaua ilma olla ning korralikult käituda. Pingi juurest enda koti võtnud, viis Jas enda rohelised silmad tagasi õele. "Ma kuulasin natukene maad enne koju tulekut ning kelle teise pärast ma peaksin ennast siia kohale vedama. Pealegi ma lubasin emale, et võtan su õhtusöögile kaasa," muigas poiss kergelt, sasides vaba käega neidise juukseid.

Pikemaks? Naaah, ei see könn enam kasva. "Nii kurb kui see ka pole, sinu õest modelli ei saa," lausus Jessica. Ei tule seda kasvu kokku ja kui aus olla, siis Jessica pole kunagi modelliks saada tahtnud. Pigem on ta kaamera taga. Et siis Jason tuli tema pärast. "Kes teadis, et ma siin olen?" küsis Jes kulmu kortsutades. Isegi Sayerile pole ta öelnud. Õhtusöögile kaasa? Oeh, tuleb Sayle helistada ja teada anda, et jõuab täna hiljem. "Aaaaah, ema püüab mind juba pikemat aega õhtusöögile jääma meelitada, aga ma olen alati varem jalga lasknud," lausus jessie. Tundub, et täna ei pääse.

"Tore," naeratas Jason kergelt. Poiss on vist ainukene peres, keda pikkusega õnnistatud on. Kõik teised on temast lühemad. Jessie kulmukortsutuse peale hakkas noormees lõbusalt naerma, vangutades kergelt pead. Ei tema hakka enda luurajat avaldama. "Aga täna pole sul võimalik kuhugi põgeneda, sest sul on mina kaasas, kes hoiab sind kindlalt enda kõrval," muigas Jason. Üks korralik perekondlik õhtusöögik on midagi, mida pole poiss juba ammu kogenud. Ühikas ei tunta eriti ühiseid söömisi ning leida võib kõvasti konserve ja rämpstoitu.

Eks kõik teavad, et Hillide esiklaps on kõik head geenid omale saanud - pikkuse, tarkuse ja mõistuse. Hea, et Jessicale natuke liha kontidele jättis. "Ega mul söömise vastu midagi pole," kehitas Jes õlgu. Albert on see, kelle pärast Jessie sealt majast alati pageb, aga, nagu Tommie ütles, on ta Jessie'ga, niiet täna Jes ei karda. Perekondlikuks õhtusöögiks Jeanette seda aga ei nimeta - papsita pole päris see. Seda lootuskiirt, mis ütles, et ta vanemad taas kokku kolivad, pole ka enam. Kadus, kui paps uue naisega lapse sai.

Jason on tõesti kõik need paremad geenid endale saanud - he has the look and the brains. "Veel parem, sest ma olen kohutavalt näljane ning mul on vaja kedagi, kes räägiks samal ajal kui ma söön," ilmus noormehe usule veel üks lõbus muie. Päris terviklik perekond pole nad ammu olnud, aga sellegi poolest tuleb hinnata seda, mis on ning mitte taga nutta seda, mida pole. Elu on lihtsalt liiga lühikene. Nende vanematel oli tõesti lootust veel kokku saada, aga papsi uus naine ja laps rikkusid selle ilusa pildi, ometigi oli Thomasel nende üle heameel. Tema isa oli enda uut võimalust lapsevanemana väärt.

"Minust küll jutupaunikut pole," lausus Jessica muiates, "niiet täna pead oma lõugu kiiremini laksutama." Kuna Jason on kaugelt tulnud ja kaua eemal olnud, siis päritakse temalt igasugu asju. Jessie'l veab, kui keegi pärast õhtusööki avastab, et oi, Lisa tütreke ka majas. "Lena ka residentsis on?" uuris Jeanette. Lisa rääkis, et Alena kaalub suveks Tree Hilli tulemist, aga pole lõplikult kindel. Erilist vahet muidugi pole - Jessie'l nagunii aega poleks tema jaoks. Niigi peab ta leiutama, kuidas oma asjadega nii toime tulla, et ta Kyle'i kordagi üksi jätma ei pea. Sai ju siiski noorimale vennale lubatud natuke Tree Hillis koos aega veeta.

"Looda vaid. Küll ma veel korraldanud nii, et sul on võimatu vait jääda," muigas Jason lõbusalt. Palun laske poisil ikka süüa ka. Vaesekene pole juba ammu korralikku sööki saanud, kuigi samas ei saa akadeemia kokkadele midagi halba öelda. Nende oma pisikene kööginurgakene on kohutavalt ebatervislik. "Nii palju kui ma ema jutust aru sain, siis pidi ta mõneks nädalaks küll siia tulema ning kuna isegi tema oli minust puudust tundnud, siis pidi ta juba täna kohale tulema," kehitas poiss kergelt õlgu. "Ning kuidas teistel läheb? Sayeril? Lizziel?" uuris Jason edasi. Nendega pole ta pärast Lizardi sünnipäeva rääkida jõudnud. Ainult perega ning ikka püüdis tüüp Sierraga vähemalt kord nädalas telefoni teel rääkida. Kirjutasid nad tihti, aga hoopis teine asi on vestluskaaslase häält kuulda.

Jessie naeris kergelt:"Seda me veel vaatame." Jessie on päris palju ema juures käinud viimasel ajal, niiet pole tal nii väga midagi jutustada. Kõik on juba räägitud ja vahepeal pole ta midagi põnevat teinud. Tulevikuplaanide kohta pole keegi küsinud ja ta ei räägi neist ka. Tal on nii palju mõtteid, aga ta ei suuda otsustada. Kahjuks pole aeg tema poolel. "Ohh, temaga lobiseks küll," rõõmustas Jes kasuõe kohaloleku üle. "Umm..ma Liz'ist ei tea väga midagi enam. Me ei ela enam nii väga koos. Võinoh, ma ei teagi, kus ma elan. Aga Sayeril läheb üsna kehvasti - päevad läbi rassib ja ehitab. Ma tegelikult rikkusidki praegu mu plaani talle seltsi ja appi minna." Pole hullu. Sayl pidi nagunii seal veel rahvast abis olema, niiet ta oleks seal praegu ilmselt rohkem jalus.

"Sellisel juhul panen ma sind naerma enda halvenenud huumori üle, sest nõme oleks olla vaikuses pärast minu ebaõnnestunud katset nalja teha," muigas Jason lõbusalt, rohelised silmad enda pisiõde silmitsemas. Nii täiskasvanud juba. "Teades teda, siis igavuse käes ta ei ole," noogutas noormees kergelt, eemaldades korraks mütsi peast, et enda mõne sendimeetri pikkusi juukseid sasida. Kuidas võõras tunne on, aga vähemalt ei ole ta puhta kiilakas. "Sellisel juhul võime kodust läbi käia, ma panen enda asjad ära ning vahetan riided ning võime talle ju appi minna. Natukene füüsilist kulub mulle ära, et ma sügiseks täitsa vormist ära ei oleks," pakkus Thomas välja. Nad võivad minna kas noormehe autoga, mille poisi isa lasi Tree Hilli mõni nädal tagasi tuua või siis Tommie rattaga, mida ta igatses enda asjadest kõige rohkem. Samas lennuk on ka omamoodi sümpaatseks saanud, kuigi poisil pole veel õnnestunud sellega õhku tõusta. Aga selleks on veel paar aastat aega.

"Nii karm värk su seal, et huumorisoont lausa kärpind?" kortsutas Jessie kulmu. Ta ei taha, et ta vennast mingi tõsine jorss saaks. Njah, küll Lizzie omale tegevust leiab. Igav tal tõesti olla ei tohiks. "Kõlab nagu plaan," lausus Jessica ja naeratas siis. Tal oli nagunii plaan Sayerile appi minna ja eks lisajõudu kulub ära ka. Sayl vist ka hea meel sõpra näha. Olgu minevik mis ta oli, Jeanette'il on hea meel, et tema kihtlatu ja vend vaatamata kõigele jälle sõbrad on. "Millega me metsa lähme?" uuris Jes, "Kui sinu autoga, siis mina sõidan!" Teab Tommie üldse, et ta ainsal õel load on? Kõva mitu kuud möödas juba, aga ega need kaks pole omavahel jõuludes saati suhelnud. Ei tea, kas keegi informeerib Jasonit või ei?

"Pigem mind ümbritsevad 24/7 huumorisooneta või siis kärbitud huumorisoonega inimesed. It is almost sad," vangutas Jason vaiksel ohkel pead. Ning tema peab olema see tore hüpikkloun, kes teisi uuesti naeruga ellu äratab. Aga seda muret momendil pole, et Tommiest mingi tundetu jorss saaks.
"Looda vaid. Me läheme minu rattaga," turtsatas noormees valjult, tõstes enda parema käe, et veelkord Jessica pead sasida. "Ma olen tast liiga palju puudust tundnud, et lasta tal garaažis seista," lisas ta muigel. Sobilik sõiduilm ammu käes, aga tema peab seisma katte all kõige pimedamas nurgas Hillide majas. Jessica lubade kohta ta juba teab. Sayer ja Lizzie ikka informeerivad teda aeg-ajalt, mis siinmail toimub.