It's Friday again

Suure osa tänasest päevast veetis Stacia kodus, kuna ilm polnud piisavalt ilus, et randa või niisama kuskile jalutama minna. Helistatud sai ka mõnele sõbrannale, kuid nendel olid omad toimetused. Mõni polnud praegusel ajal üldse Tree Hilliski. Ainult et Staciale ei ole kunagi meeldinud pikka aega nelja seina vahel istumine - eriti veel pärast seda koolitulistamist. Ta vajas enda ümber inimesi, et end natukenegi paremini tunda. Stacia oli selleks liiga sotsiaalne inimene, et kuskil üksi omaette konutada.

Kell hakkas lähenema üheksale, kui neidis riided vahetas ning kodust väljuma valmistus, et sel korral võtta ette teekond Shootersisse. Kuna ta kavatses täna sinna ise jalutada, polnud tarvis autojuhile helistama hakata. Pealegi ei elanud näitsik baarist kaugel. Mõned minutid pärast üheksat avas Stacy baari ukse ning astus ruumi sisse. Ühtegi tuttavat nägu ta esialgu ei märganud, mistõttu suundus näitsik leti juurde, et endale alustuseks üks kerge maasikasiider tellida. Nüüd võiks keegi tore inimene temaga ühineda ka. Muutuks õhtu lõbusamaks.

outfit

OT: Christian Wilkins

Christian oli nostalgia pärast terve linna juba läbi käinud. Kõik poed, kust sai toitu varastatud, et nemad Kennedyga õhtust süüa saaks. Kõik ööklubid, kuhu Chris ja tema sõbrad võlts-ID'ga sisse said. Samuti ka kõik need salajased ja rahulikud kohad, kuhu ta Kennedy aeg-ajalt viis, et kodusest elust rahu saada ja ka kõik need tänavanurgad, kus ta sõpradega suitsetamas ning niisama chillimas käis. Oleks hea öelda, et vanad head ajad, kuid need ajad ei olnud nii head midagi. Nüüd asus kutt kodulinna uusi kohakesi uurima ning külastas neid vabal ajal üks haaval. Tema korter oli hubane, kuid ta ei tahtnud üksi kodus istuda - pigem olla väljas, lõbutseda, leida uusi tutvusi ja ehk kohtab ta enda vanu sõpru, kellega vanadel aegadel lollusi sai tehtud. Kui Christian Shootersisse sisse astus, nägi ta üsna viisakas välja, nagu noormehele kohane, kuigi Christiani seljas võis vaba aega veetes rohkem näha t-särki ja teksasid. Well, teksased olid tal praegugi jalas, nimelt mustad. Lisaks sellele veel must triiksärk, ilma lipsuta, ja mustad kingad. Ehk üleni mustas. Baarileti ääres silmas Chris koheselt üksikut brünetti, kelle juurde ta sammud suunas. "Mida teeb kaunis neiu, nagu sina, baaris üksi?" küsis kutt kerge muigega. Üsna tavaline ja rohkelt kasutatud küsimus paljude meeste poolt, et naisega juttu teha.

Vaevalt jõudis Stacia oma siidrist esimese lonksu võtta, kui keegi teda juba kõnetas. Ning hääle järgi võis aru saada, et seda tüüpi ta ei tundnud. Sel korral sai ta seltsilise isegi kiiremini kui tavaliselt, kuigi täna polnud ta kaugeltki mitte nii väljakutsuvalt riides nagu varasematel aegadel. Üldse oli ta viimasel ajal oma riietumisstiili tunduvalt tagasihoidlikumaks muutnud, kuigi suvel peaks nagu vastupidi olema. Noormehe küsimus oli aga tõepoolest tavaline ja mitmeid kordi kuuldud, aga Staciat see ei häirinud. "Ütleme nii, et vajasin koduseintest vaheldust, kuid praegusel hetkel polnud kedagi, keda endaga kaasa kutsuda," vastas Stacia tüübi küsimusele, näole tekkimas kerge naeratus. Lonksanud korraks siidrit, viis ta pilgu uuesti noormehele, et mõttes talle hinnang anda. Polnud üldse paha Tree Hilli kohta, kus vaatamata linna väiksusele liikus üllatavalt palju kenasid mehi ringi. "Ja sina? Tulid endale tänaseks õhtuks kaaslast otsima?" oletas tšikk. Mida need mehed ikka üksi baaris peale joomise teevad.

"You know, vahel piisab lihtsalt jalutuskäigust ka," sõnas Chris. Tegelikult oli see naljaga pooleks öeldud, kuna ta tuli ise baari peaaegu sama asja pärast, seega mõistis tüdrukut. Kuid ta oli linnale ja rahvale võõraks jäänud, seega polnud kedagi endaga kaasa kutsuda ja kõik pidi omal käel tegema. "Midagi sellist jah," vastas kutt. "Kas just kaaslast, kuid hea seltskond kuluks küll ära," lisas Chris. Ausalt öeldes igatses ta Prantsusmaad ning oma sealseid sõpru. Tree Hillis tundis nooruk end nagu võõras, kuna linn oli tohutult muutunud ja nagu polnud üldse. Christian võttis istet tütarlapse kõrval oleval pukil. "Ja tundub, et ma olen oma seltskonna leidnud," naeratas ta kergelt. Nüüd oli ka aeg, kus mees tellis baarmanilt viski. Christian leidis, et õlu oli mõne viisakama baari jaoks liiga mage, seega tuli kangema peale üle minna. Kahjuks või õnneks, polnud ta üks neist, kes kergelt täis jääks.

"Hmm... jalutuskäik otse baari. Huvitav," kommenteeris Stacy. Polnud raske aru saada, et tüüp üritas nalja teha. Seda nägu polnud Stacia igatahes varem linnas märganud, mistõttu arvas ta, et tegemist on kas värske linnaelaniku või turistiga, kes siit korraks läbi astuma juhtus. "Seltskonna osas on sul loomulikult õigus. Ma ei kipu tavaliselt üksi kusagil jooma, kuid vahel on see parem variant kui kodus passimine," rääkis näitsik. Mida tal seal teha olekski. Vaataks jälle mõnda sada korda nähtud imalat filmi ja läheks pärast seda kohe magama? Ei kõla üldse suvise tegevusena, mida hiljem meenutada. "Tundub nii. Stacia olen muidu," sõnas tšikk, ulatades samal hetkel noormehele oma käe. Mis puutus purjutamisse, siis Staciaga oli asi vastupidine - alkohol hakkas talle üsna kiiresti pähe, mistõttu oli targem alustada kergemast ning alles hiljem võtta väiksemas koguses ka midagi kangemat. Nii ei lõpeta ta vähemalt laua all.

"Kasvõi. Nii lisaks jalutuskäigule justkui pisut vürtsi," sõnas Chris. As in, too baar on vürts jalutuskäiguks. She'll get it. Maybe. "Nõustun. Üksi võib päris igav hakata," arvas ta. Üksi kuhugi baari jooma tulla oli alati kutile ebatavaline olnud. Muidugi, Shootersisse tuli ta üksi, kuid nagu enne mainitud, vaid seltskonna pärast. Alkohol oli lihtsalt boonus. "Christian," tutvustas mees endki, surudes Stacia kätt. Viimasel ajal oli ta teinud hotellis palju ametlikke tutvumisi, millega kaasnes ka kätlemine, seega nö "vanakombelisus" on tema jaoks rohkem uus ja kindlasti kaasaegne. "Kui tohib küsida, siis oled sa Tree Hillis kohalik?" uuris ta. Just sellepärast, et ei mäleta tütarlapse nägu vanadest aegadest ja Stacia ilusat näolappi mäletaks ta kindlasti.

"Saan aru, kuhu sa sihid," lausus näitsik väikese muige saatel. "Ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes kannataks pikka aega üksi olla," rääkis Stacia ning võttis oma joogist järjekordse lonksu. Varsti tuleb ilmselt uus tellida. Noormehe küsimusest võis välja lugeda, et tegemist ei saa olla pikka aega Tree Hillis viibinud inimesega. Sama käis tegelikult ka neidise enda kohta, sest ta kolis siia eelmisel aastal üsna pea pärast kooliaasta algust. "Sügisel saab aasta siin elatud," vastas ta. Selle ajaga oli ta ennast kenasti linna sisse seadnud ning uusi tutvusi sõlminud. Aeg-ajalt sai ta muidugi oma vanade sõpradega samuti kokku, aga mingit koduigatsust pole tšikk veel kordagi tundma pidanud.

Teema lõpp, kui nii öelda, kuna Chris vaid muigas selle peale. "Sama siin," sõnas kutt. Tegelikult polnud tal siin linnas veel selliseid sõpru tekkinud, kellega läheks baari jooma või kuhugi ööklubisse. Kõik oli ainult töö, töö ja töö. Muuks jätkus aega küll, kuid tööl olles pidi ikka keskenduma tööle. See polnud selline koht, kus sai vahepeal lebotada. "Sa oled siin päris vähe elanud," mainis Christian seepeale. Tema veelgi vähem, kui mõelda selle all seda uut aega, mis ta siin elanud on. "Ma kolisin siia just tagasi," otsustas kutt ka endast miskit öelda. "Ma pakun, et sa käid Tree Hilli keskkoolis?" Chris proovis mõnda muud teemat veelgi edasi arendada, kuid oli päris kindel, et oli sellega täppi pannud.

"Et ongi kohe nii? Sul siis tüdruksõpra polegi?" küsis Stacia. Ta sai aru nii, et kui tüübil keegi oleks, võtaks ta selle tšiki endaga kaasa. Kui ta pole just selline, kes ongi lihtsalt lantimise peal väljas. Stacy ise ei võtnud mehi kuigi tõsiselt ning ükski tema suhe pole kaua vastu pidanud, kuna ta lihtsalt pole siiani kellegagi kokku sobinud - iseloom ei lase. "Ise tunnen küll, nagu elaksin siin juba aastaid," sõnas tšikk. Järelikult oli ta lihtsalt kiire kohaneja. "Kus sa siis enne elasid?" tundis näitsik huvi. Äkki õppis mõnes teises linnas? "Jah. Järgmisel õppeaastal lõpetan," lausus Stacy tüübi oletuse peale. Praeguseks polnud näitsik veel välja mõelnud, missugusesse ülikooli ta pärast lõpetamist minna tahab, aga ülikooli pidi ta kindlasti pääsema.

"Ei ole," vastas Christian. Prantsusmaal oli neid paar tükki, kuid ükski ei kestnud rohkem kui mõned kuud ja need ei olnud kuigi tõsised. "Ja sina? Oled vallaline? Või kui mitte, siis sinu kutt küll väga head hoolt sinu eest ei kanna," pakkus noormees, aga kuna ta ennist nägi neidist baaris üksi, siis võis päris kindel olla, et Stacia on vallaline. "Vahel tundubki nii. Aeg läheb liiga aeglaselt või oled siia kiiresti sisse sulandunud," arvas Christian. Tree Hilli sisse sulanduda on küll päris kerge, tema arvates. "Prantsusmaal. Neli aastat," vastas Chris tüdruku küsimusele. Siiamaani neli parimat aastat tema elus. Nooruk vaid muiga selle peale, kui kuulis, et tüdruk Tree Hilli keskkoolis käib. Tegelikult, kus mujal tal ikka käia on, kui seal. Kunagi ammu käis mees isegi seal. "Oled sa varem Prantsusmaal käinud?"

Vaba kutt, pole paha. Mitte et Stacia praegu mingeid plaane oleks hauduma hakanud. Meestest oli tal rohkem kui kõrini - vähemalt suhete tasandil. Niisama juttu võis ikka rääkida, kuid midagi tõsist Stacy hetkel ei otsinud. "Jah, vaba ja sõltumatu," kinnitas Stacia noormehe arvamuse paikapidavust. "Natukene mõlemat," arvas Stacy. Aeg oli tõepoolest veninud. Seda suve on ta juba kuid ja kuid oodanud, aga päevad venisid väljakannatamatult aeglaselt. "Ja millega sa seal tegelesid? Õppisid?" tundis näitsik huvi. Välisülikoolid on Stacia mõtetest mitmeid kordi läbi käinud, aga mingi kindla otsuse jaoks on veel pisut vara. "Korduvalt. Mu ema elab Prantsusmaal," lausus Stacy vastuseks.