It better get better from now on

Kennedy võttis ikka tublisti aega, et teadvusele tulla, kuid kui temake seda lõpuks tegi, hingas Castiel kergendatult. Kõige kindlam oleks praegu Kennedy haiglasse saada ja sinna valve alla jätta, sest ta ei saa ise kogu oma ärkveloldud aega tüdruku voodi kõrval veeta, kuigi tahaks. Pealegi leidis ta, et tema võimuses pole tüdruku olekut leevendada, ehk suudaksid seda teha arstid... eriti praegu, kui Kay teda natuke hirmutama hakkas. Tüdruku silmades olnud tavapärane säde oli kadunud. "Ma ei lähe mitte kuhugi," lubas Cas tõsiselt, kui käe sirutas ja väga õrnalt Kennedy pead puudutas. "Kuidas sa end tunned?"

Kay mõtles natuke enne vastamist. "Tühjalt," sõnas Kennedy seejärel ning viis pilgu eemale. Tal oli nii piinlik Castieli ees, kuna valehäbi võttis maad. Tüdruk ajas end voodist üles ja võttis kapist paari teksapükse, mis ta jalga tõmbas, vältides enda keha vaatamist. Otsinud välja ka ühe tumepunase kampsuni, tõmbas neiu selle üle pea ja oligi valmis lahkuma. Tujud käisid praegu seinast seina ja oli lihtsam ühe sellise nutuvaba augu ajal haiglas ära käia. Nii vähemalt tüdruk arvas.

Tjah, ta oli selle küsimuse esitanud, aga polnud edasi mõelnud, mida sellele vastata, mistõttu Castiel midagi ei öelnud, vaid vaatas, kuidas Kennedy püsti tõusis ja vaikides end riidesse pani. Jumal tänatud, nüüd saavad nad ehk sinna haiglasse mindud. Võtnud taskust oma mobiiltelefoni, avas mees selle numbriklahvistiku ning kulutas hetke, meenutamaks taksoteenuse numbrit, mis talle siiski meelde tuli, nii et ta sai takso kutsuda. "Isegi kui sa süüa ei taha," sõnas Cas, kui oli kõne lõpetanud, saanud kinnituse, et üks takso tuleb tema öeldud aadressile, "võid mul aidata näiteks söögikraami külmikusse panna?" Tema toodud piknikukorv oli endiselt esikus ja seal oli üht-teist, mis pikema seismise tagajärjel riknema võis minna, kahju oleks head söögikraami raisku lasta, pealegi aitaks see tegevus ehk Kennedyl mõtteid mujal hoida. Aeg-ajalt suutis füüsiline tegevus pea mõtetest tühjaks teha.