It better get better from now on

"Ja siis teab mu boss ka sellest, see veel puudu," ütles neiu vaikselt ja tundis, et siia voodisse ta sureb. Emotsioonid muutusid Kennedyl hetkega, seda vähemalt praegu. Ühel hetkel võis ta olla rahunenud, teises oli kohutavas depressioonis. "Vabandust, Cas, aga toit on praegu viimane asi, millele ma mõelda saan," lausus Kay. Ta polnud tulistamisest saati korralikult söönud, see andis tunda viiekilose kaalukaotusega ja niigi pisikese tüdruku kõhnumisega. Kennedy'l ei olnud lihtsalt söögiisu, punase toiduga meenus veri, lihaga haav, ühesõnaga näkitses ta puuvilju ja tellis aeg-ajalt koju hiina toitu, riis ja kevadrullid, ning toitus ühest tellimusest vähemalt kolm korda, kuna polnud suurt isu.

"Ma ei mõelnud seda niiviisi, et räägin kõigile kõigest..." püüdis Castiel enda sõnu selgitada. Mida ta nüüd tegema peab? Kui Kennedy tema söögistki ära ütles, ohkas mees, saamata enne pidama. Ta ei osanud tüdrukut muul moel aidata - kas olekski pidanud? Ta polnud kunagi varem sellises olukorras olnud, keegi tema õdesid või venda vägistama kukkunud polnud ja... No jah, üks õnnetu katsetus oli tal veel jäänud, mille peale ta püsti tõusis, "Tulen kohe tagasi" ütles ja esikusse jäetud korvi juurde kõndis, et võtta selle pealt lillekimp, mis endiselt meeldivat lõhna levitas. Köögist sai ta klaasi, kuhu väike kimp panna, sai ka vee ning kogu kupatusega naasis ta Kennedy tuppa. "Näed, mu ema saatis need," lausus ta kerge naeratuse saatel. "Meie aiast." Vaasi asetas Cas öökapile, et seejärel taas Kay voodi servale istuda. Ta tahtis tüdrukut kallistada, aga kui arvestada seda, kuidas temake tema poolt algatatud lähikontaktile reageeris, polnud see vist hea mõte, pealegi võib ta tüdrukule tahtmatult haiget teha. See sitapea oli paljalt nähtud sinikate põhjal otsustades tema tüdrukuga väga jõhkralt ümber käinud.

Kennedy ei vastanud, lihtsam oli enda tekikookonis lebada ja seal ennast haletseda. Kay vaatas, kui Castiel lahkus ja millegipärast sigines neiusse hirm, et Cas ei tule tagasi ja naaseb hoopis Calvin. Oeh, nagu paranoiat oleks ka veel vaja olnud. Kennedy oli kindel, et hangib endale nüüd pisikese tulirelva, et vajadusel end kaitsta. Kuulihaavaga väga ahistama ei kipu, või mis? Näinud lõpuks Castieli naasmas, mis näis igavikuna, naeratas Kay õrnalt, mis oli väga hale katsetus näidata Castielile, et Kennedy saab sellest kunagi üle. Kunagi. "Aitäh," sõnas tüdruk, aga ka selle peale jooksid pisarad edasi. "Tule siia," palus tüdruk ja patsutas terve käega voodi peale, Castieli juuresolek tekitas hea kindlustunde, mida neiu praegu kõige enam vajas. Natuke aega enda kallima kaisus võib ainult hästi mõjuda.

Muidugi, alati on lihtsam endasse sulguda ja loota, et maailm sinu ümber parandab kõik haavad. Casil oli natukegi hea meel näha, kuidas Kennedy üritab midagi naeratuselaadset näole manada. Nii et see töötas õige vähekegi... Muidugi ei mõjunud eriti julgustavana pisarad, mis endiselt tüdruku silmadest immitsesid, aga siin viibitud aja põhjal otsustades tundusid need pisaranäärmed täiesti autopiloodi peal olevat. Mingil hetkel saavad need pisarad otsa. Kui Kennedy teda enda kõrvale kutsus, kõhkles mees pisut, kuid kergitas end siis, et hetkeks tekki tunnistada. Tekiserva ettevaatliku kergitamise peale ta Kaylt mingit vastumeelset reaktsiooni ei saanud, mistõttu ta jalanõud jalast libistas ja kiirustamata teki alla puges, et Kennedy seejärel hästi ettevaatlikult enda embusse võtta. Tüdruk oli nii väike, et sai end kenasti tema käte vahel kerra tõmbuda. Nutku. Ta ei pahanda. Kui sellele järgneb kergendus, siis nutku kogu tema särgiesine märjaks.

Eelmise öö näitel jäi küll Kennedyle mulje, et pisaraid tuleb täpselt nii palju, kuni silmad hakkasid juba kohutavalt valutama ja uni vallutas tüdruku keha. Kay vaatas, kuidas Castiel väga ettevaatlikult teki alla ronis ning lõpuks tundis ta Castieli käsi enda ümber, millega tekkis soe ja kodune tunne. Kay suutis paari minutiga pisarad kontrolli alla saada ja kuna eelneval ööl polnud tüdruk korralikult magada saanud, ja ka taipas ta alateadvus, et Castieliga on ohutu, jäi Kennedy uuesti magama.

Kennedy lõpetas nutmise, märkas Castiel mõne aja pärast kergendusega. Lähedus aitab. Ja magama jäi ka... No jah, nüüd ei ole tal tükk aega siit asja liikuda, sest ta ei tahtnud tekitada olukorda, kus Kennedy ärkab üles ja näeb, et teda ei ole enam seal. Tüdruk oli piisavalt palju üle elanud, niipalju võis ta temakesele ikka vastu tulla. Silitanud mõne aja Kay tumedaid juukseid, pani Cas silmad kinni ning jäi lõpuks tukkuma.

Tüdruk magas umbes paar tundi, kuni ta ühe järjekordse luupainaja peale võpatades silmad lahti lõi, ja avastas jällegi, et ta värises üle keha ning oli tunne, et tahaks oksendada. Õnneks oli Castiel kohe kõrval ning Kennedy klammerdus poisi särgiesise külge, üritades uuesti rahuneda. Castieli deodorandi ja kas lõhnaõli või siis aftershave'i lõhn mõjus neiule äärmiselt rahustavana ja Kay suutis pisaraid seekord kinni hoida.

Tukkumine on tore, aga mitte siis, kui sind praktiliselt üles ehmatatakse - mis juhtus ka Castieliga, kui ta Kennedy ootamatu ärkamise peale oma poolunest välja toodi. Hetk kulus mehel aega, et aru saada, mis toimub, kuid kui ta lõpuks ära jagas, kes tema särki ahistab, tõmbas ta tüdrukut endale pisut lähemale. "Kuss-kuss, ma olen siin," sõnas ta rahustavalt, silitades Kay juukseid. Öelda "kõik on korras" oleks rumal - ei olnud korras, lohutusvalesid ta ei sallinud.

Kennedy noogutas vaikselt ja hingas sügavalt sisse-välja. Ta ei tahtnud mõttetult paanitseda, raiskab ainult enda närve. Seetõttu oli ta mõned minutid vaikselt ja lausus siis otsustavalt: "Lähme haiglasse." Ta teadis, et Castiel soovis seda ilmselt üle kõige, kui just politseinikud välja arvata, ning oli targem noorukile järele anda. Cas suhtus ju sündmusesse äärmise tõsidusega ja paistis Kennedy heaolust hoolivat, miks enam tõugata seda abipakkumist tagasi.

Kuigi tal hakkas palav ja ta oleks tahtnud sealt teki alt välja ronida, ei läinud Castiel kuhugi, vaid silitas lihtsalt Kennedy juukseid ning oli vaikselt, lastes tüdrukul end koguda. Kuulnud, mida Kay ütles, tundis mees pisukest kergendust. Mis see kell ka olla võis? Kaua nad maganud olid? Õigus, see piknikukorv seisis endiselt esikus. No jah, ainus kahju on ilmselt selles, et mahl on soojaks läinud. Võtnud käed Kennedy ümbert ära, lükkas Cas endal teki pealt ning nihutas end voodist välja. "Ootan sind köögis," lubas ta julgustava naeratuse saatel ning lahkus magamistoast. Need võileivad ja asjad võib ju vähemalt külmkappi panna, pealegi tuleb takso kutsuda, sest nad võivad oma jalavaeva niipalju vähendada.

Kennedy vaatas, kuidas Castiel lahkus ja sikutas teki uuesti üle pea. "Cas," sõnas Kay poolvaljult ja võttis teki üle pea. "Palun võta vannitoast riided, pane need kotti ja... Põleta ära või midagi," palus tüdruk. Ta ei tahtnud enam neid riideid iialgi näha, Castiel võis need ära ka visata, põhiline oleks see, et need hilbud ei satuks enam iialgi neiu silma alla. Tüdruk tõusis lõpuks voodist ja tundis valu jalgades. Dressipüksid jalast võtnud, jäi Kay vaatama suurest peeglist enda kurba vaatepilti, jalad olid kohati sinised, põlved kaetud punaste kriimudega, ühe reie pealt võis välja lugeda kellegi liiga kõvasti pigistanud sõrmed ja teise peal oli kriimustus, mis jooksis diagonaalis üle reie. Vaatepilt pani Kennedy uuesti värisema. Ei. Ta ei lahku siit korterist enam iialgi. Ta ei lahku üldse kuhugi, vaid teeb enda ja Castielu elu kergeks, võttes sisse liiga palju valuvaigisteid, vähemalt seda tüdruk arvas. Ta läks öökapi juurde ja leidis purgi, mida oli võimatu värisevate kätega lahti teha, lõpuks viskas neiu purgi vastu peeglit.

Castiel oli juba köögi poole teel, kui ta Kennedy häält kuuldes seisatas. Riided? Ah jaa... Ta mõtleb ilmselt neid riideid, mis tal seljas olid, kui teda vägistati. Arusaadav. "Olgu," andis mees märku, et oli palvet kuulnud, ning pöördus, et köögi asemel hoopis vannituppa suunduda. Kõnealused riided vedelesid keset ruumi, nähes esmapilgul täiesti süütud välja, kuid kui Cas pisut määrdunud kollase pluusi üles tõstis, nägi ta, et selle krae oli peaaegu täielikult küljest rebitud, samas hunnikus vedelevad teksad olid veel õnnetumas olukorras. Aga kui ta selle tüübi kätte saaks, kes tema tüdrukuga nii jõhkralt ümber käis... Oi... Sellele polnud tal mahti mõelda, et ta pole suurem asi kakleja. Vannitoas vedeles täiesti õnnekombel üks kilekott ja Cas hakkas sinna riideid sisse toppima, et need, nagu lubatud, ära viia, kuid katkestas oma tegevuse, kui kuulis pisut summutatud kolksatust. Eh? Lasknud kotil põrandale kukkuda, naasis mees kiirel sammul Kennedy magamistuppa ning leidis väriseva tüdruku peegli eest. Kay plekiliste ja kriimustustega kaetud jalgade juures vedeles tabletipurk, mille temake arvatavasti vastu seina või peeglit oli visanud. Neelatanud, astus Castiel tuppa, korjas tabletipurgi üles ja võttis vabiseva Kennedy enda embusse. Tüdruku selja tagant sai ta mahti purgile pilk peale visata. Valuvaigistid? Ja üsna tugevad ka veel... "Palun pane riidesse," palus mees vaikselt. "Ma aitan sind, kui soovid." Öelda, et Kennedy juhtunule ei mõtleks, oleks tobe, sest vaevalt tüdruk praegu muule mõelda sai, aga ta saab omalt poolt vähemalt püüda Kay mõtteid mujale viia.

Kennedy tundis, et kukub kohe kokku, ta ei suutnud lihtsalt seda stressi taluda. "Cas... Ma ei saa," nuuksus tüdruk. "Ma ei taha," lisas ta vaiksemalt ja peitis pea vastu Castieli rinda. Kennedy oli kindel, et nii oli ka Castielil lihtsam, kuna siis ei pea ta tegelema ühe lõhutud inimvarega, kes ei suuda normaalselt funktsioneerida. Kay ei tahtnud enam elada, see kõik hakkas talle liiga suurt koormat valmistama. Tüdruk mõtles ainult sellele, mis juhtus ja järsku muutus neiu keha Castieli käte vahel lõdvaks.

Alles oli tüdruk nõus haiglasse minema ja nüüd niimoodi... No jah, ju siis peab ta harjuma sellega, et Kennedy tujud ja tahtmised käivad praegu seinast seina... Seda enam ei saa ta nüüd tüdrukut omapäi jätta, jumal teab, millega see hakkama saab. Valuvaigistipurgi toppis mees endale taskusse, et see kindlas kohas oleks. Ootamatult lõi Kay täiesti vedelaks ning Castielil kulus sekundi murdosa, et saada aru, mis juhtus, ning tüdruk kinni püüda, enne kui see põrandale variseda oleks jõudnud. "Oh, Kay," pomises mees teadvuse kaotanud piigat kätele võttes, et temake voodi juurde kanda ja sinna pikali panna. Ta võis vaid loota, et see asi läheb mööda ja Kennedyl läheb paremaks ja tal endal kergemaks. Tõusnud püsti, kohendas Cas patja Kennedy pea all ning kõndis vannituppa, kus tema poolt maha pillatud riietekott endiselt vedeles, täies uhkuses keset põrandat ka veel. Lükanud koti jalaga eemale, vaatas mees ringi, leidmaks midagi, millest kompressi teha, ning leppis lõpuks väikese käterätiga, mille külma vee all märjaks tegi, suurema vee välja pigistas ning kokku voltis, et Kay magamistuppa naasta ning temakesele improviseeritud kompress otsaette panna. Alles siis sai ta mahti maha istuda ning hinge tõmmata, tundes, kuidas meelekohtadel tuikab. Tal hakkas ka nüüd pea valutama. Tore. Torganud käe taskusse, õngitses Castiel välja tabletipurgi, mille oli ennist sinna pannud, ning avas selle, et ühe tableti võtta ning purk taas sulgeda. Topsi vett sai ta vannitoast, millega tablett alla loputada, ning siis naasis mees tüdruku magamistuppa, et temakest valvata. Ta ei saa Kennedyt üksinda jätta, enam mitte.

Kennedy tundis mõne aja pärast midagi enda otsaesisel ja avas silmad. Mis juhtus? Vaikselt meenus see, et Cas palus tal end riidesse panna ja sellega mälestused piirdusid. Pisaraid enam ei jooksnud, need olid kas otsa saanud või Kay oli juba liiga tuim nutmise jaoks. Tüdruk kallutas pea kergelt kõrvale ja katsus, mis ta laupa kattis. Mingisugune niiske riidetükk, selge. Käterätik ilmselt. Neiu nägi Castieli, kes oli ilmselt kogu selle aja Kay kõrval olnud. Ta ajas end rohkem istukile ja võttis otsaesiselt kompressi. Ta läks Castielile lähemale ja tüdruku silmades oli üsna tuhm pilk. "Sa võid minna, ma olen sind liiga pikalt kinni hoidnud," teatas Kennedy häälel, mis oli täiesti... Neutraalne. sealt ei kõlanud kurbust, rõõmu, mitte midagi. Tüdruk plaanis kutsuda takso järgi, käia haiglas ja tulla tagasi koju, et terve päev maha magada.