It better get better from now on

OT: Kennedy Wilkins

Tulistamisest oli juba hea kuu aega möödas, Kennedy oli terve, ta ise sai Washingtoni ülikooli taas sisse ja kõik sujus - mis võis veel valesti minna? Tema vanematel, eriti emal, oli hea meel, et ta kõigest hoolimata taas samasse ülikooli saab minna, ehk ka sellepärast, et siis kaob ta jälle nende kaelast ära. Mis iganes olid tema vanemate motiivid. Kennedyl läks oma enam mitte nii väga uues töökohas ka päris kenasti, sest ta suhtles endiselt selle ema tuttavaga, kes tööpakkumise teinud oli, ja naine rääkis talle tüdrukust ainult head. Noh, ja siis kutsus ta tüdruku endaga brantšile - lihtsalt niisama, tähistamaks seda, et nad on koos ja kõik on tõusujoonel. Kohaks oli Castiel välja valinud ühe väikese nunnu pargikese, mille juures seisis ka üsna vana pargihoone, mis ometi veel püsti püsis ja talle endale ainuüksi arhitektuurilisest küljest kohutavalt meeldis - seal oli rahulik ja Kayle kindlasti meeldib seal, kuna tegemist oli lihtsa kohaga, mitte mõne uhke restoraniga. Ema aitas tal veel söögikraami valmistada ja kokku pakkida, korjas aiast kimbukese kauneid kevadlilli ja sidus need kokku. Jah, eks selles mängis oma osa ka see, et vanematel oli vististi hea meel, et vähemalt üks nende poegadest normaalne oli.

Kennedy poole läks Castiel jala, piknikukorv käevangus ja lillekimp kenasti selle peale sätitud, sest ta polnud endiselt suvatsenud juhilube ära teha - pole ju vaja, kui bussid ja rongid sõidavad ning hädaga taksogi tellitud saab. Eastside'ilt Westside'ile oli küll tubli tükk maad, kuid selle mahakõndimine ei valmistanud mehele mingeid raskusi ning peagi seisiski ta tüdruku kortermaja ees. Alumine uks oli tervitavalt avali nagu alati ja pikemata suundus Cas trepikotta, asudes mööda treppe üles ronima selle korruseni, kus asus Kennedy korter, kus ta nüüdseks mitmeid kordi käinud oli. Trepikoda nägi samasugune välja nagu alati, aga kui mees juba tuttava korteriukse juurde jõudis, märkas ta, et kõik polnud teps mitte samasugune - uks oli paokil. Miks oli Kennedy korteriuks lahti? Kas teda on röövitud? Juhtus temaga midagi? Rõõm piiga jällenägemisest lahtus järkhaaval, asendudes mure ja segadusega, kui Cas korteriukse täiesti lahti lükkas ja ettevaatlikult korterisse astus. "Kennedy?"

Kennedy viis-kuus tundi und möödusid väga rahutult. Ta ärkas aeg-ajalt üles, et siis jälle tunda seda ebameeldivat tühja tunnet, mis pani tüdruku uuesti nutma. Vastu hommikut jäi ta paariks tunniks pisut sügavamasse unne, aga mitte piisavalt sügavasse, kuna kuulis Castieli tervitust. Kay silmad valgusid jälle pisaraid täis, palju jõuab üks tüdruk nutta? "Ma olen haige," ütles neiu vaikselt ja tõmbas teki üle pea, et Castiel ei näeks paistes silmi ja kriimustatud põske. Nüüd tundis tüdruk end ääretult halvasti, Kennedy küll teadis, et Cas on hooliv inimene, aga mingisugune nõme hääl peas väitis, et nüüd ei taha mees temaga enam tegemist teha. Kay kurk oli justkui kokku pitsitatud ja ta ei julgenud end voodis keerata, sest tundis juba sinikaid ja kriimustusi, mis olid ööga ainult hullemaks läinud. Kennedy oli õnnelik, et korterikaaslased olid hiljuti välja kolinud, siis ei pidanud ta nendele seda kõike rääkima.

Kui see pidi olema katsetus temast lahti saada, siis oleks Kennedy pidanud oma sõnu hoolikamalt valima, sest "Ma olen haige" pani Castieli ainult rohkem muretsema, kui ta piknikukorvi maha pani ning nendesse vähestesse tubadesse, mis korteris olid, vaatama hakkas, et tüdruk üles leida. Lõpuks leidis ta Kay temakese magamistoast, tekk üle pea tõmmatud. "Sa jätsid ukse lahti," mainis mees voodiservale istudes pisut murelikult. Tjah, juhtus sedagi, et palavikulise peaga unustati midagi teha või miskit, sellest sai ta aru, aga kas Kennedyl niimoodi oma "telgis" palav polnud? Võtnud tekiservast, tõmbas Cas selle tüdruku näo pealt ära. Tal kulus kaks hetke, et Kay punaseks nutetud silmad ja näol ilutsev üsna värske välimusega kriimustus talle kohale jõuaksid. "Mis juhtus?" küsis ta kasvava murega hääles, tunnistades tüdrukut, kes nägi nii õnnetu välja, nagu ei tohiks ükski lihtsalt "haige" inimene välja näha... Kas see on sinikas? Cas sikutas tekki veel allapoole, et tunnistada lillakaskollakat plekki Kay kaelal... ja abaluu juures... ja... Issand jumal. "Kennedy, mis juhtus?" nõudis Castiel ärevamalt. Kas tüdruk oli kukkunud? Või peksa saanud?

"Ma unustasin," pomises neiu pahuralt. Ta sai vaevu ukse lukust lahti, selle lukustamine oleks tüdrukule üle jõu käinud. Neiul oli kahju, et nende lõunatamine ära jäi, aga ta lihtsalt ei suutnud. Ta ei tahtnud enam mitte midagi ja mitte kedagi. Ta ei tahtnud isegi olemas olla. Kennedy pööras pea kiirelt eemale, kui Castiel teki eemale tõmbas. Kay ei vastanud, vaid üritas nuttu tagasi hoida. Kui tekki vaikselt madalamale tõmmati, sikutas Kennedy selle kiirelt tagasi üles ja sisitas: "Ära puutu mind!" Seejärel puhkes tüdruk uuesti nutma ja pööras pea seina poole. See kõik oli Kennedy süü, tüdruk oli kindel, kui ta ei oleks striptiisiklubis töötanud, ei oleks see juhtunud. Tüdruk pigistas käed rusikasse ja tundis, et parema käe peopesa tegi põrgulikult valu. Vaadanud sidet, nägi ta tumepunast laiku kõige keskel. Öösel kiiruga tehtud side ei olnud kõige paksem ja kindlam, nüüd andis see tunda.

Huh? Kennedy ootamatult tuline reaktsioon ajas Castieli segadusse, kui ta käe eemale tõmbas, püüdes aru saada, mida ta valesti teinud oli. Ta oli palavikus inimesi küll ja küll kantseldanud ning palavikus inimesed olid loiud ja uimased, mitte ei teinud järske liigutusi ega sisistanud tema peale. Milles siis asi oli? Kas asi oli temas? Kennedyl polnud siiani kordagi midagi selle vastu olnud, kui ta tüdrukut puudutas - mitte et nad oleksid midagi drastilist teinud -, ja nüüd niiviisi... Saage nüüd temast ka aru, ta oli täiesti segaduses. Veel enam suurendas tema võimetustunnet see, et Kay hakkas uuesti nutma. Ja temakese käe ümber oli side... "Räägi mulle, mis juhtus," palus mees murelikult. Ta ei oska ju Kennedyt aidata, kui see ei räägi talle, mis lahti. Ta ei oska kahjuks mõtteid lugeda.

"Vabandust, Cas," lisas tüdruk, kui suutis jälle rääkida. Castiel ei olnud milleski süüdi, miks ta noormehe peale nii vihastas? "Ma tulin koju... Eile... Hakkasin koju tulema," alustas tüdruk, kuivatades tekiäärega nägu, mis oli jälle pisaratest märg. "Ja siis tuli Calvin," rääkis Kay edasi, aga jälle oli kurk valus ja ta tundis kohutavat häbi juhtunu pärast. "Ma ütlesin talle, et ma ei taha temaga... Ta ajas mind taga," lausus Kay lühikesi lausejuppe, mis kõlasid justkui mõnest luupainajast. "Cas," sõnas veel tüdruk vaikselt, pisarad uuesti mööda nägu alla voolamas. Neiu otsis enda vasaku käega üles mehe sõrmed ja võttis nendest kinni, nii oli kindlam olla, kuna tüdruk teadis, et Castiel ei teeks iialgi midagi pooltki nii hullu.

Kui Kennedy rääkima hakkas, asus Castiel kuulama. Calvin? Kes on Calvin? Mõni Kennedy tuttav? Oota, mis asja? Mida see Calvin tema tüdrukule tegi? Tundes, kuidas Kay tema käest võttis, tajus mees, et tüdruku käsi värises. Need sinikad, tüdruku äranutetud nägu, täiesti iseloomuvastane reaktsioon, kui ta püüdis temakesel tekki pealt võtta... Ei läinud palju vaja, et Cas jõuaks ainsa ja kõige hullema variandini, mis võis olla juhtunud. "Kas ta vägistas su?" küsis mees vaikselt, paludes taevast ja kõiki jumalusi, kes selles õnnetus kosmoses olid, et vastuseks ei oleks "jah".

Kennedy ei tahtnud sellele sõnale isegi mõelda, ometi lõi Castiel selle letti. Nojah, mis siin ikka enam läbi lillede rääkida, kõik oli juba juhtunud. Kay noogutas ja hakkas alahuult vaikselt närima. Ta käed värisesid ikka, kuigi Castieli juuresolek rahustas tüdrukut natukenegi. Kui nüüd peaks keegi tulema, siis Cas on neiut kaitsmas. Seda kordas Kennedy peas mitu korda, sest ta oli kindel, et muidu hakkab uuesti pikalt nutma, enne kui keegi saab ta sellest mustast august välja tõmmata. Tüdruk oli ainult 17 ja pidi juba tegelema selliste probleemidega, kas keegi eriliselt vihkas teda, et kõik võimalikud õnnetused juhtusid Kennedy'ga?

Issand jumal. Ta tahtis juba mõelda, et jumal tänatud, et ta oli mees, aga sai mõttesabast kinni, sest mehedki polnud millegi sellise eest kaitstud... Ta ei tahtnud mõeldagi sellele, mida Kennedy tundma pidi... Ta oli tüdrukuga alati nii õrn olnud, nagu oleks temake kristallist, ta polnud end kordagi peale surunud või liiga kaugele läinud, sest ta austas tüdruku soove selleks liiga palju, ja siis tuleb mingi Calvin ja... "Me peame politseisse minema," ütles Castiel otsustavalt, kui viha selle Calvini vastu temas hoogu koguks - annaks keegi selle sitaratta talle praegu ette, ei vastutaks ta oma tegude eest, isegi kui ta uskus asjade lahendamisse sõnade, mitte rusikate abil -, "kohe praegu. Anname selle tüübi üles, sind tuleb läbi vaadata ja puha." Ta oli lugenud igasugust asja ja mõned neist asjadest olid vägistamiste kohta, ka selle kohta, mida teha, kui sõber on vägistatud. Üks punktidest oli, et ei tohtinud keerutada, vaid tuli kasutada sõna "vägistama", sest mingi ilustamine jättis asjast vale mulje.

Kennedy raputas pead, ta ei saanud minna politseisse. "Sa ei saa aru," ütles neiu nuuksudes. "Ta on... Ta on üks endine kunde. Kui saadakse teada, kus ma töötasin, võin lennata ma mingisse noorte kasvatuskolooniasse või mida iganes," rääkis Kay, tõmmates Castieli kätt lähemale. Pealegi kartis tüdruk ka seda, et kõik klassikaaslased ja kool saavad teada, siis on kindlasti tüdruku staatus õpilasena ohus, seda vähemalt Kay arvas. "Ma ei saa politseisse minna," kinnitas Kennedy. Ta ei teadnud, kuidas toda tüüpi endast eemal hoida, aga politsei oleks asja hullemaks teinud.

Endine kunde? Castielil kulus hetk, et aru saada, millest täpselt Kennedy rääkis, ning kui talle lõpuks kohale jõudis, mida tüdruk "kunde" all mõtles, tõmbas ta vaba käega üle näo. Püha müristus... "Aga haiglasse sa saad minna, ja sa pead minema," jättis mees politsei selleks korraks rahule. Ta ei tahtnud riskida sellega, et Kennedy veel millestki ilma jääb, kui tema eelmine töökoht peaks avalikuks tulema, sest alaealised ei tohtinud sellistes kohtades isegi käia, töötamisest rääkimata, aga haiglas esitati vähem küsimusi ja kui nad asja õigesti serveerivad, ei saa ju midagi hullemat juhtuda... ega? "Kas või minu rahustuseks," lisas Cas tõsiselt, vaadates Kayle otsa. Jumal teab mis haigused sellel Calvinil küljes olla võisid või mida ta Kennedyle tegi...

"Mitte praegu," ütles Kennedy. Ta ei oleks suutnud seal normaalselt ooteruumis istuda, ei. Ta oleks seal ilmselt veel hullemini paanitsema hakanud. "Õhtu poole?" pakkus tüdruk välja. Praegu oli isegi neiu rahunenud ja tahtis ainult voodis lebada, Castiel tema juures. Kay üritas mõtteid juhtunult eemal hoida, et püsida rahulikuna ja lõpetada see silmade rikkumine, aga ometi pääses mõni pisar uuesti üle põse jooksma. Tüdruk arvas, et ta ei lahku enam siit korterist iialgi, see oli ta väike kindlus.

Mitte praegu? "Millal siis veel? Mida kiiremini me tegutseme-" pange tähele, me, sest nad olid selle nüüd kahekesi ja katsugu Kennedy teda välja lükata, "-, seda väiksem on võimalus, et sinuga hiljem veel midagi juhtub," oli Castiel kärme vastama. Ta ei tahtnud Kennedyt uuesti närvi ajada, aga sellise asjaga ei saanud oodata. Ta võis ju tüdruku pead paitada ja öelda, et kõik saab korda, aga mitte miski ei saa korda, kui nad midagi ette ei võta. "Palun," lisas mees siis vaiksemalt. "Minu pärast."

"Cas, ma ei saa," oli tüdruk kindel. "Mis minuga ikka saab veel juhtuda, kõige hullemad asjad on ju möödas!" ärritus Kennedy ja tõmbas enda käe Castieli oma juurest ära, et uuesti end teki sisse mässida ja üritada mitte millelegi mõelda ja lihtsalt olla. Tüdruku vennal oli õigus olnud. "Kas haiglas nad ei pea politseile teada andma?" küsis Kay, sest ta ei tahtnud, et ta eelmine elu kõigile selguks.

Way to go. Kõige hullem võis ju möödas olla, aga see "halb" ei olnud veel ühtigi läbi ja ta ei saanud lihtsalt käed rüpes istuda. Kennedy vajas abi - meditsiinilist abi, psühhiaatrilist abi - ning ta tahtis hoolt kanda selle eest, et tüdruk selle abi saab, aga kuni see vastu punnib... "Ma saan su bossile helistada, tal on kindlasti haiglas mõni tuttav, kes küsimusi ei esita ja kes ei teata, kui seda talt paluda," käis Castiel välja natuke ebatõenäolise variandi, aga paremat polnud tal võtta. Mida muud saigi ta öelda? Kui talle aga piknikukorv meenus, püüdis mees võtta pisut kodusema lähenemise, et Kennedy uuesti maha rahuneks. "Tule vähemalt sööma, emps aitas mul igasugust head sööki vaaritada, kahju oleks lasta sel raisku minna," keelitas ta.