People like us

It's complicated, oleks Will tahtnud öelda. See oligi segane. Kuulanud vaikides, mis Sayer vastas, ei hakanud ta kohe vastust ütlema, vaid mõtles, vaadates eemal kasvavaid roniroose. "Kõiges just mitte," korrigeeris noormees öeldut, "aga kui ta oleks minusse isalikumalt suhtunud ja mind toetanud, võiks kõik olnu olemata olla. Ta rääkis minuga ainult siis, kui oli purjus ja tundis jälle vajadust mulle meelde tuletada, et ma olen häda, kes millegagi kunagi hakkama ei saa, ja mul pole mõtet üritadagi milleski hea olla, sest ma ei saavuta kunagi mitte midagi. Ma tahan ta just sellepärast sellele mängule kutsuda, et näidata talle, kui väga ta eksis, sest ma olen midagi saavutanud, mille üle ta saaks uhke olla." Vaikselt ohanud, lisas ta: "Ju siis loodan ma ikka veel, et seda, mis oli, annab unustada ja paremaga üle kirjutada." Ta ei tahtnud isa veel maha kanda, kuigi tal oli selleks täielik õigus.

Sayer kuulas noormeest ja ausalt öeldes ei osanud ta Willile eriti nõu anda. Ta ei tundnud ju poisi isa, aga tema jutu järgi võis öelda, et ega ta just suurem asi isa ei olnud. Eks seda sai ka tema papsi kohta öelda. "Räägi enda emaga, saada talle kiri ja ära enam sellele mõtla. Äre tekita endaöe mingeid lootusi. Kui ta siis tuleb, on kõik väga tore. Kui ei, siis sa vähemalt tead, et sina oled omalt poolt midagi teinud, et teei suhted paraneksid," lausus noormees viimaks, kui oli juba tükk aega vaikinud. Loodetavasti see töötab nii, sest Rufus ei tahaks pärast oli süüdi selles, mis juhtuma hakkab. Ta tahab siiski poisile parimat.

Sayeri vastust andis oodata, aga kui see tuli, leidis Will, et see oli ootamist väärt. "Nii ma teen, aitäh," lausus ta tänulikult. Endal võis ju mõtteid olla, aga kui need kellegi poolt toetust said, oli palju kindlam neid mõtteid teoks teha. Kaua ei saanud noormees aeda vaadata ja mõelda, sest seljatagant hakkas kostma vaikset kraapimist ja miugumist. Cissy tahtis õue. Pöördunud, kõndis William taas terrassiukse juurde ning kükitas selle juurde, et avanenud ukse vahelt õue kippuv karvapall kinni püüda ning sülle võtta. "Ei lähe praegu," manitses noormees kassipoega, silitades selle pehmet kasukat. Cissy tegi taas ühe õnnetu "miu", aga Will ei leebunud. "Mis sa arvad, kui viskaks mõned korvid?" pakkus nooruk taas Sayeri poole pöördudes. Vanade aegade meenutuseks, niivõrd kuivõrd need vanad ajad olid.

Sayer jälgis mõnda aeda poissi, kuni too kassipojaga tegelema hakkas. Willil on vist selle karvakeraga ikka tükk tegemist. "Miks mitte," kehitas noormees enda õlgu, "hooaeg ongi juba läbi saanud. Lähen niimoodi veel rooste." Nii hull veel asi ikka ei olnud, sest kuigi võistlused olid läbi, sai ta ikka ülikoolis teiste meeskonnakaaslastega palli mängida. Tree Hillis võib ta seda ju Williamiga teha, sest ega tal kedagi muud väga võtta ei ole. "Pealegi tahan ma näha, kui palju sa mu vana treeneri käe all üldse õppinud oled," muigas Rufus, mitte et ta tüübile mingeid pingeid peale tahaks panna. Tegu on siiski niisama kahe sõbra vahelise korviloopimisega.

Cissyga oli enneolematult palju tegemist - ta oli endale valinud suurepäraselt uudishimuliku, pindakäiva ja hüperaktiivse kassipoja, kes vastandus täiuslikult tema enda eemalehoidvale ja kohati loiuna tunduvale käitumisele. Pealegi oli sel kassil mingi imepärane võime tal tuju kohutavat heaks teha, kui ta jälle tusatsema kippus. Kassid on võrratud. Cissy osaliselt õlale sätitud, kus kassipoeg oma küüntega tema särgi külge klammerdus. Astunud taas kööki, lasi noormees ka Sayeri ruumi, enne kui terrassiukse kinni pani ning kassikese põrandale asetas, kust see kohe nagu pudrukuul minema tormas. Sayeri sõnade peale turtsatas ta kergelt. "Ma loodan, et sa ei pea pettuma," mainis Will, kui garaaži suundus. See oli mõeldud korralikule autole, kuid praegu valitses seal õõnes tühjus, mida püüdsid täita ainult redel, mõned tööriistad, kotitäis mulda ja Willi vana hea korvpall, millega nad olid varemgi mänginud just selle "kahe sõbra vahelise korviloopimise", tänu millele ta Ravenite ridades mängida sai. Võtnud palli, väljus nooruk ruumist, et uks enda järel kinni panna ning eesuksest välja minna. Garaaži ette jõudnud, hakkas Will palli põrgatama, liikudes aia poole, et Sayer saaks kaitsesse asuda.

Sayer jalutas Williami eeskujul maja ette tagasi ning võttis suuna korvi juurde. Nad ei olnud küll sooja teinud ja riided olid ka nagu nad olid, aga väikese mängu saab ikka maha pidada. Liikunud paraja koha peale, võttiski Sayer kaitsja asendi sisse. Nagu eelmine kord, ei kavatsenud ta ka sel korral Willil lihtsalt võita lasta. Oleks ta ise poisi asemel, ei tahaks ta vähemalt seda. "Teeme kümneni või kahekümneni?" uuris Rufus, jälgides samal ajal ka Williami liikumist.

Ülikonda neist kumbki ei kandnud, nii et ükskõik mis muu neil seljas polnud, ajas asja ära küll. William jälgis, kuidas Sayer end tema vastu valmis seadis, ning see tuletas taas meelde seda korda, kui nad Rivercourtil vastamisi olid läinud... aga siis ei osanud kumbki oma vastasest midagi oodata - nüüd oli olukord pisut teistsugune, sest ta mäletas Sayeri tehnikat küll natuke, tema enda tehnika oli aga nende eelmise mängu ajal olnud väga toores ja siiani tehtud töö härra Moralese käe all oli tema individuaalstiili vaid mõjutanud, nii et kuigi Sayer võis treeneri trikke teada, ei teadnud ta Willi tehnikast palju. Kas see kellelegi neist edumaa annab, eks näeb. "Kümneni," vastas Will küsimuse peale. Vaevalt et Sayer talle asja lihtsaks teeb. Parem ongi. Kui ta suudab Sayerile ära teha, on ta vääriline ka enda isa ees mängima. Mõõtnud silmadega ala, mis neile mängimiseks kõlbas - ehk sissesõidutee -, asus ta liikvele. Enne Sayerini jõudmist aga pidas noormees hoo kinni ning viskas palli kõrge kaarega korvi. Kaugelt pealevisked oli tema eriala.

Kui kümneni, siis kümneni. Sayer jälgis Williamit, aga no kaugviske vastu ei olnud tal suurt midagi teha, kui pall kena suure ja kõrge kaarega korvi lendas. Isegi hüppamine ei oleks siin aidanud. Noh, selle viske järgi arvestada oli poiss kenasti ennast edasi arendanud. Saanud palli enda kätte, põrgatas Sayer seda paar korda, enne kui ennast kiirelt ringi keeras ja palli korvi pani. Tundus, et neile meeldivad erinevad palli korvi viimise meetodit. Sayer eelistas lähedalt sisse panna, William aga kaugelt peale visata. Eks need tulid neile kasuka ka, kui nende kasvu vaadata.