People like us

Sayeril oli hetkel ülikoolis sess. Veel mõned eksamid ja ta võib suve nautima hakata. Korvpalli hooaeg oli ka lõppenud ja Syracuse oli tulnud kõikidest korvpalli mängivates ülikoolidest kolmandale kohale, mis oli Sayeri arvates suurepärane tulemus. Nüüd sai ta endale pikemalt kodus olemist lubada. Ta oli korraks mais kodus käinud, kui pisike Styles ilma valgust nägi ja nüüd oli ta jälle Tree Hillis. Tal pidi mõne päeva pärast eksam tulema ja seega ta enamik ajast õppis. Siiski ei saa ju ennast hulluks õppida. Rufus otsustas ette võtta teekonna läbi Westside'i, et minna ja vahetada paar sõna enda GPB semudega, keda ta polnud ammu näinud. Ta ei kavatsenud sinna jooma minna, sest see nüüd küll õppimisele kaasa ei aitaks. Möödudes ühest pisemast majast, märkas noormees aga kedagi tuttavat, ja see pani Sayeri aiavärava juures seisatama. "Hei, Will. Vajad abi?" uuris Say sõbralikul naeratusel, toetudes kergelt aiale, pilk poisil. Noormees kandis tavalisi tumedaid teksasid, hallikat 3 Doors Downi fännisärki ja musti ketse.

Koolitulistamisest oli möödas praktiliselt kuu, aga William leidis end ikka aeg-ajalt mõtlemas sellele, mida ta oli näinud - peamiselt vigastatud õpilased, närvilised või paanikas lähedased, matemaatikaõpetaja, kes tõi talle Annie käeketi ja jättis õhku väga ebameeldiva tunde... See on see, kui sa elad üksi, seltsiliseks ainult kassipoeg, ja sul pole muud teha kui mõtiskleda... Selle esimese õhtu pärast tulistamist aitas tal mööda saata tema naabrimees, hirmus abivalmis inimene, kes oli aidanud tal ka maja ette korvirõnga üles panna, laenanud aiatööriistu ja olnud niisama seltsiks... Kui aeg oli sealmaal, käis noormees haiglas vaatamas Anniet, kes õnneks täiesti elas, kuid kelle käekett oli siiani tema käes... Need päevad, mil kooli polnud, veetis noormees mööda maja kõndides, tarbetult üht või teist kohta pestes-pühkides, maja ees palli loopides või aias toimetades, sest seal oli ikka üht-teist teha ja see maja oli ju tema oma. Vahepeal oli ka ema kodus käinud, vedades kaasa ka oma peika, keda Will esialgu eriti soojalt vastu ei võtnud, kuid kes ilmutas hämmastavat huvi korvpalli ja jalgpalli ja loomade ja tema enda vastu, mis lükkas noormehe eelmised arvamused kõik kolinaga ümber. Pealegi nägi ema nii kaunis ja nii õnnelik välja, et tal polnud südant midagi öelda.

Sellel õhtul, mis järgnes koolipäevareedele - koolis valitses rusutud õhkkond, õpetajad ei tundunud eriti õhinas olevat ning mitmed õpilastest puudusid -, otsustas Randolph maja ette peenrad kaevata ja sinna midagi ilusat istutada, sest kuigi tema ema oli juba tehtud tööst ja Cissyst kohutavalt vaimustuses, vajas ta midagi, millega tegeleda, kuna niisama toas istumine ja lakke vahtimine, Cissy pidevalt üle tema tuiskamas, polnud piisav, et end hästi tunda. Ostnud soovitud sibulad, asuski noormees toimetama, põlvitades maas ja kaevates väikese kühvliga sobiva kujuga peenart, kui kuulis tuttavat häält, mis pani ta pead tõstma ja selja taha vaatama. Sayer! tundis Will ära sõbra, keda ta polnud teab kui kaua näinud. "Hei," tervitas ta end püsti ajades sõpra, et oma põlvedelt mulda pühkida - kuna ilmad olid soojad, kandis ta õues toimetades või korvpalli loopides lühikesi pükse. "Aitäh, aga saan hakkama," vastas nooruk aia poole kõndides, näol kerge naeratus, sest tal oli hea meel näha inimest, kes oli talle andnud selle jalahoobi tagumikku - piltlikult öeldes -, mis ajendas teda ise kaevatud august välja ronima. "Sind pole siinkandis kaua näha olnud," mainis Randy siis, hakkamata Sayerilt otse küsima, kas mees oli koolitulistamisest kuulnud, sest ta oli ise näinud neid ajalehepealkirju, mis juhtunust kuulutasid, pealegi oli Sayer kohalik, seega arvatavasti kenasti siin toimuvaga kursis.

Ega Sayer vist väga lillepeenarde kaevamisest rõõmu ei tunnekski. Nende kodus oli ema see aiahull, kes igat taime nimepidi teadis ja suuremale osale isegi mõne uhke ladinakeelse sildi juurde riputas. Muidugi ta aitas enda ema vajadusel, aga väiksena hoidis ta sellest mullaga mässamisest eemale. Väga tore seega, et William siiski abi ei vajanud. Niisama rääkimine ongi ehk parem. "Ma ikka olen aeg-ajalt ülikoolist aega näpistanud, et siin käia, aga sinuga ma tõesti pole kokku juhtunud. Seega ma oletan, et sul on kas liiga palju teha või veedad sa endiselt suurema osa ajast mitte midagi tehes," sõnas Sayer, vaadates küsivalt poisile otsa. Ta teadis Nathani kaudu seda, et ta käis kenasti trennis ja muutus iga korraga paremaks, aga muust ei olnud tal aimugi. "Varsti on ülikooliga ühel pool selleks aastaks. Küll ma siis rohkem Tree Hillis redutan," lisas noormees sõbraliku naeratusega. Seega võivad nad tulevikus veel kokku saada.

Tjah, arvatavasti käiski mees Tree Hillis, aga senini polnud ta Sayerit linna peal näinud... mitte et ta isegi oma vanadelt radadelt väga kõrvale astuks, minnes vahelduseks kuhugi, kus polnud kodu, kool või hädapärast raamatukogu. "Pigem see teine," möönis William Sayeri poolküsimuse peale. "Minu arvates. Ma ei tea." Ta oli ka suurem asi ütleja, kes ei osanud ikka veel täielikult hinnata seda, millega oli toime tulnud. "Ma ei käi eriti linna peal, kui just väga asja pole. Peamiselt olen siin ja toimetan." Sõnade rõhutamiseks viipas noormees maja ja selle esise poole, kus Sayer võis näha ühte valmiskaevatud peenart, ühte poolikut, kenasti niidetud muru, garaažiust ja selle kohal rippuvat korvirõngast, värvitud aeda... Majatagune oli veel kenam, aga seda polnud siit lihtsalt näha. "Tuled ehk sisse?" pakkus Will seejärel. Nate oli näinud, mida ta selle majaga ja aiaga teinud oli, ema ka, aga üks inimene, kellele ta oma kätetööd näidata tahtis, oli veel puudu, ja see inimene seisis praegu nagu tellitult teisel pool aeda.

"Oi, mees, sa pidid ju ennast käsile võtma ja natuke rohkem väljas käima," lausus Sayer, "kuigi tundub, et ega sa siin ka käed rüppes just istunud ei ole. Samas olen ma kindel, et kõik tööd oleksid seltsis kiiremini läinud." Siiski oli tüübil hea meel, et tema ees ei seisnud enam see Will, kes surnuaias uksi lõhub, vaid uus Will, kes oli küll veel natuke eraklik, aga siiski liikus vähemalt õiges suunas. "Kui sa nii lahkelt kutsud, siis võib ju," sõnas Rufus, "kuigi see tähendab, et ma lasen enda teised sõbrad üle." See viimane oli rohkem niisama norimisena mõeldud. Tal ei olnud ju tegelikult kindlat plaani nendega kohtuda. Lükanud ennast plangu najalt lahti, astus tüüp aeda sisse.

"Ma käisingi... natuke," püüdis William end päästa, vedades näole kergelt vabandava naeratuse. Staciaga ja Anniega ja... paar inimest oli veel, kellega ta kas või lihtsalt linna peale kaasa oli läinud, et mingit asja osta. Sest ta kutsuti kaasa! Tema fassaad, millele oli graveeritud "kutt, kes läks tunnis segi", hakkas murenema ning see oli ainult suurepärane. Kuulnud aga, et Sayer laseb oma sõbrad üle, seisatas Will poolel sammul. "Kui sa pead minema, siis ma ei saa sind kinni hoida," ütles ta kohe. Nagu Sayer oli öelnud, hakkab ta rohkem Tree Hillis käima, nad võivad ka siis kokku saada... Tema pärast ei pea keegi ohvreid tooma, ta on niigi kaua kõigile koorem olnud.

Sayer naeris kergelt William sõnade peale. Ta ei pidanud ennast kuidagi Sayeri ees paremaks tegema või ennast päästma üritada. Tüüp tegi niisama nalja. Võibolla need lihtsalt ei lähe poisile peale nagu Jessicalegi. "Rahune maha," lausus Rufus, patsutades tüübile kergelt õlale, "ma lihtsalt mõtlesin paar sõpra üles otsida ja nende natuke juttu ajada aga näed... leidsin hoopis sinu. Tead, spontaansus on mõnikord hea asi. Sa peaksid ka proovima." Sayer turtsatas ja jalutas edasi. "Noh, tuled või?" küsis ta Willilt, jäädes tema maja ees seisma. Ega ta ju ometi ise esimesena niimoodi sisse ei torma.

Ah et see polnudki kokkulepitud kohtumine? See muudab küll üht-teist... Spontaansus võis ju tore olla, aga tema ei söandanud mingite spontaansete ideedega lagedale tulla, pigem eelistas, kui seda tegi keegi teine, kes ta ka kaasa kutsus. See aeg, mil tema midagi spontaanset teeb, on alles ees. "Jajah," vastas William uue innuga, kui Sayerile järgnes ja värskelt kaevatud peenrast möödudes kühvli, mis tal endiselt käes oli, sinna viskas, nii et kühvel mulda püsti jäi. "Mul on sulle täiega palju rääkida, nii palju on vahepeal juhtunud," lausus Will õhinaga. Sama õhinat rakendaks ta oma isa puhul, kui seda huvitaks, kuidas temal ja emal läinud on. "Ma elasin emaga varem ühes pisikeses tondilossitaolises korteris, aga mu sõber Nate võimaldas emale koha sanatooriumis ja selle maja siin, ja ma ostsin kassipoja, keda ema nii väga tahtis," rääkis noormees majja astudes. Nagu tellitult jooksis väike hall karvakera kohale, küüned endiselt mööda põrandat klõbisemas, ning Willi hääl sai selle loomadega rääkimise noodi, kui ta kassikese maast üles tõstis ning teda nunnutas, et looma seejärel Sayeri poole ulatada, mille peale Cissy käpad kuti poole sirutas, küüned väljas ja sinised silmad suured.

Tore oli näha, et William millestki nii õhinal on. Viimane kord ei olnud ta just eriti jutukas. Noormees kuulas poissi ja astus tema järel majja sisse. Kuna tema enda kodu oli ka väga tilluke ja hubane, siis tundis ta ennast poisi tagasihoidlikus kodus väga hästi. "Siis läheb sul küll kohe väga hästi. Oled lõpuks ometi enda elu juhtimise enda kätte võtnud," lausus Sayer, "kes see Nate on? Mõni uus sõber?" Hea, kui Willil mõni semu on, kellega vahel välja minna. "Elad siin siis täiesti üksinda?" uuris Say ning vaatas pisikest kassipoega, kes nende juurde ilmus. Täitsa nunnu oli teine kohe. "Ma arvan, et ma jätan selle kassipoja kaisutamise vahele," muigas tüüp, sest see elukas siin küll väga sõbralik ei tundunud.

"Kuulsid, Cissy, Sayer ei tahagi sind kaisutada," tegi William ninnunännuhäält, kui kassipoja vastu enda põske pani ja loom selle peale "miu" tegi. "Ta on lihtsalt kohutavalt uudishimulik, varsti leiad sa ta enda püksisääre küljest, usu mind," kinnitas noormees, kui kassikese taas põrandale pani, mille järel see täie ajuga mööda koridori minema tuiskas. "Peaasi et sa talle peale ei astu, tal on kombeks end täpselt jala alla sättida." Ükshaaval Sayerit tubadesse juhatades vastas ta järkhaaval ka küsimustele. "Nate on mu sõber, enne seda... jama oli tal mulle praktiliselt venna eest, ja ta on ka Raven. Ta lihtsalt... peksis mulle aru pähe." Mis oli tegelikult sulatõsi, sest ta oli sõbra rusikat maitsta saanud küll. "Tegelikult elab ka mu ema siin, aga ta on praegu sanatooriumis. Kui ta sinna läks, kolisin mina kõige täiega siia. Ta käis hiljuti kodus ja talle meeldis siin kohutavalt." Seda öeldes sai Willi hääl õnnelikuma noodi, sest tema eesmärk, ema rahulolu, oli saavutatud. "See maja on minu oma, sest ema kirjutas selle mu nimele, kui ma 18 sain, ja ma pean seda üleval ka, vähemalt niikaua, kuni ta koju tagasi tuleb." Kuna maja oli väike, jõudsid nad selle ajaga kõik näidatavamad kohad ära vaadata ning olid otsapidi väikeses ja valges ning ülimalt puhtas köögis, kust pääses väikese laua ja kahe tooliga terrassile ning aeda. Avanud ukse, astus Randy värske õhu kätte, viibates ka Sayerile, et see kiirelt tuleks, sest Cissy ei tohtinud välja pääseda. Aias oli veel peenraid, ühe juurde sätitud roniroosisõrestik, mille all juba ka taimed kasvasid, muru oli korralikult niidetud ning nurgas seisev õunapuu kandis veel viimaseid õisi. "Sellepärast ma väga väljas käinud polegi," lausus Will, viibates käega aiale. Ta oli aia täiesti üksi heleroheliseks värvinud ja suurema osa töödest omal jõul teinud.

"Ära võta südamesse," sõnas Sayer kassile, sest nad olid kaks veidrikku, kes loomadega rääkisid. Kes siis seda ei teeks? Noormehel ei ole kunagi elu jooksul looma olnud, aga võibolla kui nad Jessicaga ükskord kuskile elama asuvad, saavad nad endale ka mõne looma võtta. Sayer jalutas koos Williamiga läbi maja, uurides selle igat nurka ning kuulates samal ajal poisi juttu. "Oota, kas see Nate on see sama Nathaniel, kes mu õega käib või?" pani Rufus korraga mõned asjad kokku. Väga tore, et ta Willi sõber on, siis võib loota, et tegu on korraliku kutiga. "Sa oled siin ikka väga palju vaeva näinud ja ma ei mõtle ainult aeda, vaid maja ka," sõnas Rufus, kui ta käed teksade taskus poisi kõrval õues seisis ja tema kätetööd imetles. "Sinu sõbrana olen ma sinu üle uhke ja ma loodan, et sa saad ise ka aru, kui suure hüppe sa vahepeal teinud oled," lausus tüüp ja keeras aeglaselt enda pilgu Williamile.

"Võib-olla..." ei osanud William täpselt öelda. Nate'il oli Sommersi kaksikute mängul küll üks Kylie kaasas olnud, aga ta ei teadnud, kas see Kylie on Sayeri õde või mis. Kui Sayer teda tehtud töö eest kiitis, muheles noormees kergelt. Muidugi oli tore, kui sind kiideti, aga eriti tore oli see siis, kui kiitsid inimesed, kelle arvamus sulle korda läks. Kui tema isa teda kiidaks, usuks ta seda tõesti, aga tema isa oli kus kurat iganes ja ta ei lootnudki enam eriti, et mees nende juurde tagasi tuleb. Poleks vajagi, sest ta võiks vabalt kõik saavutatu jälle ära rikkuda. "Hakkan tasapisi aru saama," tunnistas Will. Nüüd, kus tema ema oli nende uued elutingimused suure hurraa ja kõva kallistusega vastu võtnud, leidis ta, et see, mille heaks ta rüganud on, on vilja kandnud, mis andis talle võimaluse taas iseendale keskenduda. Iseendale ja siis isale, sest kuigi ta nägi ürituses täielikku lootusetust, ei tahtnud ta siiski täiesti lootust kaotada, et suudab isale veel kunagi näidata, et on võimeline enamaks kui ebaõnnestumisteks. "Mõtlesin, et saadan isale kirja ja kutsun ta korvpallifinaali vaatama," mõtiskles nooruk valjult. See oli tema viis vihjata, et ootab Sayeri arvamust. Sayer oli olnud tema päästeingel, seetõttu huvitas teda väga, mis mehel öelda on.

Ei tea muidugi, kui palju neid Nate'e Tree Hillis elab. Väga võimalik, et nad mõtlevad ka erinevaid inimesi. Peab Kylie käest järele uurima. Tore, et William ise ka aru hakkas saama, kui suure arengu ta teinud on. Kui asi nii edasi läheb, siis on ta varsti väga tugev ja iseseisev inimene. "Ahah," lausus Rufus alguses, et natuke enda mõtteid koguda. Ta sai aru, et see oli Willi jaoks suur samm ja ta ei tahtnud kuidagi teda mõjutada. Poiss peab siiski ise enda otsused tegema, kuigi eks tema võttis ju ka Jessica nõu kuulda, enne kui enda papsiga jälle suhtlema hakkas. "Ma arvan, et see on hea idee, aga ma tahan, et sa selle korralikult läbi mõtleksid," sõnas Say viimaks, "sa pead olema valmis selleks, et ta ei pruugi sulle vastata või kohale tulla, ja kui ta tuleb, siis ta võib väga tugevalt su mängu mõjutada nii positiivses kui ka negatiivses suunas." Põhiline, et William ei pettuks ja kõigele siiani saavutatule käega ei lööks.

See oligi tema peamine mure - mis siis, kui isa tulebki kohale, aga rikub kõik ära? Ta poleks üllatunud ega pettunud, kui mees kohale ei ilmuks, sest selles poleks mitte midagi uut, aga kui tuleks ja kõigest hoolimata ütleks talle, et ta on samasugune sitahäda... Oi jah. Miks pidi kõik nii keeruline olema? "Mind ei üllataks, kui ta ei vastaks või ei tuleks," pani William oma mõtted sõnadesse, "aga ma kardan tema arvamust. Ta on siiani kohelnud mind nagu mingit viirust. Eh, ta pole minuga pea seitse aastat ühendust võtnud... Pealegi ma ei tea, kuidas reageeriks ema, kui ta saaks teada, et isa on tagasi. Isa ongi kõiges süüdi." Sellega ta liialdas, ta ise oli ka süüdi, et isale vastu ei astunud ja end niimoodi mõjutada lasi, kuigi ta poleks nii noorelt, ainsateks eeskujudeks ema ja isa, suutnud halvale isafiguurile vastu hakata.

"Sellisel juhul oled sa kindel, et sa tahad teda just mängule kutsuda?" uuris Sayer, sest kui ta isa peaks tulema, aga käituma nagu viimane tõbras, siis vaevalt see head tooks. "Ma arvan, et sa peaksid seda ikka enda emaga ka rääkima. Sa ei tea ju, kuidas see talle mõjuda võib," arvas noormees. Ta ei tahtnud jätte muljet, nagu tahaks ta Willi ümber mõtlema panna, aga seal oli palju asju, mida poiss peaks mõtlema, enne kui selle kirja teele paneb. "Kuidas ta siis kõiges süüdi on ja miks sa teda siis ikkagi näha tahad?" küsis Rufus pigem selle mõttega, et Will endale neid vastuseid teadvustaks. Roof oli ka enda isa täielikuks saastaks pidanud, aga sügaval südamesopis lootis ta, et tema papsist saab veel asja... ja nüüd on Miles uuesti isa, töötab ja Sayer ei ole enda ema kunagi õnnelikumana näinud.