Mending my ways

OT: @animal
OT2: teema on tegelikult natuke aega pärast tulistamist.

Olgugi et Oscar suutis tema enesetunnet pisutki parandada, leidis Lucas pärast kojujõudmist ikkagi, et Hunterile öeldud "me veel räägime" tuleb täide viia, sest ta tahtis vennaga sotid selgeks rääkida. Nad olid mõlemad nüüd muutunud mehed, aga ta sai sellest, et Hunteri käitumist võis ilmselt olla mõjutanud koolitulistamine ja sellest tingitud šokk, aru alles Oscari kaisus lesides, võimetu magama jääma. Oscar oli tema seisukohaga nõustunud - juhtunu oli ilmselt kõiki osalenuid mõjutanud, keda rohkemal, keda vähemal määral. Kui ta päev hiljem koju jõudis, kaisutas ema teda, nagu oleks ta kogu selle aja teadmata kadunud olnud, kuigi Logan, Matt ja Hunter eeldatavasti tema teate vanematele viisid - Hunteriga aga noormees jutule ei saanud, sest nähtavasti vältis vend teda. Järgnevatel päevadel, mil neid koolikohustus ei piiranud, ei sattunud nad kuidagi kokku, sest Hunter kas vältis teda endiselt või oli ta ise hoopis Oscari juures. Ometi oli tahtmine Hunteriga rääkida Luke'il pidevalt meelel, seetõttu tahtis ta sellega ühele poole saada ning kasutas ühel õhtul hetke, mil vend oma toas oli, ja koputas toauksele. "Hunter, see olen mina, Lucas," lausus nooruk ettevaatlikult. "Kas ma võin sisse tulla?" Vana hea vanema venna viis oleks uks lihtsalt lahti lüüa, "jou mees" teatada ja sisse sadada, aga tal polnud see olnud kombeks varem ega olnud praegugi.

Hunter istus toapõrandal, selg vastu voodit, ja joonistas enda plokki uut pilti, jälgides samal ajal toas ringi sibavaid merisigu, kelle ta lahti oli lasnud, et nad natuke sirutada saaksid. Scooter lamas poisi voodis ja nägi üsna väsinud välja, kuna Hunter oli temaga just jalutamas käinud. Kuulnud koputust ja seejärel Lucase häält, tõstis poiss enda silmad uksele. Ta tõesti kaalus, mida öelda. Lihtsalt vaikimine oleks muidugi ka võimalus, aga see oleks ka üsna lapsik. Kunagi peavad nad ju ikka rääkima. "Tule," sõnas Hunter viimaks üsna ükskõiksel häälel, "ainult et mul on loomad lahti ja ära neid välja lase." See veel puudus, kui ta neid mööda maja taga peaks hakkama ajama. Ühest korrast täitsa piisas talle.

Saanud loa ja hoiatuse, avas Lucas ukse ettevaatlikult, kiikas sisse, veendumaks, et keegi suslikutest väga ukse lähedal poleks, ja astus kiirelt tuppa, sulgedes ukse enda järel. Hetkega tundis ta end sama sitalt nagu siis, kui ta pärast tulistamist Hunteriga jutu lõpetanud oli, sest talle jõudis kohale, et ta ei mäletanud, milline venna tuba välja nägi; võrdluseks - ta teadis suurepäraselt, milline oli Oscari multifunktsionaalne tuba. Üks õige vend peaks ikka teadma, missugune tema siblingu elamine on, aga ta ei olnud eriti õige vend ka... Hetke lihtsalt nagu lollakas ukse juures seisnud, astus Lucas kirjutuslaua juurde ja istus selle toolile. Kohe ei öelnud ta midagi, vaatas vaid venna merisigu, kes ringi vudisid ja kelle vastu ta rohkem huvi polnud tundnud kui öelnud "ah soo", kui sead kunagi jutuks tulid. Kõik siin ruumis karjus talle: "Sa oled halb vend! Sa peaksid häbi tundma!" ja ta tundiski häbi. Nii et selleks on vaja mingit tragöödiat, et ta saaks aru, mida on valesti teinud. Jumalale tänu, et Hunter elus oli ja ta sai vähemalt üritada midagi muuta, isegi kui noorim Sommersi poeg ta pikalt saadab. "Kas sa vihkad mind?" küsis Luke lõpuks, lõhkudes vaikuse.

Hetkel, mil Lucas tuppa astus ja uks jälle kinni oli, liikusid Hunteri silmad tagasi poolikule pildile, mis veel tegemist vajas. Kuna vend oli see, kes tuppa oli tulnud, siis oletas poiss, et ju tal on siis midagi rääkida. Ise ta küll nagu midagi öelda ei osanud ja ega eriti ei tahtnud ka. Seega käitus ta nii nagu oleks tal üsna ükskõik, et Lucas tema toas viibib. Oota, kas see oli esimene kord kui ta siin viibis üle pika aja? Ilmselt pisikese poisina, kui nad veel Loganiga Hunteri jaoks liiga lahedad ei olnud, käisid nad siin tihti. Muidugi nägi tuba siis hoopis teine välja ka. "Mida?!" turtsatas Hunter, kui oli Lucase küsimust kuulnud, mis kõlas nii, nagu ta oleks just selle lause pinge alt välja lasknud. "Ma ei vihka sind... või kedagi teist. Ma lihtsalt..." Hunter ei osanud lauset lõpetada, sest ta ei osanud öelda, mis oli tema ja venna vahel. Võibolla oli ta lihtsalt solvunud või venna käitumisest haiget saanud või lihtsalt väsinud olemast nähtamatu kõigi jaoks.

Ta lihtsalt? Ta lihtsalt mida? Lucase esimene mõte pärast Hunteri vastust oli pahvatada, et ta oli olnud tõsiselt mures ja Hunter käitus temaga nagu sitapea, aga ta hoidis suu kinni - tema ise oli olnud see sitapea, kes oma vennast varem välja ei teinud, aga illikukut mängis, kui vennake ohus oli. "Ma tean, et sul on raske seda uskuda, aga ma päriselt ka muretsen su pärast, aga see, kuidas sa mulle tol päeval -" sõnadetagi selge, mis päevast jutt käis, "- vastasid... Ma ei osanud midagi muud arvata," püüdis noormees end selgitada. "Ma ei tea, mida sa mõtlesid, aga kui ma seal võimlas istusin, Oscar käeulatuses ja Logan sealsamas ja sind mitte kuskil, kus teaksin olevat turvaline... Sa ei kujuta ette, mida kõike ma jõudsin välja mõelda. Ma tean, et ma olen siiani olnud tõeline värdjas, et sust üldse välja ei tee ja alles nüüd muret tunnen, kui sitt käes, aga..." Palun, saaks Hunter temast aru ja ütleks midagi, mis võtaks talt ära selle tunde, et ta on üks ebaõnnestunud inimene, kui ei suuda oma peretki enda lähedal hoida. Logani ta ju suutis tagasi võidelda...

Hunter lõi enda plokikaane kinni ning tõmbas kõige alumise sahtli lahti, kuhu tema kõik joonistustarbed käisid, ja asetas selle sinna. Ta ei suutnud enam joonistamisele keskenduda ja tundus, et ega Lucas niipea siit toast lahkuma ei hakka. "Püüa minust ka aru saada," sõnas Hunter, "ma olin just tulistada saanud. Ma nägin inimesi põrandal maas suremas. Mis on kõige iroonilisem on see, et ma teadsin täpselt, et te olete Loganiga võimlas ja teiega on kõik korras, aga ma ei olnud kindel, et te üldse teadsite, kas ma tollel päeval kooli tulin." Hinganud sügavalt väljas, tõusis poiss põrandalt püsti ning püüdis ühe merisea kinni ja pani ta puuri. Mõni minut hiljem tegi ta sama teisega. "Aga mida?!" pööras Hunter ennast näoga venna poole, jättes riiuli puuridega enda selja taha. "Tahad ma ütlen sulle midagi. See kooliaasta oli minu esimene keskkooli aasta. Kas sa tead, kui õudne on põhikooli sõbralikust ja sulle juba tuttavast klassist astuda uude klassi, kus sa õpid koos endast mitu aastat vanemate inimestega? Ma mõtlesin enne esimest koolipäeva, et noh mul ei ole asi nii hull, sest mul on vähemalt kaks vanemat venda koolis ees... Aga te tegite mu esimese aasta veel hullemaks. Te käitusite nii nagu mind ei olekski olemas. Daniela ja Jill olid need, kes näitasid mulle koolimaja, võtsid mu lõuna ajal enda lauda ja rääkisid mulle jutte erinevatest õpetajatest. Nad küsisid mult koridoris möödudes, kuidas mu päev on läinud ja tundsid huvi selle vastu, kuidas mulle üldse keskkool meeldis. Ja teie... minu lihased vennad rääkisite minuga selle kooliaasta jooksul täpselt kaks korda. Üks kord kui te unustasite enda võtmed koju ja teine kord kui sa mulle kirjandusklassis pisikese tervituse viskasid, mis oli minu jaoks midagi nii ootamatut ja uskumatut, et ma ei osanud sellele isegi reageerida. Kas sa saad nüüd aru? Ma olen kogu aeg teie kahe jaoks null olnud? Nähatamatu. Ja siis äkitselt juhtub midagi ja sa käitud nagu number üks vend maailmas. Ma saan aru, et sa tahad enda käitumist parandada ja ma ei keela sul seda teha, aga asjad ei muutu üleöö ja pealegi ei ole me kunagi isegi päriselt rääkinud. Ma ei tea sinu ega Logani kohta mitte midagi," rääkis Hunter, alustdes enda juttu üsna tormiliselt, kuid lõpuks rääkis ta jälle vaikselt ja rahulikult, silmitsedes Lucast. Tema ideeks ei olnud panna venda veel hullemini tundma. Ta tahtis, et Lucas saaks temast ka aru.

Ei olnud jah ideeks, aga iga sõnaga, mille Hunter lausus, tekitas ta Lucases veel sitema tunde. Mis kõige hullem: Hunteril oli kõik nii detailselt meeles, nagu oleks kõik alles eile juhtunud... Õige viivuks jäi talle hetk aega imetluseks, kui täiskasvanulik Hunter oli, hoopis täiskasvanum kui tema või Logan oma probleemidega - kuigi nad olid endiselt parajad tolad ka ilma probleemideta -, kuid see imetlus lahtus sama kiirelt kui oli tekkinud. Jah, tema ja Logan olid valesti käitunud, sest nad olid juba siis selle arusaamise loitsu all, et nad on linnapea pojad, seetõttu hot shotid, ja kui nad veel Ravenite ridadesse võeti ning see nende populaarsust tõstis, mattusid nende pead pilvedesse ja maine elu kadus justkui suitsuvine taha, Hunter samuti... Lucas sõna otseses mõttes neelas kogu kuuldud jutu alla, neelatades korralikult, ning ei öelnud jälle tükk aega midagi, seedides seda, mis oli, ja proovides õigeid sõnu leida. Ta sai suurepäraselt aru, kui pettunud Hunter temas ja Loganis oli. Olgu, võib-olla ei saanud aru suurepäraselt, aga piisavalt. "Sa küsisid mult, et kas ma ei karda end koos sinuga näidata," lausus noormees lõpuks, "ja ma saan aru, miks sa nii ütlesid. Ma saan aru, aga see... eiramine ei olnud mingi imago pärast. Ma ei saa Logani eest rääkida, aga sa lihtsalt... läksid meelest ära." Issand, kui ebainimlikult see kõlas, kui ta selle välja ütles. "Mingi feim siin küll põhjuseks pole, mul on kahju, kui sulle on just selline mulje jäänud." Mingeid paremaid vabandusi, miks tema ja Logan sellised sead olid, ei suutnud ega tahtnud Lucas kuuldavale tuua. Ta võis lõputult vabandada, et polnud Hunterit tema esimesel keskkooliaastal toetanud, nii et seda pidid tegema kõrvalised inimesed, aga Hunteri jaoks võisid need olla tühjad sõnad, tühi garantii.

"Läksin meelest ära?! Ja see peaks mu enesetunde paremaks tegema?" tõstis Hunter enda häält ja kulme, "sul võib minna meelest ära hommikul kapi pealt võtmed võtta või koeraga välja minna, aga sul ei saa meelest ära minna, et sul on friggin' noorem vend olemas." Tead, parem usuks ta edasi, et see oli just täpselt feim, mis ta vennad selliseks muutis, kui et kuuleb, et Lucas lihtsalt unustas ta ära. Kuidas see üldse võimalik on? See lihtsalt ei mahtunud poisile pähe. Tal ei läheks kunagi meelest ära, et tal väike õde on.

Well done, you little shit. Paremaid sõnu oleks osanud valida, pidi ta võtma vaatenurga, et räägib Hunterile kõik ausalt ära, kui oleks võinud venna pärast õige natukegi valetada? Kui tal oli üldse mingi šanss oma mainet Hunteri silmis pisutki kergitada, tõmbas ta sellele praegu kõige täiega vee peale. Well freakin' done. Lucas tundis end viimase sitahädana, kui seal istus ja pöidlaid keerutas. Mida Oscar sellises olukorras teeks? Aga Oscar ei olnud sellistes olukordades... ei olnud ju? Tema ja Castiel said ju normaalselt läbi ja ei unustanud teineteise olemasolu ära. Mida olekski enam saanud öelda? End välja vabandama hakata oli endiselt nõme, Hunter saaks ka sellest aru. Mingit mõjuvat argumenti polnud tal ka, sest, surprise motherfucker, ta oli enda mõjuvad argumendid just letti ladunud. Oskamata enam midagi öelda, toetas Luke küünarnukid põlvedele ja otsmiku kätele.

Hunter jälgis enda vanemat venda, oskamata midagi öelda. Ühelt poolt oli ta Lucase peale pahane ja teiselt poolt oli tal temast hale. Ohanud raskelt, jalutas ta voodi juurde ning istus sinna, libistades enda käe Scooteri pehmesse kasukasse. See tegevus aitas tal alati mõelda. Isegi koer tajus, et toas toimub midagi ja oli seega enda pea pehmelt madratsilt üles tõstnud. "Võibolla me ei peaks arutama seda, kes valesti käitus, vaid... ma ei tea... midagi lihtsalt koos tegema?" lausus Hunter viimaks, kannatamata seda pinevat vaikust ja Lucase nii masendunud olekut.

Kui Hunter lõpuks häält tegi, tõstis Lucas pea, toetades käsivarred põlvedele. Miks ta ise selle peale ei tulnud? Ei, tema oli mattunud mõtetesse, mis tümitasid teda ikka ja jälle: halb vend, tuim vend, kasutu jobu... "Mida sa teha tahaksid?" küsis noormees, tänulik uue mõtteaine eest, kuigi ta pidi ka nüüd möönma, et ei osanud ise esimese hooga midagi välja pakkuda, sest ta lihtsalt ei teadnud, mida Hunter teha tahaks... Mida koos oma 16-aastase vennaga teha? Rosiega oli lihtne: loomapoodi või lõbustusparki või mäkki ja tüdruk oli päev otsa õnnelik, aga Hunter...

Mida ta teha tahab? Tõsiselt?! Lucas tahtis hirmsasti see hea vend olla ja nüüd peab tema neile tegevuse otsima. Ühe hetkega tundus poisile, et maailmas ei ole ühtegi tegevust, mida nad kahekesi võiksid teha. Märganud akna taga ühte lindu, ilmus tema suule kerge muie. "Kui sa ei karda haamrit käes hoida ja natuke saagi kasutada, siis me võime minna ja ühe linnumaja ehitada. See mis ma kunagi ammu tegin tuli sügisel tormiga alla," lausus Hunter, mitte et Lucas üldse teaks, et neil maja ümber venna tehtud linnumajad on.

Tjah, see oli natuke tobe küsimus jah, aga kui Hunter lõpuks ühe teps mitte halva ideega lagedale tuli, oli Lucas kohe nõus. Ta ei teadnudki, sest ta oli selline jobu vend, kuigi ta teadis Hunteri armastust loomade vastu. The more you know... "Heh, see kõlab päris hästi," kiitis noormees kerge muige saatel. Tema ja kardab haamrit käes hoida? Ega ta mingi printsess polnud, kel küüned kallid. Ta oli korvpallur, for fucks sake. "Aga lähme kohe! Ja ehitame lausa mitu!" sai Luke järsku oma energia tagasi. Täiesti müstiline, kuidas ta suutis ühel hetkel olla kõige loium inimeseloom maailmas ja teisel hetkel täiesti pöörasena ringi tormata.

Loodetavasti ei teinud Lucas seda kõike nüüd lihtsalt kohustusest, sest see oleks temast ülimalt nõme. Alguses tundus Hunter natuke kahtlev, aga kui tema vanem vend kohe eriti indu täis läks, siis tõi ta kuuldavale ühe turtsatuse ja hakkas isegi kergelt naerma. Ta otsis sahtlist välja enda joonised ning astus siis toast välja, kutsudes Scooteri nendega kaasa. Kui nad garaažis mässavad, saavad ju uksed lahti teha ja loom saab seal varjus istuda. Loodetavasti saavad nad selle ehituse käigus ka natuke rääkida. Kasvõi kõige mõtetumatest asjadest, aga siiski midagi.

OT: läbi... selleks korraks