I am i am a zombie.

Zombie. See oleks sõna, kuidas Arieli võis hetkel kirjeldada. Tüdruk ei olnud juba nädalaid kodust väljas käinud. Peale tulistamist. Ta vedeles voodis, kõrval veepudel ja tuhatoos, mis oli konisid täis, maas vedeles paar tühja suitsupakki. Võis öelda, et tuba ei lõhnanud just kõige paremini. Suitsuhais igalpool. Ariel ise nägi ka kindlasti väga jube välja aga ta ei teadnus seda, sest ta ei olnud paar päeva peeglisse vaadanud. Ta oli küll pesemas käinud aga märja peaga kohe magama läinud ja nüüd olid tema juuksed sassis ja pusased. Kell oli arvatavasti umbes üheksa õhtul aga ka seda ei teadnud tüdruk kindlalt. Telekas mängis tal taustaks, kuid ise oli ta seljaga selle poole, tema vahtis hoopis seina. Ta ei mõelnud mitte millegile, sest ta ei julgenud mõelda. Ta kartis mõtelda, ta surus kõik jubedad pildid, mis pähe tahtsid tulla, eemale. Ta ei teadnud hetkel mitte kellestki ja mitte millestki mitte midagi. Tunded olid kõik peidus.

ot: Alejandro.

Alejandro polnud Arielist pärast šokeerivaid sündmusi Tree Hill High's midagi kuulnud peale selle, et tüdruk elas koolitulistamise üle ning temaga peaks kõik korras olemas. Kui ta aga juba mitu nädalat järjest Arieli ei näinud, hakkas noormees muretsema, sest kõnedele ega sõnumitele näitsik ka ei vastanud. Ühel hetkel sai Alejandrol niisama passimisest ja ootamisest kõrini ning ta otsustas ise Ari kodu juurde kõndida, lootes, et tüdruk on kodus. Kell oli mõned minutid üheksa läbi, kui mees kohale jõudis. Õige pea vajutas Ale uksekellanupule ning jäi ootama, et keegi uksele tuleks. Ja kui ei tulegi, otsib ta ikka edasi. Nad Arieliga olid siiski head sõbrad ning selle üle ei saanud imestada, et Luis näitsiku olukorra pärast muretses.