Knocky-knock

"Ma ei otsusta kellegi üle lihtsalt esmamulje järgi. Selleks läheb ikkagi tunduvalt rohkem vaja," teatas Alejandro. Mida tal tegelikult ikka Helenast arvata, sest eriti tihti nad omavahel kokku ei puutunud. Ta oli siiski Daniela sõbranna, mitte Alejandro oma. "Kui sa ütled, et tegelikult ei olegi, peaksin vist jooksu pistma," hakkas tüüp naerma. See oleks liiga koomiline, et tõsi olla. Tegelikult polnud Alejandro mingi padjasõja peale mõelnudki, aga kui teine teda niimoodi peksma hakkas, siis ei saanud ta ju ometi alla anda. Kinkinud Helenale samuti padjaga mõned obadused, jättis ta neidise lõpuks rahule. Selle peale ta vaid muigas, kui tšikk teda mingiks hetkeks vaatama jäi. Varsti oli aga temagi püsti. Viibanud Helenale, et see temale järgneks, liikus Alejandro esikusse, et jakk peale tõmmata ja jalanõud jalga panna. Läks veel natuke aega, enne kui mõlemad Jimenezte majast väljusid, võttes suuna supermarketi poole.

"Siis jah, kui sa oled kedagi ainult korra näinud. Mina tean sind aga aasta ja natuke peale, tegelikult äge oli sinuga kahekesi jääda," rääkis Helena. Nägi Alejandro kiuslikuma poole ka ära ja üldse oli võimalus noormeest rohkem tundma õppida. "Kunagi ei või teada..." lausus Helena kavala muigega, kuigi muidugi polnud see transvestiidijutt tõsi. Täitsa neiu mis neiu. Padjasõda oli muidugi vahva, aga hetkel oli ka sellest tähtsamaid asju vaja teha. Koridori jõudes libistas Helena sinised baleriinad varba otsa ja valmis ta oligi. "Sa sulad ära selle jakiga," muigas tüdruk, kui nägi Alejandrot jakki peale panemas. Väljas oli ikka tõsiselt palav. Tee peal rääkisid noored juttu ning sai ka teineteist noritud, kuni jõuti ühte tänavasse ja seal Helena kohe äärekivil kõndima asus, et oma tasakaalutunnetust harjutada. Tasakaal oli igatahes olemas ja päris tudisema neiu äärekivil ei hakanud. "Näed, nii lihtne on mõni sentimeetrike pikkust juurde saada, kuigi sinu tasemele vist päris ei saa," muigas Helena, kui äärekivil rahulikus tempos edasi kõndis. Üks asi on tasakaal, teine pikkus, mida kohe juurde tuleb. Kaua enam Helena oma tasakaalu harjutada ei saanudki, sest juba paistis pood ja peaegi astusid noored uksest sisse. Siis haaras näitsik käru ning sõitis sellega kohe esimese leti juurde. "Noh, mis me võtame? Popcorni?" küsis Helena ning vaatas Alejandrole otsa.

"Mis minuga omaette olemises siis nii ägedat on?" päris Alejandro. Ta ei saanud eriti hästi aru, mida näitsik selle lausega täpsemalt mõtles. "Muidugi. Äkki olen mina ka tegelikult hoopis naine, eks?" andis Luis vastu, saades isegi aru, kui jaburalt see kõlas. "Seda me veel vaatame," pilgutas Ale neidisele silma. Ta oli harjunud oma jakki igale poole kaasa vedama selleks juhuks, kui päike peaks ennast pilve taha peitma ja ilm ootamatult jahedaks muutub. Käe otsas ta aga seda tassida ei kavatsenud, mistõttu jäigi üle jakk endale selga tõmmata. Ei olnud midagi hullu - see oli ju nii õhukesest materjalist. "Jah, selleks peaksid sa veel mitu head aastat kasvama, kuid ma kardan, et see aeg on sul juba möödas," kostis Alejandro. Varsti jõudsidki nad poodi ning Luis üritas endale meelde tuletada, mida kõike ta peale näksimise veel ostma pidi. "Võib küll," vastas ta Helena küsimusele. "Aga õlled on loomulikult olulisemad," lisas ta.

"See, et ma näen seda Alejandrot, kes end tavaliselt ei näita, kui ta väike õde kodus on," lausus Helena. Nüüd nägi tüdruk ju ka noormehe kiuslikuma külje ära ja üldse oli Alejandroga koos nii lõbus. "Enne läheb põrgu jäässe kui sina naiseks osutud," naeris tüdruk, sest ei suutnud Alejandrot lihtsalt naisena ette kujutada. See oleks tõesti väga jabur. "Ausalt, ma naeraks, kui Alejandrost saaks hoopis Alexandra," lisas Helena. Nojah, kui Alejandro tahab higistada nagu siga, siis higistagu. Ise teab. "Vähemalt ei löö pead ära," sõnas näitsik. See on juba pikkade inimeste probleem ja seega üks lühemakasvulisuse plusse. Aga noh, sellel meeter kuuekümne ühel polnud ju ka tegelikult häda midagi. "Sina oma õlledega," turtsatas Helena, kui paar pakki mikrokas tehtavat popkorni kärusse viskas. "Siis peaks mahla ka võtma, sest ma tahan midagi mittealkohoolset. Ja...mis veel?" uuris neidis järgmise leti juurde sõites.

"Mida sa ajad? Ega ma ennast ei peida. Lihtsalt sa pole mind kordagi ise otsima tulnud," seletas Alejandro. Peitust ta vähemalt enda arvates küll ei mänginud. "Jah, sul on õigus. See on hea võrdlus. Põrgu ja mina," noogutas Alejandro innukalt kaasa. "Alexandra pole veel nii sarnane. Pigem ikka Alejandra," arvas mees. Oli see ju ikkagi hispaania variant Alexandrast. "Kui kõndida osata, ei löö mitte keegi pead ära," parandas Ale näitsikut. See muidugi ei tähenda, et Alejandro poleks ennast kunagi kuskile ära löönud. "Ma ei saa aru, mis õllel viga on," tegi Luis korraks vinguvat häält. "Krõpse ka kindlasti. Ja võileivamaterjali," vastas noormees, kui oli natuke järele mõelnud, mida külmkappi tarvis oleks.

"Olgu, tänasest alates saab see viga parandatud," lubas Helena, kes tegelikult leidiski eest Alejandro. Riideid tal küll seljas ei olnud, aga polnud viga, saigi tüdruk natukene paremat vaadet nautida, ehkki oli esimese reaktsioonina ise piinlikkust tundnud. "Minu kodu uksed sulle ka suletuks ei jää, kui sa minust pärast tänast puudust peaksid tundma hakkama. Astu aga sisse," lausus näitsik. Tegelikult pidigi neiu millalgi enda juures grillihooaja avama, aga täpset kuupäeva veel paigas ei olnud. Igatahes oli ta juba arvestanud Danielaga ja ehk leiab ka Alejandro mahti läbi astuda. Oleks päris tore. "Mis selle põrguga siis on?" küsis Helena naerdes. Kas mees mõtles seda, et on ise üks paras põrguline või mis? Vaevalt küll. "Olgu, Alejandra siis. Ja kuidas sa ütled hispaania keeles meeldiv tutvuda või midagi sarnast?" küsis Helena. Ta teadis seda väljendit, aga see oli ununenud. Näitsik ei osanud ju hispaania keelt päris suhtlustasandil, kuid tähtsamaid väljendeid ta tavaliselt teadis küll. "See on lihtsalt nii...stereotüüpne," vastas Helena ning turtsatas siis naerma. Tal oli juba endalgi päris raske sõnu leida, aga sellest hoolimata üritas näitsik Alejandrole oma mõtet selgitada. "Mehed ja õlu...õlu ja jalgpall. See on vist teie kõigi puhul nii," arvas neiu. Noh, jalgpalli suhtes ei olnud Helena nii kindel, kuid ta eeldas, et ka Alejandrole meeldib jalgpall. Kuulnud, mida veel vaja oleks, laduski Helena kärusse veel paar suuremat krõpsupakki, ühe poolekilose paki juustuviiludega, paar pakki vorstiviile ja lõpuks ühe pika kurgi ka, kuni neiule endale veel mingi mõte tuli. "And how 'bout pizza?" tegi Helena ettepaneku ja vaatas küsivalt Alejandrole otsa.

"Kokku lepitud," nõustus Alejandro. Küllakutse peale jäi Alejandro isegi mõtlema. Võiks ju kunagi minna küll. Suvi on ees ning varsti saab hotellist paarinädalase puhkuse ka. Mida tal ikka selle ajaga nii väga teha on. "Ma mõtlen sellele," ei lubanud mees praegu veel midagi kindlat. Ei saa ju kunagi ette teada, mida elu tuua võib. Kuulnud näitsiku küsimust põrgu kohta, Alejandro turtsatas. "Ei midagi olulist, ausalt." Mõni sõna lihtsalt jääb vahepeal keelele, mis teha. "Encantado de conocerte," vastas Alejandro, kui Helena temalt ühe hispaaniakeelse väljendi koha küsis. Tõsi, paljudele meestele meeldis õlu ja jalgpall, kuid loomulikult leidus ka erandeid. Alejandro puhul aga see arvamus meeste kohta kehtis - jalgpalliülekande vaatamine sõprade, õlle ja kartulikrõpsude seltsis oli üks tema lemmiktegevustest. "Ma ei ole selles kindel, et päris kõikidega samamoodi on, aga minu ja paljude minu tuttavate puhul küll," arvas noormees. Kui Helena pakkus välja idee pitsat ka osta, tõstis Ale püstise pöidla. Ise oleks ta selle ilmselt ära unustanud. "Pitsat võtame muidugi, aga annan võimaluse sul endal valida. Ma ise kipun liiga vürtsikaid sööma ja need ei pruugi sulle meeldida." Jalapenoga pitsa oli täiesti Alejandro teema, aga vaevalt Helenale see maitseks.

Deal. Helena teadis, et vähemalt pool suve on ta küll Tree Hillis, kuid juuli lõpus või augusti alguses läheb ta jällegi Los Angelesse, et oma esimese plaadi kallal tööd teha, olgugi et see on kõigest EP. Küll kunagi see album või mõned singlid ka ilmuvad. "Mõtle," noogutas Helena. "Aga helista või anna mingil muul moel teada, kui sa kavatsed tulla, sest kui sa lampi niimoodi sisse sajad, ei pruugi mind kodus olla ja sa pead leppima mu vanemate või venna seltskonnaga...noh viimasega ainult juhul, kui ta Tree Hillis on." Suvel lubas Samuel muidugi pikemaks jääda ning on üsna võimalik, et Alejandro ka temaga jälle kohtub. Olgu siis, põrgu põrguks. "Encantado...encantada? De...conocerte," püüdis Helena Alejandro väljendit korrata. "Või noh, on seal vahet, kuidas mees ja naine ütlevad?" küsis tüdruk veel korra üle. "Et kui ma olen naine, peaksin ütlema hoopis encantada? Portugali keeles ju on niimoodi, et kui mehed tahavad tänada, ütlevad nad obrigado, aga naine ütleb obrigada," selgitas näitsik oma kõhklusi. Pealegi on hispaania ja portugali keel ju nii sarnased. "Jah, samamoodi minu venna ja kõikide meestega, keda ma ise tean," noogutas Helena Alejandro vastust kuuldes. Sellest polnudki ju tegelikult midagi halba, las mehed naudivad oma sõprade seltsi ka. Kui Alejandro pitsaidee heaks kiitis, sõitiski Helena ostukäruga külmutatud toodete leti juurde ning jäi hetkeks vaatama, millist pitsat üldse võtta. "Jah, väga tulised toidud mulle tõesti ei meeldi, aga kas sina seeni sööd?" uuris näitsik. Tal oli mõte siis võtta kaks karpi singi-seene pitsat, mis oli üks Helena enda lemmikutest.

"Muidugi. Küll sa veel kuuled minust," sõnas Alejandro laialt naeratades. Tree Hillis oligi tegelikult raske märkamatuks jääda, sest peaaegu kõik teavad kõiki. Kui juhuslikult ei teagi, leidub mõni ühine tuttav ikka. "Mul ei ole tavaliselt kombeks kuskile lampi sisse sadada, aga see mõte kõlab hästi," muigas Alejandro. See oli muidugi niisama öeldud. Vaevalt ta suvalisel ajal ilma eelneva teatamiseta Helenale külla minema hakkab. "Vahe on muidugi olemas. Mina ütlen sulle encantado, aga sina mulle encantada," seletas Alejandro. Tal ei tulnud alguses pähegi mõlemat varianti mainida, kuna pidas seda iseenesestmõistetavaks. Tema jaoks muidugi ongi, aga Helena emakeel oli siiski inglise keel, mitte hispaania. "Ja kõik naised armastavad šoppamist?" oletas Alejandro. Talle oli küll selline mulje jäänud. "Jah, seened täiesti sobivad," vastas mees näitsiku küsimusele.

"Vaata, et sa oma lubadust pead, poisu," muigas Helena. See ei tohiks ju sugugi raske olla, kui Helena niikuinii Alejandroga veel kokku puutub, oli ju mees tema parima sõbranna vend. "Ma oleks vist kohe pidanud mainima, et mul on koer...aaa, sa tead seda juba," hakkas näitsik Alejandrot hoiatama, kuid puhkes siis naerma. Mees on vist ise ka seda koera näinud. Nüüdseks on see elukas siis pooleaastane ja kasvanud on ta kohe kõvasti. Selle vastu poleks tüdrukul muidugi midagi, kui nad Alejandroga koos seda koerakest jalutada saaksid. Kui mees muidugi viitsib. "Olgu siis, encantada de conocerte," ütles Helena nüüd sama väljendi kindlamal toonil ning naeratas Alejandrole. Nüüd sai ta vähemalt kindel olla, et ütleb õigesti ning katsus selle ka edaspidi meelde jätta. Kunagi ei tea, millal vaja võib minna. Kuulnud aga Alejandro järgmist küsimust, puhkes Helena uuesti naerma. "Võib-olla tõesti, aga üks erand seisab siinsamas sinu kõrval," vastas tüdruk. Tema oli üks vähestest, kellel šoppamisest üsna ükskõik oli, kuigi Los Angeleses ta vahel ikka käis, et aega parajaks teha, kui õhtul esinemine oli või siis mingiks kellaajaks stuudios pidi olema. "Ma olen tegelikult hullem säästumutt, kes oma raha nii naljalt tühja-tähja peale ei raiska. Kui ma millegi peale kulutan, siis alati selle peale, mida mul parajasti vaja on. Aga kui sa tahad teada, mida ma armastan, siis ma võin sulle öelda ainult üht - muusikat. Ma võiks isegi öelda, et muusika on mu elu mõte," rääkis näitsik. Armastust muusika vastu märkis ka neiu kuklale tätoveeritud viiulivõti, olgugi et see hetkel tema üle piha langevate tumedate juuste all peidus oli. Kuulnud, et seened sobivad ka, laduski Helena kärusse kaks karpi singi-seene pitsat ning sõitis ostukäruga edasi. "Veel midagi või on kõik?" vaatas näitsik Alejandrole küsivalt otsa.

"Seda võib ainult aeg näidata," kehitas Alejandro õlgu. Kui Helena oma koerast rääkima hakkas, tõi Alejandro kuuldavale ühe naeruturtsatuse. "Ma olen sinu koera juba näinud. Selline ohutu sõbralik tegelane. Kui sa just endale mingit bokserit juurde pole muretsenud." Viimane lause oli loomulikult mõeldud tögamiseks. Koeraga võis Ale vabalt jalutada, sest loomad talle üldiselt meeldisid. "Tubli, tuleb välja küll," kiitis Luis Helena hääldust. Kuulnud, et ta oli oma arvamusega eksinud, kergitas Ale imestunult üht kulmu. Kuidas siis nii? "Aga šokolaad sulle ikka meeldib?" pakkus noormees edasi. Enda arust teadis ta küll väga hästi, mis naistele meeldib ja mis mitte. "Sellest muusikaarmastusest olen juba ammu aru saanud," noogutas mees Helena jutule innukalt kaasa. Võib-olla saab näitsikust kunagi isegi kuulus laulja - mine sa tea. "Vist mitte. Võime nüüd kassa juurde minna," sõnas Ale vastuseks, pärast midagi kärutati ostetud asjad kassa juurde. Maksnud ka arve ära ja kauba kilekottidesse toppinud, hakkas mees väljapääsu poole liikuma.

Ah, õnneks polnud see nii võimatu lubadus midagi, siin on oluliseks näitajaks tõesti ainult aeg. Kui nad just külla ei lähe, siis võivad tänava pealgi ju teinekord trehvata, Tree Hill on väike. "Ei, minu borderkolli pole vahepeal bokseriks muutunud ja teist koera pole ma võtnud ka. Sissy on lihtsalt natukene kasvanud, kuigi ta on mõnikord ikka ilge pujäänik," rääkis Helena kerge muige saatel. "Kui sul aega, viitsimist ja tahtmist kunagi on, siis võime temaga natuke suuremale ringile jalutama minna," pakkus tüdruk. Noh, liikuda saab see koer nüüd piisavalt, sest niipea, kui Helena kuulihaav enamvähem paranenud on, hakkab näitsik hommikuti jooksmas käima. "Noh, sa peaksid mulle tõesti hispaania keelt õpetama hakkama," muigas Helena, kui Alejandro lõpuks teda kiitis. See oli küll pooleldi naljaga mõeldud, aga kasuks tuleks see ikka, kui tüdruk teaks natuke rohkem kui mõned sõnad ja väljendid. Siis saaks ta Jimeneztega nende emakeeles ehk isegi suhelda. "Bingo! You got that one right," sõnas näitsik, kui Alejandro pakkus, et Helenale meeldib šokolaad. Kellele see siis ei meeldiks? Eriti armastas Helena veel tervete pähklitega piimašokolaadi. Nämma. "Anything else you think I do or like?" küsis näitsik kavalal häälel. "Nojah, see peaks üsna ilmselge olema," muigas tüdruk, kui Alejandro andis mõista, et teab tüdruku armastusest muusika vastu. Oli ju Helena ka Daniga koos mõnikord muusikat teinud ja nüüd sai ta Los Angeleses juba päris palju ära teha - üks tema lugu lasti raadiotesse, varsti algavad juba esimese muusikavideo võtted ja sügiseks peaks ka EP välja tulema. Asi edenes. Jah, nime oli see tüdruk endale igatahes tegemas, kuigi kuulsus teda nii väga ei huvitanudki. Helena tahtis oma muusikat lihtsalt maailmaga jagada. Kui kaup lõpuks makstud sai ja noored poest väljusid, ei olnudki ilm enam nii ilus ja päikeseline. Taevas olid tumedad pilved ja kuulda oli isegi müristamist. "Annaks ometi, et me kuivalt tagasi jõuame," muigas Helena pilvi vaadates ning hakkas Alejandro kõrval tagasi Jimenzte kodu poole sammuma, kuni poolel teel tüdruk tundis, kuidas esimesed vihmapiisad juba tema õlgadele langesid.

"Miks ka mitte. Võid mulle kunagi ise teada anda, kui seltskonda vajad," arvas Alejandro. Kui ta just parajasti tööl või kuskil mujal olema ei pea, võib enda koivad kodust välja ajada küll. "Kui sul on piisavalt palju tahtmist ja kannatust, ei näe ma selleski probleemi," kostis noormees Helena mõtte peale talle hispaania keelt õpetama hakata. Sel juhul peaksid nad muidugi omavahel tunduvalt rohkem kokku puutuma kui praegu. Luis jäi mõneks hetkeks mõtlema, mida ta veel Helena meeldimiste kohta küsida võiks. "Romantilised filmid?" pakkus ta järgmisena. Tundus ju üsna tõenäoline, aga täiesti kindel ta loomulikult olla ei saanud. "Kui plaat valmis, siis minule ka ikka ühe tood?" uuris Alejandro. Huvitav oleks ju seda kuulata, kuigi Daniela oleks niikuinii üks esimestest, kes selle endale saaks. Pärast poest väljumist oli ilm tõepoolest suure muutuse läbi teinud, sest enam polnudki nii ilus ja päikesepaisteline. Ja Helena oli veel varem Alejandrot töganud, et see jaki peale pani... "Ma ei oleks nii optimistlik," sõnas Luis, kui oli korraks pilgu taevasse heitnud. Ja just tema sõnade kinnituseks hakkaski vihma sadama, kuigi nad olid alles poolel teel. Mis seal ikka, ega nad suhkrust pole.

"Küll ma sinuga ühendust hoian," lubas Helena. Seltskonnast Helenal ilmselt puudust ei tule, aga tore oleks ka see, kui Alejandro sisse juhtuks sadama. Tavaliselt seda nii naljalt ei juhtu, kuid praegu olid noored kuidagi jutu peale saanud ja õppisid selle vestluse käigus teineteist justkui rohkem tundma. "Kannatust peab olema sinul, et minusugusele lambapeale vähemalt nii palju oma emakeelt õpetada, et ma oskaks sinu emakeeles sinuga rääkida," muigas Helena. Paari väljendi teadmisest just kuigipalju kasu ei olnud, aga mõte kõlas hästi. Luisi järgmine pakkumine pani näitsiku aga turtsatama. "Yeaaaah...mmmm...nope," andis ta noormehele vastuse. Umbes kuu aega tagasi ei tahtnud ta romantilisi filme vaadatagi, sest katsus isegi end kuidagi veel koos hoida ja oma murtud südant ravida. Praegugi Helena neid ei vaataks, kuigi ta hakkab juba üle saama. Pealegi leppis ta Coliniga ära ja otsustati sõpruse kasuks. "Või noh, kui täpsem olla, siis ma läksin just läbi perioodist, kui ma neid romantilisi filme nähagi ei tahtnud ja ega ma praegu ka parema meelega ei vaataks neid," täpsustas näitsik enda vastust, lootes, et Alejandro saa aru, mida ta mõtleb. "Võta järjekorda," vastas Helena muiates, kui Alejandro plaadi kohta küsis. "Mul üks soovija juba on, aga olgu, võin sulle ka tuua. Sa pead ainult sügist siis ootama." Colin oli samuti juba ammu selle järele küsinud ja noh, nii palju kui Helena teadis, oli ka Daniela juba oma esimese plaadi kallal töötamist alustanud. Jälle keegi, kellelt Alejandro plaati saaks nuiata. "Damn," sõnas Marie, kui Alejandrogi ütles, et ei oleks ilma suhtes nii optimistlik. Ja just siis hakkaski sadama ning peagi läks see sadu lausa paduvihmaks. "Oh shit, oh shit, oh shit," pomises Helena endamisi pead raputades. Tal ei olnud mitte midagi peale ka panna ja seega sai ta läbimärjaks. Külm hakkab ju nii. "Nüüd on vist hilja sõnu tagasi ka võtta, sest paista, et sinu tögamisega sõnusin ma ilma ära," lausus näitsik, tundes vihmavett oma baleriinades lirtsumas. Varjualust vist ka väga kuskil ei ole, nii et tuleb ära kannatada. Palju enam kõndida ju ei olnudki. "Aga okei, kui me juba niigi läbimärjad oleme, ei tohiks me end sellest padukast ikka häirida lasta ja seega...minu kord arvata sinu kohta," lausus Helena. Alejandro on juba niigi palju saanud ja las neiu proovin nüüd ka. "Eee...tõenäosus sind nutmas näha on nullilähedane, kui sa just sibulaid ei haki?" pakkus tüdruk ning vaatas Alejandrole otsa. On ju selline ütlus, et mehed ei nuta.

"Üritan sinu sõnu meeles pidada," lausus Alejandro. Võib-olla tulevikus saab Helenast mingisugune megastaar, kellel tema jaoks enam kohe kuidagi aega pole. Tuleks veel viimast võimalust kasutada. "Ma olen enne ka lambapäid õpetanud. Poleks üldse esimene kord," turtsatas mees naerma. Tal oli kunagi üks blondiinist tüdruksõber, kes tahtis hirmsasti hispaania keelt ära õppida. Päris selgeks ta seda muidugi ei saanud, sest enne jõudsid nad Alejandroga lahku minna, kuid päris arvestatavale tasemele jõudis tšikk enda kohta küll. Ah, õige küll. Midagi oli nagu Ale kuulnud, et Helena oma kutist lahku läks. "Ma poleks vist pidanud seda mainima," sõnas mees vabandavalt. Selle peale hakkas Luis naerma, kui Helena soovitas tal järjekorda võtta. Nojah, ilmselgelt polnud ta esimene, kes plaati tahtis. "Nagu näha, siis kõik öeldu tuleb tagasi. Aga miks mina ka seejuures märjaks pean saama, jääb mulle selgusetuks," polnud mees ikka veel enda head tuju kaotanud. Las ta siis sajab. Kui väljas on peaaegu suvi, ei ole ju hullu. Vähemalt mitte tema jaoks. "Sel korral pole sul õigus. Kui mul on tõesti põhjus, siis võib juhtuda küll, et muutun liiga emotsionaalseks ja mõni pisar pääseb valla," tunnistas Alejandro. Mõni tüüp hakkaks selle peale teda ilmselt kohe geiks või muuks kahtlaseks sõimama, kuid sellest on asi kaugel.