Knocky-knock

Esmaspäeva hommikul oli ometi käes see hetk, mida Helena juba väga oodanud oli - ta sai haiglast välja. Muidugi olid talle määratud ühed tugevamatoimelised valuvaigistid ja ka unerohud, et näitsik paremini ja sügavalt magaks ning end välja puhkaks. Kuigi kool algas kohe järgmisel päeval pärast näitsiku haiglast väljakirjutamist, ei lastud enne uut nädalat Helenat kindlasti kooli. Peale rohtude võtmise kästigi neiul võimalikult palju lamada ning vältida esialgu füüsilist pingutust, seega jooksma ei saanud veel niipea minna, rääkimata veel nendest enesekaitsetrennidest. Terve nädala ei olnudki Helena kodust kuhugi väga liikunud ning tegeles laulude kirjutamise ja muusika loomisega. Vahepeal lahendas ta ka mõistatusi sellest raamatukesest, mille Daniela talle haiglasse tõi ning oli ka arvutis. Kolmapäeval mõtles Helena ikkagi ajaloo eksamiks kordamist alustada ja nii oli näitsikul vaja mõnda Daniela konspekti, millega enda omi täiendada. Terve kolmapäev läkski sellele ja neljapäevaks pani Helena need materjalid lihtsalt kõrvale, sest tahtis jälle muusikale pühenduda. Nüüd oli aga reede ja kuna väljas oli ilus ilm, mõtles Helena, et mis see ka ära ei ole, kui ta läheb sõbranna juurde ja viib siis materjalid ka tagasi. Enesetunne oli ka enamvähem normaalne, sest kõik oma emotsioonid pani Helena oma uutesse lauludesse, mille kallal hetkel töötas ning haav oli ka ilusti paranemas. Valu enam nii väga ei teinudki ja seega valuvaigisteid võtma ei pidanud.

Nüüd siis vahetaski Helena oma ruudulise pidžaama hoopiski ühe armsa suvise sinise seelikuosaga minikleidi vastu, mille õlapaelte vahelt torkas silma tüdruku haaval olev valge plaaster. Õnneks ei ole see plaaster seal enam kaua. Oma pikad tumedad juuksed päästis Helena patsist lahti ning nüüd jäid nendesse õrnad lokid. Kusjuures oli Helena mõelnud sellele, et muudaks oma juuksevärvi jälle sarnaseks sellele, mis tal varem oli - midagi helepruuni ja tumeblondi vahepealset, kuid mitte enne, kui ta oma esimese muusikavideoga maha on saanud. Selle video filmimiseni polnud ka enam kaua jäänud - 18.juunil pidid hakkama juba võtted ning selleks ajaks on Helena ilmselt võimeline selle kallal ka töötama. Vähemalt nii arvas näitsik ise. Saanud endaga valmis, lükkas Helena varba otsa sinised baleriinad ja käis enne Jimenezte juurde minemist ka tiirukese Sissyga väljas, jättes koera siis enda ema hoolde. Ei läinudki kaua, kui näitsik juba maja ukse taga oli ning kella helistas, käes üsna mitu A4-kaustikut. Wohoo, esimest korda üle pika aja väljas!

Outfit:

SPOILER: Click to show

OT: @alejandro

Koolitulistamise ajal polnud Alejandrot üldse linnas, kuna ta külastas üht vana sõpra, kes elab praegu LA's. Kohe pärast uudisest kuulmist kiirustas ta muidugi esimesel võimalusel Tree Hilli tagasi. Vähemalt oli tal nii paljugi õnne, et Daniela viga ei saanud, kuid kõikidel Alejandro sõpradel kahjuks nii hästi ei läinud. Annabel oli ju nüüdseks teises ilmas... Kõik see pani Alejandro muidugi põhjalikumalt elu üle järele mõtlema, mida ta varem kuigi sageli ei teinud. Pigem oli ta naljamees, kes võttis alati ühe päeva korraga ega kippunud lähedastele üldsegi mitte mainima, kui palju neist tegelikult hoolib. Nüüd on muidugi asjalood teisiti.

Kui Alejandro uksekella kuulis, oli ta alles äsja duši alt tulnud. Esialgu mõtles mees, et keegi läheb ukse peale, aga kui kellahelin jätkus ning kedagi ikkagi avama ei läinud, pidi ta ise sellega toime tulema. Järelikult polnud praegusel hetkel kedagi teist kodus, kuigi alles äsja nagu olid. Või siis tõmbas keegi kogemata ukse enda järel kinni ega saanud pärast enam sisse? Palja ülakehaga ning saunalina katmas privaatsemat piirkonda, läks mees välisukse juurde. Keeranud ukse lukust lahti, jäi mees mõne hetke pärast oma noorema õe parima sõbrannaga tõtt vahtima. Teda küll Ale oodata ei osanud, aga mis seal siis ikka. Loodetavasti tšikki see väikene paljastus nii väga ei häiri. "Eem... tere. Tule sisse," lausus Alejandro, tõmmates ust rohkem lahti. "Ma... panen kohe riidesse," lisas mees vabandaval toonil.

Kuigi Helena helistas kella pärsi mitu korda, ei pidanud ta siiski terve igaviku seal ukse taga ootama, sest lõpuks taipas keegi ka ukse lahti teha. Päikese käes oli väga palav oodata ka, kuigi hiljemaks oli lubatud vihma. Praegu polnud taevas aga ainsat pilveräbalatki. Lõpuks tuli aga Daniela asemel ukse peale hoopis tema vend, kes Helenale oma sügavpruunide armsate silmadega otsa vaatas ning ka neiu enda pilk oli nendele silmadele hetkeks kinnitunud, kuni see allapoole rändas ja...Alejandro peaaegu et paljas oli. Selle vaatepildi peale pillas Helena enda käes olnud kaustikud maha, lahtised paberid nende vahelt igasse ilmakaarde laiali lendamas ning tüdrukul endal suu pärani. Nagu poleks varem (pool)paljast meest näinud. "Kui piinlik, ma tulin vist väga valel ajal," lausus Helena tasakesi ning kükitas, et maha kukkunud paberid koos kaustikutega kokku korjata. Maha pillatud asjad kokku korjatud, astuski Helena majja ning sulges enda järel ka ukse. Esikusse jõudes libistas Helena baleriinad varba otsast ära ning sammus paljajalu siis elutuppa, asetades Daniela kaustikud diivaniesisele lauakesele. "Ma mõtlesin, et toon need Danielale ära. Mul oli sealt vaja üht-teist endale ka kirjutada ja ma olen juba peaaegu terve nädala koduseinte vahel olnud," seletas neidis põhjust, miks ta tegelikult tuli. "Aga seda ma küll ei oodanud, et sa mind veel striptiisiga tervitad. Väga kena, Alejandro," lisas Helena muigega veel enne, kui noormees riideid selga läks panema.

Alejandro hoidis naeru tagasi, kui Helena oma kaustikud käest pillas. Natuke ebasündsalt oli ta tõesti ukse peale läinud, aga midagi väga hullu küll ei toimunud. Kõigest paljas ülakeha - seda näeb ju igal pool. Suvel rannaski näiteks. Aga noh, naised on naised. "Ma ei osanud sind oodata. Arvasin, et keegi kodustest jättis võtme maha," seletas Alejandro. "Aga Danielat ei ole praegu kodus," lisas ta seejärel. Helena järel liikus ta edasi elutuppa. Näitsiku selgituse peale Ale ainult noogutas. Sõbrannat tuli Helenal ilmselt tükk aega oodata. Vähemalt nii Alejandro arvas, kuid võib muidugi ka teisiti minna. "Juhus lihtsalt. Sa peaksid õnnelik olema, sest igaüks nii õigel hetkel siia tulema ei satu," lausus tüüp muigega. See viimane lause oli muidu õrritamiseks öeldud. Hetk hiljem kadus mees enda tuppa ja otsis endale ühe tavalise T-särgi ning teksad. Need endale selga ajanud, läks ta oma õe sõbranna juurde tagasi.

No hea seegi, et Alejandro privaatsemad kehaosadki kaetud olid. Helena pidi aga tõdema, et see oli üks kobe keha. Vaade oli tõesti super, kuigi jah...saabutud saigi natuke valel ajal. "Kuule, ära naera," ütles Helena isegi enda üle naerdes. Nojah, päris hästi või mis? "Jättis võtme maha? Sa peaksid luku taga olema," muigas Helena. Või noh, võib-olla ei olnudki erilist vahet, kui Alejandro niikuinii kodus oli. Ja nagu Helena aru oli saanud, oli mees üksi. Lucky bastard, kes üksi kodus sai olla. Kui Alejandro ütles, et Danielat pole kodus, Helena vaid noogutas. "Ma võin ta ära ka oodata," arvas tüdruk. Siis saab sõbrannaga lihtsalt rääkida ka. Pealegi oli Helena viimasel ajal Daniela juures vähem käinud kui tüdruk tema juures. "Shut up," naeris Helena Alejandro sõnade peale ja lennutas kuti poole ühe diivanil olnud padja veel enne, kui too toast kadus. Kui mees lõpuks tagasi tuli, mõõtis Helena teda pilguga ja tõstis tunnustavalt pöidla üles. "Näed hea välja," tegi tüdruk noormehele komplimendi. "Ma olen sind isegi vähem näinud kui Danielat ja tead, kui ma küsisin haiglas olles tema käest, kuidas sul läheb, siis isegi tema ei osanud mulle vastata. Nii et nüüd ole hea ja räägi mulle sellest ise," pöördus Marie kohe Alejandro poole, sättides end diivanil mugavamalt istuma.

"Vot naermist ei saa küll keegi mulle ära keelata. Isegi mitte sina," teatas Alejandro. Suurema osa ajast ta ju naeriski. Tõsisena püsida suutis ta harva - ainult siis, kui midagi juhtunud oli. Üksi oli Ale enne Helena tulekut tõesti, kuid ega see talle eriti ei meeldinud. Ta ei olnud selline inimene, kes armastaks omaette olla. Mida rohkem inimesi tema ümber, seda lõbusam. "Ma loodan, et sa siis väga kaua ootama ei pea," sõnas Alejandro, sest tal polnud aimugi, millal Daniela jälle koju satub. Ta võib praegu vabalt Sommersite juures olla ja see koht on tema jaoks nagu teine kodu. Muidugi võiks Ale talle ka helistada ja üle küsida, aga seni polnud Helena selleks soovi avaldanud. Alejandro ainult muigas korraks, kui padjaga pihta sai, aga ta ei hakanud tagasi ka tegema. Pärast uuesti elutuppa saabumist sai ta kohe ka komplimendi osaliseks. "Hea? Ehk siis parem kui ilma särgita? Selle peale ma küll solvun," üritas noormees nüüd pisut tõsisemat nägu ka vahelduseks teha. "Veider, et ta ei tea, millega ma tegelen. Kuid eks talle ole enda tegemised praegu olulisemad. Midagi uut muidu pole. Tööpäevadel käin tööl, vaba aja tavaliselt pidutsen maha või laisklen kodus. Kuidas kunagi," rääkis Luis. Ega mingit pikka juttu tal küll polnud.

"Ole õnnelik, et ma selle peale ei solvu, vaid ise ka enda üle naeran. Igatahes tore teada, et ma su meelt suudan lahutada," muigas Helena, kuid Alejandro sõnad panid tüdruku siiski naerma. Selle poisi naer oli tõesti nakkav, kuid Helena hakkas seda alles nüüd tähele panema. Pealegi suutis noormees alati positiivsuse säilitada ning see oli neil ka ühine, kuigi mõnda aega oli Helena ise pigem liimist lahti. Nüüd on see õnneks möödas. "Ah, ootan ära. Ma olen end siin niigi juba üsna koduselt tundma hakanud," sõnas näitsik. See koht oli Helena jaoks jällegi nagu teine kodu, kuna Danielal on siin ikka külas käidud ja mõnikord isegi ööseks jäädud. Hea oli üle pika aja tagasi olla, ehkki sõbrannat ennast polnud kodus ja Helena oli nüüd tema vennaga. Kui Alejandro Helena komplimendile lõpuks vastas, kallutas näitsik hetkeks pea küljele ja vaatas tüübile are-you-kidding-me-näoga otsa, kuni lõpuks naerma hakkas. "Sa oled jobu," lausus ta ning andis väikse laksu tüübi õla pihta. Sellist reaktsiooni Helena muidugi ei oodanud, aga naljakas see oli. Kui Alejandro lõpuks rääkis, kuidas tal läheb, jäi Helena noormeest huviga kuulama ning noogutas kaasa. Sellist vastust ta ilmselt oodanud oligi. "Noh, igatahes oled sa väga kiuslikuks muutunud," nentis Helena muigega. Tegelikult oli see isegi natuke armas.

"Minu peale pole võimalik solvuda," oli Alejandro üsna kindel. Ta võis küll vahel liiga otsekohene olla, aga see häiris üldiselt väheseid. Või siis ei näidanud kõik välja, mida nad mõtlevad. "Olgu pealegi. Ega mina sind minema ei saada," ütles Alejandro selle peale, kui Helena teatas, et jääb Danielat ootama. Seda, et ta jobu on, ei kuulnud Alejandro üldse esimest korda. Paljud tšikid nimetasid teda kas jobuks, tolaks või muuks sääraseks. "Jobud pidavat naistele hästi peale minema," teadis Ale rääkida. Hädaldasid ju tšikid pidevalt, et jälle sattusid mingi jobu otsa. Aga nende enda viga ju, kui vahivad selliseid. Kuulnud näitsiku sõnu, tõi Luis kuuldavale ühe turtsatuse. "Järelikult ei tunne sa mind ikka üldse," teatas tüüp seejärel. Võib-olla Helenat ta tõepoolest ei kiusanud, aga kõiki teisi küll.

"Ma usun sind," lausus Helena. Aleajndro peale oli tõesti võimatu solvuda, sest pigem ajasid tema kommentaarid naerma. Vaimukas tüüp. Noh, igatahes võib end täiesti vabalt tunda ja nii Helena end Jimenezte juures tundiski, isegi kui ta oli Daniela vennaga kahekesi. Ongi lõbusam koos oodata ja Alejandroga juba igav ei hakka. "Tjah, ma ei eitagi, et mulle see vaatepilt seal ukse peal meeldis," tunnistas näitsik, silmad Alejandro omadele kinnitunud, ent siis kaardusid tema huuled muigeks. "Aga sa pead ikka kõvasti pingutama, et ma sulle üldse võimaluse annaks," noris näitsik ning pilgutas Alejandrole silma, hakates seejärel naerma. Samas mõtles Helena, et ära ta noormehele igatahes ei ütleks, kui viimane ta välja peaks kutsuma. "Või nii," sõnas näitsik, kui Alejandro ütles, et Helena ei tunne teda kohe üldse. Noh, päris nii ei saanud öelda, kuigi tõsi oli see, et Alejandrot tundis neiu tõesti vähem kui Danielat. "Kuni me...khm...kahekesi oleme, on mul ju võimalus sind rohkem tundma õppida," lausus Helena muiates, sest see ei kõlanud ju üldse mitte...valesti?

"Tore, sest vastasel juhul peaksin hakkama sind ümber veenma, mis ei tundu olevat väga lihtne ülesanne," rääkis Alejandro. Seda ei kuulnud noormees just tihti, et kellelgi temaga koos igav oleks. Õigemini ei mäletanud ta üldse midagi sellist. Kui on vaja rahvast või ka lihtsalt üksikisikut lõbustada, on Alejandro selleks just sobiv kandidaat. "Hah, tõsiselt või? Ma jõudsin juba korraks mõtlema hakata, et sa üritad enda parima sõbranna vennaga flirtida," sõnas Luis, näol kaval naeratus. Kuulnud Helena järgmist lauset, hakkas mees kõva häälega naerma. See kõlas vägagi valesti. "Missuguses mõttes tundma õppida? Äkki seletaksid lähemalt?" uuris Alejandro, kuigi sai tegelikult aru, mida Helena selle ütlusega mõtles. Talle lihtsalt nalja sellele mõtlemine, kuidas näitsik end olukorrast välja vingerdab.

"Proovida ju võid," lausus Helena, kuigi ei mõelnud sellega millelegi justkui vihjata, ehkki selline mulje võis ju jääda. "Väga huvitav oleks muidugi näha sind üritamas," lisas tüdruk lõbusal häälel. Tjah, tundub, et Alejandro hea tuju on samuti nakkav lisaks sellele, et temaga pole kunagi igav. Ta oskas Helenat naerma ajada ja tüdrukul läks endalgi tuju heaks. "Ma arvasin jällegi, et sina üritad minuga flirtida, kuigi noh...sa oled täitsa roogitav räim," lausus Helena jällegi Alejandrole vastu ning kergitas veel kavalalt kulme, enne kui kõva häälega naerma hakkas. Roogitav räim jah. Kui noormees aga Helena küsimuse peale hoopis naerma puhkes, läks tüdruk ise näost punaseks. "Kuule, ma nii ka seda ju ei mõelnud...ma pole tegelikult selline pervert," lausus näitsik vabandavalt ning vaatas hetkeks justkui kutsikasilmadega Alejandrole otsa. Piisav,et mees teda usuks? "Sa ju ütlesid, et ma ei tunne sind ja noh, mingil määral võin ma nõustuda, sest ma tunnen sind vähem kui su väikest õde. Või noh, kui kõik kokku võtta, siis ma tahan teada, kes Alejandro tegelikult on," üritas Helena noormehe küsimusele vastust leida. Noh, palju ta sellega puusse ei pannudki, aga neiu arvas, et võiks Alejandro endaga ka rohkem suhelda.

"Ma parem ei hakka sellega jamama. Sa oled liiga suur katsumus," lausus Alejandro lõbusalt. Tema hääletoonist võis välja lugeda, et öeldu oli mõeldud naljana. Roogitava räime jutt ajas mehe veel rohkem naerma. "Et kohe nii? Muide, ma olen seda väljendit kusagil linna peal ennegi kuulnud. Levib kooliõpilaste seas ilmselt," rääkis mees. Mingi naljavend oli selle välja mõelnud ja nüüd kasutavad teised ka sama väljendit. Väikelinna asi. "Aga ei, ma ei ürita sinuga flirtida. Sa saaksid kindlasti aru, kui ma seda teeksin," lisas Ale, enesekindlust hääles veel kõvasti ülegi. "Ükski pervert ei tunnista seda, et ta on pervert. Sellepärast nad pervokad ongi," ei kavatsenudki Luis Helenat veel rahule jätta. Mida rohkem ta nokkida saab, seda huvitavam on. "Vot selle pead sa ise välja uurima, kes Alejandro on. Minu suu selles kohas vaikib," teatas tüüp. Pisut veider oli endast kolmandas isikus rääkida, aga nalja sai. "Muide, sa poodi viitsid minuga kaasa tulla? Vastasel juhul peaksin su siia üksi jätma. Ma mõtlesin, et võiks vahepeal filmi vaadata, kuni Dani ennast koju veab. Aga telekat ma ilma näksimiseta ei vaata ning külmkapis pole ka hetkel suurt midagi," rääkis Alejandro ühest oma mõttest. Mida nad ikka siin niisama istuvad.

"Kuidas nii?" imestas Helena. Enda arust ta küll põikpäine ei olnud, aga samas ka mitte selline, keda kohe annaks moosida. Selline vahepealne. "Usu mind, koolis levivad sama tähendusega hullemadki väljendid, seega on minu sõnakasutus üsna süütu," suutis Helena end kohe õigustada. Pandav raam ju ometi meesterahva kohta öelda ei kõlbaks. "Aga kuidas ma aru saan, kui sa minuga flirtida üritad?" oli kohe Helena järgmine küsimus, pilk kinnitunud noormehe tumedatele silmadele. "Jäta," turtsatas näitsik ja virutas Alejandrole padjaga, kui ta endiselt üritas Helenale selgeks teha, et neiu on pervert, isegi kui ta seda ei tunnista. Kui tüüp endast kolmandas pöördes rääkima hakkas, ei suutnud Helena aga järjekordset naeruturtsatust tagasi hoida. "Küll ma selle teada saan," lausus näitsik kulme kergitades. "Jah, ikka viitsin," vastas Marie. "See filmivaatamise mõte kõlab ka hästi, aga...tahad sa kohe minna?" uuris neiu, olles valmis end juba püsti ajama ning sinised baleriinad uuesti esikus jalga libistama.

"Oled sellise mulje endast jätnud," vastas Alejandro kergelt õlgu kehitades. Ega tema ka ju Helenat eriti ei tundnud, aga ometi oli tal neidisest oma arvamus tekkinud. "Ma usun. Olen ju ise ka koolis käinud," lausus Alejandro. Ega see polnudki üldse nii ammu. Kõigest mõned aastad tagasi. "Selleks peaks ma seda üritama. Kui sa oled naine, siis saaksid aru küll. Kõik naised saavad, usu mind," seletas Ale hoogsalt. Kui Luis täna juba teist korda padjaga sai, ei saanud ta seda lihtsalt niisama enam jätta. Võtnud endale ka ühe padja, saatis ta selle Helena poole teele. Nii palju siis jätmisest... Vähemalt ei kutsunud ta näitsikut enam perverdiks. "Head detektiivimängu siis," ei saanud mees soovimata jätta. Kuulnud Helena vastust oma eelnevale küsimusele, Alejandro noogutas. "Võiks küll, kui sul midagi selle vastu pole."

"Esmamulje võib petlik olla," lausus Helena. "Ma selline pujäänik nüüd ka ei ole." Näitsik ise oli Jimenezeid natuke üle aasta tundnud ja täitsa võimalik, et Alejandrogi teda veel hästi ei tunne, kui näitsik ise Danielaga kõige rohkem suhtles. Muidugi oli tal ka Alejandrost oma arvamus ning võis öelda, et Helenale täitsa meeldis see noormees. Vahva tüüp. "Kui ma olen naine," noris näitsik Alejandro kallal, justkui polekski tema sugu nii ilmselge. Jajah, pärast tuleb veel välja, et on hoopis mingisugune transvestiit. "Nii et tahad sõda? Fine by me," naeris Marie, kui Alejandro talle padjaga vastu virutas. Siis andis Helena ka järgmise löögi ja lõpuks hakkas ta üldse naerdes meest padjaga peksma, kuni tema pilk hetkeks noormehe omaga kohtus ja ta tüübile sügavalt silma jäi vaatama. Mõnda aega hiljem puhkes tüdruk aga uuesti naerma ning tõmbas sõrmedega läbi oma sassiläinud tumedate juuste. "Jah, see saab tore olema," lausus näitsik, kui Ale talle head detektiivimängu soovis. "Aga võiks siis ära käia jah," noogutas Helena ja ajas end püsti. Padjasõda võib ju hiljem jätkata?