Kodu, armas kodu

Koolitulistamisest oli möödas täpselt kolm nädalat, kui Vanessa lõpuks ometi koju lubati. Tema kõhul oli küll veel pisike sidemelapp, aga see oli seal rohkem niisama kaitseks peale pandud. Naine pidi seda veel nii nädalakese peal hoidma ja igal õhtul haava puhastama. Õnneks ei näe see enam nii õudne välja. Arm jääb ilmselt eluks ajaks seda õudsat sündumust meenutama.

Uskumatult hea tunne oli jälle seda punast välisust lahti teha ja enda koju sisse astuda. Näol naeratus, eemaldas Nessa jalanõud ja jalutas mööda koridori edasi toa poole. Tema kott, kus olid asjad, mis Scott talle toonud oli, oli mehe käes, sest ta oli endiselt arvamusel, et Vanessa võib iga hetk puruneda. Okei, nii hull see ka ei olnud ja nüüd sai naine ka tõeliselt aru, miks mees nii murelik ja hoolitsev oli olnud. Naise sees oli nüüd ju nende pooleteise kuune laps, kes mingi ime läbi oli suutnud naise sees elama jääda pärast seda suurt verekaotust, mis Nessa organismi ikka korralikult kurnas. Alguses oli naine uudist kuuldes natuke ehmunud, siis läks see üle rõõmuks, segaduseks ja nüüd otsutas ta lihtsalt lasta asjadel kulgeda. Treeneritööd ta nagu nii enam ei tee, sest mõned tüdrukud tema rühmast kaotasid enda elu ja oleks võimatu teiste neidudega edasi tantsida ja võistelda. Seega pole tal vaja tööd teha, kui siis ainult hotellis, aga see oli pigem niisama istumine ja arvutiga mässamine.

Vanessa jalutas külmiku juurde ja valas endale klaasi mahla. Vähemalt oli Scott kodus olles ikka külmkappi ka vahepeal midagi ostnud ja see ei olnud täitsa tühi ega täis vanu asju. Haaranud klaasi apelsinimahlaga endale kätte, jalutas naine klaasustest välja terrassile. Väljas oli mõnusalt soe, kuigi pisut tuuline. Ness leidis endale paraja koha ühel välidiivanil. Asetanud ühe jala üle teise, silmitses ta ookeanit ning jõi rahulikult enda mahla. Hea oli olla.

Suutnud viimaks Nessa kotid siiski kindlalt enda kätte võtta sisenes ka mees majasse. Jalanõud eemaldanud lasi ta kottidel kööki nurka langeda, ning saatis siis silmadega oma abikaasat. Lihtsalt teda jälgides tekkis korvpalluri näkku veider muie, mis ta endagi naerma kergelt ajas. Saanud arstidelt viimaks ka kõik olulise paberil teada, mis Nessa tegema peab ja kuidas olema kleepis Scott selle omale külmikule. ''Et meeles püsiks.'' Kinnitas ta vaikselt endale, ning suunas silmad korraks Nessale kes terassile liikunud oli.

Üles korrusele jõudnud ladus ta naise asjad tagasi kohtadele, kust ta need saanud oli, ning pidi lihtsalt endaga rahul olema. Kui ta enne ei teadnud, mida milleks ja kus kasutatakse, siis nüüd oli tal majapidamine selge nagu uute rünnakute väljamõtlemine. Scotler vahetas püksid ära, ning loobus särgist üleüldsegi, kuna väljas oli juba üsna korralikult soe. Tagasi alla läinud võttis ka mees omale külmikust mahla, ning liikus silmadega üle oma tegevuskava. ''Selline leige vann peaks sulle sobima ju?!?'' Oli Scott läinud terassile oma abikaasa kõrvale, ning lürpis vaikselt oma mahla, teine käsi taskusse surutud.

Vanessa silmad olid pikka aega kinnitunud ookeanile, enne kui mees kohale tuli. Alles siis liikusid tema pruunid silmad Scottile. "Ilmselt küll," noogutas Nessa mehe küsimuse peale, "kavatsed mind täna veel vanni panna või?" Tema küsivad silmad olid kindlalt mehel, samal ajal kui tema huulil oli õrn naeratus. "Ma loodan, et sa ikka tead, et sa ei pea mulle mingit põetajat mängima hakkama. Ma saan ise ka hakkama," mainis ta justkui nii muuseas. Ta teadis ju täpselt, mida ta teha tohib ja ei tohi.

Scott noogutas vaikselt vastuseks, ning asetas klaasi seejärel tooli äärele. Liikus Nessa kõrvale ning istus samuti. ''Ma lihtsalt hoian sind, sest minu teada on see ka minu kohustus. Võimis?'' Muheles ta õrnalt, ning liigutas end niipalju, et mahla klaasi kätte sai, ning sealt lonksu rüüpas. Silmad tagasi kaugemale ette viinud toetas korvpallur ka selja vastu tooli, ning jäi sinna vedelema. ''Aga sa pead tunnistama, et see oleks üsnagi väärt vaatepilt.'' Heitis mees pilgu korraks oma abikaasale, ning tegi talle seejärel silma. ''Kas sa nime peale oled mõelnud?'' Uuris mees siis äkitselt. Kindlasti oli, see oli naiste loomuses. Scotleri ei huvitanud muu, kui et laps õnnelik ja Nessa rahul oleksid. Väike pluss oleks siiski ka see, kui tulevasest Jeffersonist saaks samuti kossuäss, kuid mees lootusi hellitama ei hakanud. Liiga vara veel.

"Mingil määral kindlasti jah," sõnas Vanessa, "ma lihtsalt kontrollin, et sa ikka tead, et ma saan iseseisvalt ka veel täitsa hakkama." Võibolla kui nad juba aasta või kaks abielus on olnud, siis on see ka rohkem iseenesest mõistetav, et nad teineteist kogu aeg aitavad ja hoiavad, mitte et nad seda juba praegu ei teeks. Mehe kommentaari peale ei osanud naine muud teha, kui tõi kuuldavale ühe turtsatuse ja pea vangutuse. "Ma ei arvestanud just sellega, et ma mõne lähi kuu jooksul rasedaks jään. Seega ei ma ei ole ühegi nime peale mõelnud. Ma veel töötlen enda peas mõtet sellest, et minu sees üldse uus elu on," sõnas Nessa natuke tormilisemalt, kui ta tahtis. Viinud enda silmad mehele, asetas naine enda käe justkui lepitusmärgiks mehe põlvele. "Aga sina? Sul on olnud rohkem aega seda asja seedida?" küsis Nessa vastu, üritades enda vastust siluda.