Time Flies

Niisiis oli jällegi kätte jõudnud aeg, kui Rebekah arsti juurde kontrolli pidi minema. Täna siis oli plaanis ultraheliuuring ja esialgu kavatses neiu minna ka Helenat vaatama, kuni kuulis, et klassiõde lasti täna koju. No selge, siis teeb midagi muud või läheb koju, vaatab, kuidas seda jõudu on. Kõht oli jällegi kõvasti suurem, aga nüüd oli näitsikul juba kuues kuu ka. Hommikul oli ta ainult Nathanielile sõnumi saatnud ning saanud vastu ka sõnumi, et kutt saab tookord vähemalt tulla. Nad pidid tegelikult juba eelmine kord koos minema, aga siis oli koolis tulistamine ja Nathaniel oli ka seal. Hea, et mees terveks jäi. Igatahes esialgu lepiti kokku, et kohtutakse keskväljakul ning siis minnakse koos haiglasse. Niisiis istuski Rebekah purskkaevu äärele puhkama ning vaatas hetke ringi, et näha, kas Nate juba tulema ei hakka.

OT: Nathaniel Snow

Saanud Bekah'lt sõnumi, kaalus Nathaniel küll veidi aega, et kas ta läheb neidisega kaasa või mitte, otsustas ta viimaks siiski minna. Ta oli ju seda lubanud ning täna oli Nathanielil aega oma lubadust täita ja pealegi, ta tahtis seda pisikest olendit näha pildi pealt. Nate polnud küll kindel, et ta selle lapsukese selle halli pildi pealt üles leiab, kuid midagi vast näeb..
Noormees läks keskväljakule ja nägi seejärel neidist purskkaevu ääre peal istumas. Nathaniel naeratas kergelt ning jõudnud Rebekah'ni, embas noormeest neidist kergelt. "Ja sina ikka jätkad oma paisumist endiselt nagu ma näen," lausus Nate kerge muigega ja libistas käega läbi oma heledate juuste. Nagu naisel oleks enam valida.. "Liigume?" uuris noormees naeratusega. Mitte, et tal kiire kuhugi oleks olnud, kuid ta ei teadnud mis kell neidisel täpselt aeg on. Poleks olnud tore, kui nad arsti juude hiljaks oleksid jäänud.

Rebekah mõtles isegi, kas Kylie laseks Nathanielil temaga kaasa tulla. Neiu oli nende kohta GC-st lugenud ja neid vilksamisi isegi koos näinud, seega polnud see vist mingi GC järjekordne elava kujutlusvõime vili. Varsti suutis Rebekah oma pilguga igatahes Nathanieli üles leida ning ajas end püsti, toetudes kätega veel kergelt purskkaevu äärele. Nii ümarana oli juba veidi raskem ise püsti saada. Ta embas kergelt Nathanieli vastu ning naeratas. "Sa ikkagi tulid," lausus ta. "Kuule, ma meenutan jah praegu juba palli," muigas näitsik ning põimis hetkeks käed ümber oma kõhu. "Mõne kuu pärast olen juba nagu maakera." Tuleb vist suur laps, kuigi sugu Rebekah veel ei teadnud. Äkki täna öeldakse? "Jah, ikka," vastas näitsik ning hakkas koos Nathanieliga haigla poole jalutama, heites hetkeks pilgu ka oma käekellale. Aega oli veel piisavalt.

Nathaniel ei tulnud isegi selle peale, et see ei peaks Kylie'le sobima, seega ei vaevunud noormees vähemalt praegu küll sellest neidisele teada andma. Kui õhtul jutuks tuleb, siis räägib ja kui ei tule, siis nohh.. ei räägi. Ky ise oli soovitanud tal Bekah'ga paremini läbi saada, olgugi et see oli siis, kui Nate polnud veel Kylie'ga suhtes. "Ma ütlesin sulle ju et ma tulen. Ega ma sind nii mitu korda ka üle ei lase," lausus Nathaniel kerge muigega ja silmitses seejärel neidise suurt kõhtu. Oli naljakas mõelda, et kolme kuu pärast tuleb sealt välja üks pisikene inimolevus, kes kutsub Nate'i issiks. Nathanielil oli plaan olla oma lapsele hea isa, kuigi antud hetkel polnud tal vähimatki aimu, kuidas see päris täpselt käima peaks. Tal endal puudus seesugune isafiguur, kellest eeskuju võtta. "Mnjahh.. Maakera oleks muidugi selline... huvitav," nentis Nathaniel lõbusa turtsatusega. "Aga umbes kolme kuu pärast lähed normaalsuurusesse tagasi," lausus noormees naeratusega. Ta ei saanudki päris täpselt aru, millal oli toimunud see muutus, et ta Rebekah'i rasedusse nii hästi suhtus. Praegu oli ta isegi täitsa õnnelik, et neidis lapse alles jättis, olgugi et nad olid seetõttu lahku läinud..

Nathanieli sõnade peale hakkas Rebekah kergelt naerma. "Jah, tühje lubadusi pole ilmselgelt mõtet ju anda," lausus näitsik. Ja hea, et Nate oma sõna oli pidanud. Aeg oli ikka tõesti lennanud. Rebekah'le tundus see justkui eile, kui ta oma rasedusest teada sai ning nüüd on ta juba nii suur. Paisub veel suuremakski, sest see pisike olevus kasvab ikka mühinal. "Siis ma vist juba veereks ühest kohast teise," naeris Rebekah. "Aga see pisike müksab mind mõnikord ikka päris kõvasti. Ja eriti aktiivne on ta õhtuti," rääkis näitsik. Päeval oli muidugi ka tema liigutusi tunda, aga siis oli laps rahulikum. "See ka enam teab mis kauge aeg ei tundu," nentis Rebekah. Kolm kuud läheb ilmselt veel kiiremini kui need praegused kuus. Vähemalt oli Rebekah õnnelik, et Nate lõpuks tema rasedusega leppis ja lapse jaoks olemas tahab olla. Nii et päris üksi ta last kasvatama ei peagi.

Nate muigas kergelt. Ta peaks veidi enda käitumist muutma, kui ta tahab oma lapsele hea isa olla ning muidugi oleks tore ka oma lapsele eeskuju olla.. Huvitav, kas tuleb tütar või poeg? Nate isegi ei teadnud, kumba ta rohkem soovinud oleks.. "Kas sa nimede peale oled mõelnud?" uuris Nathaniel seejärel Bekah'lt. Kuulnud, et pisike teda müksab, naeratas Nate kergelt. "Seda ma tahaksin tunda isegi," tunnistas noormees ning libistas käega läbi oma heledate juuste. "On sulle ka täpselt mingisugune kuupäev öeldud, millal laps sündima peaks?" küsis Nathaniel edasi.

Mis käitumisse puutus, siis praegu paistis Nate igatahes õigel teel olevat. Rebekah isegi nägi ehk mingit väikest vastutustunnet ja seda, et kutt hakkab suureks kasvama. Oli ka aeg. "Otseselt mitte," vastas Bekah, kui Nate nimede kohta küsis. "Tahaks lihtsalt mingeid ilusaid nimesid. Tüdrukule näiteks Noelle või Michaela," arvas näitsik, viies oma pruunid silmad siis Nathanielile. "Sul ei ole veel mingeid võimalikke nimevariante siis?" küsis ta noormehelt. Tähtis on siiski Nathanieli arvamus ka, kui nimede valimiseks läheb. "Äkki läheb õnneks ja ta müksab tänagi," lausus Rebekah kavalalt. Käsu peale see laps just liigutama ei hakka, aga eks ta ikka vahel trallitab seal kõhus. "14.september öeldi viimati," vastas Rebekah, kui Nate lapse sünnikuupäeva kohta küsis. "Kui ta muidugi just varem ei taha kõhust välja saada või hoopis vastupidi - seal kauemgi tahab olla."