I'm only a crack in this castle of glass

Okei, Tyler hakkas sellest ära tüdinema ja aina enam küsis ta endalt, miks ta end seal lolliks teeb üldse? Ta pööristas silmi kui Lola oma välimusele vihjas. Poisi isa oli narkodiiler, ta elab ühe natuke sassis teismelise üle. Miks Tyler oma aega mingi teismelise peale raiskas? Kurat küll! Ta tõesti ei pea end lolliks tegema. Mees avas korteri ukse. "Palun siis, mine!" sõnas Tyler juba tüdinult. Tal tõesti polnud mõtet Lolat seal kinni hoida tegelikult. Nad ei hakka mingit kodu mängima ometi. "Aga ära mu kõne ootama jää," ütles mees veel ükskõikselt ja jättis korteri ukse kinni, kõndides Kathist ja Brentist mööda. "Kaduge kööki," pomises Tyler neile kahele ja läks ise magamistuppa, et oma riided üles otsida ja need selga panna. Ta tõesti ei viitsinud täna enam isa olla. Mitte, et ta kunagi üldse mingi isa olla viitsiks, aga lihtsalt.. Täna oli Brenti välja ilmumine lihtsalt kõik ära rikkunud. Ja loomulikult oli Tyler viimane kes süüdi oli. Come on. Tema oli kõik õigesti teinud, eks ole. Kõik teised eksisid koguaeg.