I'm only a crack in this castle of glass

Tyler ja Lorelei veetsid mõnusasti aega Tyleri valges ja mitte kuigi koduselt sisustatud korteris. Nii uskumatu, kui see ka polnud, suutis Tyler neiuga koos olles unustada, kui suurtes jamades ta pidevalt on. Aga see oli igati positiivne, hea põhjus, miks Lolast kauem kinni hoida kui paar üksikut vahekorda. Praegugi olid nad Tyleri suures valges voodis, linade ja tekkide vahel, riided mööda toa põrandat laiali. Nad olid juba teab, mitu ringi teinud. Toas oli tunda kanepi lõhna, kuskil vedelesid poolik viski- ja cocapudel. Aga nad polnud maani täis ega kanepilaksust segased. Kõigest veidi lõbusad ja väga ülevoolavas tujus. Tyleri meelest leevendas kanep, joomine ja seks palju paremini stressi, kui ükskõik kui kallis terapeut või mõni muu jama. Ja kuna ta ei osanud väga "istume nüüd ja räägime, mis sind vaevab" tüüp olla, siis oligi tema meelest parim viis koolitulistamisest üle saamiseks veeta aega lõbusalt.

OT:

See on siis Tyleri mitte nii salapärane korter.
Teema on vaid Loreleile ja Katherine'ile.

Lorelei poleks eales arvanud, et keegi ka päriselt põrandapesu reklaamidest tuntud all-white iga-pind-on-lapiga-puhastatav korteris/majas elab, aga ülla-ülla täpselt niimoodi võis Tyleri.. eluruume kirjeldada. Koduks seda nimetada oli kuidagi palju. Polnud siis ime, et nad rohkem tšiki juures või väljas kuskil pubides/baarides aega veetsid. Aga whatever, ignoreerigem lihtsalt tunnet nagu ta oleks sattunud ülimalt desinfitseeritud opisaali või koristatud mõrvapaika. No biggie. Pealegi oli voodi okei ja kuskil mujal nad nagunii väga aega ei veetnud. Pea õrnalt ning ülimeeldivalt sumisemas, valged linad kuidagi nii ja naa ümber tšiki alasti keha väändunud, silmitses brünetitar peaaegu-naeratusega lage, nautides puhtsüdamlikult keha taastumist järjekordsest raundist. Sügavad hingetõmbed, niiske nahk, sisemusest väljapoole õhkav soojus. Tõsi, see oli eranditult parim variant unustamiseks. Olgugi, et kõige hullem oli möödas - Andy oli elus, hooray, ning peaaegu terve, kui mitte arvestada lollakaid karkusid, millega ta mööda maailma ringi lasi - vaevles tšikk aeg-ajalt siiski õudusunenägude käes. Püssitoru, lühis.. ning nägu relva taga oli alati erinev. Vahel oli see keegi ta perekonnast, siis sõpradest, vahel keegi, keda ta kõigest nägupidi teadis. Tulistamine oli seniori trust-issuesid võimendanud. Kunagi ei võinud teada, kes järgmiseks mõistuse nurka viskab ja laamendama tuleb. Kuidas unenägusid vältida? Palju alkoholi, palju unetuid öid, palju pidutsemist, palju suitsetamist ning võimalikult palju taolisi momente. Talle sobis nende väga kesine omavaheline vestlus. Ei mingisugust "OI, KALLIS, KUIDAS SU PÄEV MÖÖDUS!?" loba. Ja isegi kui Lola vahel tundis mingisugust vastikut tungi suu avada ja RÄÄKIDA, siis sulges ta selle sama kiiresti kui lahti oli teinud, sest Tylerit nagunii ei kottinud. Kedagi nagunii ei kottinud. Nii et hoidkem oma probleemid endale. That's for the best, anyway.
Pärast paariminutilist veatu valge lae jõllitamist, pööras Lorelei laisalt pead, silmi Tylerile viies. "Sul siin midagi süüa on?" uuris ta, suunurki vaevu-vaevu kõrgemale kergitades. Nad olid problem-free zones siiski. Kõik muu jäi kuhugi tagaplaanile ja see oli täiesti okei. Vastust ootamata veeretas Lola end kõhuli, kobades kuskil maas vedeleva suitsupaki järgi. There was nothing better than a cigarette after sex.

Brent oli taas Katherine'i juures, ilmselgelt, aga parajasti polnud nad naise korteris. Hoopis autos ja teel Tyleri poole. Või 'issi' nagu Brent pidevalt korrutas. Poisil oli ilmselgel igatsus vist, sest ta küsis üsna tihti, millal issi tuleb ja Kath vastas igakord, et nad lähevad ise issi juurde, millele järgnes küsimus 'millal'. Nüüd siis.
Nad oli Tyleriga kellaaja kokku leppinud, millal Katherine poisi ära viib ja täpselt üks minut enne lepitud aega parkis naine auto maja ette, aidates siis Brent'il sealt välja ronida. Kuna ta nende päris kodus endiselt ei käinud, olid nad kokkusaamise leppinud tolles valges korteris. That creepy place. Kath'ile ei meeldinud see eriti ja Brentile ka nähtavasti mitte, aga nooh, mis teha, kui Ty nii kahtlustav oli kõige ja kõigi suhtes või miskit.
Seal nad igatahes olid ja Kath seisatas õige ukse taga, Brent ühe käe otsas ja teine käsi uksele kolme tugevat koputust tegemas. Mille peale Brent muidugi öelda taipas, et seal on uksekell ka. Ups. Aga ehk piisas koputustest ka.

Tyler silitas laisalt Lola käsivart ning jälgis neidu laisa huviga. Ta jälgis kuidas tüdruk end keeras ja millegi järele sirutas. "Nalja teed või?" küsis Tyler turtsatades. "Pole mul midagi süüa siin," naeris Ty kergelt. "Aga me võime mingi hetk välja sööma minna," lubas mees. Pole probleemi. Söögikohti oli terve linn täis siiski. Tyler vaatas neiu selga ja tagumikku, millelt lina veidi pealt oli libisenud, ning pööras siis pilgu taas laele. Kurat, elu oli ikka sitaks ilus. Tyler lõi ühe vallatu laksu vastu neiu tagumikku ning keeras end tüdruku peale, toetades enamuse keharaskusest siiski enda kätele, ja suudles Lola kukalt ja õlgu. Ta oli juba unustanud, et Kath pidi Brenti sinna tooma. Aeg lendas nii kiirelt. Koputust kuuldes tõmbus mees aga kulme kortsutades eemale ning mõtles hetke. "Ah, fuck!" pomises mees siis ning keeras end Lorelei pealt maha. "Ma tulen kohe tagasi, ole siin," muigas Tyler ning ajas end voodist välja ja kõndis boksereid jalga tõmmates esikusse. Korra sõrmedega veel läbi oma sassis juuste tõmmanud, avas Tyler ukse. "Heeei, kuule see.." hakkas Ty juba ütlema.
"Issi!" kilkas Brent ning tormas korterisse, enne kui Tyler miskit öelda jõudis.
"Brent oota!" hüüdis Tyler talle järele ning viis siis pilgu Kathile. Praegu polnud üldse hea aeg. Siiski astus ta ukse eest ära ja lasi naise sisse. Parem oleks, et nüüd ei juhtuks see, mida Tyler siiani vältinud oli ja mis oli üheks põhjuseks, miks ta omas elutut korterit. Aga väikest last, kes nagu selgus, mingit kadunud mänguasja otsis, nii lihtsalt ei peata. Brent avas magamistoa ukse ning seisatas natuke ehmunult voodil. Paljas tädi, issi voodil. "Tere, mina olen Brent!" tutvustas poiss end maruviisakalt ning astus voodi juurde, käsi välja sirutatud. Tyler lihtsalt facepalmis ning hingas sügavalt sisse ja välja, astumata magamistuppa. Ta pigem ootas seda, et Lola nüüd karjudes välja jookseks ja Tylerit valetamises sõimaks ja jumal teab mida veel. Brentil kippus selline tore mõju naistele olema, kellega Ty magas.

Lorelei kuulis ukselt vastu kajavat koputust kõigest vaevu, viies kaks ja kaks kokku alles siis kui Tyleri huuled ta nahalt eemaldusid ning mees voodikriginal end püsti ajas. Tšikk vastas mehe lahkumisele ja "ole siin'ile" kõigest mingisuguse ebamäärase rahulolematu mhmh-sarnase mõminaga, koukides alles nüüd vahepeal sõrmede vahele jäänud ja sinna ka ununenud suitsupaki voodi alt välja, et end ebamäärase teki- ja linahunniku keskele istuma sättida, toetades seejuures selja vastu voodipeatsit. Ilmselgelt eeldas ta, et tegu on mingisuguse postiljoni või kodutütre või mingisuguse mõttetu kräpi pakkujaga, kelle Tyler üks-kaks ära saadab, sestap ei keskendunud Lola isegi ukselt kostvatele häältele, tegeledes selle asemel pakist suitsu väljakoukimise ning suhu pistmisega. Tüdruku kulm tõmbus õrnalt kortsu alles siis kui temani kellegi kile.. lapselik??? hääl kostus. Möh? Ning veel enne seda kui Lola oma suitsu süütamist alustada jõudis, lendas magamistoa uks laia kaarega lahti ning.. laps? LAPS!? Mid.. what? What even is this? Dafuq? Ta istus seal freaking alasti, kui välja arvata siit ja sealt ümber keha mässitud-keerdunud linad-tekid.. ja uksel seisis laps. Kelle laps? Tyleri? Midakuradit? Ja enne kui Lola üldse kuidagi reageerida oleks jõudnud, astus laps nagu viks ja viisakas meesterahvas kunagi kaks sammu ettepoole ja sirutas talle terekäe. Brent? Kas talle oli kedagi Brenti mainitud? NOUP, NOT THAT SHE KNEW OF. "Tere?" kostus vägagi küsimusele sarnanev vastus üle brünetitari huuli, kuid terekäeni see siiski ei jõudnud. Siiski.. MIDAFAKKI!? LAPS!? Ja ta ei saanud isegi kuhugi liikuda, sest ta oli freaking alasti ja oli Lola siis nii fucked up kui tahes, ta enda lapsepõlv oli olnud freaking nightmare - hoidjate, tühjade tubade ja alaliselt tülitsevate vanemate ning võõraid onusid/tädisid täis magamistubadega - ta ei kavatsenudki sellele.. BRENTILE oma palja pepsi ja "woohooo, DADDY GIVE ME A KISS" aelemisega lapsepõlvetraumasid tekitada. Pealegi.. MIDAFAKKI!? Kui kuradi vana Tyler üldse oli? Ja nagu.. LAPS!? LAPS!! Kas mees oli freaking abielus? WHAT THE FUCK WAS SHE SUPPOSED TO DO!?

Katherine kuulis kellegi samme ja manas juba naeratuse huulile, mis talle näkku ka tardus, kui ta nägi, milline Tyler ust avades välja nägi. Enne kui ta arugi sai, oli Brent ta kõrvalt minema jooksnud ja nagu näha, siis Ty sellega väga rahul polnud. Katherine'i naeratus muutus lõbustatud muigeks ja naine astus korterisse, suskates möödaminnes sõrmega Ty'le kõhtu. "Nice abs," sõnas Kath lõbustatud toonil, vaadates siis pisut ringi. "Ma eeldan, et see pole just sobiv aeg?" küsis naine pilku magamistoa uksele heites. Ja kusjuures tema oli vist eriline naiivitar, sest ta reaalselt arvas, et Tyler oli maganud mingit peatäit välja. Lõbus muie hajus, kui ta kuulis, et Brent kellelegi tere ütles ja nägi sellega kaasnevat Tyleri reaktsiooni. "Jeap, definitely not a good time.." pomises Kath, järgnedes jumala pohhuistlikult Brent'ile magamistuppa. Kuna Tyler seda nähtavasti teha ei kavatsenud. Ja nagu arvata oligi, leidis ta sealt eest alasti tsiki. Nice catch vähemalt, gotta give it to him. "Tere, mina olen Katherine," sõnas naine tsikile kerge naeratusega, viies siis pilgu Brent'ile. "Laseme tädil ilusti riidesse panna, eks?" sõnas Kath Brent'i käest kinni võttes, astudes temaga magamistoast välja. "Sul oli joogijanu enne.. Mine vaata, kas issil kapis mahla on," pakkus Kath. Külmikust poiss vast miskit nilbet avastada ei saanud. Kuigi mine tea, mis termoreguleeritavaid sekslelusid välja mõeldud on. "Sa nähtavasti pole üsna kaua kella poole vaadanud," sõnas Katherine hetkeks Tyleri juures peatudes. "Kui sa tahad, siis ma võin Brenti tagasi enda juurde viia, aga ta väga igatses sind, nii et noh.. Jah. Mine seleta igatahes vaesele tüdrukule asjad ära," juhendas Kat. Tema võttis olukorda üsna chillilt, sest noh.. Tyler siiski. Mida muud sealt ikka oodata. Aga voodis olev tsikk oli väga šokeeritud ilmel neile vastu vahtinud, nii et jap.. Edu mehele.

Kuradi Brent ausõna! Aga toast ei kostunudki kiljumist ega karjumist. Wow. Niigi palju. Aga Tyler ei jõudnud kaua kisa puudumise üle rõõmustada, sest juba marssis Kath ka sinna sisse ja for gods sake! "Võtke koer ka kaasa sinna siis juba," torises Tyler sarkastiliselt. Aga tundus, et koera polnud kaasas. Ausõna, tutvustame kohe tervet perekonda ja hirmutame tüdruku täiesti ära, kui ta Brenti näo nägemisest juba piisavalt ehmunud pole.
Brent aga ei lasknud end üldse häirida mitte millestki, sest tema olukorra tõsidust ei taibanud ilmselgelt. Selle asemel lahkus ta koos Kathiga toast ja suundus kööki, ainult selleks, et avastada, et külmkapp pole elektrivõrguski, rääkimata siis võimalikest jookidest või söögist, mida see sisaldada võiks.
Igatses? Gaah, miks ei võiks laps siis igatseda, kui isal aega on? Ehk siis näiteks mitte kunagi? Ty kortsutas kulme, kui Kath teda seal natuke nagu õpetas. Alfaisane ei saa seda endale lubada. "Mine kasvata seda, keda ma sind kasvatama palkasin," torises Tyler naisele ning astus magamistuppa, et uks kohe enda järel kinni lükata. Ta silmitses Lolat, kes oma suitsu vist jälle unustanud oli või miskit. "Et siis Brent," pomises Tyler sügavalt sisse hingates ning õhu kohe kopsudest pahinal välja lastest.

Ja kulus kõigest sekundike selleks, et magamistoast saaks tõeline läbikäiguhoov, kuhu kõik suure hurraga sisse sadasid, et end alasti tšikile tutvustada. Fun. Parim ajastus. Parim. Muidugi, tulge kõik sisse. You're all welcome. Kes kurat see Katherine üldse oli? Abikaasa jaoks oli ta nagu sutike liiga welcoming. Just.. what the fuck!? Lola ei kavatsenudki jääda ootama kuni vägagi oodatud külalised end uuesti näole annavad. Ta ei olnud siia mingisuguseks kuradima väljavaatamiseks pandud. Selleks ajaks kui Tyler sisse lennata ja ukse sulgeda taipas, oli brünetitar juba voodist väljas, korjates siit-sealt oma hilpe üles, tõmmates pesu sõna otseses mõttes käigu pealt selga. "Ja Katherine," lisas tšikk mehe avapaugule. "Sinu omad?" küsis ta justkui üle õla, parasjagu valget tiigripildiga särki üle pea tõmmates, et seejärel pronksivärvi nahast miniseeliku poole sirutada. Nii, et.. what!? Ta ei olnud karjuja. Mida tal üldse karjuda oleks olnud? Lihtsalt.. mida kuradit!? Aah, sukad ka veel, whatever, jätab panemata.

"Sa ei pea minema," pomises Tyler ning libistas kätega üle näo. No türa küll! Muidugi ta läheb minema sellise paugu peale. Mida Ty lootis siis, et jääb mingile perekondlikule õhtusöögile. Woohoo! Gaad demit! "Jah, Brent on minu poeg, aga Katherine on tema lapsehoidja, end of story. Sa ei pea minema, ma saadan nad ära ja siis me võime..." jätkata? Lola ei näinud väga välja nagu ta tahaks midagi üldse kunagi jätkata. No aga kurat Tyler ei tahtnud ka temast mingi tite pärast lahti lasta. Vat sellistel hetkedel oleks ta tahtnud Brenti ema üles otsida ja käskida tal ka tegeleda lapsega. Kurat küll, mis Tyler enda elu üksi peapeale pidi keerama? Ja mudugi valis ta selle tee, et ei maini oma last üldse kellelegi ja hoiab teda suures saladuses ja siis üks hetk ilmub see laps lihtsalt välja ja tekivad igasugused küsimused. Kuradi kurat! Tyler astus seelikut selga tõmbava neiu juurde ning libistas käed talle ümber. "Ära mine," pomises Ty, kui Lolale kindlalt silma vaatas. Lolal oli igasugune õigus sealt minema tormata ja edaspidi lihtsalt teha nägu, et ta ei tunne Tylerit, aga mees ei tahtnud nii. Kohe kindlasti mitte.

Haaa, jaah, hakkame äkki kodu ka mängima? Muidugi. Iga kell. "Hoidja?" kordas Lorelei teab missugusel põhjusel. Muidugi. Keegi pidi teda ju hoidma sel ajal kui Ty temaga mööda baare ja pubisid ja voodeid ringi aeles. Ja hetkeks oli tal Brentist kahju, sest.. kui sa olid ise üles kasvanud peres, kus sa kedagi ei kottinud ja sind lihtsalt kuhugi mänguasjade ja hoidjate rüppe visati, siis.. jah.. nüüd meenutas ta bedbuddy talle ta papsi, yay, freaking perfect. Hello, family issues. Tšikk mõtles korraks küsida Brenti ema kohta, aga.. noup, polnud tema asi. Ta mõtles küsida Tyleri vanuse kohta, aga noup, see oli nagunii lihtsalt mingisugune number ja n i i vana ta ka olla ei saanud. Why bother? Ja tegelikult ei olnud tal nagu üldse niiväga põhjust vihastada. See oli nagu.. nende THING, see et nad üksteisele mitte sittagi ei rääkinud ja neil üksteisest suht pohhui oli ja.. ja Lolale tuli lausa omamoodi üllatusena, kui mees talle järsku külje alla puges ning tema lahkumist takistada üritas. "Your son missed you, didn't he?" vastas ta peaaegu mõnitava alatooniga, surudes maha seda mõrut "HE CAN'T BE MY FATHER" tunnet. "He needs you more than I do," lisas ta, seekord juba peaaegu siiralt, mis oli brünetitari puhul peaaegu harukordne. Ta oli täis vastakaid tundeid. Ühest küljest samastas ta Brenti nagu endaga ja tema lapsepõlv oli olnud SHIT, tema lapsepõlv oli temast teinud selle fucked up inimese, kes ta oli ja kui ta siin edasi aeleks oleks ta nagu.. üks oma papsi blondiinikestest. Teisest küljest.. why should she care? Ta võiks vabalt õlgu kehitada, sest see on tema pere ja tema asi ja whatever ning lihtsalt edasi lasta, sest.. really, that was none of her business. Stop caring, goddamnit.

"Jah, hoidja," kortsutas mees kulme. Kath ei olnud ta naine ega Brenti ema ega jumal teab kes muu kui lihtsalt lapse hoidja. Üks väga julge ja oma arvamusele truuks jääv hoidja. Tyler raputas kergelt pead kui Lola mainis, et ta poeg teda igatsenud oli. Õigupoolest oli Kath vist maininud jah, et Brent oli küsinud tema järele ja iseenesest oli neil nagu kohtumine ka kokku lepitud, aga suva see. Brent sai hakkama küll, ta oli tubli poiss ju. Või vähemalt see oli asi, mida Tyler endale koguaeg korrutas, et mitte tunda süümekaid sellest, et ta oma poega koguaeg kuskil hoidjate juures hoiab. Ja miks ta Loreleist kinni hoidis? Ta võiks vabalt tšikil minna lasta ja endale uue otsida ju. Aga ei, ta ei tahtnud nii. Ta tahtis veel mõnda aega Loreleist kinni hoida. Talle meeldis selle pisut hullu ja üsna katkise tüdrukuga aega veeta. Liiga palju meeldis, et tal minna lasta. "Brent saab hakkama," kinnitas Tyler nüüd. "Ma ei taha, et sa siit ära läheks. Ma tahan, et.." mida siis? Mida ta tahtis? Et nad kõik kenasti kodu mängiks seal? Kath võiks oma koera ka tuua ja yay for one big happy family! "Ühesõnaga ma ei taha, et sa lihtsalt minema tormaks siit ja edaspidi teeksid nägu, et sa ei tunne mind," lausus Tyler ning vajutas musi Lola huultele. Miks ta tüdrukust nii kiivalt kinni hoiab? Sest Lola pakkus talle pääseteed mingis mõttes. Iga teine tüdruk oleks seda ehk ka võinud teha, aga ei teinud.

Oli siiani kuradi ebareaalne uskuda, et see poolalasti mees tema ees oli isa. Ja seda mitte sellisel "omg, he did the do" moel - ilmselgelt - vaid sellisel "keegi reaalselt kutsub teda issiks" moel. Ja see oli nii freaking fucked up, et ta kõikidest võimalikest mehemudelitest mitte narkari või HIV-i haige või naisepeksja, vaid kuradima.. ISA otsa sattus. Lihtsalt.. well done, life, well done. Ja mida tegi üks isa üldse kuskil.. keskaläbudel? Tšiki pilk liikus umbmääraselt üle magamistoa, justkui otsides seina pealt "DO THIS AND DO THAT" spikreid, kui Tyler oma tahtmistest ja mittetahtmistest monoloogi pidas. See oli ilmselt, hands down, pikim vestlus, mis neil seni olnud oli. Kergelt, kerge tüdimuse-ärrituse alatooniga, ohanud, liikusid Lola silmad tagasi mehele, kes hetke kohe ära kasutades pisikese musi ta huultele istutas. "Sa ikka tead, et see koht on kohutav, eks?" põikas tšikk kuhugi suvalisele teemale, sest.. see koht TÕESTI oli kohutav. "Nii et sa paned ette.. mida täpsemalt? Et sa lähed tipa-tapa kööki ning saadad oma poja ja ta hoidja kuhugi pärapõrgusse, sest sul on veel laskemoona?" kerkis üks brünetitari kulmudest väljakutsuvalt kõrgemale, "Ah, whatever," astus ta mehe käte vahelt sujuvalt välja, et kuskilt voodi kõrvalt oma teksamaterjalist lühikene poolvarrukatega eest sõlmitav pluusi-jakisarnane moodustis üles korjata ning selga tõmmata. "Ma ei tea.. helista mulle või tule kohale või ma ei tea.. muretse uus pleiss, sest see siin on jube, ja jah," lausus ta juukseid seljale visates, et neid paar korda õrnalt mingisuguse kohevuse saavutamiseks sasida. Ta ei teadnud isegi täpselt, mille kasuks ta just otsustanud oli, aga las olla. Vahet pole. Eks näis.

Tyler kergitas kulme, mõistmata Lolat nüüd. Mis mõttes kohutav? Mees vaatas hetke magamistoas ringi, aga tema silmad peatusid taas tüdruku näol, kui too rääkimisega jätkas. Okei, niimoodi kõlas see veel nõmedamalt. Ta hõõrus oma parema käega oma laupa. Mida ta ütlema peaks? Mismoodi sellise olukorra lahendama? Kurat küll. Kui tüdruk viimaks eemale tõmbus ja minekut tegema hakkas ohkas Tyler rahutult. Tegelt ka, mida ta ütlema peab? Miks naised nii kuradi keerulised olid ja miks Kath pidi Brentiga üldse sinna tulema? Muidugi oli süüdi kogu ülejäänud maailm ja mitte tema ise. Tema oli kõik siiamaani õigesti teinud! Kõik ülejäänu oli vale. Ja tal oli teine pleiss, mis oli palju rohkem kodu moodi, kui see siin, aga seda ta tüdrukule ikka ei näita. Või näitab? Ty hakkas juba neiule järgi astuma, aga peatus siis ikkagi. Ei näita. Come on. Tal pole vaja järgmist naist, kes talle lapse sünnitaks ja siis uttu tõmbaks ja laseks tal järgmist väikest väntsu kasvatada. Tyler libistas kätega üle oma näo ning hingas pahinal välja. Praegune olukord tundus palju raskem ja suuremate riskidega kui ükskõik, milline narkodiil, mille ta läbi on viinud. "Oota," pomises mees kui Loreleile ikkagi esikusse järgi astus. "Mul on teine koht olemas," pomises mees. "Ma ei ela siin. Brent ei ela ka siin. Tal on oma tuba ja mänguasjad ja kõik. Ja ma ei saada neid minema, Brent on niigi liiga palju hoidja juures juba olnud," mees viskas korraks pilgu köögi poole. Kui see ka nüüd vale oli, siis kurat! Mis üldse õige on nende naistega?

Katherine ei teinud lihtsalt välja mehe viimasest kommentaarist, järgnedes Brent'ile kööki. Ja avastades üsna kiirelt, et see elamine oli tõesti ikka parajalt tühi. Ühe tassi avastas ta kuskilt kapisügavusest ja valas siis Brent'ile vähemasti vettki, pannes poisi siis laua taha oma tassiga istuma. Naine ise toetus köögikapi vastu ja lihtsalt ootas, et mis plaaniga siis Tyler lagedale tuleb. Ühesõnaga ootas, et nad minema saaksid hakata, sest ilmselgelt oli mingi noor tsikk olulisem mehele kui ta enda poeg. Mehed, raisk.
Okei, tegelikult ta polnud päris nii pahane, aga see oli nõme, et Brent seda kõike nägema pidi. Jumal teab, mitmes üheöösuhe see oli, mida Brent juba tunnistama on pidanud ja lapse ajab see segadusse. Vähemalt vedas Ty neid siia korterisse mitte enda koju.. or not. Kuigi noh, seda viimast osa Kath ei teadnud, sest kööki mehe pomin ei kostunud, but still. Brent lõpetas üsna kiirelt oma veega ja Kath loputas tassi üle, pannes selle oma kohale siis tagasi. Poiss käeotsas, liikus ta köögiuksele, silmitsedes siis esikus olevat paarikest ja oodates ka 'kohtuotsust'.

Lorelei pöördus kerge "mis-nüüd" ohkega ringi, kui Tyler teda veelkord peatama tõttas. Tõsiselt.. mis nüüd? Teine pleiss? Nad ei elagi siin? Huh? Wait, jah, ta oli ise midagi teise pleisi otsimise kohta maininud. "Okei?" vastas tšikk võrdlemisi nipsakalt, ilmselgelt taipamata kui suur au või.. erand see üldse oli, et talle ka teise - selle õige - elukoha olemasolu paljastati. "Okei, põhimõtteliselt.. mida sa ootad või tahad või loodad, et ma sulle vastaks?" jätkas Lola enne kui Tyleril oli võimalik ta nipsaka küsimuse peale reageerida. "Ma ütlesin sulle - helista või tule kohale või misiganes; mis veel? See on khuul, et sul peale s e l l e veel ka teine pleiss on ja kõik. Ja see on totally ok, et sa teda ära ei saada, aga.. mis? Kas me peaksime nüüd kõik end kokku pakkima ja su teise kodu üle tšekkima?" alustas neidis mingisuguse monoloogiga, tehes oma jutule pisikese pausi sisse alles siis, kui köögiuksel seisvat lapsehoidjatädi ja Ty pojakest silmas. Mind your own business, would you? Tšikile ühe "dafuck, get lost" pilgu saatnud, hoides keelt hammaste taga ainult sellel põhjusel, et mehe pisike titt sealsamas oli - ja see olukord talle lapsepõlvest liigagi tuttav oli, mis oli kaugeltki liiga fucked up, et sellele pikemalt mõtlema jääda. "Do I really look like somebody you'd want near your kid?" pöördus Lola pärast paari killerpilku uuesti Tyleri poole, kes nüüd oma bokserites keset esikut patseeris, tehes oma sõnade juures laia žesti üle kogu oma lühikese seeliku, angsty grunge girl'i look'i, sassis juuste ja üsna kenakesti laiali läinud tumeda meigi, mis talle veelgi teatavat metsikust lisas. Ta oli freaking basket case.. eriti kui see puudutas perekonda ja truth be told, sai ta sellest isegi kogu oma freaking uhkuse juures aru. Tema ja ta perekonna suhe ei olnud normaalne ja ta teadis seda, so what. Kõigil oli probleeme. Kui sa nende peale mõtlemist piisavalt kaua väldid, hajuvad need justkui iseenesest. Isegi kui see hajumine kõigest ajutine on.