Tunneli lõpus pidavat valgus olema

Juba siis, kui Helena pärast tulistamist haiglasse toodi, rippus neiu elu juuksekarva otsas ja arstid üritasid tegutseda nii kiirelt, kui vähegi said. Siiski seiskus operatsioonilaual tüdruku süda ning ta vajas elustamist, mis oli vägagi edukas, kuid tema seisund jäi endiselt kriitiliseks ja arstid talle elulootust väga anda ei tahtnudki. Helena ise aga nägi end mingis tunnelis, kus ta valguse poole sammub, tundes siiski, et miski takistab teda edasi minemast. Tema kõrvus kõlasid sellised laused, nagu "Sinu aeg pole veel käes." ja "Helena, sul on veel palju asju teha, ära mine rohkem edasi." Ja nüüd oli ta haiglas juba viiendat päeva, endiselt enda elu eest võitlemas. Marie juures oli pidevalt õde, kes tema seisundit jälgis ja öösel oli ta täheldanud väikest muutust...paremuse suunas. Lootust ikka oli. Mingil hetkel leidis Helena, et polegi enam tunnelis, vaid nüüd jooksis kogu tüdruku elu tema silme eest filmina läbi - lapsepõlv, esimene tätoveering, Jacksoni ja Annabeliga veedetud aeg, suvi rannas venna ja Danielaga, esimene kohtumine Coliniga, nende hetked koos ning see päev, kui mees tema südame murdis, Luke ja temaga veedetud aeg, tulistamine ning Annabeli surm...tema silme all. Nüüd hakkas Helena kuulma aparaatide piiksumist ning tundis, kuidas tema kuulihaav veidi valu teeb. Vaikselt avas Marie oma silmad, nähes esialgu häguselt ühte kogu enda juures istumas. "Luke?" küsis ta uimaselt.

OT: @luke, hiljem võivad liituda ka teised, kes kuidagimoodi Helenaga seotud on

Kui Luke oli kuulnud, et Tree Hilli keskkoolis toimub tulistamine, oli ta kohe platsi ilmunud, aga ohutuse mõttes kedagi kooli ei lastud ja rahvamass ootas koolimajast väljaspool, seega ei saanud ta Helena heaks midagi teha. Ometi oli Helena ju see, kelle pärast ta sinna üldse kohale oli läinud. Tal oli ka teisi sõpru, kelle elu pärast karta, kuid Helena oli tema peamine mure. Nähes, et tüdruk viidi kuulihaavaga haiglasse, sõitis Luke samuti sinna ning ootas mitu tundi, kuni tüdruku operatsioon lõppes. Helena tuli vaevu operatsioonist välja, kuid Luke siiski lootis ning sisimas ka teadis, et tüdruk tuleb sellest välja. Tollel päeval sai kutt teda vaatamas käia vaid paar tundi, kuna tüdruku vanemad tahtsid Helena juures olla. Nad olid vaheldumisi - kui Luke oli seal, olid Helena vanemad kodus end välja magamas; kui tüdruku vanemad olid palatis, oli Luke kodus magamas. Ega ta hästi magada ei saanud, kui Helena ja tema seisund koguaeg mõtteis oli. Seetõttu, kui viis päeva oli möödas ja Luke istus neidise voodi kõrval, tütarlapse käsi tema pihus ning pea voodile toetamas, nägi noormees üsna koormatud ning väsinud välja, sellegipoolest oli ta endale natukenegi süüa sisse toppinud, et ta päris nõrgaks ei jääks. Kuid üleväsimus andis tunda. Luke'i pea tõusis automaatselt ja pilk peatus Helenal, kui ta kuulis tüdrukut tema nime ütlemas. "Ma olen siin," lausus noormees. "Kuidas sa end tunned? Tahad sa midagi juua?" olid kuti esimesed küsimused Helenale, kuid võib-olla laseks tal enne pisut ärkvele tulla? Või äkki tahab tüdruk veel puhata?

Kuulnud Luke'i häält, pigistas Helena õrnalt noormehe kätt. Nüüd oli nägemine ka selgemaks läinud, kuid kuidagi uimane oli ikka olla ja tüdruk ei saanud siiani aru, mis temaga toimus ja kus ta üldse oli. "Mis juhtus?" oli Helena esimene küsimus, kui ta viimaks taipas, kuhu ta sattunud on. Haiglad pole just kõige meeldivam koht, aga selle üle Helena ei vingunudki praegu. Suu kuivas jubedalt ja kuulihaav tegi haiget. "Juua tahaks küll ja ma ei ütleks valuvaigistitest ka ära," vastas näitsik.

Luke ohkas tolle küsimuse peale. Ta polnud üldse mõelnud, et peaks taolisele küsimusele vastama, kuigi haiglas ärgates on see iga inimese küsimus. "Koolis toimus tulistamine ja sa said kuuliga pihta," vastas kutt. See peaks piisavalt ära ütlema ja meelde tuletama. Võimalik, et see tõi Helena silme ette ka mõne halva mälestuse tollest tulistamisest. Ta teadis Helena sõpru ja mõned pääsesid kuulihaavaga, aga mõned said ka surma. "Juua võin sulle anda, kuid valuvaigisteid pead õe käest küsima. Kui ta kunagi siia palatisse ilmuma peaks." Luke võttis kapilt plastiktopsiku, milles oli vesi sees ning Helena pead pisut ülespoole tõstnud ja topsiku neidise huultele asetanud, lasi ta aeglaselt veel tüdruku suhu voolata. Mõne aja pärast oli topsik taaskord oma kohal tagasi.

Nüüd hakkas ka Helenale kõik meenuma ning tema silmad valgusid pisaraid täis. "Annabel," tuli talle meelde. "Ma nägin, kuidas ta mu silme all maha lasti. Ja...ma isegi ei tea, kuidas teistega on. Luke, see oli nii jube," läks tüdruk endast välja. Kuidas Danielaga on? On temaga vähemalt kõik korras? Ja Rebekah ja Simona ja Jackson ja...Phoebe, keda Helena vältima oli hakanud. Poleks pidanud. Kui Luke Helenal juua aitas ja tüdruk vett oma suhu valgumas tundis, sulges ta hetkeks silmad. Vähemalt kadus ära see tunne, nagu oleks suu hoopis kõrb, kuid see, mis koolis juhtus, oli ikka meeles. "Ma nii tahaks loota, et see on halb uni," sõnas Marie, pisarad mööda põski alla voolamas.