Make me smile again

Suurema osa teekonnast kooli juurest Oscarile kuuluva korterini kõndisid Ozzie ja Lucas vaikides, hoides teineteisel käest kinni. Oscar ei osanud lihtsalt praegusel hetkel midagi sobivat öelda, kuna tema mõtted olid endiselt äsja koolis toimunud sündmuste juures. Noormees küll üritas oma mõtteid märksa meeldivamatele teemadele suunata, kuid see ei tahtnud tal hästi õnnestuda - palju kergem oli üldse mitte midagi öelda.
Treppidest üles kõndinud ja korteriukse taha seisma jäänud, otsis kutt taskust välja võtmepuntra, et uks lahti keerata. Selleks tegevuseks kulus tal paarkümmend sekundit, pärast mida said mõlemad noormehed Ozzie korterisse siseneda. Võtnud nahktagi seljast ja tossud jalast, riputas Ozzie jaki nagisse. Seejärel kõndis Oscar ikka veel sõnagi lausumata otse kööki, et endale tassike kohvi teha - küll Luke talle järele tuleb. Igaks juhuks otsis kutt ka Lucase jaoks tassi välja, kui temagi peaks kuuma jooki soovima. Pannud kohvi hakkama, istus ta lihtsalt laua taha ning suunas pilgu köögiaknast välja. Ilmselt nägi ta praegu üsna sant välja, kuid oli ka põhjust. Oleks liiga naiivne loota, et koolitulistamine Oscarile mingit jälge ei jäta, kuigi ta kellegi surmahetke pealt ei näinud ega teadnud, mis tunne on näha püssitoru iseendale suunatuna.

OT: @lucas

Võiks ju arvata, et nemad, kes nad nagu kukulinnud telefonitraadil võimlas istusid ja kogu möllust kõrvale jäid, on omadega vinks-vonks, väga lahe, aga juhtunu andis neile täpselt samasuguse põntsu. See pani nad oma elu üle järele mõtlema, mõtlema ka selle üle, mida nad teeksid, kui see ja see inimene oleksid oma elud jätnud. Sellele mõtles Lucas, kui nad Oscari kodu suunas kõndisid, ja ta oli kutile tänulik, et see tal käest kinni hoidis, tekitades pisukese turvatunde, et ta pole üksi. Neil kahel läks isegi hästi, et nad olid ohutumas kohas ja et nad olid koos, aga mis siis, kui nad poleks olnud koos, vaid Oscar oleks näiteks koolis viibinud? Kui ta poleks oma jonni ajanud, et kutt temaga kaasa tuleks? Mis oleksid olnud tema viimased sõnad Ozile, kui üks neist oleks surma saanud? Oscar veel, aga Hunter? "Hei"? Ta oleks surmatunnini kahetsenud. Samas... Kuidas oli tema senine käitumine Hunteri suhtes olnud erinev ideest, et Hunter on surnud? Ja aasta venna auhind läheb... Kui nad Oscari korterisse astusid, ei hakanud Lucas oma tavapärast reibast "Ma olen kodus!" ütlema, vaid tiris lihtsalt ketsid jalast ja järgnes oma kutile kööki. Nõjatunud vastu lauda, vaatas noormees üsna peksasaanud koera pilguga, kuidas Oz kohvi tegema asus, tänades kutti mõttes, et see ettenägelikult ka talle tassi välja võttis, ning kui tema koolivend end istuma sättis, sättis tema end Oscarile sülle, et oma käed ümber Ozi ja nägu vastu kuti kaela suruda. Suva, et ta nii pikk on. Praegu tahtis ta lihtsalt Oscari lähedal olla. "Ja ma tahtsin sind veel kinno kutsuda..." pomises Luke õnnetult.

Kui Oscari pilk aknast välja vilksas, jooksid taas tema mõtetest läbi tänased sündmused. Nagu poleks Oscar neile juba niikuinii kordi ja kordi mõelnud. Tree Hillis ei juhtunud kunagi mitte midagi, aga nüüd järsku sai kogu linn sellise tragöödia osaliseks, millesarnaseid nägi ainult televiisorist või sai lugeda ajalehtedest. Kõik need sündmused toimusid kuskil kaugel, enamasti suurlinnades, aga mitte siin... Lapsena kartis Oscar kohutavalt õudusfilme ning praegu tekkis tunne, nagu sunniks keegi teda ikka ja jälle vaatama kõige jubedamaid kohti mõnest õudukast, mängides neid talle järjekindlalt ette. Ja see tunne tahtis teda hulluks ajada... Kui Lucas tema juurde tuli ning Oscarile sülle istus, suutis Oz lõpuks need mõtisklused katkestada ning pööras pilgu oma peikale. "Mul tõesti ei ole praegu mingit tuju kuskile kinno minema hakata. Kui sa tahad filmi vaadata, võime seda ka siin teha," arvas Oz. Praegusel ajal on kinosaal ilmselt niikuinii üsna tühi. "Sa oled ikka paganama raske poisivolask," kommenteeris Oscar, üritades nüüd natukene lõbusamat nägu teha, kuid ta ei lükanud Luke'i sülest maha, vaid pani hoopis oma käed tüübile ümber. Talle mõjus Lucase lähedus kuidagi lohutavalt - nagu ühtegi katastroofi ei saakski enam kunagi tekkida.

Jah, Tree Hill oli nagu mingi klišeelik eeslinn, kus ei juhtunud kunagi mitte midagi peale koduperenaiste draamade. Ja siis selline laks vastu kõigi kukalt. Mis viis Lucase mõtteni, et tema vanemad polnud neile helistanud või sõnumit saatnud. Matt ja Logan viisid kindlasti teate, et kõigiga on korras, ka kodustele, aga personaalset huvi polnud ei tema ema ega isa üles näidanud. Näis, kas nad õhtul helistavad... Või ei helistagi... Kas nad olid üldse sellest kuulnud, et midagi juhtus, kes teab, ehk nad ei kuula raadiot. "Ausalt öeldes ei taha ma praegu mingit filmi vaadata..." mõmises Lucas Oscari kaela vastas. "Õudukad oleksid liiga õudsad ja komöödiad tunduksid mõnitavatena." Need muidu nii naljakad naljad oleksid praegu lihtsalt nõmedad. Romantilised filmid tunduksid kohatutena, ühtegi sellist filmi aga, mis praegusse meeleollu suurepäraselt sobiks, nagu polnudki. Nad peavad sellest teineteise toel üle saama ega saa lootma jääda kõrvalisele abile. Kui Oscar tema kaalu kohta märkuse tegi, turtsatas Luke pisut nukralt. "Treener käsib meil eridieeti järgida ja jõusaalis käia," püüdis noormees kõike treeneri kaela ajada, kuid järgmisena murdis tema pähe mõte, et kui poleks treenerit, ei pruugiks olla mõnda neist, kes täna õndsalt võimlas istusid, ja ta tugevdas oma poolikut kaisutust. "Ega sul mingit unerohtu pole?" küsis Tony vaikselt. "Ma kardan, et ei jää täna magama."

Oscari vastu küll keegi peale Castieli huvi pole tundnud. Vähemalt praegu tundus küll noormehele sedamoodi. Ega isast ta midagi ei lootnudki - tema poolest võiks Ozzie ilmselt surnud ka olla ning mees ei teeks teist nägugi. Võib-olla tahakski ta oma nooremast ja "ebaõnnestunud" pojast lahti saada... Kuulnud Lucase sõnu, tuli Oscaril nendega nõustuda. Polnud temalgi hetkel tuju mingit filmi vahtima hakata, sest kaasa mõelda ei suudaks ta niikuinii. "Sul on täielikult õigus. Filmi võime mõneks teiseks korraks jätta, kui kogu see tänane jama juba möödas on," lausus Oz mõtlikult. Ei tea küll, millal see aeg tulema peaks. Paar päeva läheb kindlasti aega, enne kui Oscar end vähegi endisena tundma hakkab, kuid nende sündmuste unustamiseks läheks tunduvalt rohkem aega - täielikult unustada ei suuda ta seda aga kunagi. Vaevalt mõni teinegi Tree Hilli õpilane suudab. "Ei ole su kaalul tegelikult viga midagi. Ma lihtsalt üritasin väikese norimisega oma meeleolu lõbusamaks muuta," selgitas noormees. Mingil määral see isegi õnnestus, kui Ozi praegust näoilmet vaadata, mis ei näinudki enam nii hull välja nagu mõni hetk tagasi. "Peaks kuskil kapinurgas olema küll. Ka minul on varasemas elus uinumisega probleeme olnud," vastas Oscar Luke'i küsimusele.

Kas see meeleolu lõbusamaks muutmine just ilmtingimata vajalik on, aga seda oleks küll vaja, et nad millestki muust räägiksid kui koolitulistamisest, mingi small talk aga ei toiminud nii, nagu võiks. Õnneks poetas Oscar peagi nöörijupi, millest kinni haarata ja tõmmata. "Kas sul juhtus midagi?" küsis Lucas ettevaatlikult, kui tema kutt oli uinumisprobleeme maininud. Tema järeldas automaatselt, et midagi oli juhtunud, mis une ära viis. Unetus oli tema jaoks alles teisejärguline olukord. Nüüd oli koht tõdemaks, kui vähe ta tegelikult Ozist teadis.

Ka Oscar tahtis rääkida pigem millestki muust, kuid tal ei tulnud praegusel hetkel ühtegi paremat mõtet pähe. Niisama tühja lobisemist ka nagu ei tahtnud, aga kui pea on tühi, pole kerge midagi tarka välja mõelda. Kuulnud Lucase küsimust, raputas Oz pead. "Kuni tänaseni oli tegelikult kõik korras. Probleemid algasid siis, kui ma avalikult oma orientatsiooni tunnistasin, sest paljude inimeste jaoks oli see vastuvõetamatu. Nii tulid ka unehäired, aga nagu ma ütlesin, sai see läbi. Pärast tänast..." seletas Oscar, aga jättis oma viimase lause poolikuks. Niikuinii sai Lucas ise ka aru, mida kutt öelda tahtis. Nimelt uskus Oz, et tema unehäired võivad tagasi tulla - vähemalt mõneks ajaks.

Ta sai suurepäraselt aru. Kui tal veab, tekivad tal tõesti probleemid magamajäämisega. Oscari jutt aga viis Lucase mõtted hetkeks taas juhtunult kõrvale ja see oli ainult hea, kuigi jutt ise polnud üldse hea. "Ja sa ei saanud sellepärast magada, et mõned inimesed olid homofoobid?" kordas noormees pisut uskumatul häälel. Aitäh, teema, mis oli leebem kui teadmine, et nende klassikaaslased olid surnud. Nüüd mõtles ta taas sellele, kuidas oli suhtutud temasse, kui ta kapist välja tuli. Niiöelda. Aitäh, Gossip Corner. Oscarit polnud ta varem õieti kooli peal tähelegi pannud, võib-olla mängis kuti staatus mingit osa. Ta ise oli ju korvpallur ja linnapea poeg ja inimesed teadsid teda kas või ainult sellepärast, et ta oli üks kaksikutest. "Kas nad tegid sulle midagi?" päris Luke edasi. Ta teadis küll, et võib torkida üsna õrna kohta, aga see oli ikka parem kui lasta end torkida mälestustel püssipaukudest ja mustadest kottidest.

Ka see praegune teema ei kuulnud just Oscari lemmikute hulka, kuid oli igal juhul parem kui tulistamisest rääkida. Mida vähem tänast päeva, seda parem. Nii suunaski kutt mõneks ajaks oma mõtted hoopis minevikku. Vähemalt Lucasele sai ta sellest häbenemata rääkida. "Ilmselgelt hoolisin ma liiga palju sellest, mida teised inimesed minust arvavad," vastas Oz Lucase küsimusele. "Mul oli väga raske leppida teadmisega, et mõnest minu endisest sõbrast on saanud inimene, kes minust tuima näoga mööda jalutab või üldse minust võimalikult kaugele hoiab, kartes, et hakkan talle nüüd külge lööma," jätkas noormees seletamist, mis teda antud teema juures kõige rohkem häiris. Lucase küsimuse peale kehitas Oscar kergelt õlgu. Mida ta nüüd sellele vastama peaks? "Ignoreerimine, mõned solvangud ja pahakspanevad pilgud. Otseselt kallale pole tuldud," lausus ta lõpuks, kui vaikus juba liiga pikaks hakkas muutuma.

Kui Oscar rääkima hakkas, tõstis Lucas pea, sirutades end pisut, et ta saaks kuti poole vaadata ja tema näoilmeid jälgida. Naljakas, et ta alles nüüd Oscarit nägi - neid pehmeid näojooni, neid kitsaid huuli, neid hallikassiniseid ja alati säravaid silmi... Ju polnud ta kunagi võtnud aega, nägemaks oma kutti korralikult, ja talle meeldis, mida ta nägi. Kas ta oli Oscari valinud kuti välimuse järgi? Eeei... Aga tal oli kuradi kuum kutt. "Inimesed on sitapead," lausus noormees vaikselt. "Kas nad ei saa aru, et geid ja lesbid pole automaatselt kõigisse omasoolistesse armunud... See veel puuduks, et keegi sulle kallale tuleks." Aga vähemalt oli tal nüüd Lucas, kes oli valmis kõigil ohuallikatel aru pähe taguma. Käed aeglaselt Oscari ümbert üles libistanud, võttis Luke kuti näo oma käte vahele, et see enda poole pöörata, ning vajutas Ozi huultele õrna suudluse. "Ma ei lase mitte kellelgi sulle kallale tulla," lubas nooruk suudluste vahel.

Oscar märkas, kuidas Lucas teda vaatama jäi, ja see meeldis talle. Mis puutub välimusse, siis Oz vähemalt enda arvates küll tollel peol Luke'ile sel põhjusel ligi ajama ei hakanud, et tüüp hea välja nägi. Pigem tundis ta, et selle Sommersiga võib tal lootust olla, kui nad nii hästi omavahel jutu peale said. Kuulanud Lucase ära, pidi Oz temaga nõustuma. Inimesed olid tõepoolest nendesugustega liiga ebaõiglased. Proovi sa neile seletada, et nagu hetero ei ole automaatselt igast vastassoo esindajast huvitatud, pole ka gei igast enda sookaaslasest huvitatud. "Mina ei suuda neile aru pähe panna. Vaevalt keegi teinegi sellega nii lihtsalt hakkama saaks," oli Oscar veendunud. "Ära muretse. Ma oskan enda eest seista," lisas noormees. Oz ei olnud just sellist tüüpi kutt, kellel rusikad sügeleksid, aga enda või mõne lähedase kaitsmiseks on ta kõigeks valmis. Mõnda aega ei saanud Oscar midagi öelda, kuid selle asemel sai ta millegi nii hea osaliseks nagu Luke'i suudlused. "Ega ma nii õrnake ka pole, et mulle ihukaitsjat mängima peaksid hakkama," lausus Oscar muiates, kui mõne hetke pärast oma kutist korraks eemaldus.

Välimus mängis mingil määral osa küll, aga enamikul juhtudest polnud selle mõju väga suur. Oli ka õige. Oscari sõnade peale naeratas Lucas kergelt ning toetas otsaesise vastu kuti oma, libistades oma käed ümber Ozi kaela. "See on ju minu ülesanne, mis?" meenutas noormees, vaadates Oscarile silma. Tükk aega ei öelnud ta midagi, lihtsalt istus seal, laup vastu teise kuti oma, ning poetas siis: "Ma tean, et kell on liiga vähe, aga lähme magama." Ta läks keset päeva magama ainult siis, kui no mitte midagi polnud teha, ja praegu oli üks neist hetkedest. Ta peaks praegu tegelikult tunnis olema...

Oscar pani mõneks ajaks silmad kinni ega lausunud sõnagi, kui Luke otsaesise vastu tema oma toetas ja tema käed ümber Ozi kaela libisesid. Ikka paganama hea tunne oli see. Lucas oligi tema esimene (ja loodetavasti ka viimane) kutt, keda sai tõsiselt võtta. "Tundub nii. Ega sa vist teistsuguse variandiga ei lepikski," oli Oscar kindel. Pärast seda, kui Lucas järsku vait jäi, ei öelnud ka Ozzie midagi, enne kui Luke jälle kõnelema hakkas. Mõte magama minna ei olnudki kõige hullem, sest mingit muud tegevust ei osanud nagunii kumbki neist välja mõelda. "Aga muidugi. Teen siis diivani lahti ja otsin tekid-padjad," sõnas noormees ning ajas end siis jalgele, et magamisase valmis sättida.

Jah, ja Oscar oligi Lucase esimene kutt. Kui Oscar end püsti ajama hakkas, libistas Lucas end kuti sülest maha, lubades endale põgusa sirutuse, sest kõigest hoolimata oli asend, milles ta oli, pisut ebamugav. "Vajad sa abi?" küsis noormees kuti toimetamist jälgides. Nüüd oli jälle see koht, kus ta üldse käituda ei osanud - küla peal olles, kui teine midagi teeb, ei osanud ta otsustada, mida ta peaks tegema, ning seisis tavaliselt nagu tukunui keset tuba.

"Pole vaja, olen enne ise hakkama saanud ja saan praegugi, aga tänan pakkumast," vastas Oscar Lucase küsimusele. Ei läinudki kaua aega, kui diivanist kaheinimesevoodi sai ning Oz kaks patja ning mõlema jaoks eraldi teki välja otsis. Enne jõudis ta muidugi magamisasemele ka lina laotada. Tema jaoks oli see küll vägagi mugav pesa, kuid küll varsti näeb, mida Luke kõigest arvab. "Nüüd vist polegi rohkem midagi... Et siis riidest lahti ja voodisse," teatas kutt, tulles alles pärast mõne sekundi möödumist mõttele, et tema lauset annab mitmeti mõista.