We are lucky

Alec sai haiglas kiirelt teada, et koolis toimub tulistamine, kohe hakkas ta Carla pärast muretsema, aga kuna mobiil oli ta asjade juures puhkeruumis, et saanud mees sõnumit kätte. Esimesi inimesi hakati saatma, keda oli vaja kiiresti opereerida, seega saatis Alec ühe sõbra Carlale kooli järgi, kes neiu haiglasse tooks. Õnneks ei olnud Carla opilauale ka veel sattunud. Lõpetanud just ühe raske operatsiooniga, võttis Lawson kitli seljast, pesi käed uuesti üle ja ruttas koridori, kus ta nägi Carlat. "Carla!" hõikas mees ning läks ja kallistas õetütart. "Ma olen nii õnnelik, et sa oled elus," ütles ta ja ta plaanis nüüd Carlaga koju minna. Teised kirurgid olid olemas, Carla vajas meest praegu rohkem.
OT:Kinni

Mercedes peatus haigla juures ja Carla ronis autost välja, teadmata, kas peaks onu sõbra järel ootama või kohe haiglasse minema, aga tüüp palus tal oodata, kuni autouksed lukku pannud on, ning koos astusid nad haiglasse. Seal oli juba mitmeid klassikaaslasi ees ootamas, mitmeid närvilisi vanemaid, kes ajasid ta jälle pisut rahutuks. Ta oli alles suutnud töinamise lõpetada. Vähemalt ei kuulnud ta enam pidevalt püstoliraksatusi, mille moodi iga uksepaugatus ja kuradi krõpsatus tundus. Ometi ehmatas ta kohutavalt, kui üks ooteruumis olev tita oma kõristi maha pillas. Kui onu teda hõikas, pööras tüdruk oma pead nii järsult, et kael tunda andis, ning jooksis Alecile vastu, eirates igasugust haiglaetiketti. Jõudnud meheni, lõi ta käed ümber onu, hakates jälle nutma. Ka temal oli hea meel onu näha. "See oli nii õudne..." nuttis tüdruk Aleci opisärki.

"Ma usun," vastas mees ja silitas õetütre pead. "Õnneks suutsime me mõned juba päästa," lisas ta lohutuseks, kuigi selline šokk ei kao kohe kindlasti mitte kiirelt. "Tule, lähme puhkeruumi," lisas Lawson ja kõndis tüdrukuga arstide puhkeruumi, kus hetkel oli üks medõde endale teed tegemas, abivalmilt täitis ta ka teise tassi. Aidanud Carla istuma, hoidis mees kätt ta ümber, lastes neiul nutta, kõige parem on esimene ehmatus välja saada.

Hah, esimene ehmatus. See oli juba mingi kümnes. Muidugi oli tal hea meel, et onu sai teha midagi head, päästa tema koolikaaslasi, aga see ei lohutanud teda hetkel just palju. Carla lasi end arstide puhkeruumi viia, istus maha ja võttis teetassi vastu, kuid polnud võimeline teest lonksu võtma. Kaua ta nutta saab, kuni silmad kipitama hakkavad ja pisarad lõppevad? "Ta lihtsalt... Ta tuli vetsu ja hakkas tulistama..." nuttis tüdruk. "Ma mõtlesin, et ta tuleb kabiini ja laseb mu maha... Seal oli nii palju verd... ja need laibad... Ma ei taha enam sinna kooli tagasi minna..." lasi ta endast kõik välja, eirates medõde, kes sealsamas oli.

Lawson pani teetassi päris palju suhkrut, mõni lonks on ka Carlale abiks. "Õnneks sa pääsesid," lausus Alec ja otsis välja karbi taskurätikutega, millest ta ühe tüdrukule andis. "Ma tean, et seda on raske näha, ma olen selles kindel. Sa ei peagi lähiajal sinna minema, ma usun, et võetakse üks erakorraline puhkus, et õpilased ja nende lähedased saaksid asjaga tegeleda. See ei unustatagi üleöö, aga aastatega hirm unustatakse," rääkis mees edasi, hõõrudes õrnalt neiu selga.

Unustamine oleks parim asi, mis temaga praegu juhtuda saaks. Kui saaks magada nii, et ühtegi unenägu ei näe, mitte midagi ei tunne... Kui vaid saaks... mõelda, et oh, homme on vaba päev, jess, tunde ei ole! Võtnud taskuräti vastu, nuuskas Carla raevukalt, nägu ja kõrvad nutmisest punased, ning vedas salvräti puhta osaga mööda oma nägu, et pisaraid kuivatada. Lõpeta ära juba... Kaua sa nutad... Temaga oli kõik korras, aga see tunne, see surmahirm, mis teda vallanud oli, kui see püstoliga tüüp vetsu ilmunud oli, kees endiselt tema sees, laskmata tal täielikult maha rahuneda. Tal läheb rahusteid vaja, kui onu tahab temaga üldse normaalse inimese kombel suhelda. Märkamatult hakkas tüdruk jälle küüsi närima ning see näkitsemine aitas tal pisut rahuneda, kuna ta keskendus küüntele ja mitte sellele teise korruse vetsule ja kabiiniuksele, mille taga ta pingelised minutid kükitanud ning oma elu pärast palunud oli. Jätnud hetkeks küüned rahule, sirutas Annie käe, et teetass võtta ja sealt lonks juua - magus oli -, kui üks medõde väljastpoolt puhkeruumi ukse lahti tegi ja An lingilõksatuse peale taas märgatavalt võpatas, vaadates ehmunud pilgul üles ning pigistades tassikõrva, nagu oleks see milleski süüdi. Jälle... "Ma ei suuda niimoodi..." pomises piiga, kui tassi kergelt värisema hakanud käega lauale pani, jalad tooliservale tõstis ja kätega peast kinni võttis, toetades otsmiku põlvedele. "Ma tahan mingit ravimit, mis võtaks kõik selle ära..." tegi tüdruk kõvemat ja meeleheitlikumat häält. Midagigi. Nad on haiglas, siin pole ühelgi kaastundliku näoga arstil probleemi talle mingit lollakat pilli või pulbrit kirjutada, mis teeks tema pea tühjaks, nii et iga vähegi kuuldavam heli talle püstolipauku ei meenutaks.

Lawson oli tänulik, et medõde jättis "õnneliku" perekonna omavahele. Alec toetas end mugavamalt istuma. "Ma olen kindel, et sellega on raske hakkama saada, aga ravimid ei ole lahenduseks. Ma võin sulle palderjani anda, see rahustab, aga rahustid... Näed ju isegi, et ma võtan neid siiani, aga mille pärast? Pole vaja sinust juba nii noorena sõltlast teha, mina olin jah nõrk ja läksin kõige lihtsama vastupanu teed, aga hiljem tasub see kätte," rääkis Lawson. Ta ei saanud Carlale mingisugust purki kätte anda, see oleks ta muutnud kohe kindlasti sõltlaseks peale sellist sündmust.

OT: üks medõde tuli ju juurde, mitte ei läinud ära... Aga ok

Kas sa näed, see jutt võttis hetkega tal ära soovi oma aju kõrvade kaudu välja urgitseda. See on ime! Carla tunnistas oma onu, kui see rääkis. Palderjani? See rahustab? "No siis palderjani, aga midagigi," vingus tüdruk, kui end taas lahti pakkis, tassi võttis ja nüüd juba mitte ainult tassikõrva, vaid kogu tassi pigistas. "Ma ei taha enam selle hullu samme kuulda..." Sest isegi kui ta magama jääda suudab, milles ta sügavalt kahtles, kuuleb ta neid vetsu astuvaid samme ikka ja jälle nagu katkisest grammofonist...

OT:Ma mõtlesin, et üks lihtsalt vaatas sisse ja siis panin, et teine kadus.

"Ma vaatan, kas siin on," ütles Alec ja tõusis diivanilt, et tumesinise kohvri juurde minna, mis oli vist alati siin puhkeruumis ootamas. Ta leidis pisikese purgi heleroosade tablettidega, mis olidki otsitud. "Korraga võid kaks tükki sisse võtta, õhtul võid veel paar," ütles mees ja kallas kaks tabletti käe peale ja ulatas need Carla poole. Tervet purki ta neiu kätte anda ei tahtnud, liiga palju võis tekitada just suurema ärevuse või siis raske une, see olenes inimesest.

Carla jälgis, kuidas tema onu püsti tõusis ja midagi otsis. Kui mees tema juurde naasis ja tabletipurgi lahti tegi, sirutas ta käe ette, mõeldes, et ta paluks justkui almust... või annetusi. Tegelikult ju paluski. Ja miks onu talle seda purki ei andnud, vaid seda endale hoidis? Need tabletid olid ju nii väikesed, kahest jääb äkki väheks ja siis läheb ta veel rohkem närvi või midagi. Aga vastu tüdruk siiski ei vaielnud, vaid võttis talle ulatatud tabletid vastu, toppis suhu ja haaras teetassi, et tabletid alla loputada. Need olid välja näinud nagu mingid Hello Kitty kommid. Ok. Kohest efekti ei olnud, otse loomulikult, ja Annie pani tassi tagasi lauale, et seejärel taas otsaesise vastu põlvi toetada. "Kas see palderjan unenäod ka ära võtab?" küsis tüdruk mingil määral summutatult, suvatsemata pead tõsta. Kui ta unenägudeta magada saaks, oleks super. Ta oli enam kui kindel, et täna öösel elab ta juhtunut uuesti läbi, aga ilmselt pisut teistmoodi kui päriselt juhtunud oli, sest ta oli siiski filme näinud ja puha.