Värvime vee punaseks

"Oo, ma tean. Sa peaks kuulama mind veel öösel raadios.. Red Bulli laksu all. Siis tuleb ikka õige huumor esile," muigas Marcus, võttes neidise sarkasmi otseloomulikult komplimendina. Kuidas siis muidu. Kutti kiruti nii palju, et ta oli õppinud asju oma kasuks ümber pöörama. Neidise pooliku küsimuse peale kergitas ta vähe huvitunult kulme, eirates esialgu järgnenud teist küsimust. Ta telekat ei mida? Ei sooviks vaadata? Phäh, no way in hell, et Lola nii viisakas on. Ja veel vähem seda, et ta mehe arvamust küsima hakkaks. Tõsised hellushetked olid neiul. Creepy lausa.
Marcus silmitses hetke moositilgakest, mis kohe neiu jalalt kadus ja tõusis siis püsti, et mitte laskuda nii madalale ja öelda a'la 'ma oleks ise võinud ära limpsida'. No need to have her running out the door. Mees haaras teleka pealt selle vidina, mida puldiks ehk võis nimetada ja pani teleka sisse, istudes siis tagasi diivanile. Ilma puldita. "Vehi käega lihtsalt, et kanaleid vahetada," sõnas mees enda kahvlit uuesti kätte haarates, võttes järjekordse poole pannkoogi suuruse ampsu. Jeap, ta 'woohoo, I have a college fund, let's go nuts!' shopping trip oli üsna laialdane olnud. Smart TV ja puha. Hetkel olid ekraanil erinevad appid ja mis asjad kõik, mille seast Marc mõne käeviipega telekanalid valis, mida mööda Lola siis vehkima sai hakata.

"Yep, you're literally too cool to exist," kommenteeris Lorelei silmagi pilgutamata, vaevumata kutti isegi hetke-kaks "you serious?" ilmel stare'ma, sest Marci ilmselgelt ei kottinud vähimalgi määral kui kloun ta oli. Tšikk jälgis vaikselt oma pannkoogitükikest süües musta ekraani, kui kutt püsti tõusis, mida teleka juures puldiga toimetas ja ilma selleta uuesti maha istus. Lola jõudis vaevu näole "you serious?" ilme manada, kui Marc juba uhkelt oma SmartTV'st rääkima hakkas. "That's just ridiculous.." kortsutas tšikk hetkeks kulmusid, kui Marcus kätega vehkides oma nutiteleka kanalite menüüle juhtis. Üldjuhul meeldisid Lolale mugavad asjad ja SmartTV oli ilmselgelt laisa inimese unelm, aga.. seriously? Esiteks läbipaistev vannituba, teiseks see.. mis edasi? Igatahes, korra teatraalselt silmi pööritanud, et ennast mitte nii debiilsena tunda, hakkas tšikk kätega vehkides kanaleid vahetama. Mingisugune kokasaade, kummitussaade, koertetreenimissaade, multikas, uudised, Top Gear - siinkohal jäi tšikk hetkeks-paariks pidama, enne kui edasi liikus - The Incredibles, Despicable Me, Georgia Rule, Green Lantern, mingisugune "oumaigaad, mul on teine mõrvarlik pool" sari, veel toidusarju, 90210, mingisuguseid real life koduperenaised, Raising Helen.. kuhugi spordikanalile jõudes andis tšikk lihtsalt alla - järgmised oleks probably pornokanalid - vehkis end teiselepoole Top Gearile tagasi, sest tal polnud tuju vaadata tõsiseid kassahitte, multikaid ega isegi mitte Lindsay Lohani edukamaid aegu ühes üsna okeis filmis, mida ta isegi paar korda näinud oli. Tegu oli mingisuguse kordusega, aga kuna tšikk nagunii saadet pidevalt ei jälginud, oli tal sellest üsna pohhui. "Hoia," lükkas brünetitar pannkoogitaldriku out of blue Marcuse kätte, et ise püsti tõusta ja söögilauani silgata. Sealt naasis Lola juba apelsinimahla ning ilma kahvlita, vajudes vaikselt vedelikku lürpides oma endisele kohale tagasi.

"And at the same time too hot to exist," lisas Marcus, näol 'it's so hard being me' ilme. Ega raske elu oli küll kui naised jalgade küljes rippusid ja sammukestki astuda ei saanud. Tüng! Nii hull päris asi polnud. "Eksole.." muigas mees Lola kommentaari peale. Ajuvaba oli see ost tõesti. Nagu ka enamus siin korteris olevast kraamist. Tal oli köögikapis viis kokaraamatut mingite gurmeeroogadega ja kolm erinevat komplekti mõõtelusikaid/topse. Mida ta ilmselgelt ei kasutanud. Mees oli küll hea kokk, aga kes ikka viitsis selliste asjadega jamada. Lisaks oli kusagile kappi ära topitud maal, mille ta kunagi oksjonilt sai - puhtalt sellepärast, et ta tahtis selle numbriga sildikesega vehkida ja ka midagi võita - ja mis tegelikult oli päris kole, nii et seinale see ei läinudki. Ja no igasugu muud kraami veel. Ja nüüd oli fond tühi, kolledžiharidus ilmselgelt saamata ja kõik. Vähemalt oli tal päris omaenda korter. Ja tegelikult ka piisav aju ja õpitulemused, et vajadusel stipendiumiga ikkagi edasi õppima minna. Aga kellel seda haridust ikka vaja läks.
Mees jälgis üsna tuimal ilmel, kuidas ekraanil pilt vahetus, vahepeal mõne pildi peale väheke elavnemas. Osad asjad olid päris head ju. Ampsu pannkoogist võtnud, viis ta pilgu tagasi ekraanile, kuhu nüüdseks Top Gear pidama oli jäänud. Really? "Sa ei pea mulle muljet avaldama muide. Võid oma naistekaid ka vaadata," tögas Marc, võttes taldriku hoidmise vastutuse endale ja lubades siis endale ühe pilgu Lorelei paljastatud jalgadele kui neidis hetkeks köögi suunas liikus. Nice. Pilk läks muidugi üsna kiirelt tagasi pannkoogitaldrikule ta käes ja mees pidi endamisi tõdema, et oli liiga palju süüa teinud. Aga meheisu on piiritu ja nii võttiski ta uue poole pannkoogi suuruse ampsu, suunurgad moosised.

Obviously.. Totally.. Ilmselgelt oli Marcus all that and a bag of chips, mhmh. Ja kohe kindlasti tahtis Lola talle kohutaval kombel muljet avaldada. "Kas ma näen välja nagu keegi, kes ajaviiteks naistekaid vaatab?" esitas brünetitar retoorilise küsimuse, õrna kulmukergitusega silmi Marcusele viies, sest.. seriously? "Don't even answer to that," lisas tšikk olenemata küsimuse ilmselgest retoorilisusest praktiliselt kohe, sest well.. tegu oli Marcusega. Teda teades, oleks ta mingisuguse debiilse "ma olen sind alati Samanthaks pidanud.. ma ise olen rohkem Carrie" märkusega lagedale tulnud ja.. lihtsalt.. how about no? Jah, Lola võis aeg-ajalt vaadata mingisuguseid lollakaid telesarju ja kümneid kordi nähtud vanu filme, aga üldjuhul oli ta sellist "muusikakanalid-õudukad-mindfuckwhatisthisfilmid" tüüpi tšikk. Aga see selleks.. praegune oli nagunii esimene ja ka viimane kord mil nad koos teleri ette satuvad. Apelsinimahlast veel lonksu-kaks võtnud, toetas tüdruk klaasi diivaniesisele lauakesele, et end sekund hiljem sõnagi lausumata diivanile pikali visata. Diivanipatja pisut kohendanud, sättis Lola ühe käe kuidagi iks-asendis selle alla, et peale paremat toetuspinda anda. Jalad tõmbas senior üsnagi keha ligi, nügides Marci minimaalselt - ja seda mitte selleks, et viisakas olla, vaid selleks, et no way in hell familiaarselt käituda. Teinud kindlaks, et ta oma pepuga võimalikult vähe lehvitas - kuna kuskil läheduses ühtki tekikest polnud, ei jäänud Lolal muud üle kui särgisaba lihtsalt võimalikult pikaks venitada ning kuhugi tagumiku, jalgade vahele suruda, et Marcile mitte softporn vaadet võimaldada - pööras brünetitar tähelepanu uuesti televiisorile. Või noh.. niivõrd-kuivõrd, tõtt-öelda polnud tal aimugi, mis seal toimus või millega seal parasjagu tegeleti ja teda isegi ei kottinud see eriliselt. Jep, Top Gear oli üliokei saade, aga.. noup, mitte hetkel.. praegu oleks ta lihtsalt hea muusika saatel tahtnud end oma voodis kerra tõmmata ja kolm päeva jutti magada, et siis üles ärgata ja teeselda, et mingisugust koolitulistamist ja paska pole kunagi olnudki. Aga emakaru oli koopas.. ja ta vedeleb enne siin ema kuradima eksi juures, vahib mittemidaginägevalt telekat ja võitleb unega, kui istub kodus ja kuulab, kuidas ta emme koridori teises otsas lõbutseb. Faking hell, miks ta oma telefoni kooli oli jätnud? Tyleri voodi oleks ka üsna okei valik olnud.. pealegi ei küsinud mees kunagi midagi ja sealt poleks ka ühtki "OMG HOW'S ANDREW!?" küsimust tulnud, mida Scarleti ja khmn Marci kohta öelda ei saanud. Lola oli suurepärane sõber. Ilmselgelt. Selles polnud kahtlustki.

"Noo.." alustas Marcus juba vastamist, muiates siis kergelt, kui Lola ta suu kärmelt kinni pani. Nojah, eks sealt umbes taoline vastus oleks tulnud ka, jap. Kui Lola väitis, et Marc teda ei tunne, siis vastupidine kehtis küll. Olgugi, et ka mehel oli niiöelda saladusi. Ja nad polnud kunagi suhtes olnud, vaid lihtsalt mingi ühekordne bangbang, mis määras ka üsna palju.
Marcus jälgis üsna varjamata huviga, kuidas neidis endale mingit vähe mugavamat asendit otsis ja samas end silmnähtavalt ebamugavalt tundis. Ja väsinult, võiks lisada. "Sa võid vabalt üles mu voodisse magama minna muide," pakkus Marcus. Kuigi sealt tuleb arvatavasti mingi kommentaar spermaplekkide kohta linadel või miskit. Aga mine tea, Lorelei oli teda täna üllatanud küll ja küll. Ja pakkumine ka ööseks jääda oli endiselt jõus.

Lorelei oli juba valmis mingisuguse sassy märkusega lagedale tulema - üsna midagi sinnakanti, mida Marc oodanud oli, mis tähendas, et vaatamata oma isiklikule "no-one knows me, no-one gets me" angsty'le oli ta siiski üpriski ettearvatav - kui end väsinud laiskusega selili pööras, saledad põlved lõdvalt kuidagi vastu diivani seljatuge toetas ning siis jalgade tagant Marcuse poole kiikas, taibates üsnagi täpselt selsamal momendil, et kui ta oma "kaks sarkastilist sõna" vestlustehnika juurde jääb, vajub ta üsna kuradima kiiresti siin diivanil ära ja kes teab mis lollakad "oi, viin ta voodisse ja panen teki peale" mõtted, siis Marcuse pea vallutavad. Kuskil alateadvuses oli Lola nagu juba pooleldi leppinud selle mõttega, et ta peab just siin Marci toredas läbipaistva peldikuga korteris mingisuguse une ära magama, sest vastasel juhul jääb ta magama esimesel ettejuhtuval kandval pinnal kuhu end poetab, olgu selleks siis pargipink või bussiiste või misiganes, aga see uhke pool tüdrukust, mis tuletas iga kahe sekundi tagant meelde, et see kutt siin oli ta freaking emaga maganud - emaga, keda ta absoluutselt ei sallinud - ja tema emas midagi leidnud, et seda püsivalt teha ja üleüldse fakt, et too oli ta ema vaadates mõelnud "that's bangable enough" oli õõvastav.. ja see osa tüdrukust ei olnud veel valmis seda alateadvuse poolt tehtud otsust vastu võtma, nii et une vastu võitlemine tundus üsna okei tegevusena. Huulile tikkuva sarkastilise märkuse tagasi surunud, libisesid brünetitari tormise ookeani karva silmad Marci käsivarrele. "Kes see on?" küsis ta äkitselt, põlvega nagu muuseas mehe käsivarrel ilutseva suure mereväe rõivaid kandva mehe tatoveeringu poole viibates.

Eks kui piisavalt kaua ühe inimesega malet mängida, hakkad lõpuks ikka ta käike ette aimama. Ja Marc oligi hea inimeste lugeja enamasti. Kui ta seda olla tahtis ja oma jobu ja klouni rollist sammukese tagasi astus. Mida ta ilmselgelt praegu ei teinud, sest Lola asendimuutuse peale oli esimene mõte mehe peas, et kas neidis ikka aluspesu kannab. Kuradi raske oli ikka olla küll seal tema kõrval sedasi. Need siledad sääred käeulatuses ja kõik muu tuttav tema enda särgi alla peidetud. Damn you, girl.
Üsna random küsimus tõi mehe mõtted üsna järsu prõntsatusega maa peale tagasi ja, hetke neidist dafuq ilmel silmitsenud, mõistis ta, kellest jutt. "Mu vanaisa. Klišee, I know. Mu isa rääkis mulle unejutuks igasugu jutte temast kui ma pisike olin ja värki," selgitas mees väheke pildikese ajalugu. "Ta oli väiksena minu jaoks umbes nagu superman või keegi. Minu isiklik superkangelane," muigas Marcus.

"Hea töö," poetus üle Lorelei huuli tagasihoidlik kompliment, kui tšikk end diivanil paremini sättida püüdis, nihutades end kõigest millimeetrikese-paar kõrgemale, mis otseselt absoluutselt midagi ei muutnud, vaid oli lihtsalt.. hale katse laugusid kergemaks muuta. Ta hakkas vaikselt langema sinna faasi, kus liikmed muutusid raskeks ja olenemata peast pulbitsevatest "tõuse püsti, liiguta, püsi ärkvel" mõtetest, tundus liigutamine füüsiliselt võimatuna. "Ja kes või mis on Rocco?" küsis brünetitar veel ühe küsimuse, vastuseid õiteti isegi kuulmata, sest ta oli üliametis ärkvel püsimisega, mis tähendas välispidiselt iga kahe sekundi tagant kerget nihelemist ning poolkinniseid lauge, mis igal teisel kui praegusel "I'M ABOUT TO PASS OUT" juhul oleks seductive ja kuum välja näinud, aga noup.. mitte praegu.

"On. Ma olen ka ülirahul," nõustus Marcus. Ja vau, isegi kompliment.. Mis sest, et see mehe pihta ei käinud, sest ilmselgelt polnud ta ise endale seda käsivarrele tätoveerinud. Kuigi see oleks üks awesome story küll. Mehe huulil oli lõbus muie kui ta jälgis Lola katseid ärkvel püsida. Aga ta ei hakanud miskit ütlema ka. Kui neidis tahtis une vastu võidelda, lasku käia. Küll ta varsti kaotab. "Rocco oli mu lapsepõlve parim sõber. Umbes nagu vend mulle," vastas mees seekord üsna lühidalt, viies ka enda pilgu järgmisele tätokale enda käel. "Äkki võtan särgi seljast, et sa veel uurida saaksid?" pakkus mees lõbusa naeratusega. Kunstiteosed olid üle keha pilla palla ja vaevalt Lola neid eelmine kord uurida jõudis, kui ta ilma särgita Marcuse läheduses viibis.

Oleks Lorelei ka reaalselt ärkvel olnud ja mingisugustki tähelepanu Marcuse sõnadele pööranud, oleks ta ilmselt tundnud natukene ennast siin-seal ära. Vähemasti selles, mis puudus tatoveeringutesse ja nende tähendustesse - "soulmates never die" and whatnot.. kõigel oli oma tähendus ja neid tähendusi hoidis ta üldjuhul endale. Aga kahjuks või õnneks oli ta une poolt halvatud ja mehe sõnadest jõudsid temani vaid üksikud mõtted. "Mhmh," liikus Lorelei ilusti-kenasti "rasked liikmed" faasist "mäluaugud ja seosetud lühikesed vastused ja/või mõminad, et teda ainult rahule jäetaks" faasi, adumata absoluutselt millele ta täpselt ebamäärase jaatava vastuse oli andnud. Ja kui see talle siis viimaks üsna pika ooteajaga kohale jõudis, ajas tšikk end kulmukortsutuse ning ilmselge pahameelega - mis oli peamiselt suunatud talle enesele ja inimorganismi võimetusele unele vastu astuda - kuidagi kohmakalt poolistukile, võideldes tungiga uuesti pikali vajuda ja lihtsalt reaalsusest lahti lasta. "Fakk, I'm out," pobises brünetitar vaevukuuldavalt, sõrmedega väsinud tüdimusega läbi juuste tõmmates, enne kui end pisut vaaruvalt püsti ajas. "Et siis.. jah," jätkas ta seosetute pobinatega vaikselt trepi poole liikudes, et siis umbes-täpselt selle mademel end hetkeks-paariks sirutada - käed taeva poole, kikivarvukil, the whole deal, ignoreerides pisut üles kerkivat pluusi, mis ta kena tagumiku praktiliselt täielikult paljastas - jep, ta kandis aluspesu, no show here. Aeglaselt liikus Lola trepist üles, ignoreerides seda toredat "you're a miserable excuse of a girl" häälekest oma peas. Ta kõigest tukastab pisut - paar tundi siia sinna - ja lendab siis rahulikult välja. Kuhu? Ei tea.. aga kuhugi ikka. Ööseks ta ei jää.. mkm, ilmselgelt mitte. "Jamh, ööd," pööras senior end veel korra trepi ülaosas ringi, et kiire pilk Marcile viia ja umbmääraselt viibata.

Marcus jälgis lõbusa muigega neidise poolunne suikumist, kergitades vähe üllatunult kulme, kui neidis nõustuvalt vastas. Ise aru ka sai, mille peale ta mhmh ütles? Probably not.. Nii et mees ennast paljaks igaks juhuks koorima ei hakanud. Veel.
"Tore, et sa sellest ise ka aru saad," sõnas mees kergelt naerdes, kui Lola viimaks adus, kui out ta täpselt oli. Marc ei vaevunud isegi mingeid 'looda, et mul kusehäda vahepeal ei tule siis' kommentaare pilduma, sest neiu ei jaganud nagunii enam midagi. What a shame samas.. Sellised killud läksid kaduma praegu. "Magusat und," sõnas mees vaid, saates neidist pilguga. Pooleldi seetõttu, et vaade oli kuradi ilus, aga suuremas osas selleks, et kontrollida, et Lola astmetelt alla ei potsata oma 'mu keha juba tegelt magab' olekus.
Marcus viipas teleka taas kinni ja kuulatas mõne minuti ülakorruselt tulevaid helisid - also known as vaikust - ja tiris siis endal ikkagi särgi seljast ja teksad ka veel jalast, jäädes viimaks nunnud triibuliste bokserite väele. Ei, ta ei hakanud kodust pornot filmima vaid otsustas ka väikese uinaku teha, sest esiteks polnud tal midagi muud teha ja teiseks pidi ta öösel tööl olema nii et väheke puhkamine tundus hea ideena. Mees loopis diivanilt osa patju põrandale, mida Koer enda pesaks pidas ja kohe sinna tuhises, keerutades end mõned korrad enne kui patjadele potsatas ja vagusi jäi. Marc ise sättis ülejäänud padjad endale mugavalt pea alla ja, vaevumata isegi mingit tekki või asja peale otsida, kuumavereline nagu ta oli, vajus mõnusalt pikali, suikudes samuti aegamisi unne.