Värvime vee punaseks

Lorelei isegi ei viitsinud koera siblimisele kuidagi reageerida. Nii kaua kui ta ei hammustanud ja eelistatavalt ka ei lakkunud, oli kõik väga ok. Seiranud hetke joogianumaid, mis Marc lauale asetas, jätkas tšikk söömisega, üht küünarnukki lauale toetades, et otsaesine siis omakorda poollösakil käele toetada ja nii peavalu pisutki leevendada. "Kihisevat," kergitas brünetitar vastates vaevu pead, ajades taldrikul kahvliga mingisugust singitükikest, võideldes nii ilmselge isutusega. Aga ta pidi sööma, see oli üsna ilmselge. "Don't flatter yourself too much," lausus Lola pead tõstmata, kahvliotsa järjekordset ampsu kogudes, et seda seejärel enne suhupistmist käes üht- ja teistpidi keerutada. Kahvli taldrikuäärele toetanud, sirutus tüdruk mahlaklaasi poole, et sealt kuidagi vildakalt mingisugune pisikene lonks võtta. Ah, ta oleks pidanud tegelikult kohvi jooma. Talle isegi ei meeldinud kohv eriti ja must kohv oli täielik surm, aga see oli selline "piinle ja joo, kui ellu tahad jääda" rituaal. "Mida sa üldse kooli juures tegid?" esitas senior äkitselt küsimuse, mis oma olemuselt tegelikult "do not touch" teemade alla läks, aga mis seal ikka.

Koer eelistas hammustada pigem reaalset toitu. Kuigi ta seda väga ei osanud, sest pärast kaht ampsu oli pool kausitäit põrandal. Rumal loom. Marcus noogutas neidise valiku peale ja pani teise paki kappi tagasi, täites siis klaasi veega ja pannes vaikse sulpsatuse saatel tableti sinna sisse. Hetk vaikust ja kohe hakkaski see kihisema, täites veepinda aegamisi valge vahuga. Kerge muigega asetas ta ka selle klaasi Lola ette, viies pilgu siis neiu singirallile. "Ise kergitasid mu ego, talu nüüd tagajärgi," nentis mees, pöördudes siis tagasi panni poole. Lola isu järgi tundus, et need pannkoogid pidi ta küll ise nahka pistma, nii et juurde ei hakanud ta tegema vaid keeras pliidi kinni. Külmikuuks käis taas lahti ja kutt võttis sealt moosi ja ka endale mahla, viies küsimuse peale pilgu Lolale ja siis mõtlikult hetkeks kuskile seina peale. "Sõitsin mööda sealt lihtsalt. Mingi räme ummik oli tee peal ees, sest kõik mures vanemad olid oma autod kus see ja teine jätnud ja siis ma andsin alla ja otsustasin ka uurida, mis toimub. Ja siis juba kuulsin, mis juhtus ja noh.. jah," vastas Marcus endamisi noogutades. Mees haaras ka endale taldriku ja noa-kahvli ning suundus siis neid, pannkoogitaldrikut ja enda mahlaklaasi kuidagimoodi kahes käes hoides ümber laua Lola vastu istuma. Et ta lõust ikka neidise isupuuduse jätkusuutlikkuse garanteeriks.

Dramaatiline silmadepööritus näitamaks kuidas Lolat ikka üldse ei kottinud. What a comeback, girl. Seejuures ajas tšikk end käe najalt püsti, et kihiseva valuvaigistiklaasikese poole sirutada. Selle huulile tõstnud, tühjendas tüdruk klaasi üheainsa korraga, kahetsedes seda praktiliselt koheselt. Kõhus aset leidev pesumasin hõiskas veelisa peale ainult hurraa ning enesetunne muutus laksust justkui veel halvemaks. Silmad hetkeks-paariks sulgenud, toetas Lola end kindlamalt vastu seljatuge. You're not gonna throw-up.. nope. Arvestades tema paari päeva menüüd.. või pigem selle puudumist, polekski tal olnud suurt midagi peale maomahla välja ajada, aga lihtsalt.. ei. Õnneks oli paari sekundiga kõige hullem möödas ning tšikk sai rõõmsalt - või mitte nii rõõmsalt - oma taldrikutäiega jätkata. "Yeah.. it was pretty fucked up," noogutas Lorelei vaikselt ja teemakohaselt kaasa ja boom, teema oli lõpetatud. Veel ühe miniatuurse omletiampsu suhu pistnud ning kohvi peale trimbanud, surudes seejuures väe võimuga tagasi näole tükkivat grimassi - DRINK OR DIE - maandus tüdruku pilk nii muuseas Marci taldrikul. Pannkoogid? "Kas see peaks olema vihje?" kergitas brünetitar kergelt üht kulmudest - hm, omlett versus pannkoogid - viidates üsna ilmselgelt ja mitte kuigi tõsiselt oma kaalule. "Jagame," teatas ta äkitselt väga.. isemajandavalt, omletitaldrikut keset võrdlemisi peenikest lauda lükates, ise seejuures järjekordset võrdlemisi pisikest omletitükikest suhu pistes. Enne soolane ja siis magus, right?

Marcus oli küll väga lahkes ja abivalmis tujus, aga no väga paluks, et Lola ta lauda täis ei ropsiks, sest kusagil jooksis ka mehe jaoks piir siiski. Umbes seal ropsi koristamise juures näiteks. Mees krimpsutas kergelt nina, vaadates, kuidas Lorelei eriti ahnelt terve klaasitäie alla kulistas. Temal küll see nii kiiresti ei õnnestunud, kuigi kulistades läks kergemini küll. Lonkshaaval oli päris õudne seda jama alla saada. Sidrunimaitseline my ass.
Mac noogutas mõtlikult neiu kommentaari peale, silmitsedes teda hetke. Et siis.. Nii palju seda kardetud südamepuistamist tuligi? Fine by him. Kutt sättis enda nõud ja klaasid kõik laual kenasti paika - mahl ikka paremal pool koos noaga ja nuga vasakul ja puha, tõstes siis pisut segaduses pilgu Lola küsimust kuuldes. Nähes aga neiu pilku, asendus segadus ta näos lõbususega. "Oh kamoon.. Sina küll üks nendest 'omgomgomg ma olen nii paks' tsikkidest ei ole ju," arvas mees kahtlustavalt silmi pilutades. Võiks arvata, et Lolal on liiga pohhui. Ja kui nüüd aus olla, siis oli neiu figuur vägagi kena. Paar pannkooki seda ka rikkuma ei hakka. Lola pakkumise või noh.. pigem käsu peale, kergitas mees esiti üllatunult kulme - sest see oli alati üllatav, kui neidis temasse natukenegi normaalselt suhtus - kuid ei lasknud endale seda kaks korda öelda, sirutades kahvli omleti poole, et sealt Lola ampsust umbes viis korda suurem kahvlitäis endale krahmata. Kui päris aus olla, siis oli ta üsna näljane juba küll. Kogu see õues passimine ja närveerimine pani vist seedimise kiiremini käima või miskit. "Kas.." alustas Marc, mõeldes siis hetke ja raputades endamisi pead. Ta ei hakanud parem ise seda 'hetke' (haaah) ära rikkuma. Noh, Lola oli sekund tore temaga and that needed to be cherished. "Sa võid ööseks ka siia jääda muide," sõnas kutt enda peas keerleva küsimuse asemel. "Ma olen tööl nagunii täna öösel, nii et the place is all yours," täpsustas Marc, enne kui Lola oleks jõudnud mingi kommentaari voodi jagamise kohta öelda.

"You'll never know," kerkis üks Lorelei kulmudest pisut kõrgemale, kui tüdruk oma suutäit lõpetades kahvlit sõrmede vahel keerutas. Eip, ta ei olnud selline. Oma figuuri pärast muret tundmine ning selle eest hoolitsemine oleks ilmselgelt olnud tšiki jaoks sutiga liiga suur pingutus. Õnneks oli see viimased teab-mitu aastat püsinud enam-vähem samasugusena.. oli see siis tänu suitsetamisele, vähesele söögile, up all-night pidudele või kogu sellele KREISILE seksile, millega ta end lõbustanud oli - ha. ha. ha. Tegelikult olid tal omad kasud mängus. Niivõrd-kuivõrd. Marc õgib nagunii 90% toidust ära, pluss ta saab pannkooke. Win-win. Seega jätkas tšikk täie rahuga oma miniatuursete ampsudega söömist, mäludes iga suutäit kaugeltki liiga kaua, justkui oodates hetke mil kõht ütleb "NII, OKEI, COME AT ME." Ja ta oli tagasi vana hea pooleldi lösutamise juures, võideldes läheneva unega, mida oli ennist pidanud.. silma sattunud veeks või millekski. Kahvli järjekordseks suutäieks omletti surunud, pööritas Lola Marci vägagi lõpetamata küsimuse pärast silmi. "Stop shittin' me.. just get it over with," kergitas ta silmad taldrikult, jäädes kutti sellisel "noh?" ilmel silmitsema. Marcuse paaril viimasel sõnavõtul lasi ta kõrvust lihtsalt mööda libiseda. Sinna ööseks jääda? Yeah, right.. et ta hommik saaks suurepäraselt läbipaistvas vannitoas soristava Marciga alata. Küll ta midagi välja mõtleb.. otsib Scarleti numbri kuskilt üles või.. midagi.

"How mysterious.." muigas Marcus vastuseks, lõigates kahvliservaga endale omletist teise sama suure ampsu, mis kohe ta huulte vahele kadus. Ta oli hea kokk indeed, kuigi ennast polnud ilus kiita. Aga kes see teine seda ikka teeb. Ah wait - Lorelei. Mwhahhaa.
Marcus eiras sihilikult seda silmapööritust ja võttis vastamise asemel lonksu mahla, olles väliselt nagu vana rahu ise samas kui peas mingi eriti tihe mõttetöö käis. Viimaks pani ta ohke saatel klaasi lauale ja viis silmad Lolale, kallutades pea veidi mõtlikult viltu. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis mees, varjamata oma murelikku pilku. "Ja ära valeta. Ma tunnen sind. Sa ei usu seda, aga ma tunnen sind. You would rather be caught dead kui päriselt ka emotsioonide omamist tunnistaks. Aga sa ei pea teesklema. Mitte praegu. Nii et ütle ausalt, kas sinuga on kõik korras?" lisas Marcus murdsekund hiljem, et ennetada mingit "käi perse, i'm fine" vastust. Kuigi see tuleb nagunii, aga worth a shot.

Lola pisut kissis silmade pilk püsis vankumatult Marcusel kui too oma küsimusest mingisuguse metsiku rituaali tegi - julgustav mahlasõõm, dramaatiline ohe, vaikust täitev kolks kui klaas lauale maandub ja üks-kaks-kolm-justdoit. Tšikk oli kindel, et sealt tuleb, kas a) kõige freaking lollakam küsimus planeedil Maa nagu "HAVE YOU BEEN WITH ANYONE ELSE EXCEPT ME?" mida saadaks debiilne dontlaughdontlaugh ilme või b) järjekordne meeleheitlik "WHYDONTYOUTELLMEWHATHAPPENEDTOANDREW!?" Seega kui Marc järsult vägagi Lolakeskse küsimusega lagedale tuli, ei osanud brünetitar esiti teha muud kui üks kulmudest kergitatud, kutti lihtsalt juhmilt põrnitseda ja lasta tal oma üsna kenakene monoloog lõpetada. Ma tunnen sind? Really!? REALLY!? Ta oli mingi freaking kuu-kaks nende juures elanud - veetes 90% ajast kas poolalasti köögis või täiesti alasti magamistoas, kuhu Lola oma jalga ealeski poleks tõstnud - ja nüüd ta järsku TEADIS Lolat? Hold your horses, dude. Aga olenemata sellest ilmselgest hallutsinatsioonist, mis tüdruku huulile nii mõnegi krõbedama sõna tõi, ei lasunud senior esimese laksuga ei ööd ega mütsi. Selle asemel püsis ta kahtlustav õrnalt kissitav pilk Marcusel, justkui üritades selgusele jõuda, kas kutil on tõsi taga. Kas see võis teda REAALSELT huvitada? Nagu.. mitte "oi, I ask because it's a nice thing to do" või "I ask because that will get me some plus points and maybe we'll end up in bed again" pärast, vaid sellepärast, et teda ka reaalselt kottis? "Mu klassivend nottis just pool kooli maha.." avas tüdruk viimaks suu, pilku kordagi kuti näolt liigutamata. "Ma suplesin oma sõbra vereloigus ja mul pole aimugi, mis sellest sõbrast sai," jätkas ta rahulikuks sunnitud häälega, "You'll never know where the next bullet will come from," lõpetas Lola, kätte unustatud kahvlit sunnitud rahuga taldrikuäärele asetades, et käed siis lauaäärele asetada ning ühe sujuva liigutusega püsti tõusta. "Ja sa ei tea mind," lausus ta veel enne kui umbmääraselt kuhugi sinna elutoa poole suuna võttis, et viimaks seina aset täitva suure akna juurde seisma jääda ja sihitult välja vaadata. "Kas sul suitsu on?" kostus küsimus pead pööramata üle tüdruku huuli, kui ta välja põrnitsedes käed rinnal ristas.

Okei, see 'ma tunnen sind' oli ehk pisut halb sõnadevalik, aga 'ma tunnen sinusuguseid' kõlas veel haigemalt ta peas, nii et ta valis kahest sitast vähem haisvama. Ja noh.. Marcus oli ise mingis mõttes üsna sarnane Lolaga. Selline.. pohhuistlik elupõletaja. Nii et jah, ta teadis vägagi hästi, et isegi Loreleil olid kusagil sügaval emotsioonid olemas. Rohkem ta teadma ei pidanudki.
Marc silmitses neidu vastu, julgemata midagi teha või öelda või üldse end liigutada kas või. Ta oli enam kui kindel, et tsikk lihtsalt kõnnib minema või midagi ja Marc oleks niiii napilt juba öelnud, et pohhyolo, sööme edasi. Kui Lola suu avas. Ja ta jutt pani mehe kulmud küll üllatusest keset laupa kerkima. Klassivend oli see jobu, kes seal tulistas? Ja Andrew vereloik? Oh dear god. Pluss veel see viimane lause, mis ilmselgelt andis märku, et nope, she was not okay. Not at all.
Ja siis ta tõusiski püsti ja korraks mõtles Marcus, et teeb mingi eriti hullu üle-köögileti manöövri, et enne välisukseni jõuda. Aaga neiu liikus teises suunas. Huhh. Mees tõusis samuti püsti ja järgnes Lolale, seisatades neiu ette ja totally blokkides ta kena vaate enda lõustaga. And not a fuck was given. On that matter anyway.
"Järgmist kuuli ei tule. See hull pistetakse ka kinni ja mingeid kuule ei tule rohkem. Ja kõik need halvad mõtted ja see pidev üle õla vaatamine ja iga hääle peale võpatamine ja halvad unenäod.. Need kõik lõppevad. Üks hetk neid lihtsalt pole ja sa ei saa ise ka aru, millal see plõks ära käis ja sa jälle kergemalt hingata said. Aga see aeg tuleb," rääkis mees jumala spontaanselt Lola käest kinni võttes. He was so gonna get slapped soon. Aga no ta kind of teadis ka, millest ta räägib. Küll mitte otseselt tulistamise kohta, aga ühed hingi armistavad katastroofid kõik.
Aga et mitte liiga tõsiseks ja üldse mitte Marc'i ega Lolalikuks minna, võttis mees vaba käega enda teksade taskust suitsupaki ja zippo - sest otseloomulikult oli härra nikotiinikul suitsu ja alati veel käeulatuses - ja pööras Lola käe, millest ta endiselt kinni hoidis, ülespidi, asetades esemed talle peopessa ja lastes siis neiu käest lahti. Jeap, ja kõik oli jälle jumala casual ja mingit über serioust 'it's gonna be alright, I'm here for you' hetke pole olnud. All is good.

Seriously? Seriously!? Lorelei astus kenakesed kolm sammu tahapoole kui Marcus end ta nina alla suruma tuli. Ja juba tšikk kahetses, et oli üldse midagi öelnud, sest nüüd ei jätnud kutt teha rahule. Miks.. miks ta pidi? Miks ta ei võinud lihtsalt tavapäraselt juhm ja loll olla ning edasi õgida, why the fuck pidi ta end siia pressima tulema? Kogu brünetitari olek lülitus "nopenopenope" režiimile ning hetkeks Lola tõesti kaalus otsa ringipööramist ning välisuksest väljamarssimist, sest ta tõesti ei tahtnud sellest rohkem rääkida. Ta oli endale kolmeteistkümne aastaselt lubanud, et ei nuta enam, sest kedagi nagunii ei koti, polnud kunagi kottinud, ja ta oli suurepäraselt oma lubadust pidanud. Ta ei rääkinud endast, ta isegi ei mõelnud oma freaking probleemidele - kõik oli pohhui - aga kui sul ei lasta isegi rahus kümneni lugeda, siis.. "Just.. don't," jõudis Lola vaevu lausuda, enne kui Marcus oma monoloogiga alustas. Ja tegelikult ei mõistnud tšikk täielikult millest kutt rääkis. Kogu tragöödia oli alles nii.. uus. Ta ei tundnud hirmu või paranoiat või anxiety't.. vähemasti mitte veel.. pigem oli see kogemus tema emotsionaalseid haavu värskendanud. Kedagi ei saanud usaldada, kedagi ei kottinud, keegi ei hoolinud. Sa olid elus üksi ja tegelikult oligi sul niimoodi kõige parem. Lola sai aru sõnadest - ilmselgelt - aga ta ei mõistnud päriselt selle tagamaad. Polnud hirmu. Oli lihtsalt viha. Alati oli viha. Ja tal polnud aimugi kust Marc need sõnad võttis. Ta ei mõistnud ja samas nagu mõistis ja sestap ta lihtsalt jõllitas kutti trotslikul hambad-kokku-pigistatud, täielikult suletud ilmel. Tšiki silmad liikusid Marcuse näolt alles siis kui kutt talle suitsucombo pihku asetas. Hetke seda silmitsenud, tugevdas neidis asjade ümber oma haaret. "You've watched too many movies.." poetas ta moka otsast, pakist üksikut suitsu välja koukides ning huulte vahele pistes, et see hetk hiljem süüdata. Suitsupaki ning zippo kuhugi diivanilauale visanud, liikus Lola mööda korterit sihitult ringi, lihtsalt selleks et midagi teha.. et mitte niisama passida. Pohmakast või näljast või teab millest tingitud sisemine keeris oli asendunud umbse sõlmega, mis ei lasknud tal rahulikult olla, mis ennustas halba ja muutis olemise kohutavaks. "Kas sul siin rõdu või midagi pole!?" uuris ta, täiesti pohhuistlikult keset tuba tossates. Väsimus oli siiani seal, peavalu oli siiani tunda.. ta oleks pidanud magama.. iseasi kas ta ka magada saab.

Siis oleks Marcus teda lihtsalt kinni hoidnud, sest ta pidi aru saama, et see läheb mööda. Ta pidi uskuma, et läheb. Muidu oli perses seis ka. Mees oli isegi üsna üllatunud, et Lola nii chillilt seda kõike võttis. Ta oli eeldanud mingit 'käed kõrvadel ja lalalala' või 'I'm outta here' reaktsiooni. Ta oli olnud valmis isegi mingiks nutmapuhkemiseks. Aga eip.. Lola oli ja jäi Lolaks ja seda fassaadi nii kergelt läbi ei muura. So gold star, you tried.
"No movies, just life," vastas mees üsna casually, olles nüüd juba tagasi enda ülichill olekus, kus mingid tõsisemad jutuajamised võisid teistele jobudele jääda. Küsimuse peale astus mees sammukese akna poole ja lükkas ühe osa sellest kõrvale. And voila, we have a balcony. Ega see aken päris muidu ka nii suur polnud, tegelikult oli tegu lükandustega, aga see asi pettis kõik inimesed ära, sest who knows why. Rõdu polnud kuigi kergelt märgatav jap. Marcus astus ka ise rõdule, suht garanteerides sellega, et Lorelei elutuppa edasi tossama jäi, sest vaevalt, et tsikk talle järgneb, aga who knows. Mehel tuli ka värske õhu tuju noh. Isegi Koer, kes jumala pohhuilt seal muginud oli ja nüüdseks einega valmis saanud, uudistas korraks rõduukselt ilma, kadudes siis saba välkudes tuppa tagasi.

Just life? Oli ulmeline mõelda, et empsi kuradima endisel klounist boytoy'l oli taust. Et ta tuli kuskilt ja et tal oli lugu, mida rääkida. Ja äkitselt Lorelei'd reaalselt huvitas see lugu. Aga ta oli Lola.. ta ei hüpanud ligi, ei surunud oma larhvi mehele nina alla ning nõudnud "WHAT DID YOU MEAN!?" Selle asemel jäi ta hetkeks lihtsalt pidama, et kissis-silmi Marci hetke kahtlustavalt silmitseda, kui too suurejooneliselt hiigelakna tagant rõdu välja võlus. Muidugi. Lola oli juba välja marssimas - värske õhk kulus marjaks ära - kui Marc väikese muuviga ise rõdule sadas, tekitades tšikis hetkeks tahtmise käsi õhku visata ja "SERIOUSLY" kisada. Whatever. Pohhui. Suva. Täiesti ükskõik. Ning sekund-kaks hiljem astus ka tüdruk kogu oma poolpaljas olekus värske õhu kätte, liikudes automaatselt rõdupiirde äärde, et sinna sõnagi lausumata konutama ja vaikselt tobitama jääda. "What was the long story, anyway?" esitas ta äkitselt küsimuse, viidates üsna ilmselgelt väikesele üles võetud "YOU LIVE HERE!?" teemale järgnenud vabandusele. Lola ei osanud isegi öelda, miks ta seda küsis. Why the fuck ta seda tegi? Kas teda üldse kottis? Aga nagu.. kottis vist.. mingil määral? Kohe kindlasti huvitas see teda. Ja tšikk oleks tahtnud ennast slappida, sest ta vihkas inimesi, kes uudishimust teiste asjades sobrasid, kuigi neid teema tegelikult ei huvitanud - nad tahtsid lihtsalt TEADA selle kõige labasema teadmise pärast. Aga äkki teda kottis? Aga miks teda oleks pidanud kottima? Gaah, she needed that sleep.. she really did. Ja enne kui Marc oleks üldse jõudnud vastama hakata, kustutas Lola oma suitsu varsti rõdupiiret, viskas selle kerge nipsuga alla ning läks korterisse tagasi. What are you doing, girl?

Marcusel oli ise ka vahel üsna ulmeline selle peale mõelda, sest ta ei tundnud end kuidagi teisiti. Kloun oli ta ikka ja tema jaoks polnud see mingi kaitsev fassaad, mida ta aastaid üles oli ehitanud. Ta oli õppinud lihtsalt asjadest lahti laskma ja see oli siis tulemuseks. Marc toetus samuti vähe eemal rõdupiirdele, vaadates niisama ümbrust. Ta pidi juba küsima hakkama, ega Lolal külm pole, kui neidis tema jaoks vägagi üllatava küsimusega lagedale tuli. Ja ta mäletas küll väga hästi, mis long storyst jutt oli. Mees mõtles sekundi kas ja kuidas seda kõike lauale laduda ja selle aja jooksul kadus Lola ta kõrvalt. Marc kortsutas hetke kulme ja jälgis kuidas suitsukoni alla maapinna poole lendles, järgnedes siis tüdrukule. "See oli laat. Kõrvallinnas," vastas Marc kõige lambima asjaga üldse. No it was all connected, aga suht suvakast kohast tegi otsa lahti küll. Mees silmitses hetke Loreleid, püüdes aru saada, kas neidis üldse ootabki enda küsimusele enam vastust, aga otsustas siiski jätkata. "Mu vanemad olid rämedad klišeed.. Suur maja, suur aed, laps, koer.. Mõlemad töötasid, aga nad leidsid alati minu jaoks aega. Üks päev nad tulid mõlemad mu kooli, ütlesid mu õpetajale, et perekondlik tragöödia on olnud ja võtsid mu koolist ära. Ma mäletan, et ma isegi ei muretsenud, sest ma teadsin, et mingit tragöödiat pole. Seda oli nende silmist näha," rääkis mees diivanile istuma potsatades, lõbus muie huulil. "Me istusime kõik autosse ja sõitsime 20 minutit kõrvallinna laadale. See oli ikka suur asi. Ponid ja.. - ma armastan loomi - ja kardiautod ja vaaterattad ja suhkruvatt ja igasugu esinemised.. Tagasiteel juhtusime me ühe teise suure asjaga kokku. Rekka. Viimane asi, mida ma mäletan on see, kuidas ema mind vaatas. Ma üritasin aastaid aru saada, mida see pilk tähendas. Ma arvan, et nüüd ma tean. Ta nägi tunnelit. Aga mitte valgust selle lõpus," jutustas Marcus edasi. Nagu ei räägikski enda elu kõige mustemat lugu. Nagu jutustaks muinasjuttu. See tundus nagu muinasjutt. "Ma ärkasin haiglavoodis kaks päeva hiljem. Mu ema oli kohapeal surnud - rekka tabas tema külge kõige hullemini. Isa suri operatsioonilaual. Mulle öeldi, et mul vedas. Vaid paar väiksemat vigastust. Kujutad sa ette seda, kui üheksa aastasele orvuks jäänud poisile öeldakse laia naeratusega, et tal on vedanud," turtsatas Marc kergelt naerma. Ja see polnud isegi mingi psycho naer vaid no.. iroonia to the max ju. "Igatahes, sellele järgnes mingi nõme periood. Vanemad tegid selle vea, et nad jätsid maja mu onule, kes pidi mind seal edasi kasvatama. Noh.. See läks pudeliraha alla üsna kärmelt. Ma kadusin sealt esimese võimalusena ning jap.. olin üsna vaene. Kuni ma enda kolledžifondi kätte sain. Sellest ka see korter siin," lõpetas mees oma sad sad story üsna kiirelt, kui tal mingi hetk kohale jõudis et küsimus oli üldsegi tekkinud tema korterist ju.
"Nii et jah.. Need unenäod lõppevad. Sa ei karda enam iga heli just nagu mina ei karda auto signaale ja ristmikke," lisas mees kerge naeratusega. Aega võttis aga asja sai.

Tavalisest pisut raskemalt välja hingates, sõrmed niisketes ning väga mehelikult lõhnavates juustes, liikus Lorelei üle korteri söögilauani, et vaikides uuesti oma endisele kohale istuma vajuda. Laat? Ahhaa, the story. Laualt kahvli võtnud ning end poolvildakalt istuma sättinud, jätkas tšikk üksi nende väikese söömaajaga, nähes välja nagu inimene, keda miski absoluutselt ei kottinud.. kaasa arvatud lugu, mille jutustamisega Marc ametis oli. Aga ta kuulas. Ja isegi mitte sellisel "whatevs" moel, vaid päriselt.. süvenedes.. niivõrd-kuivõrd. Ta silmad püsisid küll kas toidul või ajasid pilguga vasaku käe siseküljele tatoveeritud palveasendis käte piirjooni taga või peatusid äärmisel juhul paari sammukese kaugusel, otse ees seisna ääres seisval raamatuid ja kausikesi täis riiulil. Perekond oli tema jaoks võrdlemisi kibe teema ja kuuldes kui klišeelik ja ninnu-nännu perekond Marcusel oli olnud, tekkis tšikil tahtmine mõru näoga midagi nähvata.. või lihtsalt minema jalutada, sest miks mõnel niimoodi vedas? Kibe maitse - mis polnud sugugi tingitud omletist - kadus alles hetkel mil Marc jõudis loo.. tragöödilise osa juurde, rääkides seda seesuguse lihtsusega, milleks Lola ise ilmselt võimeline poleks olnud. Võib olla oli asi selles, et.. kutil oli täiuslik perekond ja siis lihtsalt.. elu keeras kõik persse.. elu või siis lihtsalt.. too rekka. Ja ta vanemad ei tahtnud teda maha jätta, see lihtsalt freaking juhtus, sest.. people who should live, die.. and people who should die, live. Ja ta võiks ikka pehmo naeratusega taevasse vaadata ja mõelda, kuidas ta emme-issi alla tema peale vaatasid.. and mushy stuff like that. Samas kui Lola vanemaid lihtsalt ei kottinud.. võib olla neid isegi kottis, aga nad olid omal ajal sutike liiga noored - vähemasti emotsionaalsel tasandil - et lapsele korralikku kodu ja soojust pakkuda, liiga omas maailmas ja enesekesked.. ja nüüd oli Lolasse kogunenud nii palju sappi, et ta muutis enesega suhtlemise praktiliselt võimatuks. Ema oli alla andnud. Pärast seda.. khmnintsidentikhmn.. otsustas ta lihtsalt kuradile saata selle kõik. Isa veel üritas.. mingil määral. Ja Lola oli täpselt sama kõigutamatu nagu ta alati oli olnud. Nende lood olid ühest küljest sarnased ja teisest küljest totaalselt erinevad. Kui Marc lõpetas, käis tšiki peast hetkeks läbi mõte midagi sarkastilist nagu "sitt lugu, lilleke" või "shit happens" kobiseda. Muidugi, it freaking sucked.. see oli kuradi.. närviajav ja debiilne kui perse elu võis minna, aga ta polnud kallistajatüüpi ja nii mage, et kutti õrnalt seljale patsutada ja "there-there" pobiseda ta ka polnud. Pealegi ei näinud Marc välja sugugi nii nagu hakkaks ta kohe nutma. "Ma ei kardagi," lausus Lola pärast vaikushetke, mis pani kahtlema, kas ta üldse mehe jutust sõnagi oli kuulanud. "Ma ei karda midagi," lisas ta praktiliselt kohe. Suured sõnad fucked up tüdrukult. Hetke vaikinud, lükkas tšikk omletitaldriku kaugemale, ning kühveldanud pannkookidele suvaliselt hunniku moosi, haaras ta peale enese kahvli ka Marci oma ning maandus järgmisel hetkel täiesti pohhuistlikult kuti kõrvale diivanile istuma, ulatades talle sõnagi lausumata kahvli, mis pidi olema omamoodi nagu "life's shit so let's eat" lohutus.. või midagi. Taldrikut parema käe peal tasakaalus hoides, nii et nad mõlemad sealt kätte saaksid, alustas tšikk väikese, aga väga moosise pannkoogitükikesega. Tal polnud siiani isu, enesetunne oli so-so, laugusid kattis siiani liivapaber ning olgugi, et peavalu oli märkamatult leevenenud, oli muhku sellegipoolest tunda.

Marcus põrnitses mõne sekundi teleka tumedat ekraani, justkui oleks sealt ta lemmiksaade käimas ja viis pilgu siis Lolale. Eriti julge tsikk? "Iga inimene kardab midagi. Ja see polegi oluline. Tähtis on see, et see hirm ei takista sind elamast," arvas mees. Okei, kuidagi liiga tõsiseks ja targaks kiskus see vestlus tema jaoks. Marc oleks juba äärepealt mingi random 'koer hakkab peeretama muide kui ta söönud on so heads up' märkuse teinud, et õhkkond veits chillimaks muutuks kui neidis püsti tõusis ja tema kõrvale potsatas. Hetke kahvlit vaadanud, valgus mehe näole lai naeratus ja, selle vastu võtnud, nüsis Marcus endale üsna suure ampsu väga moosisest pannkoogist.
"Sharing is caring, uknow.." pidi mees lihtsalt mainima, kelmikas muie huulil. Lola võis välja näidata küll koguaeg, kui väga ta Marcust ei sallinud, aga tegelt võisid need kaks täitsa hästi läbi ka saada ju. "Ära muretse.. ma ei ütle kellelegi, et sul ka emotsioonid eksisteerivad," lisas mees kergelt julgustava noogutusega, haarates endale siis uue ampsu. Omnjom.

Hetk pärast Marcuse kommentaari pääses üle Lorelei huuli raske "I'm already regretting it" ohe, mis oli ka ainus reaktsioon, mille kutt brünetitarist välja suutis meelitada. Järgmise nokkimise peale liigutas tšikk isegi pisut pead, et Marci "I might as well kill you in your sleep" pilguga kostitada, tuues ise seejuures kuuldavale kaks sarkastilist ha-ha'd. "You're so funny," leidis veel üks sarkasmikilluke tee vabadusse, kui Lola pilgu uuesti mustale teleriekraanile viis. Midakuradit nad üldse tegid!? Üks poolalasti, poolvigane ja poolkodutu ning teine niisama loll, istusid nad säravvalgel diivanil, õgisid rohke vägagi punase ja plekke jätva moosiga kaetud pannkooke ning jõllitasid musta ekraani, justkui lootes, et kui nad piisavalt kaua jõllitavad, hakkab midagi toimuma. "Sa telekat ei..?" alustas tšikk, keset lauset sujuvalt ümber mõeldes, jättes mõtte lihtsalt lõpetamata. "Kus su beloved telekapult on?" lähenes ta pisut teisest küljest, moosiga kaetud pannkoogitükikest seejuures suu poole juhtides, tegemata teist nägugi kui tilgake moosi kahvli pealt otse ühele ta õrnalt tedretäpilisele kahvatule reiele maandus. Kahvli taldrikuäärele toetanud, püüdis tšikk moosi sõrmeotsaga kinni ning pistis sõrme seejäärel sõnagi lausumata suhu - jamm - et siis sama sujuvalt kahvel uuesti üles korjata ning söömise ja Marci-"give me the remote control"-pilguga-jõllitamise lainele tagasi häälestuda.