Värvime vee punaseks

May 3, 2013 19:21:28 GMT 2 @faultinmystars said:

Ja veel üks mees, kes oli too cool for car. Mitte, et Lorelei seda pahaks oleks pannud, sest ilmselgelt olid mootorrattad freaking badassid ja kohe kindlasti polnud Marci omal absoluutselt mitte midagi viga. Lihtsalt.. tal poleks praegusel hetkel olnud absoluutselt midagi selle vastu, et liigelda masinaga, kus tema lihasetööst ja teadvuselolekust ei sõltunud mitte miski. Tal ei olnud und.. tal oli lihtsalt kuradima sitt olla. Nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Füüsis oleks andnud kõik pehme pinna ja pisukese vaikuse eest, vaimsus tahtis teha ükskkõik mida - juua või joosta või maalida või märatseda; lihtsalt selleks, et ta ei peaks niisama passima.. ja olema.
Hetke kiivrit silmitsenud, võttis Lola selle vastu ning pani pikema jututa pähe. Ka kinnitustega sai ta kuidagi ligadi-logadi, natuke valesti ja pisut liiga õrnalt hakkama - käib kah. Suvaliselt ja valesti kampsikul kaks-kolm nööpi kinni pannud, et sellest sõidu ajal leopardimustrilist keepi ei tekiks, ootas tšikk kuni Marc masinale istus, et siis sujuvalt tagumine n.ö istekoht hõivata. Ah, pohhui.. toetus senior rohkemal või vähemal määral vastu kuti selga, istmeääre asemel temast kinni hoides, tundes hetkeks isegi kiusatust tuikav pea vastu Marci selga toetada, aga how about no..

   

Marcus muigas kergelt Lola üllatava kobaduse üle, sättides ta kiivri vähe paremini kinni. Sest ega sellest sedasi logisevana väga kasu pole ju. Ja vaatamata üldlevinud arvamusele, oli Marcusel siiski mingi vastutustunne olemas. Mitte küll enda suhtes, aga teiste suhtes küll. Mees pani ka endale kiivri pähe ja pliksplaks kinni ja lükkas siis Lola jaoks jalatoed alla, istudes seejärel bike'i selga. Ratas püsti, jalgadelt maha, Lola käed tugevamalt enda ümber (et näitsik maha ei lendaks muidugi - seal ju mingit tagamõtet ometigi ei olnud) ja võib minna. 

Maja jõudis üsna käbe kätte ja Marcus parkis masina enda numbriga kohale. Noh, enda korterinumbriga kohale. Fäänsi värk ikka eastside'il. Kortermaja oli ka üsna fäänsi. Väljast vähemalt. Seest nagu iga teine kokku taotud elamu. Marcus lükkas jalad rattale alla, toetades seejärel mõlemad jalad maha ja võttes kiivri peast, sasides käega kergelt juukseid. "Home, sweet home.." sõnas mees end pisut pöörates, et Lola poole vaadata. "Kuidas olemine on?" uuris kutt pisut murelikult. No selline avatud õhus lõbusõit polnud tõesti parim variant, aga auto oli nõrkadele siiski.

Tõestust sellest, kui sitasti Lola end tegelikult tundis polnud vaja kaugelt otsida. Juba see kui pohhuistlikult ta lasi Marcil toimetada oli ebatavaline. Whatever, who cares. Järgmine kord laseb topelt, no big deal. Nende võetud suund oli tšiki jaoks ehk isegi pisut üllatav. Kutt elas Eastsidel.. seriously? Ta oleks Marci pigem kuhug Westside'i kolkakorterisse paigutanud, sest come on.. kutt oli mingi perioodi lihtsalt ta ema kulul elanud ja nende freaking majas poolpaljalt ringi lasknud, midakuradit ta nüüd Eastsidel tegi? Nii pea kui nad ühe rather fancy kortermaja juures pidama jäid, toetas tšikk jalad maha ning pisut kiivri kallal pusinud - kirudes Marci, et see oli lihtsalt PIDANUD kinnitust kohendama.. ta oli selle põhjusega lihtsalt ülekäe kinni pannud - tõmbas Lola selle peast, näol väsinud-surnud-pisut verine bitchface ning ninas siiani mingisugune lollakas tükike vatti, mille ta juba unustada oli jõudnud. "Nagu pärast iga teist motikasõitu," vastas senior Marci küsimusele, pikema jututa masina pealt maha ronides ning kiivrit kutile ulatades. Okei, tal oli siiani sitt olla, aga ilmselgelt ei hakanud ta siin kiruma ja kurtma "äõäõä sa ei tea kui sitt mul olla on ä." "Sa elad siin?" pöördus tšikk juukseid sasides kortermaja poole, taibates alles nüüd, et ta oli kuskil kunagi millalgi oma päikeseprillidest ilma jäänud. Aah, yay. "Seriously?" lisas brünetitar enne kui Marc üldse midagi vastata sai. SERIOUSLY.. kui tal isegi pappi vaja polnud, siis.. aah, see tegi selle boytoy värgi veel rõvedamaks. Momma Braxton polnud tegelikult sugugi kole ja oma ea kohta nägi ta võrdlemisi kabe välja - cougar, mis cougar - aga lihtsalt.. õõh.

Marcuse jaoks oli see ka üsna once in a lifetime chance, et Lola nii chill oli tema suhtes, aga ta ei hakanud selle teema koha pealt hetkel väga tögama ka ega seda kuidagi ära kasutama. Raske oli pealegi mõelda üleni verisest tsikist kui mingist ärakasutatavast materjalist. "Teed sa neid sõite siis tihti?" uuris Marcus üli casual ilmel nagu nad niisama vestleks igapäevastel teemadel. Mees pani Lola kiivri tagasi oma kohale 'pagassis' ja haaras enda oma kätte, astudes sammukese maja poole kui näitsiku küsimus ta peatas. "Ee.. Jap," sõnas Marcus esiti pisut 'mis sellest siis nii väga on' ilmel. Korraks jõudis ta isegi mõelda, et Lola oli midagi peenemat oodanud kuni talle viimaks kohale jõudis, et asi oli üsna vastupidi. "Pikk jutt," sõnas mees vaid kerge muigega ja viitas käega välisukse suunas, lastes daamil ees minna. See kõlas küll raudselt nagu ta oleks mingi allilmaäri pidanud ja siis rikkaks saanud ja üldse mis kõik keerulised asjad, mis kõik viisid selle korteri ostmiseni. Tegelikult vaid väike crash ja kolledžifond. Nii et pigem sitt jutt kui pikk.
Marcus juhtis Lorelei läbi koridoride liftini. Viiendale korrusele hea meelega jala ei kõmpinud. Tõstuksüsteemi astudes vajutas ta õigele nupule ja otsis siis kusagilt võtme ka välja, et tuppa saada, viies ülejäänud sõidu ajaks pilgu Lorelei'le. "On sul kusagilt veel katki peale selle ilmselge.. nina?" uuris mees, lubades endale pisukese muige. No näitsik nägi eriti armetu välja sedasi.

"Niivõrd-kuivõrd," andis Lorelei kuti küsimusele nii umbmäärase vastuse kui vähegi võimalik. NOUP, ta ei kavatsenudki kätt südamele lüüa ja õhata, kuidas ta (almost) kutil ratas oli, millega nad 24/7 öhe sõitsid, sest nad olid lihtsalt such a fancy couple. Ilmselgelt ei puutunud see vähimalgi määral Marci ja vaevalt, et teda isegi väga kottis, kellega tšikk ringi aeles. Kuulnud, et fancy apartmenthouse sisaldas eneses pikka juttu, kergitas Lola vaid sellisel üdini endalikul moel ülijudgivalt üht kulmu - skill, ilma milleta poleks tema bitter bitchi imago sugugi täielik olnud. "Tore teada," kõlas üle seniori huuli sarkastiline märkus, kui ta käsi rinnal ristates majja sisse marssis. Teda isegi ei huvitanud. Või nagu natukene huvitas ka, aga hell to the no, tema midagi küsima hakata küll ei kavatsenud.
Kenasti liftini tüürinud ning mingisuguse ajutise "puhkan kanni vastu lifti käsipuud" poosi sisse võtnud, keskendas Lola sõnagi lausumata oma pilgu järjest suurenevatele numbritele, kuni.. ilmselgelt.. Marc uuesti suu lahti tegi. "E.." hakkas brünetitar juba võrdlemisi decentilt vastama, kuni ta silmad mehe muigel peatusid. Jep, of course. "Ma oleks ka kuuli puusas eelistanud, ei läinud õnneks," kõlas järjekordne nipsakas vastus üle tšiki huuli, kuigi tõsi, ta veritsev nina oli KÕIGE haledam vigastus, mis oli üldse võimalik saada. Ja ta ei saanud isegi suure suuga rääkida, et "ou, vennad virutasid mulle püssiga piki nägu, karm värk" vaid ta lugu piirduski nagu "sain mingisuguselt suvaliselt paanitsejalt küünarnukiga", mis oli lihtsalt.. LAME. Ta oli kogu sellest veremöllust väljunud ainult muhuga ja siis TEEL välja, virutas keegi ta nina veriseks nagu.. where's the logic in that. Aga seda tšikk muidugi Marcile rääkima ei hakanud. Üsna ilmselgetel põhjustel.

Marcus kergitas viivuks huvitunult kulme, kuid ei hakanud rohkem miskit uurima. Kui tahab rääkida, siis räägib. Probably mitte, aga siiski. Kutt oleks äärepealt miskit tögavat vastu öelnud, kui üks pisike osa Lola lausest ta suu kinni pani. "Ka?" kordas mees tõsinedes, panemata tähelegi, et liftiuksed vaikse tinntönn heli saatel avanesid. "Kes kuuli puusa sai?" küsis Marcus üsna kärsitult, ise juba samas vastust aimates. Kuigi mine tea, äkki oli jutt mõnest suvakast. Ja Andrew jalutas omal jalul välja ja helistab neile minut hiljem ja uurib, kus nad on. Näiteks.
Viimaks kui liftiuksed uuesti sulguda üritasid, jõudis mõistus pärale ja Marc pani jala uste vahele, sundides need uuesti avanema, lubades seejärel Lorelei esimesena uksest välja ja järgnedes neidisele.

Punkt. Punkt. Punkt. Shit. Shitshitshit. Lorelei polnud seda üldse niimoodi mõelnud, aga fakkfakkfakk. Asi polnud ilmselgelt selles nagu oleks ta üritanud seda Marci eest varjata, sest.. what would have been the point? Asi oli selles, et ta kuradima päralt ei tahtnud sellele mõelda. Kogu see veri ja isekas "I SURVIVED" emotsioon ning Andy psycho-jokkerilikud kõkutused. Shiiit. Laksust ei osanud Lola isegi midagi vastata, sest ta ei teadnud otseselt mitte kuradima midagi peale selle, et seal oli olnud PALJU verd ja tema oli olnud ainus, kes sellest peldikust omal jalal välja tuli. Fakk, miks ta sinna polnud jäänud? Miks ta Andy't üles ei olnud otsinud? Miks ta lihtsalt.. MINEMA oli läinud ilma mingisuguse kuradima vastupanuta. Ta oli kuradima faking isekas piece of shit, that's why. JA MIKS TA SEAL FREEZINUD OLI!? Just.. fuck. Ja Lola isegi ei osanud midagi peale mök-mök ilmel jõllitamise teha. She had obviously fucked up, üks ta parimaid sõpru võis praegu surnud olla, ta enesetunne oli kirjeldamatult sitt ja ta oli nii väsinud, et poleks ilmselt isegi suutnud üleval oldud tunde üles loendada. Kogu sitt ja soga justkui kuhjus ja kuhjus ja kuhjus ja kuskil sügaval Lola sisemuses helkis järjest suurenev tung end välja elada. Ta tahtis midagi lüüa.. ei, midagi peksta.. ta tahtis virutada ja vehkida kuni toss täielikult väljas, aga tal polnud jaksu ja jõudu ja selle asemel hakkas üles kerkima kõige ebasoovitum nutuklimp. Negatiivsed emotsioonid otsisid väljundit ja kui viha seda pakkuda ei suutnud, liikusid nad kõige haledama kuradi töinamise sagedusele. Faking ei. Ei. Kurat. Lihtsalt ei. Alles siis kui Marc oma smoothi "jalg ukse vahele" muuviga selle omamoodi transi katkestas, suutis Lola suu lahti teha. "Ma ei tea," lausus ta esiti, hambaid trotslikult kokku surudes, enne kui kutist mööda marssis. "Aga kohe kindlasti pole see kõik minu veri," lõpetas ta lause, täiesti umbropsu kuskil suunas liikudes, käed tugevalt rinnal ristates ning samm sutike kiirem kui vaja oleks olnud.. eriti kui arvestada seda, et tal polnud aimugi, kus mees täpsemalt elas.

Marcus põrnitses suhtkoht terve see aeg Lolat üsna pineval 'ANSWER ME' ilmel, suud siiski lahti tegemata. Ja muidugi just seda, mida mees tahtis, tüdruk ei teinud. As always. "Kelle siis?" küsis mees üsna automaatselt, kirudes end mõtteis koheselt. See oli küll klassikaline 'enne mõtle kui ütled' näide. Moron. Marcus astus mõne kiirema sammuga neiule järele ja pani käed ta õlgadele, peatades esiti Lola ja astudes siis neiu ette, käed endiselt ta õlgu kinni hoidmas. "Tegelikult me ei pea üldse sellest kõigest rääkima. Nagunii kool muust ei kiha nüüd pikemat aega. Lähme teeme su ilusti puhtaks, leiame puhtad riided ja siis sa võid puhata või süüa või mis kõik veel," sõnas kutt võimalikult leebel toonil, kahtlustades, et siit tuleb mingi mental breakdown kui ta väga chill ei ole. No mõni ime ka, arvestades Lola läbielamisi. Ettevaatlikult pööras ta neidise ümber, sest ta enese korter oli juhuslikult koridori teises otsas ja võttis siis koos Lolaga ka suuna sinnapoole.
Paar sekundit võtmekimbuga kohmitsenud, sai ta ukse lukust lahti ja juhtis neidise sisse, pannes siis staffi kollasele kapikesele, mis suhtkoht kohe vastu tuli. "Tunne end nagu kodus," sõnas kutt kerge naeratusega.

Fuck you. Fuck you very much. Oli kõik, mis Lola eemalduvast seljast välja lugeda võis. Mõelgu ise ka natukene. KELLE veri see siis olla võis? Lihtsalt.. she was out of there. Ilmselt tüüris ta kuhugi korteriummikusse, aga fuck this, tema läheb minema, mille kuradima pärast ta üleüldse siia tulnud oli? See oli ta ema kuradima endine voodisoojendaja, kuidas siia tulemine üleüldsea hea ideena oli saanud tunduda!? Ja seesuguste mõtetega oli brünetitar vägagi valmis esimesel võimalusel jalga laskma, sest enough was enough ja ta läheb enne koju - not really but still - kui SIIN on. Marci väike catch-up tuli tšikile aga omamoodi üllatusena, mis ei tähendanud seda, et ta ennast dramaatilise ropsuga lahti poleks tõmmanud, et siis teab mis kuradima põhjusel turvalisel sammukese kaugusel seisma jääda ja reaalselt kuulata, mis kutil öelda oli. Okei, mingisugust osa võis siin mängida see väike pisiasi, et tal tegelikult ka polnud kuhugile minna, kui väljaarvata omaenda kodu, kuhu ta TÕESTI.. TÕESTI minna ei tahtnud. Igatahes suutis tšikk ennast selle väikese rahuliku ergutuskõne ajal piisavalt kokku võtta, et hädine pirisemiskihk kuhugi tagaplaanile suruda ning see tuttava Lolaliku trotsiga asendada, sest fuck this, she was strong enough for this shit. Võidelnud pisut kiusatusega turtsatada ja minema minna, otsustas tšikk lõpuks lihtsalt vana tuttava sarkasmi kasuks. "Issi-imago tõesti ei sobi sulle," kommenteeris ta, sellest olenemata noormehega kaasa minnes, sest dingding tal polnud kuhugi mujale minna. "Ja ma tahan lihtsalt dušsi all käia," lisas ta, kui nad ukse juures peatusid. Ja kujuteldav valedetektor tegi "ding", sest ilmselgelt polnud tegu pesuehtsa tõega. Korterisse sisse astunud, lubas Lola enesele hetke ringivaatamiseks - köök, elutuba, trepp. Täitsa okei. Isegi rohkem kui okei. Lola oli täitsa impressed.. varjatult impressed otseloomulikult. "Kus vannituba on?" pöördus Lorelei hetkegi raiskamata Marci poole, korteri üllatavat puhtust, mugavust ja kodusust poole sõnagagi mainimata. Why bother?

Marcusel oli üsna raske uskuda lihtsalt, et midagi nii hullu võis tõesti tema sõbraga (või noh, sõpradega) juhtuda. Kuul puusa.. Kutt võitles kiusatusega kohe telefoni otsa karata ja kõikvõimalikele inimestele helistama hakata, et teada saada, kuidas Andrew'l olukord on. Aga selle asemel ta lihtsalt kinnitas endale, et küll kõik korras on ja kui oleks väga hullusti, siis poleks Lola ka nii chill ja mis kõik veel. Self help works like magic. Ja õnneks oli tal korteris ka alkoholi, millega muresid uputada. Aga seda hiljem, kõigepealt oli see üks verikäkk puhtaks vaja saada.
"Trepist üles," juhendas mees küsimuse peale, olemata pisutki üllatunud selle fakti üle, et Lola midagi korteri kohta ei maininud. Enne oli külm päev põrgus kui tsikk talle komplimente jagama hakkas. Kuigi korter oli tõesti puhas. Marc võis jobu ja kloun ja muidu nõme tüüp olla, aga kodu oli kodu ja seda ta hindas. Eriti arvestades seda, et tal oli üle pika aja kusagil jälle kodune tunne. Seda vahepealset faasi vanematekodu ja selle korteri vahel ta väga hea sõnaga ei meenutanud. Magamistoas oli voodi kõrval öökapil isegi pilt tema vanematest ja lilledki olid nii alumisel kui ülemisel korrusel vaasides.
"Ma siis.. Olen seni all," sõnas kutt kerge muigega, sest noh.. vannituba kui selline oli ee.. klaasist. "Otsi endale kapist ise mingid riided selga jaa.. siin on sulle rätikud ka," lausus Marcus kapi juurde astudes ja selle peegelust teisele poole lükates, et ülemiselt riiulilt puhtad rätikud kätte saada. "Ja.. Igasugu potsikud on seal kapis.. Noh, šampoonid ja asjad," lisas kutt kraanikausi all olevale kapile viidates, sügades siis käega kukalt. Veits awkward oli ta järsku. No natuke naljakas olukord oli. Okei, mitte naljakas, päris tõsine tegelikult, aga.. veider. "Ja jah.. Ma usun, et sa leiad ise vajaliku kraami üles, aga kui ei, siis.. hüüa või miskit. Ma lähen.. olen all seni," lausus kutt viimaks, püüdes asjalik välja näha. Ei tulnud välja väga. Pigem oli ta nagu mingi häbelik koolipoiss.

Kui trepist üles, siis trepist üles. Ilmselgelt ootas Lola toredat mitteläbipaistvate seintega ruumi, kus ta saab natuke private time'i, et kogu see pask lihtsalt maha pesta ja selja taha jätta ja lasta kõigel halval äravoolutorusse kaduda, aga.. otseloomulikult oli Marci kuradima vannituba freaking läbipaistev klaasist moodustis, et kuradima armurõõmud saaks teataval tasandil jätkuda ka pärast esimest raundi. "Serio.. Ilmselgelt on su vannituba klaasist... ilmselgelt.." alustas tšikk "are you fucking serious" ilmel, käega mingisugust umbmäärast žesti selle.. wannabe-vannitoa poole tehes, et siis lihtsalt asjale käega lüüa, sest.. kui oli üldse keegi, keda ta kujutas ette omavat klaasist vannituba, siis oli selleks ilma mingisuguse kahtluseta Marcus. Ja Lolal oli hetkel isegi peaaegu, et pohhui. Fain, vähemasti on siin soe vesi (ON, EKS?) ja kogu sellest sitast saab ta lahti ka klaasist ruumis, aga sellegipoolest.. mismõttes!? Ta peaks ennast siin jube mugavalt tundma ja alasti ringi laskma samal ajal kui Marc all telekat vaatab ja võiksi sööb või midagi!? Isegi magamistuba polnud millegagi piiratud, sama hästi võiks ta köögikapil voolikuga märja t-särgi vooru teha. Või ka mitte. Ja isegi ei häbenenud end ja oma keha ja whatever ning üldjuhul oleks ta võibolla isegi sellist tubadepaigutust - või selle olematust - lahedaks pidanud, aga.. now was not that kind of moment. Hetkel oli selline "I need my private space" moment, aga kui ei, siis ei, ilmselgelt. Mingi hetk lasi ta siiani "dafuq is this" žestis üles tõstetud käel langeda ning kuulas lihtsalt puhtsüdamliku tüdimusega, kuidas Marc seletas, kus tal miski on, käitudes ise nagu süütuke koolipoiss. "I'm just gonna get naked here then.. whatever, nothing you haven't seen before, totally casual, you can go now" sarkasmitses tšikk rätikutega kutist mööda astudes, et need siis peldikupotile visata. Ja kuidas siin üldse vetsuskäimine käis!? Ah, midaiganes. Teinud kindlaks, et Marcus vähemasti HAKKAS alumise korruse poole liikuma, viskas Lola veriste varrukaotsadega kampsiku õlgadelt, lastes sellel lihtsalt suvalise tombuna põrandale kukkuda. Saapad lahti nöörinud ja need lihtsalt.. vastikusega kuhugi eemale lükanud, sest need olid kõigist tema asjadest by far kõige verisemad. Väsinud kohmitsemisega suutis tšikk nii püksid kui särgi lahti nööpida ning kampsuni juurde hunnikusse visata. Peegli poole pöördudes tuli tšikil meelde ka ninas olnud tropp välja kiskuda ja natuke toimetanud ning rätikuid kergitanud, lasi ta selle casually potist lihtsalt alla. Kapist ka mingisugused potsikukesed-asjad välja koukinud, sai tšikk peagi ka pesust lahti ning seisis peagi sooja veejoa all, ignoreerides iga väiksematki heli, mis alumiselt korruselt üle kogu selle pika-pika maa ja paksude seinte ülesse kostus.

"Noo.. Ma elan siiski üksinda," sõnas Marcus kerge muigega Lola 'seriously, dude' ilme peale. Kui poissmehekorter, siis ikka täielik poissmehekorter. All out. Ja ega ta polnud just seda tüüpi kutt ka, kes oma one night standidega hommikuni kaisutaks ja neile hommikusööki valmistaks ja mis kõik. Nii et polnud väga muret, et kellegi privaatsust rikkuma hakatakse, kui ta seal praktiliselt koguaeg üksinda oli. Noh.. Kui Koer välja arvata. Which reminded him.. "Koer!" sõnas kutt ja vilistas siis kergelt, libistades pilgu Lolale. Tähendab, mitte tema polnud koer. Vaid voodi alt reaalselt roomas kutsikas välja. Üks väga unine ja segaduses kutsikas. "See on Koer. Koer, see on Lola," tutvustas kutt üht väga 'idgaf' tsikki ja umbes samas seisus kutsi omavahel. Fun. "Ma viin ta alla, sest talle meeldib vannis käia ja kui ta veesolinat kuuleb, siis sa saad endale sekundiga vannilelu juurde, nii et jah.." muigas Marcus. Ta oleks äärepealt selle pisiasja ära unustanud. Aga no loomapoest anti temale küll mingi vigane eksemplar. Kutsikad pidid ju aktiivsed ja mängulusti täis olema. Tema oma ainult magas Marcuse voodi all koguaeg. Kõige pimedam ja vaiksem koht siiski.
Marcus haaras kutsa sülle ja kõmpis trepist alla, pannes koera siis põrandale maha, kust Koer kohe endale uut magamiskohta otsima kadus. Vähemalt polnud seda muret, et ta vahepeal ise ülakorrusele lippaks, sest oma pisikeste jalgadega ei jõudnud ta trepist kuigi kiirelt üles.
Marc ise aga hakkas külmkapist kraami köögikapile ümber tassima, et sellest kõigest ka mingi eine kokku vorpida, sest ta ise oli küll näljane ja Lola ka arvatavasti. Iseasi, kas neiul muidugi isu oli, aga eks siis hiljem ole näha. Pealegi oli tal ka vaja tegevust, et mitte mõelda sellele, et ta magamistoas oli alasti tsikk ja tema polnud isegi mitte skoorinud.

Mhmh, muidugi oli tal koer Koer. Koer, kellele meeldis voodi all magada ja vannis käia. Khuul. She's gonna kill someone, kui see Koer ta lõbusat vannis splashimist segama tuleb, jep, lõbus. Igatahes võttis Lorelei oma puhtaksküürimise protsessi pikkamisi, seistes esiti minuti-paar, võibolla isegi rohkem, lihtsalt niisama suletud silmadega veevoolu all, pead õrnalt kuklasse kallutades. Ta laud oleks seestpoolt justkui liivapaberiga kaetud olnud. Vähe sellest, et tal oli peal meik ajast ammu, polnud ta ka silmi korralikult sulgenud sama kaua. Ta pea tuikas siiani ning ta võis katsumatagi tunda täpset kohta, kuhu see kuratlik muhk tekkima pidi, kui ta seda juba teinud polnud. Mingi hetk sirutus tšikk umbropsu kuhugi nende pudelikeste poole, mis ta vanniäärele ladunud oli, laamendades pisut, kui kaks neist vanni kukkusid. She took her time, kui ülima põhjalikkusega oma pikki-pikki tumedaid kiharaid pesema hakkas. Silmad kinni või ümberringi lihtsalt vaatamata võis peaaegu arvata, et ta on kodus.. kui välja arvata meestešampooni vägagi äratuntav lõhn. Dušigeelist polnud mõtet rääkidagi. Suurem osa verest uhtus neidise kehalt maha juba enne kui ta üleüldse svammini jõudis, tekitades äravoolutoru kohale punase keerise. Šampooni maha pesnud, jätkas tšikk palsami ning dušigeeliga. Kui ta ennist oli tundnud vastupandamatut tahtmist ihu verele nühkida kuni kõik see võõras ja vastik läinud on, siis nüüd oli ta lihtsalt tuim, liiga väsinud, et siin tõmblema ja statementi tegema hakata. Ajataju kadus ja Lolal polnud aimugi, kaua ta seal olnud oli, kui ta viimaks vee kinni vajutas ning rätiku poole sirutus, lõhnates liigagi Marci sarnaselt. Oh well.. end ära kuivatanud ning silmad veel korra kraanikausis üle loputanud, et viimased iidse meigi jäägid maha pesta, korjas neidis maast kahjutundega üles oma pesu, et nendesse uuesti sisse vingerdada. Hea meelega oleks ta kõik lihtsalt.. ära visanud. Aga eip, ta ei hakka siin püksata ringi laskma, noup. Teise rätiku juuste ümber kerinud, liikus Lola olematust vannitoa alast välja, et riidekapini jalutada. Aah, äkki ta peaks lihtsalt oma riided... või ka mitte. Suvaliselt kapist mingisuguse vähe asjalikuma musta band t-shirt'i selga tõmmanud, mis just kuigi palju ära ei katnud, aga pool tagumikku on parem kui üldse mitte midagi, right!? Tagasi "vannituppa" loivanud, võttis tšikk rätiku uuesti peast ära, sasis sellega pisut juukseid, whippis neid siia-sinna, mis polnud üldse tark tegu arvestades seda kuidas ta pea valutas ning sisemus niigi paras pesumasin oli. Peeglile veel ühe pilgu saatnud, veendus tšikk, et ei näe sugugi välja nagu ta ise. Ta nägi välja nagu.. chillax surfitšikk või mingisugune eriline boheemlane.. eriti, kui ta veel suunurki pisut ülespoole oleks kergitanud. Not gonna happen. Hetke riidehunnikut kahtlevalt silmitsenud, kogus Lola need lihtsalt kuidagi kokku ning pani puntrana kraanikausi kõrvalisele tühjale alale.. mis ei muutnud üldpilti paremaks, aga what the hell. Juukseid sõrmedega kammides, sest hari oli liiga mainstream, liikus Lorelei aeglaste väsinud sammukestega mööda treppi alla omamata aimugi, mida ta nüüd tegema või ütlema peaks. "Jep, valmis," ühmas ta lõpuks midagi täiesti lampi, kuhugi köögilaua aset täitva kapipikenduse slash puitlauakese juurde jõlkuma jäädes.

Marcus eelistas seni enda aega köögis veeta. Esiti seetõttu, et noh.. söök. Aga pigem sellepärast, et kui ta täitsa elutuppa läheks, püsti seisaks ja üles vaataks, siis ta probably näeks Lolat seal ringi tuiamas. Ja ükskõik kui ahvatlev, see vaatepilt ka ei tundunud - ka tema jobudusel olid piirid. Hägused, but still. Marcus jättis hetkeks noa paigale, kui ülevalt mingit kolinat kuulis - sest who knows, Lola võis seal kokku ka kukkuda või miskit. Seda kõike verd nähes näiteks. Või mine tea, mis vigastused tal tegelikult võisid olla. Aga mees päris 'prints valgel hobusel' stiilis ülakorrusele tormama ei hakanud, vaid kuulatas pisut kuni sai aru, et mingi liikumine hakkas jälle pihta. Okei, kõik on korras.
Marcus valmistas parajasti midagi hommikusöögi laadset, kuigi kellaaeg oli juba üsna hiline, aga no ta ise sõigi enamasti hommikusööki sellisel ajal. Raadios töötamise võlud - osad ööd pidi ta ka tööl olema ja siis oligi umbes nii, et tuli töölt, jalutas Koeraga, läks magama ja kui ärkas kell seitse õhtul, siis oli hommikusöök ka kell seitse õhtul. Nii et ta graafik oli üsna umbes. Marc pööras pannil oleva omleti teistpidi ja üritas siis parajasti nuputada/meenutada, kuidas Lola oma kohvi jõi, kui neidis juba alla tatsas. Marc viis tulijale harjumusest pilgu, mis seejärel neiu jalgadele liikus - klõnks - ja siis tagasi kohvitassile enda ees. "On parem olla?" küsis Marcus mingil casual 'mul on tegemist siin nagunii' ilmel kohvitassi põrnitsedes, taibates siis, et võiks nagu panni ka tulelt võtta. Omleti lükkas/voltis ta taldrikule, kus värske kurgi-tomati-salat juba ootamas oli. "Kuidas sa enda kohvi jood?" uuris mees taldrikut Lola ette sinna samasse puitlauakese peale asetades. Kahvel/nuga ka kõrvale ja bon appetit. Marc silmitses lauda hetk veel kriitilise pilguga ja haaras siis kapist ka klaasi ja külmikust mahlakannu värskelt pressitud apelsinimahlaga. Mees ise haaras nüüd teise panni, pannes selle tulele, et siis pannkooke küpsetama hakata. Tal polnud väga aimugi, kui suure isuga Lola oli, eriti praeguses olukorras, aga midagi pidi ta ikka sööma ja ülejäänu võis Marcus ise väga edukalt nahka pista.

"Mhmh," mõmises Lorelei kuti küsimusele vaikselt vastuseks, viies silmad kuhugi sinna elutoa ja selle to-die-for diivani poole, sest miski ei kõlanud hetkel paremini kui lihtsalt.. lösutamine ja mingisuguse iks poosi võtmine, mis kõik halva kuidagi tagaplaanile jätaks. Aga midaiganes Marc ka ei teinud, see miski lõhnas kuratlikult hästi ja olenemata sellest, et uni ja peavalu ning wannabe-pohmakas üritasid pidevalt nälga üle trumbata, oli see siiski seal olemas ning reageeris suurepärastele lõhnadele vaikse korinaga. Greaaat. Ühest küljest oli tal liiga paha olla, et tal millegi isu saaks olla ning teisest küljest oli tal kõht nii tühi, et ta oleks ilmselt ükskõik mida söönud. Oleks ta simsis olnud, oleks ta juba maha kärvanud. "Mustalt," vastas tšikk ah-fuck-it'iga viimaks üht neist läbipaistvatest toolikestest välja tõmmates ning laua taha istuma vajudes. Ilmselgelt ei suutnud ta söögile ei öelda pärast seda, kui see peale haistmismeele ka nägemismeele enesesse kätkes. Võidelnud hetke-paar kiusatusega taldrik eemale lükata ning pea lihtsalt lauakesele toetada, võttis tšikk laualt noa-kahvli ning alustas pärast rasket "you can do this" ohet söömist. Omlett oli üllatavalt hea. Ja oleks ilmselt olnud veel parem, kui ta enesetunne nii kuradima sitt poleks olnud. "Kas sul aspiriini on?" otsustas brünetitar alles nüüd küsida, silmi kiivalt oma taldrikul hoides, et tal jumala eest ei tuleks mõttesse midagi aitäh-laadset öelda. Tšikk sõi võrdlemisi aeglaselt, tegemata suuremat numbrit sellest, et tegu oli hommikusöögiga. Who cares, see oli sada korda parem kui valmistoit, mida ta oli harjunud sööma, sest täiesti juhuslikult polnud tal kodus emmekest, kes talle süüa oleks teinud.. ja ta ise oli ilmselgelt liiga ametis kõiksugu tervisele kahjulikuga, et kas või korra nädalas aeg maha võtta ja pastat teha.. või midagi. "See on hea," tuli järgmisel hetkel üllatavalt positiivne kommentaar üle Lola huuli, kui ta järjekordset kahvlitäit suhu pistes pilgu tõstis, et puhtast - diskreetsest - uudishimust vaadata, millega mees tegeles. Hm..!?

Küll ta jõudis lösutada ka veel. Marcus teda niipea välja visata ei kavatsenud. Kuluski pisut seltsi ära, sest see masterplan nimega 'võtame koera ja siis on fun!' oli ilmselge feil. Koer muide vantsis kusagilt jumal teab, mis pimedast nurgakesest ka kööki kohale, tundes samuti nähtavasti toidulõhna. Sekundi Lorelei jalgade ümber siblinud otsustas kuts, et tal oli külalisest üsna savi ning liikus siis Marcuse jalgade juurde, sest sealt sai ju süüa. "Oota," sõnas mees vaid pilku hetkeks kutsikale viies, keerates pannkoogi ümber ja valades siis klaasi mahla ja tassi kannust kohvi. Mõlemad joogianumad Lola ette asetanud, tõstis ta pannkoogi taldrikule ja pani uue kulbitäie taigent küpsema, hakates siis Koera toidukraami välja otsima. Multitasking for the win. Ja siis räägiti, et mehed ei saa korraga mitut asja teha.
"Muidugi on," muigas Marcus. Pohmell oli tema tihe kaaslane siiski. Mees valas kutsale krõbinad kaussi ja vee teise kaussi ja oligi jälle pooleks päevaks Koera koha pealt rahu majas. Pannkook jälle ümber ja nüüd sai rohud välja otsida. "Tavaline või kihisev?" uuris Marcus kaht pakikest käes hoides. Pannkook taldrikule ja uus laadung taigent ka vahepeal pannile. "Muidugi on hea, ma olen väga hea kokk," sõnas Marcus üldse mitte mingil 'jeap, kiitke mind, sest ma olen räme ego ja üldse awesome' vaid noh.. Ta oligi hea kokk. Terve elu endale süüa teinud siiski. Harjutamine teeb meistriks või miskit.