Kuidas ma siia sain?

Kennedy avas enda silmad umbes kella poole kuue ajal õhtul. Kay'le meenus, mis oli juhtunud, ja ta imestas, et üldse elus oli. Kay tundis survet jala juures ja tuikavat valu peas ja õlas. Neiu ei tahtnud eriti mõelda juhtunule, aga ometi tulid silmade sulgedes uuesti ette sellest poisist, kes teda tulistas, ja verest. Tüdruk suutis siiski veel mõneks ajaks uinuda ja varsti tuli palatisse medõde, kes uuris tüdruku enesetunde kohta ning mainis, et talle on külaline. Muidugi tahtis Kay külalist näha, ta juba eeldas, kellega on tega, aga isegi kui oleks mõni teine tulnud, oleks Kennedy õnnelik olnud, sest vaikuses lakke jõllitada oli kõige kohutavam asi üldse.
OT:Kinni

Haiglasse kõndimine oli võtnud natuke kauem aega kui Castiel oli arvanud, aga kohale ta jõudis ning nägi seal mitmeid tuttavaid nägusid, kes oma sõprade ja sugulaste pärast kohale tulnud olid. Arstid ja õed siblisid ringi ning kui ta tüdruku järele küsis, öeldi talle, et ta istuks ja ootaks, võtaks endale kohvi või teed või midagi, sest siin läheb aega, talle tullakse ja öeldakse, kui tüdruku seisund on stabiliseerunud. Aega läks rohkem kui küll, vahepeal jõudis tema ema haiglasse tulla ja talle tema asjad tuua (ju oli Oscar emale helistanud) ning talle seltsiks olla. Mees keeldus isegi vahepeal koju minemast, sest tahtis olemas olla, kui Kennedy peaks üles ärkama. Kui üks õde talle lõpuks ütles, et ta võib palatisse minna. Joodud kohv oli Casi pisut närviliseks ajanud, kui ta end toolilt püsti ajas ja palatisse ruttas. Kennedy oli ärkvel! Pikemalt viivitamata astus mees voodi juurde, kummardus Kay kohale ja vajutas tema huultele suudluse. Oi kui hea meel tal oli tüdrukut elusana näha...

Kennedy naeratas õrnalt, kui Castiel palatisse astus. Õige külaline oli ikka tulnud, kuigi Amariast ei oleks ka neiu ära öelnud. Tüdruk suudles poissi vastu ja automaatselt valgusid silmad pisaraid täis. "Kuidas Oscaril ja Amarial on?" uuris neiu kiirelt. Tegelikult oli tal veel sõpru, kelle pärast Kennedy muret tundis, aga nimetatute kohta tahtis ta kõige kiiremini informatsiooni saada. Castieliga oli kõik korras, muidugi polnud teda koolis ka. Kay ei tahtnud teadagi, mis olukorras ta jalg oli, kuna ta teadis, et seal jookseb üks suur arter ja ta oli ise ka vere olemasolu tunnistanud. Tüdruk oli siiski veel pisut segaduses ja osa šokist siiani alles.

Kennedy pisarate nägemine ajas Castieli veel rohkem segadusse. Oli asi suudluses? oli tema esimene mõte, aga siis jõudis ta järeldusele, et tüdruk on endiselt šokis ja need võisid vabalt olla ka kergenduspisarad. Kui ta ise oleks naine, uluks ta praegu nagu mingi idioot. Toppinud käe ema toodud jope taskusse, kuhu ta taskurätipaki pannud oli, tõmbas mees ühe salvräti välja ja tupsutas õrnalt tüdruku silmi, et pisarad ära kuivatada. "Oscariga on kõik korras, ta oli koos Lucase ja teiste korvpalluritega võimlas," vastas Cas eemal seisvat tooli lähemale tõmmates, et ta sellele istuda saaks, "aga Amaria... Ta oli vist teadvuseta, ma nägin ainult vilksamisi, kuidas ta kiirabiautosse pandi. Ta on kuskil siin." "Kuskil siin" tähendas mõnda palatit sellessamas haiglas. "Kuidas sul enesetunne on?" küsis mees siis ettevaatlikult. Ta ei teadnud, kuidas peaks käituma inimesega, kes on äsja sellise trauma üle elanud. Kui kaua need sündmused temakese unenägusid saatma hakkavad...

Kennedy sulges silmad ja kujutas ette, et ta nägi praegu üsna panda välja enda musta laineri ja ripsmetušiga. "Hea, et vähemaltki mõni grupp jäi lõhkumata," arvas tüdruk, kuigi kindlasti oli neil ka raske, kuna lähedane sai haavata. "Aga ta on siis ikka elus, eks?" küsis Kennedy üle, puurides enda silmadega Castieli omi. "Jalg on veider. Tuim, aga samas valus. Õlg ja pea valutavad. Ma arvan, et mind on mingit valuvaigistit täis pumbatud, sest raske on praegu selgelt mõelda," rääkis neiu tasasel häälel. "Kui palju oli ohvreid?" küsis Kay peale mõningast vaikust. Ta ei tahtnud, aga samas ka tahtis teada, kui palju kahju oli tekitatud. Kool ei olnud enam iialgi tema jaoks endine.

Kennedy nägi väga hea välja, sest ta oli seal ja hingas ja rääkis, mitte ei lebanud kuskil laibakotis. "Ma siiralt loodan," vastas Castiel tõsiselt. Neid laibakotte oli päris mitu ja ta ei soovinud, et neid juurde tekiks. "Arstid teevad head tööd." Endale märkamatult sirutas mees käe ja võttis Kennedy omast kinni. Palun ärme tee nii, et Kayl nüüd kõndimisega probleemid tekivad... Arstid parem lappigu ta korralikult ära. Tüdruku küsimuse peale oskas Cas vaid pead raputada. "Ma ei tea," vastas ta ausalt. "Päris mitu. Keegi ütles, et härra Lafferty lasti maha ja üks õpetaja veel, aga ma ei tea, kui tõene see info on."

Kennedy noogutas. Kui Amaria oli juba haiglas, siis loodetavasti oli ta ka elavate nimekirjas. Arstide töö kohta ei osanud Kennedy midagi kosta, ta oli esimest korda haiglas. Kuulnud, et mõned õpetajad ja ka õpilased olid manalateele läinud, valgusid tüdruku silmad uuesti vett täis. "Ma ei tea, kuidas ma enam kooli saan minna, kui ma tean, et seal on inimesi surnud," rääkis tüdruk. Ta tundis, et hakkab aevastama ja tõstis järsku kätt ning kanüül tegi tugevat valu, mis pani Kay läbi pisarate vanduma.

Nähes, et Kennedy hakkas jälle nutma, oli Castiel salvrätiga valmis, et mööda tüdruku nägu jooksvad pisarad ära kuivatada nii hästi või halvasti kui ta suutis. Mida ta oskakski selle peale öelda? Natuke üht-teist nagu oskas, seda traditsioonilist "läheb üle" sitta oskas ta ka ajada, aga see oli nii kulunud, et paistis juba läbi... Temal polnud kunagi midagi sellist juhtunud, et ta oskaks isiklikku kogemust ümber sõnastada. "Kool arvestab kindlasti sellega, et te ei ole võimelised õppetööks ja üldse koolimajja minekuks, aga ma usun, et sul läheb paremaks," püüdis mees ettevaatlikult sõnu seada, jälgides Kennedy reaktsiooni ja pigistades rääkides õrnalt temakese kätt. Et ta midagi valesti ei ütleks... Tüdrukul on šokk, nii palju ta teadis.

Kennedy tundis end kohutavalt, et ta siin nuttis. Ta oleks pidanud olema õnnelik, et üldse ellu jäi, aga šokk ei olnud veel ikka päriselt haihtunud. "Õde rääkis midagi, et kuul ainult riivas, verd tuli, aga midagi olulist ei läinud. Õmblused tehti, ma tohtivat paari päeva pärast siit ära minna," rääkis Kennedy ning ta kergitas tekki ja vaatas enda jala poole, mis ei tundnud läbi pisaramärgade silmade kuidagi teistsugune.

Nutmine on hea, teeb enesetunde kergemaks. Ometi ei teinud see kergemaks Castieli olukorda, sest ta polnud kunagi olnud hea nutvate inimeste lohutamises - tema tahtis neid lohutada teadmisega, et ei aja neile mingit paska ja tema sõnadel on kate... aga mida sa ütlema peaksid? Kui Amelia oma hüppeliigese välja väänas ja sellepärast nuttis, sai ta "varesele valu" leelotada ja öelda, et läheb paremaks, sest paremaks läkski ja tema õde kargles mõned nädalad hiljem endise innuga ringi, aga mis siis, kui Kennedyl ei lähe paremaks? Vaimsed haavad on visad paranema ja mõned ei paranegi. Ainus, mida ta praegu teha saab, on neiule toeks olla nii kuis vähegi võimalik. "Siis sul vedas," arvas mees, kuulanud, mida Kennedy oma vigastuse kohta ütles. Vedas rohkem kui neil, kes kooli või haiglasse oma elu jätsid. "Ja kui sa välja saad, teen sulle ühe õhtusöögi välja," lubas Cas, püüdes palatis lasuvat rusuvat õhkkonda positiivsemate ideedega kergitada. Ehk aitab see Kayl ka mõneks hetkeks mõtteid mujale viia, et ta kas või paariks minutiks juhtunust ei mõtleks.

Kennedy pidas nutmist enda puhul kohutavaks, ta ei tahtnud enda nõrkushetki teistele näidata, parema meelega nuttis ta üksi patja, kui lasi end kellelgi teisel lohutada. Vaimsed haavad olid alati palju pikaaegsemad kui füüsilised. Neid ei saanud salvide ja õmblustega ravida. "Mul vedas," kordas neiu õrna peanoogutusega. Miks just tema pääses ja mõni teine õpilane suri? "Õhtusöök. Ma ei suuda praegu küll vist toidust mõelda," oli neiu tänulik teemamuutuse üle. "Aitäh, et sa siia tulid. Ma oleks üksinda vist lolliks läinud," arvas Kennedy. Kohutav oleks ärgata ja siis lihtsalt lage jõllitada, vestlus viib mõtted mujale kas või natukeseks.

"Sööma peab, isegi kui midagi alla ei lähe," lausus Castiel, püüdes oma häälele soojemat ja naerusemat kõla anda, et Kennedyl poleks enam põhjust nii väga kurb olla. Ta vähemalt üritas. "Ja kui sa midagi ise suhu ei pane, siis ma toidan sind," lubas mees kerge naeratuse saatel, kujutades seda ette, kuidas ta neiule tükkhaaval saia söödab. Kay tänuavalduse peale silmitses Cas piigat hetke. "Minu siiatulek oli ainuõige toimimine," sõnas ta. Pealegi polnud tal kedagi teist, kelle palatisse tormata, sest Oscar oli terve.

"Ma ei taha lihtsalt mitte midagi praegu näha. Toitu, ma mõtlen," vastas Kennedy. "Ei hakka toitma," naeratas Kay pisut hädiselt. "Küll ma mõne päeva pärast mõistuse pähe võtan, praegu ma tahan lihtsalt võimalikult kiirelt siit palatist välja saada ja koju jõuda. Oeh, uus korter on ka vaja otsida," meenus tüdrukule. Omanik leidis sellele uberikule ostja ja kuna kolm noort ei tahtnud ja ka ei suutnud kohta ära osta, tuli otsida kuu ajaga uus koht. Neiu isegi mõtles, et võtta venna pakkumine vastu. Mis tal muud üle jäi, sellise ajaga ta ei leia uut pinda, kus üür ei oleks meeletu.

Ei taha mitte midagi näha. Vähemalt mõtles Kennedy toitu, mitte teda. "Sa ei saa siit minema, kui sul paremaks ei lähe, aga selleks, et paremaks läheks, on vaja, et sa sööksid," keelitas Castiel ettevaatlikult, püüdes vältida oma sõnadele sundusliku kõla andmist. Kuulnud aga, et neiu mainis uut korterit, muutus mees tähelepanelikumaks. "Uut korterit?" kordas ta. "Miks?" Kay polnud talle sellest küll midagi rääkinud, aga ehk polnud temake seda lihtsalt veel teha jõudnud, uue töökoha ja koolitulistamise ja kõige selle tõttu.

"Ahh, küll ma hakkama saan," arvas Kay. Ta kujutas ette, et ta ei taha liha ja punaseid toite järgmised paar kuud puutuda, juba mõte pani sisikonna keerama. "Mingisugune latiino käis korterit vaatamas, tahab seda urgast ära osta. Me peame ruttu nüüd uue koha leidma. Kui ma sobivat nii kiirelt ei saa, siis ma ei tea...Lähen räägin Chrisiga, elan tema juures mõned nädalad. Koju ma ei lähe kohe kindlasti mitte," seletas Kennedy. Ta ei tahtnud teada ka, kus ta vanemad praegu elasid.