still alive

Terve esimese ööpäeva oli Andrew teadvusetult enda erapalati voodikeses veetnud. Alles tulistamisjärgse päeva keskpaigul suutis kutt vaevaliselt silmanupud lahti pressida ja pärast mõneajalist ümberringi vahtimist pisut paanikasse sattudes avastada, et lebab kuskil haiglavoodis, suutmata enda parempoolset jalga liigutada. Kuni öötundideni ei saanud Andy mitte kottigi aru, sest pärast reiearterisse kuuli saamist oli nooruk enda pea maha kukkudes nii kõvasti ära löönud, et suur verekaotus ja peapõrutus tegid poisile ikka korraliku mäluloputuse. Alles siis, kui kirurg ja medõde Philippe'ile kuidagi väga leebelt ja ettevaatlikult teada andsid, et ta sai haavata päev tagasi toimunud koolitulistamise käigus, hakkas kutt pusletükke kokku panema, mis tema mentaalse seisu kuidagi veel rohkem rööbastest välja ajasid. Ainus mõte, mis mehe pead terve selle tõsise jutuajamise vältel piinas, oli see, et kui kuradima rohkem perse saab ühe üheksateistkümneaastase kuti elu ühe kuu jooksul minna? Pereprobleemid, kossutiimist välja langemine, kanepisõltuvususe comeback, napilt koomast pääsemine.. ja ta oli kogu selle pasa endale ära teeninud sellepärast, et? Noh, jah.. täpselt. Kutt ise ei osanud vähemalt mitte ühegi sellise põhjuse peale tulla, mis võiks talle niivõrd sita karma kinkida. 

Kuna kirurg prognoosis, et Andy saab haiglast välja alles kuskil nelja päeva pärast, otsustas kutt pärast sellist ajunussi vähemalt pool päeva maha magada, sest teadmatus, kes ja kui paljud olid ellu jäänud ning kas tema sõpradega on okei, ajas teda lihtsalt hulluks. Ja mingeid rahuldavaid vastuseid ei saanud nooruk vähemalt seni, kuni tema palatisse külastajaid lubatakse. Kunagi öösel jõudis haiglasse ka kuti isa, kes eeskujuliku papsina (hui oligi) esimese lennuga Tree Hilli maandunud oli, et as soon as possible oma poolsurnud poega näha. Emast see-eest polnud aga märkigi, aga Andrew'il ei olnud jaksu ega viitsimist selle üle vihastada, sest viimane asi mida ta hetkel kuulda tahtis, oli mingi pealesunnitud muretsemine ja nämmutamine. Isa käis kah. Kui katastroofist (või kuidas iganes seda ka nimetada) oli möödunud kuskil nelikümmend kaheksa tundi, anti poisile luba enda sõpru ja muid karvaseid külla kutsuda, mille peale saatis Phil kõikidele oma houmidele sõnumi, et vajab enda surmapalatisse kedagi kätt hoidma. Tegelikult oli selliste naljade jaoks väga-väga vara, sest Andrew ei teadnud täpselt isegi, paljud sõnumisaajatest üldse.. elus olid. Nii vahtiski noormees nüüd tühja ja üsnagi masendunud pilguga seinale kinnitatud televusserit, ise kange südamega oodates, et vähemalt keegigi end näole annab.. Anyone?


OT: nonii bitches, siit kõik võiks kõik Andu houmid mingi hetk läbi hüpata ja te võite võite ükshaaval siis ka tulla, kui keegi minema läheb, sest ta on seal veel neli ööd you know

Marcus oli parajasti Koeraga jalutamas olnud, kui telefoni kahtlane 'YOU HAVE A MESSAGE, YOU ASS!' helinake märku andis, et tal oli sõpru! Okei, tegu oli kõigest Andrew'ga. Tüng! Mees lubas endale sõnumi sisu lugedes kerge turtsatuse, sest no.. vähemalt huumorisoon polnud tal naljadest tühjaks jooksnud seal kempsupõrandal. Ja see oli ju hea märk, et ta nalja suutis teha enda olukorra üle. Järelikult sai kõik korda, right? Sest no paar sekundit oli Marc ikka mures ka olnud, et ta peab nüüd ratastooli pushima hakkama, kui nad tsillimas käivad. Päris viitsibki ju, kärutagu ise oma paadiga. Aga vähemalt naiste seas oleks lööki. Hull sad story ju - peldikus kuuli saada.
Aga all jokes aside, Marcus reageeris siiski üsna kiirelt, viies peni koju ja krahmates oma kodinad. Poes läbi jaa haiglasse! Eriti nali oli sedasi sõita küll. Ise üleni mustas, kiivril ja bike'il mõned sinised triibud ka sekka. Ja seljakotist turritas välja Hello Kitty jänese..? kassi? Kassi vist ikka.. kitty ju. Igatahes tolle olluse roosa karvane tagumik. Sest mida muud ikka oma poolkutule semule haiglasse viia, kui roosa mänguasi, mis pool ta voodit enda alla võtaks.
Infolauast palatinumbri saanud, suundus kutt sinna, koputades isegi viisakusest enne uksele. Ja viisakus kadus muidugi kohe, kui Marc palatisse sisenes, ühes käes kiiver ja seljakott ja teine silmadel. "Jäta väikemees kaheks sekundiks rahule ja pane tekk peale. I'm coming in!" teatas mees sõrmede vahelt välja piiludes ja viis siis teeseldud üllatusega pilgu televusserile. "Phäh, polegi porr? Mis kehaosa sul täpsemalt kuuli sai?" tögas kutt voodi juurde astudes, viies siis uuriva pilgu üle Andrew. Tundus täitsa tips tops.

Kuna iga natukese aja tagant hüppas televusseri ekraanile mingi mõttetu reklaam, otsustas kutt veits haiglas pakutavaid kanaleid sirvida. Natuke aega nuppe klõpsinud, leidis nooruk üles MTV, kus parasjagu aga mingi eriti debiilne Teen Mom käimas oli. Kibekiirelt selle pasa Discovery Channeli vastu vahetanud, leppis nooruk kuskil vihmametsas okstelt-okstele seeveldavate ahvidega. Cool. Selline asi kõlbas kuti meelest küll ainult magamise taustamüraks, aga kuna ta polnud viimase kahe ööpäeva jooksul praktiliselt midagi muud teinud kui unelenud, siis ei viitsinud A enam isegi silmi kinni panna, rääkimata siis keset päeva magama jäämisest. Ja siis, täiesti out of blue, kostus nooruki palatiuksel mingi eriti mehine koputus ning sisse astus nagu tellitult tema best bud Marcus, kummaski käes sada kodinat (noh tegelikult ainult kiiver ja seljakott, aga kaugelt vaadates jäi küll selline mulje, nagu oleks tüüp sisse kolimas). Andrewi torssis ja FML näoilme asendus automaatselt ühe faking õnneliku naeratusega, sest kamoon - vähemalt üks tema houmidest oli täitsa elus ja terve, perverssed naljad igast ilmakaarest lendamas. Vot just sellist boosti kutil hetkel vaja oligi, sest muidu oleks ta oma masenduse kätte varsti ise ka segi keeranud. Ja kirjeldatu ei oleks kohe kindlasti olnud vana hea Andew P. Pyle, vaid mingi saiko emokid, nagu see munninäost koolitulistajagi. See selleks. ''Kuule pohhui see porr, vahi neid medõdesid, kes mul siin iga paari tunni tagant oma miniseelikutega ringi siblivad,'' lausus nooruk muheda naeratuse saatel, pilk üle voodi ääres peatunud sõbra lendamas. ''Long time no see või midagi,'' muigas Andu veel ning ajas end siis kuidagi inimlikumalt voodile istukile, sest see magamisasend tekitas poisile kuidagi eriti voodihaige tunde. Nonii, pimp.. what's new?

Marc hingas kohe kolm korda kergemalt, nähes kui lõbusa ilmega Andrew talle vastu vaatas. Ta oli juba oodanud, et ta läheb mingi juurviljaga juttu ajama. No ehk mitte nii hull, aga praktiliselt küll jah. Sest ega ta ju päris ei teadnud ka, mis juhtunud oli ja mis seisus mees olla võis. Õnneks päris heas. "No mis nii viga haiglas olla. Peaks ka kuuli saama. Kuumad õed ja lahe arm," muigas Marcus endale mingit tooli lähemale tirides, pannes kiivri põrandale ja seljakoti endale sülle, et sealt kraami välja koukima hakata. "Ise olid siin pooloimetu, ära mind süüdista," sõnas kutt selle long time'i peale. No okei, eks ta oli ise ka busy. "Kui igatsema hakkad, siis 99.4FM ja kuuled mu häält 24/7," muigas Marcus. Raadios töötamise võlud. "Nii.. See kuulihaav andis sulle päris palju boonuspunkte, mida ma poes lunastamas käisin," seletas Marc, tirides selle roosa asja alustuseks persetpidi välja ja toppides Andy'le sülle, et ise teistele asjadele ligi saada. Šokolaadid ja küpsised ja mahl (jõle raske oli alkoholist mööda kõndida..) ja mõned ajakirjad (jeap, porr ka, sest no.. it's porn) ja kõige lõpuks raamitud pilt Marcusest endast, mille ta jumala tõsisel ilmel Andrew öökapile seisma pani. Muidugi pildil oli ta ise ka üsna ebaadekvaatses 'tere, mul on kolm vaati õlu hinge all ja ma ei tea kus mu püksid on' olekus. Tuli ju loomulikus olekus jäädvustada lasta end. "Nii. Ja sa raibe ju täitsa elad," sõnas ta siis seljakoti ka põrandale pannes, turtsatades lõbusalt selle ilusa vaatepildi üle. Andy roosa mänguloomaga. How sweet.

Olgugi, et kutt ei tundnud ikka veel enda tulistamises haavata saanud jalakest ja see all day every day palatis istumine oli ka üks korralik ajunuss, oli huumorisoon Andrew'il veel täiesti olemas ning kutt võis kasvõi terve päeva seal oma buddyga kohatuid nalju crackida. Niiet bring it on, you sick fuck. Kui Marc lambiselt oma seljakotist terve hunnikutäie paska välja võlus, kõkutas kutt ikka korralikult naerda, sest nooo see roosa karvaperse oli nüüd küll maailma kõige praktilisem kink. Sel ajal kui Marcus oma raamitud näolapikest A' öökapile sättis, tsekkis kutt üle ka ülejäänud semu toodud kraami, mispeale poisi muie veelgi laiemaks kerkis, sest see vend oli ikka üks paras kloun ja that's why he loved him. Natuke krõbistanud, toppis voodihaige enda hammaste vahele ühe Twixipulga, ise üht eriti ponksi pornoajakirja sirvides. Ass, ass, ass, ass. Roosa kaisulooma oli mees mugavalt enda käevangu tõmmanud ja tal oli tõsiselt pehhui, kui see vaatepilt veits gei välja nägi. Deal with it, suckas. ''No sul on ju wingmani ka vaja,'' tõi ta oma ellujäämise põhjuseks mingi eriti lambise näite, kuigi tegelikult ei saanud Andrew ise ka päris täpselt aru, miks ta ellu oli jäänud since kuul oli tabanud tema jalas üht kõige suuremat arterit ja teoreetiliselt oleks ta võinud seal samas vetsupõrandal ka verest tühjaks joosta. A noh, pulli peab saama.

No ega Marcus ei teadnud, et seal nii kenad medõed on, kes Andrew voodit soojendada võivad. Nii et see karu/kass/elukas oli vägagi praktiline selle koha pealt. Ta pidi ikka hoolitsema oma semu eest. Oh, peaks pärast mõnele õele veits pappi ka poetama. Eriteenused või nii. Täitsa teostatav! "Minul?" küsis Marcus naerdes vastu. "Ei jaa.. Sa oled selles suhtes jõle hea sõber.. sinuga pole kunagi seda probleemi, et sa mu naised ära rööviks. Nad ei taha sind lihtsalt," tögas mees lõbusal ilmel, tõsinedes siis pisut. "Ei tegelt kui minus kübetki geid oleks, siis ma torkaks sulle küll," lausus kutt siis pühalikul ilmel. Kusjuures kõige haigem (?) oli see, et ta isegi mõtles seda tõsiselt.

Kuuldused toimunud TRAGÖÖDIAST olid muidugi ka Scarletini jõudnud ning kuigi tegemist oli inimesega, keda muidu kunagi telefonitsi kätte ei saanud, sest see oli lihtsalt alati välja lülitatud või kuskil ära, siis hoidis Scarlet seda viimastel päevadel võimalikult enda ligi ning kontrollis kõnelogi ja sõnumeid iga viie minuti tagant. Andrewlt sõnumi saanud oli fotograaf hetkega oma arvuti tagant püsti ning juba poolel teel haiglasse. Lolalt oli ta juba varem teate saanud, et sõbrantsiga on kõik korras, kuid Andrew ja Luckyde poolt oli olnud vaid vaikus ning Scarlet oli suhteliselt kindel, et viimased ei teatagi talle midagi. Loodetavasti olid nad praegu juba rahulikult kodus ilma vigastuste ja jamadeta. "Andrew!" tervitas Scarlet palatisse koputamata sisse sadades sellise isegi veidi üllatunud tooniga justkui ei oleks ta päriselt uskunud, et kutt ise selle sõnumi saatis ja päriselt elus oligi. Ta nägi halb välja... Ja samas nagu hea ka. Nagu väsinud ja kulunud, aga samas... rõõmus? Ning siis märkas brünetitar alles tema ümber olevaid kinke ning kuti sõpra, kellest Andy talle kunagi mingit pilti näidanud oli. Ta oli elus ja rõõmus ja ta sõber oli siin ja see oli peaaegu nagu ta oleks lihtsalt liiga palju alkot joonud ja haiglasse sattunud, mitte mingi eluhullu kogemuse üle elanud ja see tekitas Scarletis peaaegu tahtmise nutta, aga ta otseloomulikult ei teinud seda, sest see oleks väga awkward ja ebasobiv olnud ning selle asemel vedas tsikk endale kuti voodi ja Marcuse kõrvale teise tooli ja sättis end sinna istuma. "Segasin teie mingit special moment'i?" kerkis aga üks naise kulm, huulile lõbus muie tekkimas, kui ta pilgu Hello Kitty mänguasjalt pildile viis, mis mingis eriti adekvaatses olekus Marcust näitas. Igati norm.

Kui Andrew lehekülgedel poosetavate half-naked tsikkide vaatlemisega ühele poole saanud oli, jättis ta selle kind of awesome'i pornoajakirja enda öökapile õhtut ootama ning asus siis enda jalgadele laotatud rämpsumajanduse kallale. Seal oli Oreosid, seal oli šoksi, seal oli heaven. Ja olgugi, et tegu oli täieliku trennifanaatikuga since kutt oli suutnud jooksmas käia isegi kanepisõltuvuses olles, oli kutil hetkel nii pohhui kui pohhui, sest ta faking jalg ei liikunud, ta pidi vähemalt kolm nädalat karkudega ringi tõmbama ja  ta ei saanud vähemalt kolm päeva kanepit teha, niiet noh.. life is pain. Kui semu mingi eriti gei 'ma võiks sind bangida küll' lausega lagedale tuli, lõkerdas kutt taas naerda, suu äsja pakist välja kisutud Oreodest punnis. Düüd, i love you, too. Marcusele naeru saatel keskmist sõrme vibutanud, ei jõudnudki Andy talle midagi vastu öelda, sest sisse astus tema gorgeous Scarletipliks, kes end siis voodi kõrvale istuma sättis. ''Ou, ole kuss ja tule siia,'' haaras ta Scarleti peenikestest näppudest, et tsikk lähemale tõmmata ja teda kallistada, sest esiteks oli ta tsikki viimati näinud oma korteripeol ja teiseks oli see faking special occasion, niiet don't judge. ''Sind nägin küll viimati eelmisel sajandil,'' muigas ta sõbrantsi emmates, üritades tibina enda kõrvale pikali tõmmata, sest see voodi oli nagu huge as phuck ning tilgutid ja muu selline deela oli nii või naa teisel pool Andrew'it. ''Oled okei?'' ignoreeris A enda hetkestaatust, sest kamoon.. kutt ei olnud mingi self-obsessed noks, et ta nüüd poolhalvatuks jäädes ühtäkki oma babygirli pärast ei muretseks või midagi. Viimati olid nad suhelnud igatahes siis, kui Scarleti suhe oli üsna putsis ja kutil polnud aimugi, kas selle aja jooksul oli mingi progress ka toimunud või oli tsiki elu ikka veel nagu Telenova seebikates.

Scarlet kasutas muidugi kohe ära võimalust Andrewle kaela langeda, sest enne ei olnud ta seda lihtsalt igaksjuhuks julgenud teha, teadmata kust täpselt ja kui palju kutil valutab. Nüüd võttis tsikk aga endale pool maailma aega, et kutt lihtsalt pooleks kallistada. Sellest ajast peale kui Scarleti vend Andrewga kolm aastat tagasi samasse klassi sattus ja teda tüdrukule tutvustas olid nad Andrewga superhästi läbi saanud ning Scarlet oleks hea meelega teda praegu selle sama hello kittyga visanud selle eest, et ta kaks päeva teda täielikus teadmatuses hoidis, mis temaga toimub ja kas ta üldse veel elus on. Tropp. End kuti kõrvale mugavalt istuma sättinud togis ta teda ka kohe sõrmega vastu põske kui tolle küsimust kuulis. "Ei!?" vastas tsikk sellise 'duh' tooniga. "Sa natukene varem ei tahtnud endast märku anda? Mõni ühetäheline sõnum või vastakas või midagi?" selgitas brünetitar koheselt oma täielikult mitte okei olemise põhjuseid, kui siis kergelt naeratas ning pead raputas andmaks märku, et tegelt oli no harm done ja üldse oli ta lihtsalt rahul, et ta üldse kutti siin niimoodi tögada sai. Scarlet haaras endale ühe Oreo ning viis siis pilgu Marcusele, kellele ta põhimõtteliselt ette oli roninud. "Ma siis ei seganudki midagi? Mitte mingit abieluettepanekut?" muigas näitsik heatujuliselt, lootes, et teisel väga midagi selle vastu ei olnud, et ta siia lihtsalt niimoodi sisse oli sadanud ning samas andes talle võimaluse vihjata, et tegelt oli neil mingi hull mantalk pooleli olnud ja et ta võiks 'kohvi ostma minna' kuniks nad selle lõpetavad.

Marcus näitas kuti keskmise sõrme peale vaid keelt, viies pilgu siis uksele, mis taaskord avanes. Ja kui kaunis tulija seal veel oli. Tundus, et Andy kulus wingmanina ikka ära küll, kui tal sellised tutvused olid. Marcus vilistas tunnustavalt, viies seltsimeheliku pilgu siis Andrew'le. "Kust sa neid kaunitare välja võlud koguaeg?" uuris kutt kerge muigega, viies pilgu siis tulijale, kelle Andrew kohe endale krahmas. Damn man, sharing is caring.
Huvitav, kas too tsikk oli ka keskaõpilane.. Andy uuris küll, kas neiul kõik korras oli, nii et sellest võis järeldada, et oli. Ja kui ka oli, siis kuidas kurat ta Marcusel seelikuküttimise aegadel (also known as jooksuaeg) kahe silma vahele jääda sai. Enda arust oli tal kooli top 10 küll täitsa teada, aga no damn.
"Eiei.. Ma pakkusin talle vähe miskit muud hetkel kui oma kätt," sõnas Marcus kergelt naerdes ja pead raputades neiu küsimusele vastuseks. "Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis raisk peaks su ära võtma küll. Oleks see üksinda suremise mure ka lahendatud," muigas Marc pilku Andy'le viies, tõsinedes siis viivuks. Suremisest rääkimine tundus hetkel kuidagi veider. "Noh.. Halli ja põdurana kärvamine, ma mõtlen," täpsustas noormees, huuled jälle muigeks kaardumas.

Oma telefoni, mille Lorelei enne kogu seda lifechanging - almost no sarcasm - kogemust koos koti ning muu kila-kolaga koolikappi jätnud oli, sai tšikk kätte alles järgmisel päeval ning ka siis läbi raskuste. Seda nii enese kui ka teiste poolt. Ja see pidi jääma ka viimaseks korraks mil ta oma jala kooli valdustele tõstab. Nagunii poleks ta ära lõpetanud. Tal oli shitloads töid järgi teha, ta oleks reaalselt pidanud hakkama rassima, et kogu selle pausi ja kooli poolt antud taastumisajaga järgi jõuda.. ja seda oli liiga palju küsitud. Fuck it. Nagunii poleks ta kogu selle algebra ja gravitatsioonivõrranditega midagi teinud. Mis puutus tšiki kõnelogisse, siis täiesti üllatuslikult oli tal vastamata kõnesid kui palju. Suurem osa neist piiga isalt, kes oli ilmselt ainuke inimene, keda see kõik ka ühel või teisel põhjusel kuigipalju kottis. Ja olenemata sellest sai mees vastuseks ainult kerge "jep, olen elus" sõnumi, sest Lolal lihtsalt polnud tuju. Polnud tuju siis ja polnud ka nüüd, oma kaks päeva hiljem. Jäi vaid üle loota, et Braxtonipapa ei tunne kohustust üle riigi külla lennata, et oma silmaga üle kaeda, kui ühes tükis ta tütreke siis ka tegelikult oli. Eelmine külaskäik - vaevu nädalakene tagasi, tšiki sünnipäeval - polnud lõppenud just kõige paremini.

Igatahes oli Lola elu ja tervise juures ning telefoni kuuldekaugusel, eitades ja ignoreerides kõike toimunut ning küpsetades täitsa omas kodus - tal polnud aimugi, millal mamma Braxton minekut oli teinud ning kas naine üldse teadis koolitulistamisest - ainsaid küpsetisi, mida ta kogu oma kahekümne aastase elu jooksul küpsetanud oli - kosmoseküpsiseid, kui mobiil tirilill tegi, andes märku saabunud sõnumist - ha ha ha you funny little fuck. Küpsised mingisuguse karbikesega kaasa pakkinud - tal polnud aimugi, kuidas Andy haavake ja terviseke kanepile võivad reageerida, aga seda kasutati ju ka meditsiinilistel eesmärkidel, nii et why not - ning omale ride'i muretsenud, kelleks oli täiesti juhuslikult elutoas vedelev Tyler, asus tšikk haigla poole teele, seljast heledad lühikesed püksid, lihtne must maika, mis pükstesse pistetud oli, must nahktagi, kõrged-kõrged mustad poolsaapad ning kaabu ja päikeseprillid, mille ta sõidu ajaks ilmselgelt kuhugi.. -ära pani.

Haiglasse jõudnud ning palati kuidagimoodi üles leidnud, sadas tšikk - Tyler kannul - Andy palatisse sisse, teades üsna suurepäraselt, et tegelikult oleks ta pidanud kutile kaela langema ja teda härdalt oma elu päästmise eest tänama, kuid.. ei. Selle asemel jäi brünetitar kuhugi enam-vähem keset palatit oma külakostiga seisma, seirates hetke kohalevoorinud rahvast, et neid siis üsna väärikalt ignoreerida - kui välja arvata väike "HAI, GIRLFRIEND" muie Scarleti poole. YAY, SCARLET ja boo, marc. Lola ei mõistnud siiani, miks KÕIGIST võimalikest inimestes Andy best bud just tema pidi olema, aga oh well oh well. "Thug life almost suits you," kommenteeris tšikk sellise tavapärase Lolaliku almost-naeratusega, kips-kõps paar sammu lähemale astudes, careful, et ta jumala eest ühtki härdamat emotsiooni välja ei näitaks, kuigi tegelikult oli tal KIRJELDAMATULT hea meel näha Andyt siin.. sellise.. mitteverise ja mittesoniva ja vägagi elusana, sest SEE Andy siin erines nii tohutult palju sellest Andy'st, keda ta viimati näinud oli. "Aa, ma tõin ka midagi," kergitas tšikk kerge kulmusmailiga koogikestega karbikese kõrgemale, ilmselgelt clueless sellele, et Andrew soovimatu sõltuvuse käes vaevles ja see reaalselt halvim külakost maailmas oli. Nii et ilmselgelt ei peatanud miski teda seda avamast. Karbikesest esmalt ise ühe küpsisekese võtnud, sest ta oli Lorelei, poetas tšikk karbikese kuhugi Andy sülle, ise uuesti turvalisse kaugusesse eemaldudes ning Tyleri kõrval seisma jäädes, libistades küpsisevaba käe sujuvalt nahktagi alt ümber mehe keskkoha. Sest ilmselgelt oli küpsiste jagamine kordades parem kui mingisugune awkward "YOU'RE ALIVE, I WAS SO WORRIED" nutmapuhkemine ja kaissupugemine - eriti kui viimase eest kandis hoolt juba Scarlet. Ei mingit avalikku nutuhetke. Noup. That's not how Lola rolled, anyway.

Kogu see koolitulistamise värk oli Tylerini jõudnud samal päeval telekat vaadates. Muidugi tunde hiljem, kui asi juhtus. Mees veetis nii päevakese mõeldes, et kas ta peaks oma värskele sort of girfriendile helistama ja temaga ühendust võtma või võib ta eeldada, et tsikk on elus? Ja samas kui polnud siis kas teda peaks kottima? Well, Tyler ei helistanud, aga kui Lola ükshetk ise helistas ja Tyleri enda poole kutsus pidi mees tunnistama, et tal olid süümekad ikka küll. Kuradi munn käik temast ikka. Aga noh, selline Tyler juba kord oli. Pärast kokkusaamist hängis mees juba ilma nurumata Lolaga ning veetis meelsamini aega tema diivanil telekat vaadates, kui oma tööd tehes või last hoides. Sest tüdruku diivani hõivamine ju täiega korvas selle, et ta ühendust ei võtnud enne.
Kui neidis haiglasse küüti tahtis, pakkus Tyler seda talle hea meelega ning vaatamata haigla morbiitsest mõjust läks ta otsese kutseta neiuga kaasa tema sõpra vaatama... Kes oli Andrew, too peokorraldaja. Right. Ja Andrew voodit soojendas Scarlet. What? Tyleri pilk jäi tema venna ekstüdrukul pidama, kulm kortsus, sel ajal kui mees olukorda mõista püüdis ning Lorelei seal oma mingeid küpsiseid jagas. Kui neiu tema kõrvale tagasi astus, libistas Tyler häirimatult enda käe ümber tüdruku piha. Tyler kandis tumedaid teksasid, tumesinist pikkade varukatega särki ning loomulikult oma musta nahktagi ja musti nahast tenniseid. Oma päikseprillid oli ta haiglasse astudes lükanud oma turris juustesse.

Scarlet muigas kergelt kui Marcus tema poole mingi komplimendi lennutas ning siis suremist mainis - way to go - ning olenemata sellest, et komplimendid ja üksinda suremine ja abieluettepanekud talle meelde tuletasid, et ta oma ekskihlatust midagi nädal aega kuulnud ei olnud, oli tal ikkagi selline veidi seebikalõpuliselt hea tunne, kus kaks hooaega kestnud jurad kõik viimases osas läbi said ja edasi tuli ainult happy ending. Nii võiks see minna küll. Ja siis astus sisse ka Lola ja Scarlet oli jälle nagu 'AAAAH, mu sõber on elus', kuigi ta ju t e a d i s, et Lola on elus, aga ikkagi, tema nägemine muutis selle neli korda kindlamaks ja see ebamäärane naeratus, mille tsikk talle pühendas tekitas juba liiga seebikaliku tunde, päriselt. Nagu midagi poleks juhtunud. Ja siis jagati küpsiseid ja Lola oli külg külje kõrval Tyleriga ja Scarlet oleks peaaegu endale selle Oreo kurku ajanud, mille söömine tal pooleli oli. Wait, WHAT? Kerime tagasi. Tyler ja Lola? Since WHEN? Millest ta veel ilma oli jäänud kodus jäätist süües ja endist elu taga halades. Scarleti näole ilmus pisike kulmu kortsutus. Trust issues ja egomaniakitsemine, aga tema jaoks oli see lihtsalt kohutavalt veider kui kaks inimest, keda ta potentsiaalselt suurelt usaldab omavahel armastama hakkavad ja potentsiaalselt edasi võivad rääkida midaiganes ta neile rääkinud oli. Sellegi poolest suutis brünetike oma Oreo kenasti alla neelata ning paarile siis tervituseks naeratada. Kui see polnud seebika happy ending, siis mis üldse oli.

Marcus viis kelmika pilgu Scarletile, because hello gorgeous, ja siis avanevale uksele. Ja hello other gorgeous.. and the guy. "Well, hi, sunshine," pidi Marc lihtsalt Lolat tögama kui tsikk tema pihta oma tavapärase 'oh god, miks sa elad' pilgu heitis. Nad said lihtsalt vapustavalt hästi läbi. Ja talle endiselt meeldis väga nina alla hõõruda seda, et ta lihtsalt pidi Marcuse lõusta forever and ever taluma, because Andrew. "New boytoy?" küsis ta pilku Lorelei kaaslasele viies. Lola ema maitse oli väheke muutunud nähtavasti sellest ajast saati kui Marcus teda viimati nägi/pani.
Pilgu üle neiu toodud külakosti libistanud - ja endale meelde tuletanud, et see oli Andy'le mitte temale, nii et hands off - koondas ta oma tähelepanu taas voodis lamavale semule, kes noh.. ilmselgelt tähelepanu keskpunktis olemise kind of ära oli teeninud. "Muss mängima, tuled veits maha, pudelid lauale ja see siin oleks juba nagu täitsa chill party," arvas kutt kerge muigega. "Ja sina oled lihtsalt väga varakult end nii umbe joonud, et jalad ei kanna," lisas ta Andy'le 'lohutavalt' õla peale patsutades. Poor guy.. nii lightweight lihtsalt.
"Ohh.. Kuule selle tilgutiga saaks sulle alksi otse verre ka lasta ju!" tuli ta siis geniaalsele ideele, näppides mehe kätte jooksvat juhet veits. Hehe. Peaks ära rottima endale ühe komplekti. Saaks ehk vähesema arvu pudelitega läbi.

Üks lambisemaid selle kuu jooksul toimunud muutusi oli see, et kutt suhtles viimasel ajal Scarletiga palju rohkem kui Jacega, ja noorukil polnud tegelikult aimugi, kas selles oli süüdi tema kanepisõltuvus või mingi muu pask, aga ta polnud oma best mate'i näinud juba ligi kaks nädalat ja see näitas, et midagi on tõsiselt mäda. Muidugi võis mängus olla ka see deela, et nad tõmbasid Marcusega vahetpidamata kuskil linnavahel ringi, sama oli Lola ja muude karvestega, aga se 'young, wild and free' motoke oli ühtlasi põhjuseks tõsiasjale, et Andu näolappi sai koolitundides näha heal juhul nädalas korra ja kuna Jace oli tema pinginaaber, oli igapäevasest tšillimisest saanud Facebooki tsätis 'tsau, mis teed' tase.

Kui tema horny-ass semu Scarleti poole paar komplimenti viskas, lõi kuti nägu taas naerule, sest Marcus lihtsalt pidi, eks? Sõbra surmanaljadest A mingit erilist numbrit ei teinud, sest nad olid aastate jooksul üksteist juba piisavalt igasuguste suht kohatute ja offensive lausetega kostitanud, niiet sellise asja üle solvumine oleks olnud üsna lamp. Andrew tahtis semule juba midagi vastu iniseda, aga juba teist korda katkestas teda palatiukse avanemine ja kutt oleks ääre pealt half-imestusest ja half-õnnelikkusest voodist välja hüpanud, sest seal seisis faking Loooooora! Ja temaga kaasas ka kanepikutt Tyler. Noh, see selleks, aga LORELEI, nagu.. jumal tänatud. Kuna Andrewi mälu oli selle tulistamispäeva koha pealt siiani üsna udune, ei teadnud ta tegelt ikka veel päris hästi, kas Lola siis sai pihta või kus ta siis viidi või mis siis sai, mistõttu sai kutt nüüd viis korda rahulikumalt hingata mõttega, et tsikiita on täiesti elus ja terve. 

Kui naiska järsku mingi küpsisekarbilaadse asjanduse välja võlus ja selle siis lahtisena Andy jalgadele laotas, sai kutt põhimõtteliselt kohe aru, millega tegu, sest oi plaa.. see lõhn! Ja tegelikult olid nad neid käkke vist kunagi ammu kivis peaga koos teinud ka, kuigi kutt imestab tegelt siiani, et ta seda õhtut üldse mäletab, sest nad olid Loraga tookord ikka vääga sassis. Kuna Lollar polnud kunagi mingi eriline kaisutaja olnud, ei hakanud ta pihvi poole isegi mitte küünitama, vaid tõmbas Scarleti kuidagi veel mugavamalt voodi peale ning viis naerused silmanupud karbikesele. ''Teete nalja või,'' ei jõudnud poisile ikka veel kohale, et talle just nii sujuvalt kanepiküpsised sisse smuugeldati. You da best, ausalt. Ja juba esimeste ampsude järel laius kuti huulil foodgasmitav naeratus, silmad ühelt sõbralt teisele lendamas. Kohe ilus oli vaadata, noh.

Tookord, kui Marc kunagi ammu oma afäärist Lorelei ja tema emaga rääkinud oli, oli Andu niivõrd jokkis, et ei saanud pärast pidu ka päris täpselt aru, kas see oligi siis päriselt nii või mõtles lihtsalt tema veits kivis ajuke lihtsalt kogu selle kahtlase milf-lola-marcus suhte ise välja. Ja see teema oligi tal juba ammu unustatud, kuni hetkeni, mil M ja Lorelei omavahel mingeid eriti 'mis vahid, taun' pilgukesi vahetasid. Scarleti ja Tyleri sõprusest ei teadnud ta nüüd ammugi midagi, niiet kokkuvõttes istus Andu seal nagu mingi väike loll tatt, kes mitte millegist aru ei saanud ja lihtsalt õgis oma küpsiseid, kaisukaru käe vahel. Norm. Kui Marcus aga mingi eriti debiilse ideega lagedale tuli, lehvitas poiss taaskord oma keskmist sõrmekest ning saatis semu sõbralikult sinna, kuhu päike ei paista. Kuna palatis istus koos nüüd punt noori, kes kõik omavahel kuidagi mingitel eriti fucked up viisidel seotud olid, otsustas Andrew teemaga hoopis teisele lainele minna. ''A sebige mind siit kuidagi välja,'' pakkus kutt kavala naeratuse saatel, endal tegelikult tõsi jumala taga, sest why the fuck not, tegelt ka.