It's Not My Time

"Võibolla. Katsu lihtsalt rahulikult olla," sõnas noormees. Peaasi, et õde nüüd ainult paremuse poole liiguks. Hetkel tundus, et tal läks ikka täitsa õnneks ja kuul pole eriti mingit suurt kahju tekitanud. "Nii kauaks, kuni sa mind taluda suudad. Okei, tegelikult ma mõtlesin, et ootan mampsi ära ja siis lähen pärast koos temaga," arvas Colin, sest siis saavad nad kohe koos autoga koju minna. Pole vaja emal enam õhtul üksinda jalutada.

"Ma ei tea küll, palju need sõnad mind aitavad, aga ma tõesti katsun olla," lausus Phoebs. Emotsioonid lõid korraks üle pea kokku, aga nüüd oli Aurora rahulikum ning selles mõttes oli ta tõesti õnnega koos, et kuul nii väga halba ei teinud. See tabas teda küll kõhtu, ent elutähtsad organid jäid puutumata. Või nagu Staciagi ütles - umbrohi ei hävine. "Kuule, praegu oled sa ikka täitsa talutav...või noh, vähemalt seni, kuni sa mind kiusama ei kavatse hakata," sõnas noorem Holloway ning heitis hetkeks oma siniste silmade pilgu kellale. Veerand kuus. Ilmselt peaks mamps varsti siis jõudma ka.

Grace oli samuti tööl järjekordseid saiakesi ahju panemas, kui ta raadiost kuulis, et koolis on toimunud tulistamine. Temagi teadis, et tema tütar läks täna kooli ning siis muutus naine juba murelikuks. Samuti teadis naine, et koolis peaks olema ka tema poja endine tüdruksõber Helena, keda Grace oli hakanud armastama samuti kui oma teist tütart ja seega muretses Grace natuke ka tema pärast. Hea tüdruk oli. Pannud saiad ahju, rääkis Grace natuke oma ülemusega, kuid too ei lubanud teda ikkagi enne viit ära ja seetõttu tegi naine ühe kiire telefonikõne oma pojale, katsudes ise ülejäänud tööpäeva kuidagi vastu pidada, kuigi kartis nii väga, et võib oma tütre kaotada. Saanud teada, et Phoebe on haiglas, hakkaski naine otse töölt Tree Hilli haigla poole jalutama ning küsis registratuurist igaks juhuks üle, kus tütar on, enne kui palatisse suundus.

Astunud palati 303 uksest sisse, ei suutnud Grace aga pisaraid tagasi hoida. "Oh, jumal tänatud," lausus naine kergendatult, kui nägi, et tütar on vähemalt elus. See juba luges nii palju. "Anna andeks, ma ei jõudnud sulle ainult midagi tuua, aga nagu näha, siis Colin on sulle ikka päris palju asju juba siia toonud," lausus naine, vaadates Phoebe öökapil olevaid asju ja siis hetkeks ka oma poega. Talle meeldis see, kuidas tema lapsed teineteist ikka hoidsid.

"Speak of the devil," lausus Phoebs vaikselt, kui ema sisse astus. Teda Colin ennist maininud oligi...või õigemini ainult nii palju, et ütles, et läheb koos temaga koju. Ja nüüd hakkas veel ema ka vesistama, kuigi muidugi sai tüdruk aru, et need on õnnepisarad. "Ma hakkasin jah juba mõtlema, et ta toob mulle pool elamist siia varsti kohale," muigas tüdruk ning pigistas õrnalt venna kätt, millest ta kinni hoidis. "Igav mul vähemalt hakata ei saa." Nüüd saab tüdruk ju muusikat kuulata ja joonistada ja isegi natuke lugeda. Hetkeks heitis ta pilgu ka toidukraamile, mis vend toonud oli. "Ja hea, et sa süüa tõid," pöördus näitsik oma venna poole. "See haiglatoit on üks igavene jura." Lihtsalt üks maitsetu lurr, mida Phoebs pidi lürpima. Või noh, täna vähemalt oli suppi pakutud ja see oli tõesti maitsetu lurr.

Kui ema palatisse astus, ilmus noormehe näole kerge muie. Täitsa Hollowayde ema. Tore, et ta kohale tuli. Veel parem oleks, kui paps ka enda nägu näitaks. Colin seisis lihtsalt õe voodi kõrval ning jälgis ema ja Phoebe vahelist juttu. Las muljetavad ka suhtlevad. Ema ongi viimasel ajal väga palju tööl. Nüüd saavad seda aega natuke tasa teha. "Ma pole vist siiani ühtegi inimest leidnud, kellele see haiglatoit meeldiks," muigas mees. Seega oli söögi toomine üks tema esimesi mõtteid.

Ka Grace naeris kergelt selle peale, mis tütar haiglatoidu kohta ütles. Ei teadnud temagi inimest, kellele see üldse maitseks. Jah, paps võiks ka välja ilmuda, oleks terve pere koos ja siis olekski nad kokku toonud just koolis toimunud tragöödia, millest Phoebe eluga välja tuli. "See oleks talutav, kui tal vähemalt mingi maitse juures oleks, aga ma nõustun su mõttega," lausus Phoebs. Kes seda lahjat lurri ikka tahab? "Kui ma siin nüüd vaatan, tõid sa mulle päris tervislikku kraami. Puuviljad ja jogurt ju. Ja sellest rääkides...oleksid sa nii kallis ja ulataksid mulle ühe banaani?" palus õeraas ning viis oma sinised silmad vennale. Ilusti küsis vähemalt seekord.

"Mu väike tüdruk on vist suureks kasvanud," lausus Grace muiates, kui kuulis, kui ilusti Phoebe banaani küsida oskas. Tavaliselt plika nii viisakas ikka ei olnud. Tegelikult sai naine ise ka tütrega paremini läbi ja nad ei tülitsenudki enam nii väga, kuigi ta mõistis, kui väga Phoebe isa igatseb. "Colin, jääd sa ka ööseks?" küsis naine pojalt igaks juhuks üle. Seda ta teadis, et Stephen kindlalt jääb.

"Ikka tervislikku. Sa oled siiski haiglas. Nad ei oleks ming vist just purgeri ja pitsa kuhjaga sisse lasnud," muigas noormees. Tegelikult ega vist keegi väga keelata ei saa, aga neiule on hetkle siiski tähtis see, et ta enda keha kenasti jälle terveks saaks. "Kohe," lausus Colin ja otsis ühe banaani väjla, ulatades selle õele. Ema märkus pani poisi ainult turtsatama. Loodame, et see viisakus mingi mööduvnähtud pole. "Eemmm... ma arvan... kuhu ma ikka lähen?" kergitas Colin pisut enda kulme, vaadates emale otsa. Ta siiski elas seal majas ju, viibides väga harva öösel kuskil mujal.

"Ma ei usu, et see asi nüüd nii hull on," lausus Phoebs. "Burger jahtuks lihtsalt ära ja pitsa soojendamiseks puudub siin mikrolaineahi, nagu sa näed. Muidu ei saaks nad midagi öelda, ma arvan." Maiustusi ju ikka viidi ja need ka just kõige tervislikumad pole. Pealegi oli Phoebel endal ka veel šokolaad seal tervislikuma nänni juures. Ja noh, loomi ilmselgelt ei lastud juba haigla sanitaarreeglite tõttu, seega pidi kiisu ka kodus olema. Kui Colin ema lausest natuke valesti aru sai, hakkas Phoebs naerma, kuid valu pani ta jällegi vanduma. "Mis ajast sul nii pikad juhtmed on?" tögas ta venda. "Jah, sa said minust natuke valesti aru," lausus Grace, säilitades enda hääles siiski lahke tooni, heites hetkeks pilgu Stephenile, kes magama oli jäänud. Noormees oli lennust ilmselt väga väsinud. "Ma mõtlesin tegelikult seda, kas sa kavatsed Phoebe juurde ööseks jääda."

"Oled sa üldse kindel, et selline asi võimalik on?" küsis noormees hääles kerge kahtlus, mis väljendus ka kulmude tõstmises. Phoebe peab siiski öösel rahu saama. Külastamiseks on siiski külastustunnid. "Aga nagunii on mul hommikul vara mõningaid asju teha seega..." naised saavad ise ka lauselõpu välja mõelda.

"On küll," noogutas Phoebe. Mõne raskemalt haavata saanud patsiendi lähedased on ju küll tema juures kogu öö. Või noh, mitte päris kambaga, aga üks inimene kindlasti. Phoebe olukord polnud vähemalt nii hull ja neiu ise sai ka aru, et Stephen jääb ööseks tema juurde, kuigi ta saaks kaasa minna ka Grace'i ja Coliniga, et siis nende majja ööseks jääda. Niikuinii pidi ta mõned päevad veel Tree Hillis olema. "Siis tuled sa ilmselt minuga," lõpetas Grace poja lause. "Colin, sa Selenast ei tea midagi?" uuris Phoebs. Viimati nägi ta tüdrukut ka sünnipäeval ja tema sinise tiigri kostüüm oli vägev. Üldse oli Selena üks lahe tips ja Phoebs tahtis teada, kuidas tal läheb.

Kui on, siis on. Vähemalt Stephen jääb nagu nii õe juurde. Seega pole vaja seda karta, et Phoebe üksinda peaks olema. Ilmselt tuleb tänane õhtu tal üsna õudne ja väga suure tõenäosusega ootavad teda õudukad. "Ma olen autoga," sõnas Colin. Kuulnud õe küsimust, raputas tüüp enda pead. "Ma ei ole teda juba ammu näinud," lausus noormees. Ei ole lihtsalt kokku juhtunud. Selena on üks selline sõbranna, kellega võib kolm kuud ka täiesti kordagi rääkimata läbi käia ja siis kui kokku saad, leiab ikka midagi, mida teha ja rääkida. Mõnus, kui selliseid sõpru on.

Praegu Phoebs väga traumeeritud ei tundunud, kuigi mure kellegi elu pärast siiski vaevas teda. Samas üks asi, mida neidis tõesti kartis, olidki õudukad, kuigi pärast operatsiooni oli lihtsalt üks must pilt. Ei mingeid unenägusid. Kui öösel ka mingeid unenägusid ei tuleks, oleks väga hea. Muidu võttiski Phoebe enda pääsemist kui teist võimalust ja see oli midagi, mille üle viriseda küll ei saanud.

"No selge," noogutas Grace Colini vastuse peale. "Siis ma võin ikka sinuga tulla, ma arvan. Kui sa just ei taha, et ma jalgsi läheks." Tegelikult oli Grace väsinud ning see oleks ainult hea, kui poeg küüti pakuks või midagi. Mis tal ikka selle vastu olla saab? Oma ema ikka võib ju koju ära visata.

"Sellele ma ei vaidlegi vastu," lausus Phoebe. Sellest oligi vist möödas vaevalt kolm nädalat, kui tüdruk isegi Selenat nägi ja siis nad ka palju rääkida ei saanud. Küll teeb tasa siis kunagi. "Ma lihtsalt tahtsin teada, kuidas tal läheb, aga sellest pole suurt abi, kui sa ka ei tea," muigas noorem Holloway. Siis meenus talle Shane ning Phoebs oli tedagi Selenaga näinud. Võib-olla tema teaks.

"Loogiline, et sa minuga tuled," lausus noormees. Jah, ta kindlasti laseb enda emal koju jalutada ja ise läheb autoga. Kes teeks enda emale midagi sellist? Igatahes mitte Colin. Noormees kehitas enda õlgu ja vaatas lihstalt enda õeraasu ja siis jälle ema.

"Jah, teie lähete koju, mina jään veel siia," muigas Phoebs. Mitte, et ta just kõige parema meelega haiglasse jääks. Kellele ikka meeldiks lamada palatis, kus rohtude lõhn juba ninna lööb? Parem vedeleda kodus voodis ja tunda kodulõhna. "Ma kohe üldse ei jõua seda päeva ära oodata, kui mind välja kirjutatakse," lausus näitsik ning sõi oma banaani lõpuni, asetades koore siis kapile tagasi, sest mujale polnud seda hetkel panna. Varsti tuli palatisse aga õde, kes Phoebe enesetunde kohta küsis ning temaga veidi rääkis. Kuna neidis küsis lõpuks ikka valuvaigisteid, siis sai ta need ning õde ütles veel enne lahkumist, et kui tal midagi vaja on, võib enda voodi juures olevat nuppu vajutada. "Need valuvaigistid teevad nii uniseks," lausus Phoebs, kui rohud juba vaikselt mõjuma hakkasid. Varsti jääb ta ilmselt magama.