It's Not My Time

Võis ju ka arvata, et täna oli Phoebe jaokski viimane koolipäev ja ta ei saa kunagi täisealiseks, aga kus sa sellega. Jah, kuuli ta tõepoolest sai ja kaotas palju verd ning haiglasse jõudes polnud tüdruku seisund küll kiita, aga vähemalt oli arstidel õnnestunud see stabiilseks saada. Mõne tunni eest oli tal olnud ka operatsioon ja nüüd lamas ta palatis number 303. Hetkel oli tüdruku juures õde, kes tema aparaatide näite vaatas ning midagi üles kirjutas. Seejärel nägi ta, et kõik on enamvähem ja läks siis järgmise patsiendi juurde, jättes Phoebe palatisse üksi. Ta ei olnud endiselt teadvusele tulnud, aga mingi hetk peaks ta kindlasti ärkama.

OT: @muffin

Kui Stephen Tree Hilli koolitulistamisest kuulis, viibis ta parajasti oma NY korteris ning õppis järgmiseks eksamiks. Telekas mängis vaikselt taustaks, nagu oli tavaks saanud. Korraga aga hakati seal rääkima Tree Hilli sündmustest, mis käskis Stephenil pilk telekale suunata. Ta ei suutnud oma silmi ega kõrvu uskuda. Kuidas sai selles väikeses linnakeses toimuda midagi nii kohutavat? Oli ju noormees isegi seal peaaegu aastakese õppinud. Kui uudistesaade läbi sai, jättis Steph oma hetkelised toimetused sinnapaika ning väljus kodust, suundudes otse lennujaama.

Kui Stephen lõpuks Tree Hilli jõudis, jooksis ta juhuslikult ühe enda ning oma tüdruksõbra ühise tuttavaga kokku, kes teadis rääkida, et Phoebe viibib praegu haiglas. Järgmisena läkski kutt haiglasse. Õnneks ei tekkinud tüdruku leidmisega suuri sekeldusi. Saanud teada, näitsiku seisund on stabiilne ning ta lamab palatis 303, seadis Steph sammud sinna. Nagu ta aru sai, siis Phoebe magas hetkel, mistõttu ei hakanud Stephen teda äratama, vaid istus voodi kõrval asuvale toolile.

Jah, uni oli tõesti sügav ja magus. Kahjuks ei näinud Phoebs mingeid unenägusid, pilt oli lihtsalt taskus. Mingi hetk liigutas ta aga oma sõrmi, siis veel kergelt pead ning kuulis aparaatide piiksumist. Samas tundis ta, kuidas haav kõhus kergelt tuikas, aga kanüüli oma käes ei pannudki Phoebs üldse tähele. Ta avas aeglaselt oma silmad. Hetkel oli pilt veel hägune ning keegi meessoost isik istus tema juures. Oli see nüüd Colin või...Stephen? Kui silme eest pilt teravamaks läks ja Phoebe lõpuks Stepheni ära tundis, kaardusid tüdruku kahvatud huuled õrnaks muigeks. "Ma olen vist surnud," lausus ta uimasel häälel ning naeris kergelt, kui kerge valu jälle kõhtu lõi ning Phoebsi nägu grimassiks moondus. Okei, surnud vist ikka ei ole.

Stephen ootas kannatlikult tüdruku ärkamist, pööramata temalt pilku. Raske oli seda enesele tunnistada, et ta oleks peaaegu temast ilma jäänud. Samuti piinas noormeest mure teiste inimeste pärast, kes selles tulistamises haavata said või sootuks elu kaotasid. Mõned neist olid tema head sõbrad või tuttavad... Näiteks kuulis Stephen, et tema kunagine tüdruksõber Samantha, kellega ta oli käinud veel vähem kui aasta tagasi, oli samuti hukkunute nimekirjas. Väljunud korraks oma mõtisklusest, märkas nüüd Stephen, et Phoebe tegi silmad lahti. Tal oli hea meel jälle tüdruku häält kuulda. "Minu arust oled sa küll vägagi elus," sõnas seejärel kutt, tõusis toolilt ning läks voodile lähemale, et neiu otsmikule üks väike musi vajutada.

Vägagi elus, mis? Elus - seda kindlasti ja see oligi hetkel kõige tähtsam. Tasapisi hakkas Phoebele endalegi meenuma, mis juhtus. Keegi tulistas, ta vaidles Staciaga ning üritades põgeneda, tõukas ta viimast ja sai ise ka kuuli. "Jah, seda nad räägivad küll, et kui oled surnud, ei peaks valu ega absoluutselt midagi tundma ja mina tahaks praegu küll valuvaigisteid," lausus Phoebs. Mitte, et ta neid juba küllalt poleks saanud. Saanud Stephenilt väikse musi, naeratas Phoebs kergelt ning võttis siis noormehe käest kinni, jäädes seda hoidma. "Kauaks sa jääd?" küsis ta Stephenilt. Phoebs ei tahtnud, et noormees veel ära läheks. Ta oli teda nii väga igatsenud.

"Ma võin ju õe kutsuda, kui sa tahad," pakkus Stephen välja. Ega tema ju ei teadnud, millal ja kui palju valuvaigisteid Phoebe juba saanud oli. Kui tüdruk naeratas, muutus ka Stepheni näoilme märgatavalt lõbusamaks. Ta poleks neidiselt taolist reaktsiooni oodata osanudki. "Nii kauaks, kui vaja," lausus kutt vastuseks. Paariks päevaks võib ta ikka jääda, kuid eriti kauemaks mitte, sest ülikooli ei saa ju unarusse jätta. "Sa tundud kuidagi väga rahulik," mainis Steph ettevaatlikult. Ta oli eelnevalt kartnud, et Phoebe on juhtunu pärast endast väljas ega käitu iseendana, kuid õnneks paistis olukord olevat teistsugune. Järelikult oli kaks võimalust: kas Phoebs üritas halva mängu juures head nägu teha või oli lihtsalt palju tugevam kui Stephen arvatagi oskas.

"Nagu ma juba vähe neist rohtudest pilves oleks," sõnas Phoebs. "Sa võid õe kutsuda, aga siis pead arvestama ka sellega, et ma võin uuesti magama jääda, kui mulle midagi sellist antakse, mis uimaseks teeb." Mitte, et Phoebs praegu uimane poleks. Natuke ikka oli, aga see hakkas vaikselt kaduma, lihtsalt haav kõhus valutas natuke. "Siis ära mine niipea, mul on praegugi raske uskuda, et see lihtsalt uni pole ja ma mingi hetke pärast tühjas palatis ei ärka," lausus Phoebs anuvalt. See, et Steph tema juures oli, oli liiga hea, et tõsi olla. Kuulnud noormehe sõnu oma oleku kohta, muutus neiu nägu tõsiseks. "Huvitav tähelepanek. Tõesti. Väga huvitav," lausus Phoebs vaiksemal häälel. "Ju ma siis ei suuda endast välja minna või olen rohtusid liiga täis topitud, et mulle kõik veel täpsemalt kohale jõuaks," arvas tüdruk. "Aga samas...ma oleksin võinud ju surma saada, kuid ometigi näitasin surmale keskmist ja sain uue võimaluse. Nüüd ma luban, et ei lähe enam hilja õhtul loata kodust välja, ei joo ema ja venna selja taga ning hakkan lihtsalt korralikuks," tõotas Aurora, näol kerge muie.

"Olgu, ma siis ei kutsu teda veel. Aga ütle mulle, kui valu peaks väga hulluks minema, ja teen seda," sõnas kutt. Ei olnud tõepoolest vaja, et Phoebs nüüd magama jääks, kui Stephen alles tuli. Nad võiksid natuke aega ikka omavahel rääkida ka saada. Mitte et kutt kohe minema jalutaks, kui Phoebe peaks magama jääma. "Ma jään siia. Ole rahulik," lubas Stephen ning võttis siis tüdruku käe oma pihku. Ei kiskunud küll miski teda New Yorki tagasi. Stephen jäi kuulama, kui Phoebs uuesti rääkima hakkas. Mõni lause pani Stephi isegi korraks muigama, kuid üldiselt suutis ta tõsiseks jääda. "Ja kui sa oma lubadust ei pea, kitun ma su vanematele või Colinile ära," tuli ka noormees ühe toreda lubadusega lagedale. Mitte et ta saaks iga kord kuskil lähedal passida ja Phoebsi tegemistel silma peal hoida. Varsti tuleb aga suvi ja siis läheb sellega tunduvalt lihtsamaks, sest need vabad kuud veedab kutt Tree Hillis.

Stacia oli pärast haiglas ärkamist küllatki kõbus, kui arvestada seda, mille tüdruk mõned tunnid tagasi läbi elas. Ta mäletas suurepäraselt, kuidas nad Phoebega koridoris vaielnud olid ja kuidas mõlemad üsna varsti pärast seda kuuli said. Stacyt oli kuul tabanud selga, kuid midagi väga hullu see endast ei kujutanud - väike operatsioon ja asi korras, sest haav polnud sügav. Mingi suur šokk neidist sellest ei tabanud, kui ta ühel hetkel haiglas ärkas, paar lähedasemat sõpra tema juures. Küll aga oli ta vihane hoopis Phoebe peale - veel rohkem muidugi selle tulistaja peale -, ning tahtis ennast kellegi peale karjudes välja elada. Ta käskis ühel enda sõpradest ratastool muretseda ning ennast sellega Phoebsi palatisse sõidutada - ta oli juba sellega kursis, mis palatis tüdruk viibib, ja teadis, et Phoebsiga on kõik korras. Tüüp küll üritas Stacyle selgeks teha, kui halb mõte see on, kuid Stacia ei kuulanud teda, vaid ajas ikka oma jonni. Nii ei jäänud semul midagi muud üle, kui drama queeni soov täita.

Vaevalt oli Stacia ratastool semu abiga Phoebsi palatisse sisenenud, kui tšikk juba kriiskama kukkus, tegemata seejuures väljagi kutist, kes Phoebe juures oli. "Meie kaks oleme elavad näited sellest, et umbrohi ei hävine," alustas Stacy, nimetissõrm Phoebe poole suunatud. "Ma tulin siia su väikest õnne rikkuma, et sa ei saaks enam kauem minu oletatava surma üle rõõmustada. Kindlasti sa arvasid, et ma viskasin lusika nurka," jätkas tšikk, pilgus vihasäde. Tuli see siis sellest Tree Hill High's toimunud tragöödiast või mitte, aga ta oli tige - palju tigedam kui tavaliselt.

"Jajah, elan üle," lausus Phoebs. See valu nii tappev ka praegu ei olnud, aga seda ei saanud just meeldivaks ka nimetada. Phoebs katsus sellele hetkel lihtsalt mitte mõelda. "Ja sa teed minu heaks mida iganes ma soovin?" küsis neidis mesimagusal häälel, kui Stephen tema käe oma pihku võttis, hakates ise noormehe sõrmedega kergelt mängima. Katsugu ta jah veel New Yorki tagasi minna, Phoebs polnud niigi noormeest juba oma mitu kuud näinud. Well, see kaugsuhe sakkis, aga siiski - at least it was something. Pealegi on suvel Stephenil ju rohkem aega Phoebega koos olla. Või seda vähemalt tüdruk lootis. "Shut up," muigas Phoebs, kui Stepheni väga toredat lubadust kuulis. "Jaa, nagu Colin juba niigi mul turvakaamera-slash-vangivalvur poleks ja ema...sellel on tööl pikad päevad," sõnas tüdruk kerge liialdusega. Nii hullud need asjad vennaga siiski polnud ja vabadust mees väga oma väiksel õel ei piiranudki, kuni Phoebs ise jamadesse ei sattunud. "Ja kui sina mingi oma jälitamisseadme või millega iganes lagedale tuleks...creeeeepy," muigas Aurora. Või siis pigem oleks Stephenist siis saamas overly attached boyfriend. Noh, see oli juba midagi uut.

Noh, nüüd katkestas selle jutuajamise igatahes palatiuks, mis äkki lahti läks ja sealt püha viha täis Stacia ratastooliga sisse sõitis. Kuulnud viimase sõnu, oli Phoebe esimeseks reaktsiooniks tõsine WTF ja edasi juba pingutas neidis, et naeru tagasi hoida. "Mis sul viga on?" turtsatas Phoebs, kuid lasi seejärel kuuldavale veel hulgaliselt vandesõnu, kui haav jälle rohkem valu tegi. Stacia surm? Mida kuradit see eit ajab? "Kui arvasingi, siis enam mitte. Nüüd arvan ma, et sa oled väheke vales osakonnas," pani Phoebs vastu. Sellised peaksid ju seal psühhiaatria poole peal olema või mis?

Loomulikult oli Stacia vihane, mistõttu ta oma röökimisvajadust Phoebsi peal rahuldada sai. Selle tüübi nägu, kes teda tulistas, Stacy ju ei näinud. Ta ei teadnud praeguseni, kellega tegemist oli. Veel vähem oli tal võimalik tüübil nägu täis sõimata või talle peksa anda - näitsiku praeguses olukorras seda viimast poleks teha saanudki. Pealegi oli Stacia kindel, et see argpüks lasi ka ennast lõpuks maha. "Idikas. Sinu pärast ma kuuli saingi, sest sa l ü k k a s i d mind, mille tagajärjel ma tasakaalu kaotasin ja tulistajale ideaalseks sihtmärgiks muutusin. Tuleb meelde?" sisistas näitsik, mõtlemata kordagi selle peale, et ta poleks niikuinii kuulist pääsenud. Mingi mõju ilmselt sündmusel siiski talle oli, mis ei lasknud neidisel loogiliselt mõelda.

No muidugi. Kõik ei olnud ju nagu Phoebe, kes pärast kogu seda möllu rahulikuks suudavad jääda ja pigem "shit happens" suhtumise võtta. Phoebsile endale lugeski hetkel see, et ta oli ise elus, kuigi samas...olgu tema sõbrad ka elus või muidu...never mind. Sõprade pärast oli ta ikka mures. Ja Stacia oli tõesti raevunud, pigem juba hirmuäratav, kuigi Phoebe ei näidanud kübetki hirmu välja. Lihtsalt mingisugune idiootne kisakooripiff, kes igast väiksemast asjast kohe mingi sajandi draama teeb. "Esiteks jäid sa mulle ette ja teiseks - sa oleksid nii või teisiti kuuli saanud ja sa peaksid õnnelik olema, et see sind pähe ei tabanud ja su peaaegu olematuid ajusid välja ei lasknud," lausus Phoebs muige saatel. Temal oli pigem lõbus kogu selle draamaga kaasa minna. On see kõik, mida sa oskad, Stacy?

"Oleneb sellest, mis see sinu "mida iganes" endast kujutab," jäi Stephen siiski vastamisega ettevaatlikuks. Vanad kogemused näitasid, et Phoebs võis igasuguste jaburuste peale tulla. Mingil põhjusel ta aga ei uskunud, et tüdruk praegu midagi sellist ütleks või teeks. "Ei vabanda välja," muigas Steph selle peale, kui Phoeb oma venda turvakaameraks/vangivalvuriks nimetas ja väitis, et tema emal olevat pikad tööpäevad. Jälitusseade kõlas isegi päris ahvatlevalt, aga Steph ei olnud nii segane, et midagi sellist korda saata. Overly attached boyfriendist oli tema puhul veel asi kaugel.

Stephen tahtis veel ühe vaimukuse lisada, aga täpselt samal hetkel avanes uks ning mingi ratastooliga tšikk veeretas ennast ruumi, jättes ennast saatnud tüübi ukse taha passima. Mõnda aega kuulas noormees vaikides, mida tüdrukud omavahel rääkisid, kuid peagi viskas selle jama kuulamine tal kopa ette. Kes see piff enda arvates oli, et siia lõugama tuli? Nagu Stephen aru sai, oli too brünett endast üsna väljas ega paistnud oma suuvärki kontrollivat - ilmselt kestis tema puhul ikka veel möödunud sündmuste mõju. See aga ei vabandanud välja niisugust käitumist. Astunud Phoebsi voodist mõne sammu võrra eemale, pöörus Stephen tšiki poole. "Nonii, sina lähed nüüd kenasti oma palatisse tagasi, lased õel endale väikese süsti teha ja rahuned maha." Lausunud need sõnad, haaras ta ratastooli käepidemetest ja sõidutas tüdruku palatist välja, andes ta ukse taga ootavale tüübile üle. Tüdruk muidugi kriiskas edasi, kasutades järjest vulgaarsemaid väljendeid, aga Steph ei teinud temast väljagi. Tõmmanud ukse enda järel kinni, sammus ta tagasi Phoebe juurde.

"Näiteks kui ma saadan su kohvikusse ja palun sul endale banaani tuua, kas sa teeksid seda minu heaks?" oli Phoebs oma küsimusega nüüd konkreetsem, kuni tema huuled uuesti muigeks kaardusid. "Ära muretse, riided võid selga jätta. Vastasel juhul läheks mõnel õel võib-olla silmad punni, kui ta minu juurde tuleb ja näeb, et palat on väikest viisi stripiklubiks tehtud," lisas näitsik ning kergitas kavalalt kulme. Ilma jaburusteta tema juba ei saanud, vaatamata sellele, et oli ise olukorras, kus normaalsem oleks olla ikkagi endast väljas ja seal palatis lihtsalt ulguda. Shit happens. Järgmise lause aga katkestaski seesama hull Stacia, kes lõugama tuli.

No muidugi oli täitsa lõbus temaga vaielda ja teeks seda teinekordki, aga hetkel olid nad haiglas ja ilmselgelt häirisid teiste patsientide rahu. Eriti veel Stacia. Ime kah, et õde või keegi veel vaatama ei tulnud, mis toimub ning õnneks sai Stephen õigel ajal jaole. Stepheni tegutsemine ajas Phoebet aga veel rohkem naerma, kuigi selle naermisega tegi ka haav ikka põrgulikku valu ja see näitsiku jälle vanduma pani. Valuvaigistid võivad aga veel oodata, Phoebs ei tahtnud uuesti magama jääda ning see valu nii tappev ka polnud. Kui ta just ei naernud, oli see lihtsalt üks kerge tuikamine.

Kui Steph Phoebe juurde tagasi läks, hingas neiu sügavalt ning andis noormehele oma käe. "Ta ongi kogu aeg selline," lausus ta. Hea, et see hull tema palatist minema kupatati, võib-olla oleks ehk kallalegi tulnud. "Millega siis vabandab välja?" tuli Phoebe enda ja Stepheni pooleli jäänud jututeema juurdetagasi.

Colin oli koolis aset leidnud kaosest teada saanud raadio kaudu, mis tema töö tegemist stuudios lõbusamaks muutis. Noh, kui lõbus see teade just oli, kui koolis oli nii tema õde kui ka eks, kellest ta siiski hoolib. Isegi kui inimesed arvavad, et ta tõeline tõbras on. Noormees pani kohe raadio kinni, tuiskas stuudiost välja ja needis ennast mõttes, et polnud täna autoga tulnud, sest esimesena pidi ta nüüd koju minema. Sealt võttis ta auto ja sõitis kooli juurde, kust sai teada, et nii Phoebe kui ka Helena on juba haiglas. Ilmselt operatsioonil. Võtnud ühendust enda emaga, otsustas ta koju minna, et seal õe jaoks mõned asjad võtta.

Peatanud auto haigla ees, astus tüüp sõidukist välja ning suundus hoonesse. Ta uuris, kus on Phoebe ja kus on Helena. Esimesena võttis ta suuna enda eksi juurde, sest hetkel ta magas ja seega saab ta neiu juures käia, ilma et ta Helenas mingit viha tekitaks või tema olukorda halvemaks muudaks. Ta pani Helena palatisse ühe suhteliselt lihtsa lillekimbu, mis koosnes lõikelilledest ning lisaks üks kommikarp. Mingeid silte või asju ta juurde ei pannud. Parem olekski, kui Helena ei saa aru, et ta seal käinud on.

Edasi jalutas Colin enda õeraasu juurde. Ta koputas õrnalt ning avas palatiukse, vaadates sealt sisse. Stephen oli ka New Yorgist juba kohale jõudnud. Tore. "Hei," tervitas ta mõlemat kohalolijat, jalutades näitsiku voodi juurde. "Kuna ma kuulsin, et sa jääd mõneks ajaks sisse, siis tõin sulle paar asja, et sa ennast kodusemalt tunneksid. Pehemothi ma kahjuks kaasa ei saanud võtta, sorry," seletas noormees ja võttis kotist välja õe iPodi, joonistusasjad ja mingi raamatu, mille ta Phoebe öökapilt leidnud oli, ja muidugi natuke nänni nii puuviljade, jogurti kui ka šokolaadi näol. "Ema lubas pärast viite siia tulla," lisas ta seejärel, toetades ennast vastu voodiserva. Ta lihtsalt silmitses enda väikest õde ja tundis rahulolu, et temaga kõik korras oli, ja ta isegi lõbus välja nägi.