Kiss kiss bang bang

Jocelyn istus kuskil kaugemas söökla nurgas ning sõi isukalt oma salatit, kuni kuulis lasku ja nägi, kuidas keegi maha langes. Varsti vallandus kaos ning samamoodi nagu teisedki kaasõpilased, läks ka Jocelyn paanikasse. Ta karjus, nuttis, pildus laualt nõusid põrandale puruks ning nähes, et keegi hakkab endale varjualust otsima, leidis väike Mitternight, et peaks sama tegema, kui huvijuht käratas, et kõik kööki läheksid. Köögiuks oli lähedal ning väike Mitternight kasutas seda ära, tõugates ja müksates samuti köögi ukse juurde kogunenud õpilasi, et vähemalt oma nahk päästa. Kööki jõudes puges Jocelyn laua alla ning nuttis. Kui kuskil alarm üürgama hakkas ning kuidagi rahulikumaks jäi, haaras neidis oma telefoni ja trükkis sõnumi to @rae Mingi psühho tulistab siin. Rae, aita!

Just another typical day. Kennedy läks vahetunni ajal tualetti, kõrvaklapid peas valju rokki üürgamas. Kuna Kay oli seal üksinda, hakkas ta vaikselt kaasa laulma, sasides enda juukseid. Neiule tundus nagu ta kuulis pauku, hetke kuulatanud, laulis Kennedy edasi. Paugud käisid edasi ja Kay rebis ühe kõrvaklapi ära ning pani kiirelt muusika kinni. Shut up, shut up, shut up! Tüdruk vaatas ukse poole, muidugi ei saanud seda lukku panna. Kabiinid ei pakuks ka kaitset. Kennedy vaatas pisikese akna poole üsna lae all, radiaatori pealt annaks sinna isegi ehk ronida. Käte värisedes oli ta mõne hetkega radiaatori peal ja hakkas akent lõgistama, et see lahti saada. Tirinud pisikese akna lõpuks lahti, oli neiu üsna paanika äärel. Hääletud pisarad tilkusid maha, pluusiesisele ja radiaatorile, käed ei kuulanud sõna ja hingamine oli muutunud hingeldamiseks.

Hunter jõudis just peakoridori, kui tema õlga tugev lask tabas ning ta vastu ühte ust vajus ning põrandale libises. Kurat, kui valus! Noormees jõudis enda laskjale ühe pilgu viia ja ta hirm läks veel mitmekordseks. See kutt käis ju siinsamas koolis. Ta oli teda siin näinud mitu korda. Ta oli Senior. Ta läheb nagunii siit koolist ära mõne kuu pärast. Miks ta seda teeb? Ilmselt oleks tüüp seda sellelt kutilt küsinud, kui ta ei oleks enda elu pärast muretsenud. Kui tulistaja edasi jalutas, koputas noormees käega vastu ust ning logistas selle linki. Ta suunas enda pilgu üles ja turtsatas irooniliselt. Arstikabinet. Vähemalt ei tundunud kuul väga sügavalt ja eriti ohtlikus kohas ta ka ei olnud, AGA ta oli siiski kuuli saanud! Vau! Seda poleks Hunter kunagi arvanud.

Kuigi Alex on varem sarnase olukorra läbi teinud, tardus tüdruk siiski, kui kõlas esimene lask ning talle tuttav nägu, Annie, verisena maha kukkus. Õnneks oli tüdruk elus. Vähemalt nii püüdis näitsik enda sisendada. History repeats itself. Teine lask oli Lexie jaoks paras äratuskell ning kiirelt haaranud enda koti, hüppas ta Daniela kõrvale söökla nurka. Põrandal olevad killud tekitasid ka tüdruku kätele mõned üksikud lõikehaavad, aga kuna ta kandis pikki teksaseid ja jakki, siis olid need kriimud vägagi minimaalsed ja üksikud. Kuulnud Dani vaikseid nuukseid, asetas Alex ühe käe ümber tüdruku, tõmmates ta endale kaissu. Nüüd pidi Lexie olema see ema, kes hoolitseb enda lähedaste eest. Teise käega otsis Alex kotist välja enda mobiili, trükkides kiirelt sõnumi Sayerile. To @damn: Koolitulistamine. Püüa Liam kätte saada. Juhul kui midagi juhtub ... hoolitse M-L'i eest. Näitsiku käed värisesid kergelt, mis tõttu tuli sõnumisse suht palju trükivigu, aga vähemalt sai see valmis ning teele saadetud.

Jill oli vahetunni ajal kolme esimese astme õpilasega Tutor Centeris kokku saanud, et neid natuke õpetada. Nende viimased tööd läksid juba paremini ja nad pidid täna nende uusi töid analüüsima. Nad jõudsid aga vaealt maha istuda ja paberid lauale asetada, kui sööklas kostus üks tõeline lask. Michelle vaatas avatud uksest koridori. Veel üks lask. Michelle hüppas laua tagant püsti ja lasi veel mitmed õpilased sisse, tõmmates siis viimaks ukse kinni ja lükates selle ette ratastel metallistarhiivikapi, kus sees olid tööd. Ta pani ribikardinad kinni ning kupatas siis kõik uksega samma seina põrnadale istuma. Serah pani enda käed palveks valmis ning palvetas nende kõigi eest. Selle kooli eest. Miks peab midagi sellist juhtuma?! Miks?! Serah jõudis just vaiskelt 'aamen' pobiseda, kui uksele käis selline laks, et Michelle kartis hetkeks, et uks annab järele. Õnneks seda ei juhtunud ja sammud läksid edasi. Kõik õpilased näppisid enda mobiile või vaatasid klaasistunud ilmel vastaseina. Nad kõik kartsid. Jill ka kartis, aga ta oli neist vanim. Enamasti olid ruumis esimese ja teise astme õpilased. Tüdruk ei suutnud mobiili välja otsida. See oli tema kotis ja kott lebas laua kõrval, kus ta istunud olid. Igasugune liikumine tundus aga lollusena.

Hetkeks jõudis Kaleph märgata, et tema rünnak tuli tulistajale üllatusena, aga tema kahjuks kogus noormees end liiga kiirelt ning järgmisena tundis ta teravat valu paremas õlapiirkonnas. Lasu jõud oli lähedalt tulnuna piisavalt tugev, et ta kohapeal veerandpöörde tegi ning põrandale varises, jäädes veel ühte lasku ootama, mis talle otsa peale teeks - kui see õpilane tuli kätte maksma, miks jätta oma töö poolikuks? Aga järgmine lask tuli viivitusega ning mitte tema pihta, siis jäi sööklas kõik vaikseks, kui taamal helisev häire välja arvata. Keegi oigas, väljast kostus sireene... Valu tahtis silmanägemist ära võtta, kui mees hambaid risti surudes end aeglaselt tervele küljele pööras, püüdes end püsti ajada. Oh sa pühade vägi, milline tulejutt tal läbi käsivarre jooksis, kui ta seda pisut liigutada üritas. Tema pintsakus ilutses auk ja triiksärk värvus aeglaselt punaseks. Tabamus polnud jõudnud täpselt õlga, vaid kuhugi õla ja rangluu vahele, tehes terve jäseme töövõimetuks. Enda nime kuuldes pööras huvijuht pead, püüdes heliallikat tuvastada. Ära end rohkem liiguta, teed asja hullemaks... Palveta, et see noormees tagasi ei tule...

Carrie oli enda töö ajal praktiliselt kogu aeg enda kabineti ja seega oli ta seal ka hetkel, kui sööklas esimene lask käis, millele järgnes peagi ka teine. Naine tõusis püsti ning tormas enda ukse juurde. Alguses tahtis ta seda automaatselt lukku panna, kuid siis tegi ta selle hoopis lahti ja kohe tormasid sisse vähemalt kuus õpilast. Seejärel läks uks kinni ja lukku. Naine uuris, kas nendega on kõik korras ning suunas nad siis põrandale istuma, pannes samal ajal akendele kardinad ette. Carrie otsis välja ka enda mobiili. Ta tahtis Sethile sõnumit saada või midagigi, et anda märku, et temaga on kõik korras, sest ta kartis, et noormees võib midagi lolli teha. Samas kartis ta tüüpi enda kõne või sõnumiga välja anda, kui too kuskil peidus on. Ta asetas mobiili tagasi lauale ning kõndis õpilaste juurde. Carrie hakkas just maha istuma, kui keegi vastu ust koputas ja lingiga lõgistas. Kõik tõmbusid ruumis pingesse. Kas tulistaja koputaks? Miski naise sees käskis ukse avada ja seda ta tegigi. Ukse taga oli Sommers. Haavatud! Aidanud tüübi ruumi, pani ta poisi diivanile istuma. Ta otsis välja kõik vajalikud asjad ning hakkas siis poisiga tegelema, lastes pilgul pidevalt mobiilile liikuda. Õnneks ei olnud haav tõsine ja isegi kuul ei olnud sügaval.

Tabanud endalt Kalephi pilgu, küsis Simon mehelt peaaegu hääletult, kas temaga on kõik korras. Iseenesest on see täiesti idiootne küsimus sellises olukorras, aga nende sõnade all mõtles õpetaja pigem seda, kas tüüp saab ennast liigutada ning kas ta jääb elama. Praegu saaks tegelikult hakata aitama õpilasi söökla katkiste akende ja köögi tagumise ukse kaudu välja. Eriti haavata saanud õpilased, nagu Annie Simoni ees maas on ning nii mõnigi eemal. Ta lihtsalt ei suuda jätta neid veel mõneks minutiks maha lebama, oodates hetke, mil tulistaja võetakse maha ning nende turvalisus on tagatud. Vaja on tegutseda kohe.
Surunud kõvemini haavale, viis Simon enda sinakad silmad maas lebavale tüdrukule, kes lisaks teadvusele oli kaotanud ka hulgaliselt verd. Loodetavasti ei läbinud kuul ega jäänud pidama ühtegi elutähtsasse organisse, mille puhul on iga sekund määrav. Vastasel juhul võib tüdruk surra siin põrandal.

Kui tulistaja sööklast lahkus, ei julgenud Daniela ennast veel tükk aega liigutada. Ta kartis isegi ühte sõna öelda või piuksatada. Kui õpetajad ka rääkima ja liigutama hakkasid, vaatas Dani Lexile otsa ning pühkis enda pisarad ära, kuigi need tahtsid kohe tagasi tulla. Damn, kuidas ta vihkas nutmist, aga see oli tema puhul nii kerge tulema. Ta ajas ennast koos Alexiga püsti, hakates tagumise ukse suunas liikuma, kuhu neid vaikides suunati. Daniela hoidis sõbranna käest nii tugevalt kinni, kui ta sai. Ta ei tahtnud enam üksi jääda. Mkm. Nad jalutasid vaikselt läbi köögi, kuni Daniela ust silmas ja ennast kiirendas. Ta tahtis siit minema ja kohe! Dani tundis, kuidas tal seest lihtsalt kõik keerama hakkas. Vajutanud lingi alla, tungisid päikesekiired tema silmadesse ning ta ei jõudnud vee paari sammugi teha, kui kuskilt politseinikud kohale tormasid, et nad koolimaja ette juhatada. Poolel teel keeras aga Daniela ennast kõrvale ja tõesti oksendas, hakates üle kogu keha värisema. Selle peale viibati maja eest kohale üks meedik, kes Daniela kiirabi auto juurde suunas. Alex saadeti hoone ette, kus ta Liami vanematega kokku sai. Üks politsenik küsis tema nime ja kadus siis nimekirja juurde, kus oli Nathan. Õpetaja oli endale nüüdseks ruupori saanud ja iga uue inimese korral hõikas ta selle välja, et lähedased teaksid, kuhu minna.

Alles seal diivanil istudes hakkas kogu olukord noormehele kohale jõudma. Need hirmunud pilgud teistelt õpilastelt ja Carrie närviline pilk mobiilile. Kui kogu šokk poisil üle hakkas minema ja hirm asemele tuli, tundis ta seda, kui valus ta õlg oli ja kuidas see igakord valu tegi, kui arst seda puudutas. Damn. Ta hammustas endale huulde, et mitte kisa teha. Ta tõesti ei tea, kui kaua naine tema haava kallal vaeva nägi, aga kui see ükskord mööda sai, oli terve Hunter õlg ja käsi tuim ning valu üsna tugev. Selle vastu loovutas Carrie talle ühe valuvaigisti. Suur tänu. Tema õla ümber sai kenasti valge side. Poiss tõmbas endale verise triiksärgi ja kardigani selga tagasi, jäädes diivanile istuma. Ta kartis, et kui ta püsti tõuseb, siis lööb kõik kõikuma.

Temaga oli kõik suurepärases korras, tal oli ainult kuul ihus ja see tegi nii palju valu, et ta oleks tahtnud karjuda... mis oleks praegu väga halb mõte, seega piirdus Kaleph hammaste krigistamisega, kui end vaevaliselt nihutas nii, et saaks jalgadele istuda. Ta pidi õpilasi aitama, mis temast endast... Õpilased olid olulisemad ja siin oli vigastatuid küll. Kui tulistaja nüüdseks tagasi tulnud pole - miks peaks, siin on kahju tehtud piisavalt -, ei arvanud mees, et ta seda veel teeb, mistõttu ta söandas end aeglaselt püsti ajada, hoides oma paremast õlavarrest vasaku käega kinni, ning läks kiirel sammul lähima õpilase juurde, et oma terve käsi pükstesse puhtaks pühkida ja sõrmed õpilase kaelale vajutada. Pulssi polnud, ainult hääletusse ahhetusse tardunud nägu, mis ka surmajärgselt pesuehtsat hirmu peegeldas. Hetkeks silmad kinni pigistanud, nagu aitaks see pilti silme eest saada, pöördus mees ära, minnes järgmise õpilase juurde. See oli üks Senioridest, kes... oli täiesti elus - pulss oli küll nõrk, aga olemas, ning huvijuht viipas Simonile, andes märku, et üks õpilane on veel elus. Temast ei ole kellegi väljakandjat, aga ta sai anda oma panuse ja need vähesed ellujäänud, kes veel sööklas viibisid, välja aidata.

Lorelei ei vaevunud eriti koolis käima. Varakult ärkamine, bitchy'd õpetajad, veel bitchy'mad kaasõpilased ja hunnik kohustusi. Noup, ei kõlanud just eriti ahvatlevalt. Kuid vähemasti kord kuus näitas senior kõiges olenemata oma nägu vanglamüüride vahel, kas siis ühel või teisel põhjusel. Ka seekord oli ta üle pika-pika aja taas koolis. Põhiliselt seepärast, sest ta oli öö Andy juures veetnud - momma bear oli pikemal koduvisiidil - nad polnud silmatäitki maganud, vaid mingisugust shotid-snäkid kahemehepidu pidanud, mis märkamatult hommikusse triivis, nii et kerge kraadiga ning unetuna, tundus kooli ilmumine suurepärase ideena. Ja siiski.. istunud kolm tundi "targa" näoga ära, vajus Lola koos oma kuriteopartneriga suure naeru ja järjest süveneva unega THH esimese korruse poistepeldikusse, et elu ja sigarette põletada.

Tund möödus otseloomulikult linnulennul ning enne kui unelevalt tossavad seniorid arugi said, helises kell juba söögivahetundi. "Faak.. I feel like passing out," Lola pooleldi naeris, kui end kahe kraanikausivahelisel lauapinnal rohkem sirgu ajas, selg vastu peeglit, üks saabas pooleldi kraanikausis kui ta seal oma pool-rätsepaistes istus, üks jalg üle üle kapiääre kõlkumas. Mis brünetitari rõivastusse puutus, siis kandis ta heledaid washed-out siniseid lühikesi pükse, varrukateta eest kinninööbitavat särki, mis iga väiksemagi sirutamise korral üles kerkis ja tavaolukorras vaevu püksivärvlini ulatus, musti nööritavaid madalaid saapaid, leopardimustrilist suurt poolde säärde ulatuvat kampsikut, mis eest lahti oli ning siin-seal laperdas. Lisaks pisut ehteid ja muud nipet-näpet, teiste hulgas suured pruunikate klaasidega ümmargused päikeseprillid, mis praegusel hetkel tüdruku juustesse olid lükatud. Igatahes oli elu tore, poiste vets oli tänu avatud aknale võrdlemisi jahe ning öösel joodud shottidest veel vaevumärgatav kraad sees.. kuigi ligihiiliv väsimus, hakkas seda kraadi kenakesti varjutama.

Ja tore oli täpselt niikaua kui läbi suletud pelleriukse nendeni pauk kajas, mis isegi pooluneleva Lola debiilselt võpatama pani. "Dafuu..?" kortsutas brünetitar kulmusid, olles olnud NII lähedal enese kõrvetamisele suitsuotsaga. Tšikk oli juba tegemas idiootset "awwyeaa, tulistatakse" või "ja sinna läks keemialabor" märkust, kui koridorist hakkas kostuma summutatud kisa ning esimesele paugule järgnes teine. Plaks ja igasugune unejälg tšiki mõistusest oli kadunud. Silmad Andy'le viinud ning sõnatu "DON'T KEEP CALM AND PANIC" pilgu vahetanud, hakkas tüdruku peas häirekell valjult helisema. Pooleldi unes olnud lõdva keha mannetu jõu ning kuskil närvikeskuse paanikaosakonnas järjest tuure koguvast häirest tingitud ruttava kohmakusega, kustutas Lola oma suitsu vastu kraanikausiäärt, lastes konil sinnasamma valamusse vedelema jääda, ning libistas end oma meeldivalt istumiskohalt maha. Koridorist kostus siiani karjeid ja jooksmist ja kuskilt tuli veel üks pauk, mille tšikk oma peas nüüd lasuks oli tembeldanud. "ma löön kellegi maha, kui see õppus on" ja "WE'RE SCREWED" ja "I HATE LIFE BUT I'M TOO YOUNG TO DIE" ja "MIKS JUST TÄNANE!?" mõtted vaheldusid välgukiirusel tšikiita peas, kui ta lollaka näoga hetke lihtsalt kinnikiilunult oma kohal seisis. Kas talle ainult tundus või kostsid lasud järjest lähemalt? Teab kust tekkis Lolal tung oksendada. Alkoholipruukimine, veel algamata pohmakas ja halvas eelaimusest, paanikas ning inimlikest emotsioonidest tingitud sõlm kõhus andsid kokku kohutava koosluse. Veel üks lask kõlas kuskilt lähedalt ning plaks hakkas Lola mõistus mingisugusel tavalisest kiiremal ja segasemal sagedusel uuesti tööle. Aken? Kabiinid? Kuradima ventilatsiooniavad? Tšiki pilk liikus tormates, otseselt mittemidagi nägemata üle ruumi. Oleks ta oma käitumist ja ilmet ning värisevaid käsi kõrvalt vaadanud, oleks ta ilmselt häbi tundnud. Kus oli fearless bitter lifehater nüüd? Kinnikiilunud. Poolpaanikas. Otsest surmahirmu tšikk ei tundnud. Veel. Ta polnud näinud relva, ta polnud näinud surnuid. Aga ta teadis, et nad on screwed, et kogu freaking kool on screwed ja paanika kogus järjest tuure. Ta oli kuskil skeidis istudes tuhandeid kordi kahtlaseid pauke kuulnud ja "hahaha kedagi tapetakse" nalju pildunud, sest that's what cool kids did, aga kõik need paugud polnud võrreldavadki sellega siin.. nüüd.. kõigest.. paarkümmend meetrit eemal KUSKIL. Aken!! Otsustas Lola viimaks, hakates umbropsu lahtise väljapääsu poole tormama. Nad olid esimesel korrusel. Hüppavad välja ja voilaa.. ta oli seda korduvalt teinud, no big deal. Aga enne kui tšikk oleks aknani jõudnud, tõmbas Andrew ta aknale lähimasse vetsukabiini.. ja seda täpselt hetkel mil uks avanes. Kuidagi rapsides suutsid noored veel ukse haaki pista ja kokkusurutuna potiäärtele ronida. Olenemata kõigest olid Lola pisarakanalid kinni. Ta ei tundnud vajadust karjuda ega nutta. Küll aga tundis ta end nagu kass, kes on vanni pistetud ning kelle automaatseks ja esimaseks reaktsiooniks on küünistada, kraapida ja tõmmelda niikaua kui oletatava ohu eest on pääsetud. Ta süda peksis kiiresti.. nagu oleks ta jooksnud.. või kanepit teinud.. ja seal seistes tõmbus ta pea taas tühjaks. Ta lihtsalt klammerdus kuidagi Andy külge - kitsas kabiinis polnud muu eriti võimalikki - ning jõllitas kabiiniseinale joonistatud soniga peenist, mille kõrval oli kiri "meet dick watson."

Kohe kindlasti on keegi end vetsu peitnud. Paha mõte, vetsuuks ei käinud lukku ja need kabiinide haagid, mida nii tugevaks peeti, polnud tugevad ühti - neid andis suurepäraselt piisava survega lõhkuda. Lollakad. Oleksid õpetajad ettenägelikumad, oleksid kooli sissepääsu juures turvaväravad ja kõik uksed lukustatavad, aga need õpetajad olid täpselt samasugused idioodid nagu õpilased, kellel nad üksteist maha tappa lasid. Siiani polnud ju politseigi midagi teinud, kuigi ta sireene kuulnud oli. Arvavad, et nad kavatsevad pantvange võtta? Hah! Need sitad ei ole seda väärt. Ei ole lihtsalt. Esimesena astus Garrett tüdrukute vetsu, kus tema rõõmuks üks tüdruk veel ukerdas, püüdes aknast välja saada. Eip. Sihtinud, tulistas noormees tüdruku (Kennedy Wilkins) poole ega jäänud vaatama, kuidas see radiaatori pealt alla kukub, vaid keeras ringi ja lahkus tualetist, et poiste omasse minna. Siin polnud näiliselt kedagi, aga üsna hästi tuntav suitsuhais andis ära, et keegi oli siin viibinud... ja võimalik, et endiselt siin. Mõned kabiiniuksed olid kinni pandud ning need lõi ta jalaga lahti, kuni üks neist ei avanenud. I know you're here, puppet... Uks sai veel mitu hoopi, enne kui haak purunes, uks lahti lendas ja Garrett kahte klassikaaslast tunnistas. Esimesena sihtis ta kutti (Andrew P. Pyle) ja vajutas päästikule, nii et lask tualetiseintelt tagasi kajas, ning suunas püstolitoru siis neiu poole. Selle nägu kirjeldas kõige ehtsamat surmahirmu, mis nooruki kergelt muigama pani, enne kui ta taas päästikule survet avaldas... ja napilt klassiõe peast mööda lasi, jättes seina sisse väikese suitseva augu. Eat this, crackhead. Siis kõndis ta tualetist välja. Kõik. Möödunud mõnest suletud uksest, virutas Garrett nende pihta hoope ja sörkis treppidest üles, enne kui kolmandale jõudis ja surnukehadest välja tegemata Dylani juurde kõndis. "Hea töö," kiitis ta sõpra. "Sul on veel kuule järel, eks?"

Kennedy kuulis samme ja vaikselt palus poisi käest, et ta teda ei laseks. Läbi pisarate ei olnud seda ilmselt kuulda ja Kay oli kindel, et ta sureb. Jäätunud paanikast ühele kohale paigale, karjatas neiu ning kukkus radiaatori pealt maha, kui kuul ta parema reie sisekülje läbistas. Põletavale valule jalas lisandus vasaku õla torkiv piin ning tüdruk tundis midagi sooja ja kergitas õrnalt pead, et näha verd. Kay ei suutnud valu ja vaatepilti taluda ning minestas, enne veel mõelnud sellele, et ta ei saanudki Castielile enda tööpäevast uuel ametil rääkida.

Märganud silmanurgas, et Kaleph ajas ennast püsti ning hakkas vaikselt ükshaaval maas olevaid õpilasi üle vaatama, andis Simon peidus olevatele noortele peaga märku, et nad vaikselt köögi kaudu välja hiiliksid ning abi kutsuksid. Siin oli siiski päris mitu tõsise kuulihaavaga last, kes vajavad kohe kiirabi. Huvijuhi märguande peale, et ta leidis veel ühe elusa haavatu, noogutas Simon õrnalt. Ta kannaks heameelega nad ise siit ükshaaval välja, aga kartis, et muudab nende olukorra ainult hullemaks. Annie puhul aitas hiljuti läbitud esmaabi koolituse info, mida mees on oma kümme korda vähemalt elujooksul kuulnud. Tüdruku jalad olid kõverdatud, et kõht poleks pinges, ise oli ta sellili, pea all kerge kõrgendus ning haava oli suletud. Rohkemat polnud Simonil hetkel võimalik teha. Ta pidi lihtsalt ootama. Kuulnud kaugusest veel kahte lasku, mis toimusid peaaegu samal hetkel, muutus söökla uuesti hiirvaikseks. Sisimas lootis õpetaja, et tegu on viimaste laskudega täna. Loodetavasti on see lõpp.