Kiss kiss bang bang

OT: Kes on määratud surma saama, ei pea surema kohapeal, vaid võib seda teha ka haiglas.
Mina kui tulistaja kirjutan, keda nüüd sihin, ja tagin need, kes said pihta. No heroics, please.
Enda surmaeelset postitust ei pea kirjutama, aga kui tahate, laske käia.
Kui saadate mõnele tegelasele sõnumi, tagige (@ ja kasutajanimi ilma vahepealse tühikuta) nad isegi siis, kui nad on muus teemas, nii saavad nad teada, et neile on midagi saadetud.

Nimekiri

SPOILER: Click to show

Söökla (ei käi lukku; on ka õue avanev uks kauba toomiseks, sealtkaudu saab põgeneda)
- Kaleph B. Griffith - saab pihta
- Helena Fielding - saab pihta
- Daniela Sandra Jimenez
- Alex J. Simpson
- Annabel Elena Gillies - saab surma
- Amaranth C. Ledger - saab surma
- Jocelyn Venus Mitternight - poeb kuhugi peitu
- Annie Baker - saab pihta
- Simona Dragomir - põgeneb akna kaudu, pääseb mõne kriimuga
- Simon Flack - tuleb šokolaadi ostma
- Ariel Hemingway
- Greta Sassa Eklof - saab surma
- Rosalyn Traver - saab surma
- Jake M. Brooke - saab surma

Kappidega koridor
- Hunter Sommers - saab pihta, läheb Carrie juurde arstikabinetti
- Samantha de la Vega - saab surma
- Eileen Sadee Eastie - saab surma
- Lesley Woods - saab surma

Tutor Center (käib lukku)
- Jill Swanson

Arstikabinet (käib lukku, aga vajadusel teeb Carrie ukse lahti)
- Carrie Simmons

Vetsud (kabiiniuste lukud, “peauks” ei käi lukku)
- Kennedy Wilkins - saab pihta
- Lorelei Braxton - saab niisama pisemaid haavu
- Andrew Pyle - saab pihta

AULA ON LUKUS!

Inimesed on väiklased ja saamatud olendid. Nad armastavad end suurena näidata ja endast nõrgematele mõista anda, et on neist üle. Nad ülistavad ebajumalaid ja alandavad neid, kes seda tegelikult ei vääri. Garrett nägi seda iga päev omaenda kodus - vanemate jaoks oli tema noorem vend, kes tegelikult täpselt samasugune oli nagu tema, see parem poeg, ta ise aga, vaikne ja helge peaga, sai pidevalt kuulda, missugune ta olema peaks ja kui kehva eeskuju ta oma vennale näitab. Andke talle andeks see, et ta oma venna sünnist saati poissi ja seetõttu ka oma vanemaid jälestas... Koolis ei olnud mitte miski kodusest olukorrast erinev. Põhikool veel natuke, kuigi ka seal lõid mädad isiksused välja, keskkool... Keskkool oli üle võlli. Kuna ta hoidis tagaplaanile, ei tülitanud teda keegi, küll aga nägi ta, kuidas tülitati neid, kes julgesid millegagi silma paista, tahtsid nad seda või mitte. Ühe seesuguse kiusamise käigus julges ta ühe koolivenna eest üles astuda ja kiusajatele paar sapist märkust teha, kuid see ei muutnud midagi - õpetajad ei teinud mitte sittagi, et kiusamist vähendada, vähemalt ei näinud ta, et need oleksid üritanud, kiusajad lasid samamoodi edasi ja ülejäänud õpilaskond vahtis pealt nagu kari lambaid, hakkamata vahele astuma. Temagi ei teinud seda enam, kuigi sai jutule enda "kaitsealusega", kel nimeks Dylan. Tegemist oli tubli ja targa õpilasega, natuke nohiklikuga, ning just see viimane saadetuna headest õpitulemustest tingis selle, et Dylan pidevalt kellelegi ette jäi. Seda oli vastik pealt vaadata. Tal oli veel vaid umbes kuu aega jäänud koolis käia, lõpetada see hullumaja ja minna laia maailma, kus loodetavasti on mõistlikumad inimesed, kui Dylan talle ühel õhtul kiirteate saatis, et laseks need raisad maha. Sama mõte oli Garrettil endalgi mõtteis mõlkunud, kuid takistuseks oli relvade puudumine... ja alalhoiuinstinkti torge - mis saab edasi? Läheb vangi? Vangis on veel hullem, sinna on inimkonna kõnts kokku korjatud. Seal on need, kes on väiksest peale vaimse rooja sees plätserdanud ega oska enam teistmoodi. Lasta end maha? Sobib. Aga enne seda võtab ta endaga võimalikult palju rämpsu kaasa. Nimetagem seda kättemaksuks. Kättemaksuks koolikaaslastele ja kättemaksuks oma perekonnale, kes ei oska teda hinnata enne, kui ta on läinud. Las nad siis nutavad ja tunnevad end süüdi.

Dylani isal oli relvapood, kuhu näpatud võtmetega pääsemine polnud probleemiks, ning poisid valisid endale meelepärased relvad, mille jaoks nad olid enne eeltööd teinud - ei saa ju lavale minna, kui pole oma osa pähe õppinud. Garrett valis endale Sig Sauer P250 ja haaras kaasa piisavalt laskemoona, et kaks klassitäit inimesi inglikoori saata. Sellele, kas ta lasta oskab, ta ei mõelnud, vaid lootis oma kogemustele tulistamismängudes - natuke guugeldamist oli andnud mitmeid koolitulistajaid, kes olid lihtsalt hiire päris relva vastu vahetanud. Esimese mai hommikul läksid mõlemad poisid kooli nagu korralikud õpilased muiste, püstolid ja laskemoon kotti pakitud. Rumal juhtkond, kes turvaväravaid pole paigaldada lasknud, nii et iga idioot võib siia relvaga sisse kõndida... Esimesed tunnid istus Garrett pealtnäha rahulikult ära, rääkides ainult siis, kui teda kõnetati - mitte midagi uut, täiesti tavaline päev -, ning kui kell helises pikka vahetundi, mis algas 11.30, ei kiirustanud ta kuhugi. Ta oli Dylaniga kokku leppinud, et tema läheb sööklasse ja Dylan jääb teisele korrusele, nüüd oli vaja lihtsalt lasta inimestel sööma minna... Viimne söömaaeg. Umbes kahe minuti möödudes tõusis ka Garrett ning kõndis kiirustamata treppidest alla, torgates varusalvesid käigupealt taskusse, kust neid kiiresti võimalik kätte saada oleks. Sööklasse astunud, vaatas noormees hetkeks ringi, püüdes otsustada, kust alustada, ning tõmbas siis trepist alla tulles laetud püstoli kotist välja, südamelöögid järjekindlalt tuure kogumas. Koti lennutas ta seina äärde. Kaitseriiv maha, kelk tagasi, relv kindlalt kätte... Sööklas kõlas lask, mis mitmed õpilased võpatama pani ja pikkade pruunide juustega Freshmani (Annie Baker) tabas. Jätmata inimestele aega end koguda, sihtis Garrett juba järgmist inimest, kelleks oli veel üks brünett tüdruk (@kaslane), ning hetk enne seda, kui neiu kokku varises, jäädvustus nooruki mällu kohkunud silmapaar. Vallandus kaos.

Annabel istus koos Helena ja Arieliga sööklas ning tüdrukud olid oma jututeemaga hetkel poisteni jõudnud. “Kuule, see Colin ei olnudki sind ju väärt, kui ta sulle nii tegi“ ütles Annabel Helenale. Ta ei saanud üldsegi aru, miks mehed sellised peavad olema. Sead. Bella rüüpas oma klaasist mahla ning tema huuled kaardusid äkki muigeks. “Aga sina ja Luke, mis? Mis teil toimub üldse?“ uuris tüdruk. Neidis teadis, et viimasel ajal on Helenat väga palju Luke’iga hoopis koos nähtud ning nende nägijate seas oli ka Annabel ise. Vähemalt paistsid nad Luke’iga õnnelikud. Siis võttis neidis ampsu enda praest, kuni kuulis lasku ja see viimase võpatama pani. Oleks toidu kurku tõmmanud. Vaadanud hetke veel ringi, tabas järgmine kuul Annabeli pähe ning tüdruk kukkus toolilt maha, jäädes selle juurde silmad pärani lebama. Oli see alles kiire surm.

Sellest oli juba möödas umbes paar nädalat, kui Helena Colinist lahku läks. Kõige hullemad olidki esimesed päevad, eriti veel see, kui neiu teadis, et mees oli teda petnud ja siis veel tema sünnipäeva ära rikkunud. Sitapea. Õnneks oli kõige hullemal ajal just Luke ka ilmunud ja sellest ajast olid nad Helenaga rohkem aega hakanud koos veetma. Helena tundis end temaga jälle õnnelikuna ja see valu justkui kaoks, kui Luke temaga on. Tundus, nagu hakkaks kõik uuesti korda saama. Helena oli kirjutanud päris palju uusi laule ning viimasel ajal oli tüdruk jälle ka kitarri kätte võtnud ja sellel midagi isegi mänginud.

Tänagi oli neiul plaanis Luke’iga pärast tunde kokku saada ning Helena juba ootas seda. Sinna oli aga natuke aega, sest kolm tundi oli veel. Ja praegu oli alles söögivahetund. Niisiis Helena istuski Annabeli ja Arieliga laua taga, rääkides tühjast-tähjast. Ta rüüpas oma mahla ja sonkis kahvliga salatit, kuni jutt poistele kiskus. Kuuldes Annabeli sõnu, pidi Helenal mahl suust peaaegu välja purskama. “Colin võib perse kerida,“ lausus neidis täiesti ükskõiksel toonil. Nüüd oligi ta siis jõudnud sinna, kus üritas näidata kui pohhui tal Colinist on, ehkki tunded noormehe vastu olid siiski alles ja Helena hoolis temast endiselt. Helena aga ei tahtnud nii tunda ja ta vihkas, et hoolis nii palju. Ta tahtis Colini lihtsalt unustada ja ta oma elust igaveseks kustutada. Just nagu poleks nad kunagi kohtunudki. Samas oli ta hakanud vältima noormehe õde, kuigi teadis, et juhtunu polnud üldsegi tegelikult Phoebe süü. Helena ei tahtnud lihtsalt tüdruku vennaga rohkem kokku sattuda ja seega arvaski ta, et on parem, kui ta viimasega mõnda aega enam ei suhtle.

Kuulnud aga Luke’i nime, ilmus Helena näole õrn naeratus ning tema põsed lõid kergelt õhetama. “Luke on lihtsalt sõber,“ lausus neidis, kuigi nad võisid ju tõesti ka midagi enamat paista. Igatahes annaks Helena noormehele kunagi võimaluse küll, aga hetkel pole ta uueks suhteks veel valmis. “Aga ta suudab mu mõtted eemale viia ja ma olen temaga õnnelik. Mulle meeldib temaga koos olla,“ tunnistas tüdruk.

Mingi hetk aga hakkasid kõlama lasud ja Helenagi vaatas ehmunult, mis toimub. Kõigepealt üks Freshman ja nüüd...Annabel. See ei olnud aus, nad alles olid oma suhted ju üles soojendanud. "Annabel, ei!" kisendas Helena ning kükitas surnud tüdruku juurde, vaadates hetke veel kohkunud pilgul tulistajale otsa.

Loll eit. Helena oli vist tema nimi. Nad käisid veel samas klassis ka. Garrett turtsatas vaevukuuldavalt, kui ühe poisi poole tulistas, kuid natuke mööda lasi, tabades plakatit, mis kutsus puuvilju sööma, ning seejärel lasu pähe saanud Juniori poole kõndis, püstol välja sirutatud, sest Helena oli end kaitsetuna jätnud. Loll lammas, jookse! Põgene, et ta saaks su peal shoot-em-up'i harjutada! Kui kõlas uus lask, mis Helenat tabas (Helena Marie Fielding), tekkis Garretti silmadesse pisut hullumeelne säde. Just nii. Jookske. Vot praegu tunneb ta end elusana. Jookske! Rohkem tähelepanu nooruk siiski Helenale ei pööranud, vaid vaatas üles ja tulistas ühte kutti, kelle nimi tal kohe üldse meelde ei tulnud - ja mis vahet seal oligi (@ice). Umbropsu tulistamine polnud tal kohe kindlasti plaanis, kuid mitu kuuli läks raisku küll, sest ta oli hooletu ja ei sihtinud korralikult - selle võis närvide süüks lugeda, kuna tema süda tagus iga lasuga üha raevukamalt ja veri kohises kõrvus. 

Kuna Annie oli eelmisest tunnist puudunud, jõudis näitsik esimesena sööklasse, nautides rahu ja vaikust. Enda praega lõpetas tüdruk umbes viis minutit peale vahetunni algust, kui suurem mass oli juba sööklasse jõudnud. Joonud veel ühe lonksu mahla peale, tõusis Maddy laua tagant püsti ning viis enda nõud ära. Unistaja nagu ta vahepeal kipub olema, seisis näitsik paar sekundit niisama kasutatud nõude jaoks mõeldud kõrge käru ees, ennem kui kandiku ära andis ja ennast ümber keeras. Tüdruku tumepruunid silmad märkasid koheselt eemal olevat noormees ning tema käes olevat relva. Annie teadis, et see on tema poole pööratud, kuid ta ei suutnud ennast liigutada. Need üksikud sekundid enne lasku tundusid igavikuna, aga peagi see kõlas.
Pihta saamine polnudki Maddy jaoks otseselt valus, pigem meenutas see jõulist lööki, mis paneb õhku ahmima, lüües seejärel pikali. Tüdruk kukkus napilt laua kõrvale, pilk ülesse lakke suunatud. Paanika tabas neidist alles siis, kui ta ühe käe libistas kuulihaava koha peale, tõstes selle seejärel enda silmade juurde ning nähes tumepunast vedelikku. Veri. Alles siis jõudis Anniele kohale, mis tegelikult juhtunud oli. Ta sai pihta ning nüüd veritseb. Vaikselt hakkas ka valu kohale jõudma ning tumepunane vedelik määris järk-järgult punaseks ka tema teksad, topi ja selle peal oleva tuunika. Kuul tabas tüdruku alakõhtu, läbistades peaaegu tervenisti tema maksa. Annie kõrvu kostusid karjed ning nutmine. Keegi kisendas kuskil eemal kellegi nime, kes oli ilmselt surnud, aga karjujale polnud see veel eriti kohale jõudnud. Üksteise järel kostusid ka uued lasud.

outfit

Helenale ei olnud tõesti veel kohale jõudnud, mis toimus. Lihtsalt keegi tulistas, keegi sai pihta, kaasa arvatud Annabel, kes kohe suri. Kuulnud järgmist lasku, sai alles Helena aru, et parem oleks joosta ja mitte siin selle laiba juures olema. Ta jõudis end vaevu püsti ajada, kui kuul tüdrukut tabas ning ta justkui kärbse maha niitis. Helena kukkus samasse kohta selili, lõi veel pea vastu tema selja taga olnud tooli ära ning jäi meelemärkusetult lebama.

Daniela istus sellel ajal laua taga koos Alexiga, kui ruumis kostus esimene lask. See oli kõige hullem, sest see ehmatas neidist tugevalt ja tüdruk ei saanud veel päris täpselt aru, mis toimus. Kas see on tõesti võimalik, et nende koolis on tulistaja? Selline asi juhtub ju meedias ja telekas, aga mitte Tree Hillis. See ei ole tõsi. Kui kõlas juba teine ja kolmas lask ning Annabel ühel hetkel surnuna maha vajus, hüppas Dani lihtsalt söökla nurka maha. Kuna Dani kandis täna koolis lillelist kleiti, siis said tema käed ja jalad kergelt verega kokku, aga see oli ainult kriimustustest. Põrandal olevad mõningad killud lõikasid tema nahka, kuid see oli nii väik asi võrreldes sellega, et paljud inimesed said siin kuule enda keresse. Dani asetas käe kaitsvalt enda kõhule, kus kasvas juba uus inimene, kes vääris ka selles maailmas elada. Näitsik hakkas lihtsalt nutma, tõmmates jalad vastu enda rinda. Ta nägi eemal pingi juures maas enda kotti ja ta teadis, et seal on tema mobiil. Hetkel tundus see lausa kilomeetreid kaugel olevat. Daniela ei julgenud isegi hinagata, sest ta kartis, et järgmisena läheb tema. Iseenda teadmata oli ta enda silmad kinni pannud, aga kui ta need avas, nägi ta Helenat Annabeli kõrval ja tema suust tuli üks suur kiljatus, mille katkestas tema enda käsi, mis suule vajus. Tema juurest tulid endiselt nuuksed ja tema silmist voolasid suured pisarad. Ta kartis. Ta tahtis koju. Ta tahtis enda vanemaid. Ta tahtis Matti!

Kaleph oli igasuguseid kriisikoolitusi läbinud, seega teadis ta, kuidas toimida, kui tuleb pommiähvardus või möllab punane kukk või hakkab keegi tulistama, aga mida ta ei teadnud, oli see, kuidas tema reageerib. Ta polnud varem olnud olukorras, kus tema ja teiste elud oleksid ohus - seda ei teadnudki enne ette, kui olukord oli käes. Sel söögivahetunnil oli tema kord olla sööklas korrapidaja ja ta oli aegsasti enne tunni lõppu sinna läinud, et kõigel algusest peale silma peal hoida. Muidu lõhub jälle keegi mõne klaasi ära või väänab kahvlitest G-tähti. Tjah, oleks see olnud halvim, mis juhtuda võib... Tulistajat märkas mees alles siis, kui see juba ühe õpilase põrandale saatnud oli, ning esimese asjana lükkas ta enda lähedal olevad õpilased pikali, et nad laudade taha varjuda saaksid ja kõndivad märklauad poleks. Juba kõlasid järgmised lasud ning hetkeks käis huvijuhi peast läbi mõte, et ta oleks saanud need õpilased päästa... kuigi poleks seda tegelikult teha suutnud. Kiljatused ja karjumine kajasid sööklaseintelt vastu, kui õpilased tungeldes väljapääsu otsisid. Mõned hüppasid avatud akendest välja, sest sissepääsu oli tulistaja, üks Senior, blokeerinud. "Kööki! Minge köögi kaudu välja!" hüüatas mees, kui talle meenus, et sööklal oli veel üks väljapääs. Ta peab selle tulistaja maha võtma, aga paljaste kätega on seda keeruline teha... Jah, see mõte oli tema peas ainult sekundi murdosa jooksul ning hetk hiljem jooksis ta relvaga nooruki poole, tundes, kuidas tantsimisest tugevad säärelihased ootamatust pingutusest peaaegu karjusid.

Amaranth oli lõpetanud söömise ning hakkas parajasti nõusid ära viima, kuni ta kuulis lasku ja kandiku koos nõudega maha pillas. Ta tardus paigale, saamata veel aru, mis toimub, kuni tasakesi ikkagi oma sinist pead pööras ja hetkeks üle õla vaatas. Keegi lamas põrandal, kostsid lasud, igal pool oli veri, mõned õpilased olid paanikas, nutsid, karjusid. Mõni isegi jooksis või üritas kuhugi peitu pugeda. Nüüd sai ka Amaranth aru, et parem oleks endale ka mõni peidukoht leida ja just siis hakati kõiki kööki kamandama. Nüüd haaras ka Amaranthi ennast paanika ja ta puhkes nutma, üritades kuidagigi endale teed teha, et kööki pääseda. Mis siis, kui ta tallatakse jalge alla või suudab see psühhopaat ikka teda tabada? Ta ei tahtnud sellest mõeldagi, et tänane koolipäev võib jääda viimaseks.

Garrett märkas detaile: keegi tõmbas taldriku põrandale; üks tool lendas aknasse; üks tüdruk kukkus ja keegi astus talle käe peale. Sööklas korda pidanud huvijuhi hüüatuse peale pööras noormees oma tähelepanu ja püstoli köögisissepääsu poole, tulistades mitu korda selles suunas. Hoolimata sellest, et ta relva kahe käega ei hoidnud, suutis ta ikka kaks õpilast, ühe sinipea (@malvina) ja ühe linalaka (@sassy), maha lasta - ning siis jooksis huvijuht tema poole. Hetkeks läksid Garretti silmad suureks, kui ta kahe käega püstoli käepidemest haaras ja relva mehe poole pööras. Järjekordne lask kaikus läbi söökla, kui kuul püstolikelgust välja lendas, tabades õpetajat ja saates kesta paremale poole lendu. Ei! Ta ei olnud sellele mõelnud, mis saab, kui keegi teda ründama peaks... aga tal oli püstol. Mille salv oli tühjaks saanud, avastas nooruk, kui veel ühe õpilase sihikule oli võtnud, aga mitte midagi ei juhtunud, kui ta päästikule vajutas. Lasknud tühjal salvel püstoli käepidemest põrandale kukkuda, tõmbas Garrett taskust uue salve ning vajutas selle klõpsatuse saatel käepidemesse. Ühele tüdrukule sai ta veel pihta, aga selleks ajaks oli söökla peaaegu tühjaks jooksnud, jättes endast maha lõhutud nõud, uppitõmmatud lauad ja toolid ning mõned õpilased, kes siin-seal lebasid, niisiis liikus nooruk, relv laskevalmis, sööklast välja koridori, mis praktiliselt inimtühi oli, aga kus siin ja seal paberilehed ja kotid vedelesid ning ainsaks valgustuseks avariituled olid. Kõik oli vaikne, kui välja arvata ülevalt kostvad üksikud lasud. Tubli, Dylan. Näita neile, milleks sa võimeline oled. Kõndinud vaikselt ühe ukseni, haaras Garrett selle lingist ja lõgistas seda, kuid uks oli lukus. Kuule linkide purustamiseks kulutada on mõtet alles siis, kui koridoris enam kedagi pole. Oli. Üks blond tüdruk (@eastie) oli oma peidukohast jooksu pannud, seega polnud talle pihtasaamine isegi väheses valguses mingi probleem. Let the bodies hit the floor.

Halb õnn oli Amaranthi terve elu saatnud ja seegi kord ei jätnud see tüdrukut maha. Tal ei õnnestunud kuidagi selle tungleva rahvamassi seest endale mõnda turvalisemat kohta leida ning siis kööki peitu pugeda, et hiljem jalga lasta. Mingi hetk aga hakkas ikkagi tunduma, et lootust on, sest nüüd leidis Amaranth lõpuks koha, aga sealt kaugemale ta ei jõudnud, kuna kuul tabas sinipead kuklasse. Amaranth langes selili maha, jäädes sinna elutult lebama.

Hunter oli enda kapi kallal olnud, kui sööklast esimesed lasud tulid. Ta ei osanud alguses midagi teha, kui ainult vaadata seda, kuidas kaasõpilased kõik segaseks läksid. Ilmselt oleks ta pidanud ise seda sama tegema, aga ilmselgelt oli poiss šokis. Ta läks massiga kaasa ja leidis ennast peagi kuskilt troffeekappide vahelt koos teistega, kes paaniliselt nuuksusid, hingeldasid ja enda mobiile näppisid. Laske muudkui tuli ja tuli. Enam isegi mitte ainult alt, vaid ülevalt ka. Kui palju neid oli? Hunter sulges hetkeks silmad, kuid lõi need siis hooga lahti. Jessica! Ta on ka kuskil koolis ja Daniela. Ta ju nägi enda venna pruuti sööklasse minemas. Hunter ei saanud ilmselt ise ka aru, mis temaga toimus, aga ta jooksis enda peidukohast välja ja võttis suuna söökla poole.

Täna oli taaskord selline päev, mil Simon lubas vaba tunni Jacklynile, kes tuli tema juurde, et nad saaksid koos mõned ülesanded üle vaadata ja vajadusel annaks mees talle ühe kiire ülevaatliku tunni teemadest, mis on naise nõrgimaks küljeks. Kuna Jackiel oli kaasas ka pisikene Charlie, siis kavatses õpetaja tüdrukutirtsu premeerida, ostes talle sööklast ühe šokolaadi. Kella helisedes jättis Simon kaks tüdrukut enda kabinetti ning kõndis sööklasse. Ta jäi järjekorda seisma, lastes endast ette näljased noored.
Korraga kõlas sööklas esimene lask, mis pani mehe tarduma. Alles peale teist lasku peitis õpetaja ennast koos paari õpilasega, keda ta kraepidi kaasa tõmbas, ühe laua alla peitu. Käeviibetega käskis ta ka teistel lähedal olevatel noortel varjuda. Kuigi vaevalt keegi kavatseb kangelast mängida. Nad olid kõik liiga hirmunud ja vapustatud.
Simoni sinakad silmad pöördusid maas lamavale tumedate juustega tüdrukule, kes oli esimesena pihta saanud. Kiirelt meenus talle ka näitsiku nimi - Annie. Üks silmapaistvamaid õpilasi tema tunnis. Annie oli päris lähedal nende lauale, et ta samuti sinna alla tõmmata ning püüda tüdruku haava kinni suruda, et ta rohkem verd ei kaotaks, aga mees pidi selleks siiski laua alt välja tulema ning kuigi juttu oli nooremast õpilasest, ei tahtnud Simon riskida. Mees ise ei pruugi olla ainukene, kes kuuli saab. Pikad minutid möödusid ning ühe enam haavatud või surnud õpilasi kukkus põrandale. Simon tahtis neid kõiki aidata, aga ta ei saa. Mitte enne kui tulistaja on lahkunud. Mingi aja möödudes ta seda ka tegi, tulistades ka ennist Kalephit, kellega Simon saab üllatavalt hästi läbi. Olnud veedunud, et ühtegi lasku sööklas enam ei tehta, tuli Flack aeglaselt laua alt välja, kõndides esmalt Annie juurde. Pulss oli olemas ning teadvus ka mingil määral, kuid tüdruku haav veritses jubedalt. Mees võttis enda seljas oleva jaki, mässides selle üheks padjaks, et asetada see näitsiku pea alla. Jaki taskust oli ta leidnud ühe riidest pearätiku, mille ta koos enda lipsuga kokkukäkerdatuna surus tüdruku haavale, et verejooksu peatada. "Kaleph, Kaleph," pööras Simon enda sinakad silmad mehele, püüdes tema tähelepanu saada. Õpetaja hääl oli vaikne, et mitte tulistaja tähelepanu tagasi sööklale tuua.

Esimene lask pani võpatama ka muidu nii vaikse ja tagasihoidliku Simona, kes parajasti oma taldrikule toitu tõstis. Järgnesid teine ja kolmas lask ning vallandus kaos, kuhu ka rumeenlanna ise tõmmatud oli. Ei, tema ei kavatsenud paanitseda, vaid katsus säilitada külma närvi. Sellest paanitsemist pole mingit kasu. Tüdruk oli kuskilt kuulnud ainult seda, et kui võimalik, tuleb ise ka surnut mängida. Nii ta tegigi, kui üks kuul, mis oleks võinud teda selga tabada temast väga lähedalt siiski mööda läks - langes kõhuli põrandale ning püsis täiesti liikumatult. Las arvavad, et ta lasti maha. Ta kuulis nuukseid, püssilaske ja isegi seda, kuidas huvijuht neid püsti jäänud õpilasi veel kööki kamandas. Mona püsis veel mõnda aega, kuni lõpuks veendus, et tulistaja on läinud ning ajas end siis ettevaatlikult püsti. Nüüd oleks parem igatahes siit võimalikult kiiresti kaduda ja nii võttis Simona ühe tooli, millega enda juures oleva akna katki lõi ja sealt välja puges. Jõudnud sealt välja, märkas Simona, et oli oma õla ja sääre ikka katki tõmmanud. See tundus hetkel aga tühine ning tüdruk läks kooliõue, kus ta oma isa embusse jooksis ja seal lõpuks ikka nutma puhkes.

"Neid" võiks hulgi rohkem olla, aga end seaks vihastasid ainult tema ja Dylan. Need raisad on õnnega koos, et neid rohkem pole. Garrett kõndis pehmete sammudega edasi, silmad mööda koridori vilamas ja relv laskevalmis. See oli nagu mõni videomäng reaalajas, isegi valgus oli sobiv. Tulge aga, värdjad... Ta on valmis. Ja juba tormaski keegi kuskilt nurga tagant välja. Garrett oli valmis. Kõlas lask. Poiss kukkus. See oli ju üks Sommersitest... tundis ta kuti ära, kuid ei jäänud kahjurõõmutsema, vaid liikus edasi, et järgmise ukse kallal lõgistada. Tutor Center. Uks oli kinni. Virutanud jalaga vastu ust lihtsalt selleks, et sealolijaid hirmutada, kõndis noormees edasi. Rumalad inimesed, peidavad end kappide taha ja arvavad, et neid ei nähta... Märganud kaugemal kellegi liikumist, pistis Garrett jooksu ja tulistas enne, kui sihtmärk oli täielikult tema nägemisulatuses. Üks tüdruk (@music) kukkus pikali. Teel vetsude juurde lasi ta veel ühe tüdruku (@meep) maha. Oma viga, et end korralikult ei peitnud.