Kiss Kiss Bang Bang - VOL 2

Roxy hoidis Reynast tugevalt kinni. Kõik oli lihtsalt nii kiiresti käinud. Tulistaja ja Tree Hillis. Õnneks oli muska siin ja see oli Xinile kõige tähtsam. Ta kartis küll nende elu pärast, aga uks oli kinni ja mis ikka juhtuda saab. Nad jõuavad ilusti koju. "Me lihtsalt..." kuskil lendas midagi kildudeks, uks paukus, uued lasud, "ootame. Ma armastan sind, Anon." Ta vajutas lihtsalt kallima huultele ühe suudluse ja tõmbas teda endale veel lähemale. Ta värises nii kõvasti, aga õnneks polnud ta ainuke. Reyna kartis täpselt samamoodi. Neil oli surmahirm.

Kui naine maast üles tõsteti läbis tema kõhtu selline valu, et ta tõesti arvas, et annab otsad. Vähemalt ei olnud ta üksinda. Tal oli Robert siin olemas. Vanessa hoidis psühholoogi käsul särki enda haaval, kuid ega tal seda jõudu palju ei olnud, et seda sinna suruda. Ta kuulas Robert sõnu ja ta isegi naeratas õrnalt, aga ta kartis, et ta ei pääse siit koolimajast enam elusalt. Ta asetas enda vaba käe mehe omale ning tõstis selle siis suurte pingutustega Roberti põsele, mille tulemusena valu kõhus teda nägu krimpsutama pani. "Kui ma peaksin täna surema," lausus Ness ja neelatas, "siis ma tahan, et sa teaksid, et ma olen sind alati armastanud ja teen seda siiani... Ma tean, et see kõlab isekalt... Ma olen ju abielus... Ma valisin Tema üle sinu... aga ma tõesti hoolin sinust ja armastan sind... ja ma tahan, et sa seda teaksid." Naise tumepruunid silmad vaatasid mehele hirmunult otsa. Ta kartis surra. Vanessa tundis korraga külmavärinaid, mis tema keha katsid.

Robert surus verist särgipundart kõvemini vastu Vanessa haava. See oli ilmselt valus, aga aitas verejooksu peatada. Vähemalt seda nad pidevalt kordavad esmaabikursustel. Parem oleks, et nende jutt vastab tõele. Istunud diivani servale, lükkas psühholoog mõne üksiku salgu naise näolt kõrvale, asetades seejärel enda käe Nessa omale, mis tema põsel oli. Õrnalt selle enda sõrmede vahele võtnud, tõstis Robbie naise käe enda suu juurde, suudeldes seda õrnalt. "Sa ei sure täna. Ma luban sulle. Sa saad veel oma kümme last ning näed päeva, mil kõik juuksekarvad su peas on hallid, alles siis luban sul sellise asja peale mõtlema hakata," naeratas Robert õrnalt Vanessale. Naise sõnade peale kinkis psühholoog temakese sõrmedele veel ühe suudluse, asetades seejärel käe tagasi Nessa kõhule, et ta endale haiget ei teeks. Kui naine tunnistas, et armastab Robertit, võis psühholoog alguses suht veidralt jääda Vanessale otsa vaatama, aga peagi oli tema näol õrn naeratus ning ta kummardas naisele lähemale, kinkides tema suule ühe õrna suudluse. "Ma sattusin sinu lummusesse esimesest korrast alates, kui sa läbi selle ukse minu kabinetti astusid. Keskkooli abiturient, aga kõige ilusam olend maailmas," sõnas Robert vaikselt. Mees märkas hirmu naise silmades, kuid seda ei juhtu täna ega siin. Seda ta lubas ning püüab ka enda lubadusest kinni hoida.

Dylan jalutas kolmandale korrusele, kus oli täielik vaikus. Ta katsus paari klassiust, aga kõik olid kindlalt lukus. Ringi keerates märkas nooruk, kuidas rodu tüdrukuid vetsust välja jalutasid. Natuke vale samm. Noormees laadis kiiret relva ja lasi kuuli, mis tabas blondi Seniorit, kes kohe maha vajus. Teised tüdrukud olid kas liiga lollid või hirmul, et midagi teha ja seega olid nad üsna kergeks sihtmärgiks. Kolm kuuli läksid järjest kolmele neiule. Kuna viimane sai ainult riivaka, tulistas Dylan uuesti. Jälle vaikus. Poisile meeldis see pinev ja justkui teiste nuukseid ja hirmu täis vaikus. Ta jalutas koridori lõppu ja tema ette jäi puhkeruum. Aeglaselt vajutas ta lingi alla ja avas ukse. See oli lahti! Kas ka tühi? Dylan astus ruumi ja nägi vastasseinas seisvat neidu. Blodiin tundus üsna hirmul ja see ainult toitis poissi. "Miks nii hirmul? Saad kohe paradiisi nagu su teisedki kaasõpilased," muigas noormees ja tõstis relva üles. Vaadanud veel viimast korda neiule otsa, kostus puhkeruumis lask. Dylan oli üsna kindel, et see mõjus ja seega ei hakanud ta teist kuuli enam raiskama. Tema oli enda 'teekonnaga' lõppu jõudnud. Ta lahkus ruumist ning jäi koridori peale seisma. Kus on Garrett? Aeg saab otsa ju! Juba ammu oli sireene kuulda. Dylan vaatas katuse poole ning otsustas kiirelt ka sinna pilgu peale visata. See oli täiesti tühi, aga vähemalt sai poiss veel viimast korda seda sinist taevast vaadata ja värsket õhku tunda. Pööranud ennast ringi, jalutas ta tagasi koridori ning istus maha, silmitsedes neide, kes ennist vetsust välja olid tulnud ja nüüd surnult maas lebasid.

OT: Amaria Wall, @cathyklum, @noelle, @lizzie

Vanessa oli tõesti tänulik, et ta siin koos Robertiga oli, sest mees oli nii optimistlik ja lõbus, kuigi ta teadis, et olukord ei ole sugugi kiita. Naine teadis seda ka ise, aga Robbie jutt pani teda pingutama ja mõtlema parem sellele, et ta saab siit elusalt välja. "Ja sina olid see noor uus psühholoog," suutis naine isegi muiata, kuid see ei kestnud kaua, sest valus oli lihtsalt. Iga liigutus, mis tema kõhu asendit natukenegi muutis oli valus. "Miks sa nii lihtsalt alla andsid, kui Scott uuesti linna tuli?" küsis Nessa äkitselt, asetades enda kõhul oleva käe otsmikul. Tal oli vaja mõtted enda haavast eemale viia.

Vanessa olukord polnud tõesti eriti kiita, aga isegi võhiku jaoks, kes ei tea meditsiinist peaaegu mitte kui midagi, paistis see siiski lootustandvana ning nii kaua kuni naine on teadvusel ja suudab rääkida, on kõik suht korras.
Märganud taaskordset valugrimassi Vanessa näol, kadus ka naeratus psühholoogi suult. Saaks ta ometi midagi teha, mis võtaks ära valu ning parandaks kõik haavad.
"Ma ei andnud alla. Ma andsin sulle võimaluse hingata ning teha oma valik," sõnas Robert vaikselt, püüdes kuulatada, ega kuskil pole kuulda politseinike või teiste koolitöötajate hääli, mis annaksid teada ohu möödumisest. Aga ei. Vaikus.

Kohe kindlasti on keegi end vetsu peitnud. Paha mõte, vetsuuks ei käinud lukku ja need kabiinide haagid, mida nii tugevaks peeti, polnud tugevad ühti - neid andis suurepäraselt piisava survega lõhkuda. Lollakad. Oleksid õpetajad ettenägelikumad, oleksid kooli sissepääsu juures turvaväravad ja kõik uksed lukustatavad, aga need õpetajad olid täpselt samasugused idioodid nagu õpilased, kellel nad üksteist maha tappa lasid. Siiani polnud ju politseigi midagi teinud, kuigi ta sireene kuulnud oli. Arvavad, et nad kavatsevad pantvange võtta? Hah! Need sitad ei ole seda väärt. Ei ole lihtsalt. Esimesena astus Garrett tüdrukute vetsu, kus tema rõõmuks üks tüdruk veel ukerdas, püüdes aknast välja saada. Eip. Sihtinud, tulistas noormees tüdruku poole ega jäänud vaatama, kuidas see radiaatori pealt alla kukub, vaid keeras ringi ja lahkus tualetist, et poiste omasse minna. Siin polnud näiliselt kedagi, aga üsna hästi tuntav suitsuhais andis ära, et keegi oli siin viibinud... ja võimalik, et endiselt siin. Mõned kabiiniuksed olid kinni pandud ning need lõi ta jalaga lahti, kuni üks neist ei avanenud. I know you're here, puppet... Uks sai veel mitu hoopi, enne kui haak purunes, uks lahti lendas ja Garrett kahte klassikaaslast tunnistas. Esimesena sihtis ta kutti ja vajutas päästikule, nii et lask tualetiseintelt tagasi kajas, ning suunas püstolitoru siis neiu poole. Selle nägu kirjeldas kõige ehtsamat surmahirmu, mis nooruki kergelt muigama pani, enne kui ta taas päästikule survet avaldas... ja napilt klassiõe peast mööda lasi, jättes seina sisse väikese suitseva augu. Eat this, crackhead. Siis kõndis ta tualetist välja. Kõik. Möödunud mõnest suletud uksest, virutas Garrett nende pihta hoope ja sörkis treppidest üles, enne kui kolmandale jõudis ja surnukehadest välja tegemata Dylani juurde kõndis. "Hea töö," kiitis ta sõpra. "Sul on veel kuule järel, eks?"

Kui Garrett kohale jõudis, jalutas poiss talle vastu. "Ikka on. Need idioodid läksid ju kohe klassidesse ja panid uksed lukku," sõnas Dylan vanemale koolikaaslasele. Ta ei tahtnud teemat sellele viia, mis nüüd edasi saab. Sa ei saa sellest niimoodi lihtsalt rääkida. Väike osa noorukist lootis, et nad lihtsalt põgenevad ja elavad redutajatena elu lõpuni. Aga ei. Nii need asjad ei käi. "Ega meil enam palju aega pole... Kolme peal?" küsis tüüp otse. Mis siin ikka viivitada. Nad olid juba nii paljude õpilaste elu võtnud. Seega peaks see viimane ju lihtne olema. Right?

Vähemalt niipalju olid mõned õpilased kriisiõppustest meelde jätnud, et sellises olukorras tuleb uksed lukustada... kuigi see ei leevendanud nende raiskade patte, kes tulid hommikul kooli teadmisega, et teevad jälle kellegi päeva põrguks. Ta oli niigi helde olnud ja selle tüdrukute vetsus õnnetult potil kössitanud ja suitsu järgi lehanud tüdruku elunatukese säästnud, küll see sureb varsti nende mürkide kätte. Aga nüüd oli see lõppvaatus käes. Haripunkt, millega kõik saab läbi. Erinevalt Dylanist ei mõelnud Garrett enam sellele, mis saab edasi. Ta oli täiesti kindel, mis saab edasi. Nende nimed jäädvustatakse Ameerika Ühendriikide koolitulistajate nimekirja, nende nimed trükitakse ajalehtedes ja veebiväljaannetes, inimesed vihkavad teda ja Dylanit, sest nad on koletised, ja haletsevad neid, kes nende relvade ette jäid, mõtlemata sellele, mis oli nende motiiviks. Paari nädala pärast läheb elu edasi, nad unustatakse mingil määral, neist ja nende peredest kirjutatakse veel natuke ning nende matustele ilmuvad ainult nende perekonnad, kui sedagi, sest nad on koletised, kes ei vääri isegi korralikku matust. Neist saavad häbimärgid, millega dekoreeritakse huligaane ja segaseid, kuid varsti lõpetatakse seegi. "Aitäh, Dylan," lausus Garrett vaikselt, kui oma püstolist salve välja lasi, et vaadata, palju kuule veel alles on. Piisavalt. Sel korral ta mööda ei lase. "Kolme peal," vastas noormees noogutades, kui salve tagasi pani, relval kelgu taas tagasi tõmbas, laadides selle viimast korda, ning püstolitoru oimukohta asetas. Koos lugesid nad "üks... kaks..." ning "kolmeni" ei jõudnud, sest vajutasid korraga päästikutele. Kõik.

Plaan oli valmis. Tagumine uks olemas ja paljud õpilased tulid juba välja. Ei saanud rohkem aega raisata, sest ilmselt oli veel palju haavatuid. Politseinikud sisenesid kooli erinevatest tiibadest täpselt samal ajal. Selleks ajaks olid kohale jõudnud politseinikud ka lähemal asuvatest suurematest linnadest. Neil oli siiski väikese linna kohta vähe politseinikuid võtta. Esimesena tehti puhtaks alumine korrus. Kõik omal jalul liikujad saadeti välja ja nii kui politseinikud liikusid korruse võrra kõrgemale, lasti ka meedikud sisse. Teine korrus läks samamoodi ja viimaks kolmas korrus ja katus. Koridorist leiti ka kahtlusalused, sest kedagi ei või ju süüdlaseks nimetada, enne kui seda pole teinud kohus. Isegi politseinikud hingasid kergendatult välja. See oli läbi. Paljud õpilased jalutasid veel rühmades välja, julgemata teineteisest lahti lasta. Siin-seal kostus mõni karjatus või nutt, kui keegi mõne enda sõbranna maas lebajates ära tundis. Meedikud üritasid kiiremas korras haavatuid haiglasse saata ning surnud kaeti musta kilega. Kiirabiautode pidev vool käis veel pikalt koolist haiglani. Häire pandi mõne aja pärast kinni ja kõik võisid rahulikumalt hingata. Kes rohkem, kes vähem...

OT:
KOLMANDAS TEEMAS VÕITE VEEL EDASI MÄNGIDA KUI SOOVITE!
NEED KES HAIGLASSE LÄHEVAD, VÕIVAD SINNA NÜÜD TEEMA TEHA!