Kiss Kiss Bang Bang - VOL 2

Dylan istus täiesti tavalises olekus saksa keele tunnis, kui kell viimaks 11.30 sai, mis tähendas, et algas pikk söögivahetund. Ta lasi rahva viisakalt enda ees klassist välja, saades mõne tüübi käest ka paar tutakat. Jah, naerge aga. Tal oli piisavalt aega, et teisele korrusele jalutada ja seal kõigel silma peal hoida. Rahvas oli nagu rahvas ikka: tüdrukud kädistasid, poisid üritasid niisama lahedad olla... ja siis oli seal tema. Üksinda lihtsalt seismas. Ta oli alati üksinda seisnud, kuni üks Senior ühel päeval tema eest välja astus ja sellega justkui sõbrakutse saatis. Mingid igavesti-koos-parimad-sõbrad nad just ei olnud, aga vähemalt oli tal nüüd keegi, kes arvas keskkoolist samamoodi nagu tema, kuigi nende olukord oli tegelikult küllaltki erinev. Dylanil ei olnud otseselt inimeste vastu midagi, aga talle ei meeldinud need inimesed, kes ennast teistest paremaks pidasid ja teda pidevalt kiusasid, olgu selleks siis mõni hõige koridoris, mõnitus, löök või niisama tõuge. Kõige vähem meeldis talle see, kui inimesed teda alandasid. Kodus oli tema olukord väga hea. Ta oli ainus laps. Alati klassis säravaim. Spordiga ta küll ei tegelenud, see-eest tegid tema sada ja üks huviringi kõik tasa. Kõigele lisaks raiskas ta enda aega, et mõnele puupeale mõni lihtne aine selgeks teha ehk ta oli uhkelt ka tutor. Õpetajad imetlesid teda ja isegi mõned tüdrukud arvasid, et ta on väga sõbralik kuju, siiski ei tulnud keegi temaga kunagi ballile. Nende ajal istus ta lihtsalt kodus ja haletses ennast.... seda niikaua, kuni ta kohtas Garrettit, kes temasse natuke elujõudu süstis.

Aeglaselt keeras ta ennast ringi ja jalutas füüsikalabori juurde, sest see oli koridorist eemal ja ta oli juba eelnevalt üle vaadanud, et koht tühi oleks. Nii ka oli. Dylan vaatas korraks kella ning võttis seljakoti seljast. Ta avas kotiluku ning pistis teksade püksitaskutesse kaks lisasalve. Noormees tundis, kuidas tema süda peksis ja käed värisema hakkasid. Miks ta seda üldse teeb? Õigus, ta ei saa inimestel lasta endale pähe istuda. Vähemalt seda ütles Garrett. Ta peab näitama, kes siin koolis päriselt asja juhib. Vähemalt kordki elus teavad kõik tema nime. Kõik.

Ta libistas kotist enda Glocki välja ning kontrollis selle salve. Kust teab selline nohik nagu Dylan relvadest ja kust ta endale selle sai? Noh, kui su isa omab relvapoodi, on see üsna lihtne, eriti kui sa priimus poeg oled ja su vanemad on kindlad, et sa ei tee sääselegi liiga. Löönud jalaga koti koridorinurka, ajas ta ennast sirgu. Läheb lahti. Aga enne kui ta koridori astuda jõudis, avanes uks hoopis tema selja taga ja automaatselt keeras ta ennast ringi ning tulistas... õpetajat. Eieieieieiiii. See ei pidanud nii minema. Mitte õpetaja. See oli füüsikaõpetaja. Tema pilk... see süüvis noormehe mällu, kui ta mitu sammu tagasi astus. Samal ajal kadus mehe silmist elusäde ja ta vajus põrandale kokku. Dylan keeras ennast ringi ja jooksis koridori, kus tema ees psühholoogi kabineti uks avanes. Enne kui poiss arugi sai, käis veel üks lask ning üks tumedapäine iludus vajus kabinetti tagasi. Veel üks õpetaja. See oli ju kisakooritreener. Hilton. Noormehe käed värisesid ja süda peksis nii mis kole. Tema silme ees läks kõik mustaks ja ta lihtsalt sirutas enda käe välja. Ta kuulis laske, kuid ei saanud arugi, et need tema relvast tulid... Õpilased kisasid, anusid, jooksid, nuuksusid ja mõned õnnetumad kukkusid maha, kes igaveseks... kes selleks, et seal piinelda...


OT: @nessa, @physics, @thesith, Stacia Ingham, Phoebe Holloway, @choco, @mhm

OT:

SPOILER: Click to show

Kuuli saanud inimesed TAGitake.
Inimesed võivad surra ka hiljem haiglas.
Kui su tegelane saadab kellelegi sõnumi, siis TAGi see inimene ära, kellele sõnum mõeldud on.

TEINE KORRUS
Reyna Jensen (2. korruse klassis) - pääseb ehmatusega
Roxanne Maxine McRae (2. korruse klassis) - pääseb ehmatusega
Jacklyn R. Kenson (matemaatika klassis) - pääseb ehmatusega
Thomas Lafferty (oma klassis) - saab surma
Vanessa Hilton-Jefferson (Roberti kabinetis) - saab haavata
Robert Harting (oma kabinet) - pääseb ehmatusega
Yvonne Danowski (raamatukogus) - pääseb ehmatusega
Carmel Woods (raamatukogus) - pääseb ehmatusega
Sith (2. korruse koridor) - saab surma
Stacia Ingham (2. korruse koridor) - saab haavata
Phoebe Holloway (2. korruse koridor) - saab haavata
Sadie Harrison (2. korruse koridor) - saab surma
Christabel L. Grenier (2. korruse koridor) - saab surma
Carla Analeigh Lucky (2. korruse vetsud) - pääseb ehmatusega

KOLMAS KORRUS
Cathy Klum (3. korruse koridor) - saab surma
Tiffany Night (3. korruse koridor) - saab surma
Noelle Mieux (3. korruse koridor) - saab surma
Alyssa Rhodes (3. korruse klassiruum) - saab surma
Amaria Wall (Puhkenurk) - saab haavata

Selle saksa keele tunni lõppu ootas Phoebs veel eriti seetõttu, et sellele pidi järgnema söögivahetund. Enne seda oli aga vaja WC-st läbi minna ja nii siis saigi kähku ära käidud. Siis märkas neidis koridoris aga Staciat. "Noh, mida sa vahid?" küsis ta üleolevalt. Talle polnud Stacia kunagi meeldinud. Äkki hakkas neiu kuskilt laske kuulma. "Persse," vandus ta. "Mis kurat siin toimub?" Sõda lahti läinud? Võimalik. Noh, igatahes läks see möll nüüd koridoris lahti. Mingi psühho on siin. "Kao eest!" käratas ta Staciale ning tõukas teda, kui oma nahka päästa üritas ja sealt koridorist kuidagi minema katsus saada. Kaugele neidis ei jõudnudki, sest juba tabas kuul teda kõhtu ning Phoebs vajus põrandale selili, jäädes veel mõneks ajaks endamisi vanduma ning valust oigama, kuni pildi lõpuks tasku viskas.

See oli üks nendest harvadest päevadest, mil ta oli kooli kutsutud, sest proua Cunningham tahtis ta ühele koolitusele saata, selleks aga oli vaja paberimaterjali saada, et oleks võimalik pisut ettevalmistusi teha. Need paberid Sith sai, jäädes kirjanduseõpetajaga veel mõneks minutiks juttu ajama, ning kui kell helises, astus naine kabinetist välja, et rahulikul sammul mööda koridori edasi kõndida, sirvides samal ajal kausta, mis talle antud oli. Esimene lask, mis koridoris raksatas, tundus justkui meelepettena, kuid punapea seisatas siiski, silmad suured ja lihased pinges, valmis jooksma, kuigi tema ülesandeks õpetajana oleks õpilasi aidata. Kui kõlas teine pauk, läks Siobhan liikvele, liikudes sootuks vales suunas - tulistaja poole. Viimane, mida ta enne kokkukukkumist tundis, oli terav valu rinnus, ning kõik muutus vaikseks.

Onuga olid nad mingisuguse ajutise vaherahu sõlminud küll, aga endiselt ei tundnud Carla end nii, nagu peaks tundma inimene, kelle elu hakkab paremaks minema. Kui söögivahetunnile eelnenud tund lõppes, tormas tüdruk huulde hammustades vetsu, lootes, et valu tal pisaraid ära hoida aitab, kuid purskas lõpuks ikka nutma, seistes sel ajal juba õnneks tualetipeegli ees. Ta oli vetsus üksi, mis oli väga hea. Nuuksatanud, rebis piiga paberkäterätihoidjast ühe tüki paberit ning vajutas silmadele. Ja siis käis pauk. Ta oli sellist heli mitmeid kordi kuulnud filmides, mida oli näinud, aga mitte kunagi päriselus... Järjekordne lask. Ja veel üks. Keegi tulistab? Pisarad said hoogu juurde, kui Annie paberinutsaka kraanikaussi pillas, oma koti, mille oli maha visanud, haaras ja ühte kabiini tormas, lüües selle ukse kinni ja püüdes värisevate kätega haaki kinni panna. Tal oli oma elu pärast hirm. Mis siis, kui see tulistaja tuleb ja laseb ta maha? Potikaas kolksatas vastu prill-lauda ning tüdruk ronis poti peale, libastudes ning kukkudes sealt korra allagi, sest jalad lõid vedelaks. Võtnud koti sülle, surus An varrukaid vastu suud ja nina, et helisid summutada, mis ta ära anda võiksid. Palun ära tule siia... Palun!

Stacia magas täna mõned esimesed tunnid sisse, kuid enam-vähem söögivahetunni alguseks jõudis ta siiski kooli. Ei saanud ju lõpmatult puududa - eriti veel siis, kui vaja mõni oluline töö ära teha. Kahjuks valis ta endalegi teadmata vale päeva, mil korralik olla... Näitsik jalutas rahulikult mööda teise korruse koridori, kui Phoebe talle vastu tuli. Juba tüdruku ilmest oli näha, et Phoebe polnud just kõige paremas tujus. Küll aga ei kavatsenud Stacy lasta tal endaga paukuda. "Kas tead, et sa riietud nagu matsiplika?" järgnes tüdruku küsimusele salvav kommentaar Stacia poolt. Missugune kokkusattumus - temagi polnud täna heas tujus. Vaevalt jõudis Stacy oma lause kuuldavale tuua, kui järsku lasud kõlama hakkasid, mis tulid üsna lähedalt. Kui Phoebe teda ootamatult tõukas, kaotas näitsik tasakaalu ning kukkus põrandale pikali. Juba järgmisel hetkel tabas teda kuul selga ning mõned sekundid hiljem kaotas Stacy teadvuse.

Kui tavaliselt oleks Amaria söögivahetunni ajal sööklas istunud ning kenasti enda kõhtu täitnud, siis seekord oli teisiti. Kirjandi kodune töö, millega ta oli eelmisel õhtul alustanud, oli poolikuks jäänud ja kuna see päev too sama tund pidi toimuma, oli vaja loomulikult see enne kiirelt valmis teha. Söögivahetund oli piisavalt pikk ja noh.. kui ta ennast kenasti kusagile sisse sätib, siis ei peaks ju hullu olema. Ja puhketuppa ta läkski, vabandades enne klassiõdede ees, et seekord ta sööma ei tule. Päris söömata ta siiski jääda ei kavatsenud. Tal oli kotis üks müslibatoon ja õun, mis piisavalt energiat ülejäänud päevaks andsid. Ennast puhketoa diivanile sisse sättinud ja paberid koos pastakaga välja otsinud, alustas neidis koduse ülesande täitmisega, samal ajal enda müslibatooni kilepaberist välja võttes.

Ta oli jõudnud ära süüa nii umbes-täpselt pool batoonist ja teha ära viis lihtsat ülesannet, kui äkitselt väga vali pauk käis. Võpatanud, lõpetas ta enda tegevuse, jäädes hetkeks ringi vahtima. Mis pagan see veel oli? Natuke istunud, pani ta oma asjad käest ja tõusis püsti, et puhketoast välja minna, kuid täpselt enne, kui ta oleks jõudnud ukselingi alla vajutada, kostus järjekordne täpselt samasugune pauk, mis tüdruku käe lingist eemaldama ja paar sammu tagasi astuma pani. Ta süda hakkas kiiremini lööma ning ta tundis, kuidas miski ta ärevaks muutis. Seekord enam nii pikka vahet ei olnud ning kõlas kolmas. Ja see järel veel ja veel ja veel ning lõpuks jõudis Amariale kohale, millega tegu oli. Lask. Mitu lasku. Keegi tulistas koolis. Sekund möödus ja neidis tundis, kuidas paanika ta keha üle võimust võtab, alustades õrnade pisaratega ning lõpetades hingamise raskemaks muutumisega. Ta taganes uksest kohe mitu sammu, koperdades diivani pihta ning kukkudes istuli. Tahtmata püsti tõusta, liikus ta istudes edasi tahapoole, jäädes alles siis püsima, kui sein vastu tuli.

Tund oli just lõppenud, aga Reyna ei viitsinud sööma minna, nagu ei läinud ka Roxie. Nad jäid veel klassi asju kokku panema, kui vali pauk jutuvada katki lõikas ning need vähesed, kes veel ruumis olid, vait sundis. Kõik kuulatasid, püüdes aru saada, mis täpselt see olnud oli. Kui kõlas teine lask, ei viivitanud Reyna enam hetkegi, vaid ruttas ümber laua, lüües oma puusa vastu selle nurka valusalt ära, ja lükkas klassiukse kiirelt kinni, et see lukku keerata. "Tõmmake kardinad ette!" kähvas ta klassis viibijatele, kui ise muska juurde tagasi tormas, et koos temaga hämaras õpetajalaua taha pugeda. Nüüd hakkas puus valutama ning neiu oiatas vaikselt. Issand jumal... Keegi lasi koridoris inimesi... Vähemalt oli tema naine siin - keda ta kõvasti kaisutas -, aga kõik need teised õpilased... Nende sõbrad Oscar ja Lucas ja... kõik. Endale märkamatult oli Rey kergelt hingeldama hakanud, kui tema süda rinnus puperdas ja äralöödud koht kergelt tuksles. "Mida me nüüd teeme?" sosistas Xin Roxanne'ile, hääl pisut kähe. Tal oli hirm, seda võis aru saada sellest, et ta värises kergelt. Ja silmad kripeldasid.

Thomas oli vaatamata jamale, mille ta endale mõni aeg tagasi kaela tõmbas, ikka veel Tree Hill High's õpetajana tööl. Mees viibis parajasti oma klassis ja parandas kontrolltöid, et tal hiljem kodus vähem tööd oleks. Kui aga söögivahetund algas, otsustas mees selle tegevuse mõneks ajaks katki jätta. Siiski oli tal vaja enne laboris ära käia, et järgmine tund seal ette valmistada. Kaks tundi järjest ikkagi niisama istuda ei saa. Tuleb ka õpilastega tegeleda. Teinud mõne minuti pärast füüsikalabori ukse lahti, sattus mees silmitsi ühega enda õpilastest - Dylaniga, ühega priimustest, kellega pole kunagi mingeid probleeme tekkinud. Kui Thomasele ühel hetkel kohale jõudis, et noormees on relvastatud, oli juba liiga hilja: järsku kõlas lask, mille järel läbistas kuul Tomi keha, ja mees langes põrandale, silmis tühi pilk.

Kui Dylani esimene salv tühjaks sai ja relv mõnda aega lihtsalt tühje klõkse kuuldavale tõi, kadus see pimedus noormehe silmade eest ning ta vaatas enda ümber ringi. Koridoris olid inimesed. Tema kaasõpilased... laibad. Noormees tundis paanikat ja hirmu, aga ta ei saanud enam peatuda. Endalegi teadmata libises tema parem käsi uue salve järele ning ta lasi tühja Glockist välja. Ta kuulatas vaikust teisel korrusel. Kuskilt kaugelt oli kuulda Garretti laske. Nii et ka tema oli liikvele läinud. Dylan hakkas mööda koridori edasi liikuma. Ta katsus klassiruumide uksi ja lõgistas nende linkidega. Kuramuse tüübid. Raisad on uksed lukku pannud. Mõnel klassil lasi ta ukse akna sisse, aga kahjuks oli aken liiga kõrgel, et klassiuks ise lahti teha. Tema sammud jõudsid vetsudeni. Ta vaatas neid uksi ja astus viimaks tüdrukute omasse sisse. Kuna keegi talle seal näkku just ei karanud, siis raiskas ta lihtsalt mõned kuulid peeglitele ning kadus siis tagasi koridorri. Sama külastuse osaliseks sai ka noormeeste vets. Dylani sammud viisid ta raamatukogu juurde. Selle kahepoolseukse mõlemad klaasid said lasu, mille tagajärjel kilde igale poole lendas. Noormees avas ukse ning astus raamatukokku sisse. Ta kuulis nuukseid, aga tal oli neist hoopis hale. Poisi sisse hakkas kerkima viha nende abitute inimvarede vastu. Ta tulistas mõnda õpilast, kes tema silma ette juhtusid, kuni ta viimaks teisest uksest väljus ja otse kolmanda korruse trepi juurde jõudis, hakates sealt üles jalutama. Tema saatus ootas teda. Kohe varsti on kõik läbi...

Yvonne oli täiesti juhuslikult sisse maganud ja kooli jõudnud alles pool tundi enne söögivahetunni algust, nii et tundi minna tundus tobe, pealegi segaks ta õpetajat ja saaks nii või teisiti puudumise kirja. Seetõttu suundus neiu raamatukokku, kus ta riiulist Tolstoi "Sõja ja rahu" võttis ning ajaviiteks end sellest läbi sööma hakkas. Seda enam ehmatas ta, kui ruumis valitseva vaikuse rikkus lask, millele järgnes veel mitu ja millele lisandusid karjed ning jooksumüdin. Raamat lendas kus seda ja teist, kui neiu kasvavas paanikas endale peidukohta otsida püüdis, märkamata teisi, kes sama tegid. Pisarad mööda nägu alla jooksmas, kihutas neiu riiulite vahele ja peitis end ühe tugitooli taha. Ja siis purunesid mingid klaasid... üsna lähedal... Seda ta küll ei tahtnud, kui lootis, et vahetusaasta saab olema meeldejääv... Ja kui ta maha lastakse... Ta oli liiga noor, et surra... Sammud. Kellegi sammud ja kellegi nuuksumine. Uued lasud panid Ivy peaaegu hüppama, kui ta oma rannet hammustas, et häält välja ei tuleks, kuid tulistaja, keda ta oli mitu korda koridoris näinud, kõndis temast mööda, lahkudes ruumist. Alles siis julges Ivy end värisevatele põlvedele pöörata ja "Carmel?" kähistada. Ta teadis, et tema klassiõde oli siin, ja praegu vajas ta kedagi, kelle kõrval olla, muidu läheb ta lolliks.

Nessa oli jälle Robertiga koos lõunatama hakanud. Nüüd oli tal iga päev tööl olles midagi oodata. Seega oli ta ka täna mehe juurde tulnud, aga kuna mees oli talle juba eile öelnud, et tal on vahetunni ajal mõned õpilased tulemas, siis tegid nad täna lõuna varem ehk siis enne vahetundi. Lõuna oli olnud maitsev, lõbus ja väga sisukas nagu alati. Viis minutit pärast kella ajas naine ennast püsti ning jättis Robertiga hüvasti, enne kui ukse lahti tegi. Vanessa ei jõudnud ühte sammugi teha, kui ta järsku justkui tugeva hoobi kõhtu sai ja selle tagajärjel tagasi kabinetti langes. Automaatselt virutas ta maas olles jalaga ukse kinni. Asetanud enda käed kõhule, tundi naine hirmsat valu ja tema seljas olev valge särk hakkas punaseks tõmbuma. Ness ahmis õhku ning üritas rahulikult hingata, aga nii kuradima valus oli. "Robert..." lausus ta mehe nime, kartes seda, et ta siin nüüd surebki.

Lasud kostsid küll lähemalt, küll kaugemalt, ja teiste õpilaste hääled jäid aina vaiksemaks, kuni vaibusid sootuks. Ainult ühest kraanist tilkuv vesi ja kauguses plärisev alarm andsid talle mõista, et ta polnud kõrvakuulmist kaotanud. Aeglaselt püüdis Carla ka oma jalgu vetsupoti paagile tõsta, kuid paagikaas oli libe ja liiga kitsas ning ta pidi leppima potikaanega. Häire plärises edasi, millal see vait jääb? See oli õudne... Värisevate sõrmedega tõmbas tüdruk oma koti luku lahti ja otsis välja oma telefoni, et onule sõnum saata. To @lucky kkeeggi tulistab onu ms krdanplaun aita mdn Vaevalt läks sõnum teele, kui vetsuuks avanes ja Annie sealsamas tardus, silmad pärani nagu hirvel autotulede valgusvihus. Endale märkamatult hoidis ta hinge kinni. Praktiliselt kabiiniukse taga kostuvad lasud ja klaasikildude klirin ajasid ta veel rohkem nutma, mille peale ta huule verele hammustas, surudes nuukseid tagasi. Ja nii üürike see oligi. Vaikus. Palun, onu, päästa ta siit...

Robertit rõõmustas see väga, et nad olid Vanessaga taastanud enda kooslõunatamise traditsiooni. Vähemalt nüüd on mehel kohustus midagi süüa, sest on juhtunud, et mõnikord on tal nii palju tööd ja tegemist, et selline väikene asi lihtsalt ununeb. Kuna psühholoogi pidid pikal vahetunnil külastama paar seniorit, lubas Robbie 30 minutit enda ajast teisest tunnist, et veeta Vanessaga üks tore lõuna. Nad rääkisid kõigest ning naersid samuti iga väiksemagi totruse peale.
Peagi kõlas aga kell ning kuna naine hakkas lahkuma, käitus Robert härrasmehena, saates Nessa ilusti ära.
Vaevalt jõudis mees enda laua tagant püsti tulla, kui kõlas lask ning naine põhimõtteliselt lendas tagasi kabinetti. Kiirelt lukustas psühholoog ukse. Võtnud õrnalt Nessa endale sülle, viis ta naise mustale nahkdiivanile. Padja talle pea alla pannud, tõmbas mees kiirelt t-särgi enda seljast, surudes selle Vanessa haava peale. "Hoia seda peal," lausus Robbie vaikselt, pannes ühe naise käe veriseks muutnud t-särgi peale, tõustes ise püsti ning kõndides ukse juurde. See oli juba lukus, aga ajalugu näitab, et parem olgu barikaad suurem kui väiksem. Kiirelt lükkas psühholoog ukse ette ka ühe kapi, mis on piisavalt raske, et hoida sissetungija pikemat aega eemal. Jooksnud tagasi Vanessa poole, asetas mees enda käed haava katvale riidele, püüdes verejooksu aeglustada. "Ära karda. Ma ei lase sul kuhugi minna. Sa jääd ilusti minu juurde siia, sest kellega mul veel on pidada pisikesi lõunapause," püüdis Robert naist julgustada, samal ajal kui tal endal käed värisesid.

Carmel oli kohe kella kõlades raamatukokku tulnud, sest tal oli vaja enda projekti veel natuke viimistleda. Praegu oli nagunii pooletunnine vahetund, mis andis talle piisavalt aega. Tüdruk otsis õige raamatu välja ja hakkas enda läpakas klõbistama. Ta ei jõudnud seda kuigi kaua teha, sest tema kõrvu kostis tugev pauk, mille Mel oleks esimese hooaga õhupalli lõhkemise alla pannud, aga kui kostus veel üks ja õpilased kisama hakkasid, lõi Melly enda sülearvutikaane kinni ning varjus suure diivani taha. Seal oli veel õpilasi peale tema. Libistanud taskust välja enda mobiili, valis ta automaatselt enda õe numbri ning tõsis telefoni enda kõrva äärde. PickupPickupPickup pomises tüdruk, kuid vaikis paugupealt, kui raamatukogus mingid klaasid purunesid ja kellegi sammud mööda ruumi kostuma hakkasid... ja need lasud. Carmel kattis enda kõrvad kätega ning hakkas lihtsalt palvetama. Sellistel hetkedel pöörduvad kõik Jumala poole. Ka need, kes sellesse ei usu. Kui sammud hajusid, tõstis Mel enda pilgu ning vaatas ruumis ringi, kuuldes peagi enda nime. "Yvy," lausus ta vastu ning nihutas ennast diivani tagant välja. Ta vaatas korraks ringi ning puges siis Yvonne'i juurde. Ta lihtsalt pani enda käe ümber tema ja hoidis teda tugevalt enda vastas. "Kõik saab korda," lausus ta selle nii tuntud lause. Aga kõik pidi ju korda saama! Pidi ju! Oh, Lesley...kus sa oled?! Carmel hakkas lihtsalt nutma, kuigi ta pidi vahetusõpilasele see tugev inimene olema. Ka temal oli nõrkushetki ja üks neist oli siin.

Jacklyn jäi pärast vahetunni algust Charleyga kahekesi matemaatikaklassi. Naine istus laua taga ja vaatas veel viimaseid ülesandeid üle ja laps istus Simoni arvutis ja mängis seal, nagu tal viimasel ajal kombeks oli saanud. Esimene lask pani naise hüppama ja pisikese tüdruku suurte silmadega emale otsa vaatama. "Charley, tule siia," käskis naine ja tõusis kiiresti laua tagant püsti ja just siis käis teine lask. Klassi jooksid hirmunud õpilased. Jacky lasi nad kõik ruumi sisse ning pani ukse siis lukku, lükates sellele ühe laua ka veel vastu. Naine jõudis vaevalt maha istuda ja Charley endale kaissu haarata, kui häire tööle läks ja kõik pimedaks läks. Vaikus. Kui see plärin välja arvata. Keegi lõgistas lingiga ja terve klassitäis rahvast hingas sügavalt sisse, hoides hinge kinni. Korraga käis laks ja ukseklaas läks katki, pillutades kilde igale poole. Jacklyn tõmbas enda tütre tugevalt vastu ennast ning asetas enda käe tema suule, et ta kisama ei hakkaks. Charley peitis enda näo enda ema rinnale ning pani enda käed ümber tema kaela. Jacky tahtis siit välja saada, aga tal oli hirm. Simon! Ta oli kuskil. Naine isegi ei teadnud, kas ta on terve. Jacky vaatas kõiki neid õpilasi ning üritas tugev olla, aga ta kartis nii väga. Kuna neid laske aina tuli ja tuli, asetas ta enda käed tütre kõrvadele.