You can go your own way..

Tyler jälgis hetke kuidas naine lapsele küpsist andis ning vaatas järgmisesse kappi. Viimaks andis mees alla ning näppas laualt ühe küpsise. "Õlut tahaks," sõnas Tyler vastuseks hoopis. Kodus oleks õlut. Peaks koju minema ikka. "Mina tahan teed!" teatas Brent asjalikult. "Seda rohelist," seletas ta siis. Tyler kergitas kulme. "Sa ei joogi teed," sõnas mees. "Joon!" teatas Brent uhkelt. "Seda rohelist! Ja sidruniga! Ja maasika! Ja puuvilja!" loetles Brent igasuguseid erinevadi teesorte, mida ta Kathi juures jõi või oli õppinud jooma. Endal nii uhke nägu peas. "Ja siis saab küpsist süüa ja multikaid vaadata!" lisas Brent veelgi asjalikumalt. Tyler toetas end kergelt küünarnukkidega lauale ja jälgis oma poega. "Ja kui mina tahan oma saateid vaadata?" küsis Tyler.
"Siis mine koju!" kilkas Brent ning naeris ise lõbusalt, vaadates hetke pärast Kathile otsa, et kas ta ikka ütles õigesti kõik.

"Vot ei saa. Teed saad. Või mahla, mida sa võid ise ka võtta," muigas Katherine. Küll oli tore, kui tema selline boss sai olla. Brenti valiku peale noogutas naine asjalikult ja otsis oma teekarbi jälle välja. "Jaa, meie oleme siin väga teelembelised. Ära muretse, me õpetame su ka kohe teed jooma," lubas naine lahkelt. "Mis teed soovid?" küsis Kath lõbusa muigega, lükates karbi Tyleri poole. Ise pani ta samal ajal vee keema ja otsis kolm tassi välja. Brenti vastuse peale hakkas Kath lõbusalt naerma, näidates Brent'ile siis püstist pöialt. "Ainult et issi ei lähe koju. Me jääme kõik siia täna. Mis sa arvad sellest?"

"Kas issi jääb ka ööseks?" küsis Brent silmi suureks ajades ise ilmselgelt õnnelik.
"Ei, ma ei jää ööseks. Kath on teeaurudest veidi pilves lihtsalt," muigas Tyler kergelt. Brent naeris selle peale natuke. Aga ainult õige natukene, sest ta ei saanud täitsa täpselt aru, mis see pilves olema tähendab, et kas nagu pilve sees? Kath polnud pilve sees ju. Ja poiss tahtis, et issi ka ööseks jääks. "Issi, võta rohelist teed, see on nii hea!" õpetas Brent.
Tyler muigas endiselt ning lükkas teepaki eemale endast. "Ma ei taha teed," sõnas mees. "Kus sul valuvaigistid on?" küsis Tyler ning pööras end jälle kappide poole. Hingamine muutus aina valusamaks.

"Jaa, issi jääb ka ööseks," kinnitas Katherine tungival toonil, viies noomiva pilgu Tylerile. "Ja lõpeta ära see pilvede jutt," lisas naine. "Issil on lihtsalt natuke halb olla ja ta ei saa ise ka aru, millest ta räägib," sõnas Kath Brent'ile. Naine ohkas, kui mees teest ikkagi keeldus, jättes kolmanda tassi siiski välja. Igaks juhuks. "Sa juba võtsid mingisuguse doosi ju. Peaks ju hea olema veel," märkis naine üsna teravalt küsimuse peale. Rohud olid kõik arstikapis vannitoas, aga selle peale mees nähtavasti ei tulnud. Õnneks. "Kannata nüüd oma rohtudega. Ma tahan su haavad enne üle vaadata, kui sa neid lisaks õgima hakkad," sõnas Kath. Naine pani puru teekannu valmis ja valas siis äsja keema läinud vee sinna peale.

"Kas sul on valus?" küsis Brent murelikumaks muutudes Tylerilt. Mees naeratas poisile. "Ainult natukene. Aga nii juhtub vahel. Sinuga juhtub ka nii, kui sa oma selle lasteaiakaaslasega norima lähed," seletas Tyler.
"Kas Michaeliga?" küsis Brent asjalikult.
"Kasvõi Michaeliga," noogutas Tyler. Tema ei mäletanud, milline see poiss oli, kellega Brentil mingid jamad olid.
"Aga mina ei norigi ju!" teatas Brent. "Kasvataja ütles, et norida ei tohi ja mina ei nori!" teatas laps tähtsalt ning jooksis siis elutuppa, et koeraga mängida. Tyler saatis teda pilguga. Tõesti, Brentil oli rohkem mõistust kui temal vist. Mees libistass nahktagi endalt seljast ja heitis selle köögilauale, siis tõmas ta särgi ülepea ning seisis nüüd palja ülakehaga Kathi ees. Rinda, roideid ja kõhtu sinikad kaunistamas. Eriti just kõhtu, sest sinna oli Nate oma kõige asjalikumad löögid jätnud. "Nooh, vaata terviseks," muigas Tyler naisele. Mees tahtis valuvaigisteid veel. Tho tal oli tagi taskutes midagi, mis ehk naguke valu unustama paneks, aga ta ei tahtnud, et Kath teadlik oleks tema tagi taskute sisust. Küsimuste tekkimist neile küll vaja polnud.

Katherine mäletas küll seda Michaeli lugu. See surnuaia külastus oli ikka päris meeldejääv olnud. Seda enam pani teda Brent'i kärme vastus muigama. Lapsel oli ka ilmselgelt õppetund meelde jäänud. Naine haaras kapist kandiku, pannes sinna valmis ka suhkrutükikesed ja lusikad. Kui ta ümber pööras, oli Tyleri särk juba kadunud ja naine kergitas pisut kulme. Osalt üllatusest ja osalt seetõttu, et vaatepilt oli päris kena. Ja ei, ta ei pidanud mehe kõhulihaseid silmas vaid pigem seda kena siniste ja lillade toonide väljapanekut. "Kõht valutab ka?" uuris Kath. "Ma mõtlen nagu.. Mitte sinikate valu," lisas ta siis. Ilmselgelt kõht valutas ju. "Sa ikka mõistad, et sul võivad roided ka sodid olla?" lisas naine kulme kortsutades, astudes siis sammukese lähemale, et mehe roided üle kombata. See huvitas teda üsna vähe nähtavasti, et Tylerile see arvatavasti valu põhjustas. Ise oli rumal ja ei läinud traumapunkti. "Hingata on ka valus?" uuris ta edasi. Ega ta väga miskit ei teadnud tappa saanud jobude ravimisest. Venna jaoks kirjutatud esseed väga taolist infot ei sisaldanud. Aga loogika tegi ka oma töö siinkohal.

"Valutab jaa," noogutas Tyler. "Doctor Katherine," muigas mees. Come on, duh, et valutas, kuradi Eastside'i kutsikas oli ta mao segi peksnud ju. "Ma arvan, et KUI mul mõni roie sodi oleks, siis ma ei jalutaks rõõmsalt ringi?" pakkus Tyler. Tal oli oma elu jooksul roided puruks olnud ja ta teadis, mis põrguvalu need teevad, kui nad katki on. Seekord tal vedas. Nate polnud ühtki ta roiet puruks tagunud. "Jah, natuke häiriv on sügavalt hingata küll," mainis mees vastuseks. "Selle pärast ma valuvaigisteid tahakski," selgitas ta. Loogiline ju. Siis enam pole valus.

"Sul võivad ju sisemised verejooksud ka olla," sõnas Kath kulme kortsutades, lubades endale kerge muige. "Mu meditsiinilised oskused tulevad teleka vaatamisest ja mõnest venna jaoks kirjutatud esseest. Nii et päris doktorit välja ei anna," sõnas naine lõbusa naeratusega. Selle roiete jutu peale kortsutas ta kergelt kulme. Nojah, tema nii loogiliselt ei mõelnud. Ja ilmselgelt oli Tyler üsna palju juba tappa saanud, nii et talle oli see kõik tuttav värk. "Sa juba õgisid neid valuvaigisteid terve hunniku ju. Liiga palju ei tohi!" sõnas Katherine siiski veidi kahtlevalt.

"Kui mul oleks sisemisi verejookse siis tõenäoliselt ei seisaks ma siin rõõmsalt hetkel," muigas Tyler. Jah, tal oli kogemusi selle kõigega. Ilmselgelt. Ja ta oli juba teab kaua jalul olnud pärast kaklust, he was fine! "Ma siis lähen istun seal toas natuke, äkki hakkab parem või lähen üldse minema," muigas Tyler. Kodus saaks valuvaigisteid ja õlut ja isegi midagi kangemat kui vaja.

"No näed.. Muidu rumal, aga peksa saamise koha pealt eriti tark," muigas Katherine. "Miks sa üldse tappa said?" taipas naine siis viimaks uurida. Mitte, et mees talle ütleks, aga igaks juhuks küsida ju võis. Kath valas vahepeal endale ja Brent'ile tee tassi valmis, pannes siis ka need muu kraami juurde kandikule. "Olgu. Kaks tabletti saad. Ja siis istud paigal ja ei jonni rohkem," andis naine viimaks alla.

"Ma ei saanud tappa," protesteeris Tyler ning näpsas järgmise küpsise kandikult. "Ma andsin tappa ühele töllakale, kes ei osanud oma suud kinni hoida. Lihtne," sõnas mees üleolevalt muiates. Come on, tema juba nii lihtsalt peksa ei saa. "Kaks tabletti, okei," nõustus Tyler. Miks ta üldse on nõus sinna jääma? Keegi ei saa teda kinni hoida ju. Ta võiks vabalt uttu tõmmata. Aga tundus, et Tyler siiski ei tõmba uttu vaid kuulab sõna. Üllataval kombel.

"Mhmh ja nagu näha siis ta andis omajagu vastu ka," muigas Katherine. Nojah, isegi asjaliku vastuse osaliseks sai ta. Parema, kui ta oodata oleks osanud. Enda peas oli ta mingid asjad juba ära ühendanud ja igasugu eri stsenaariume Tyleri kohta välja mõelnud. Narkodiilerist undercover mendini teooriad lõbustasid ta igavamat sorti õhtuid.
She needed to get a life.
"Ja kui uuesti vägaväga valus hakkab, siis ütled mulle, mitte ei kao ise kuskile rohtusid juurde õgima," lisas naine kandikut kätte haarates, viies selle seejärel diivanilaua peale.

"Jaa, emme," muigas Tyler ning järgnes naisele, kui oli omale särgi tagasi selga tõmmanud, vajudes seejärel diivanile istuma. Ta näpsas omale järgmise küpsise ning jälgis Brenti, kes koeraga mängis. Kath oli ikka hea valik lapsehoidjaks. Brent oli nii rahulik siin. Ja juba jooksis poiss diivani juurde ning ronis sellele istuma. "Nüüd me joome teed ja vaatame multikaid!" teatas Brent tähtsalt. "Ahsoo," muias Tyler. Tema küll mingeid multikaid ei viitsi vaadata.

"Kuss," sõnas Katherine noomivalt, lõbus naeratus siiski huulil. Naine asetas kandiku lauale ja kadus siis viivuks vannituppa, kust ta peatselt valuvaigistitega naases. Korra köögist läbi põiganud, et klaas vett haarata, maandus ka tema diivanile, ulatades Tylerile tema rohud ja veeklaasi. "Just nii!" nõustus Katherine Brent'iga, haarates enda teetassi kätte ja võttes teise käega puldi, et teler tööle panna. Pisut klõpsimist ja Brenti lemmikuks saanud multikakanal oligi ees. Katherine viis lõbusa pilgu Tyler'ile, kes ilmselgelt parema meelega miskit muud oleks vaadanud. "Ei sobi miskit?"

Tyler tänas naist valuvaigistite eest ning võttis need sisse, juues klaasi tühjaks. Tühja klaasi pani Tyler lauale ning vaatas siis hetke telekat, kust tuli mingi multikas. Jaah, väga igav. Aga Brentile meeldis. Poiss tõstiski endale suhkrut teetassi ja segas korralikult ning sättis end siis mugavamalt istuma, teetass käes. Vot siis, milline härra. "Ei, kõik on okei," raputas Tyler pead Kathi küsimusele. "Väga lapsesõbralik keskkond ja värki," sõnas mees muiates ning vajus sügavamale diivanile istuma, toetas oma pea vastu diivani seljatuge ning vaatas lage. Man, that was boring.
"Issi vaata!" kilkas Brent millegi peale.
"Mhmh, väga tore," noogutas Tyler telekale pilku heitmata.
"Sa ei vaatagi ju!" sõnas Brent asjalikult. "Issi näe vaata, ma tahan sellist traktorit ka omale!" näitas Brent teleka poole.
"Mhmh, Kath ostab sulle," pomises Tyler. Annab naisele raha ja siis ostab, mis iganes mänguasja laps siis ka ei tahaks.
Brent naeris selle peale rahulolevalt ning vaatas multikat edasi.