You can go your own way..

Kellaseier liikus tiksudes ühe koha võrra edasi, pannes Katherine ei-tea-mitmendat-korda ohkama. Kakskümmend viis tundi ja kaksteist minutit. Nii kaua oli möödas hetkest, mil uks Tyleri selja taga kinni oli vajunud, jättes nemad kolmekesi Brenti ja Stormiga omakeskis üksteise meeli lahutama.
Tegelikult polnud midagi hullu. Kath ei saanud väga arugi, kui palju aega möödunud oli. Kui nad eelmisel õhtul naise juurde jõudsid, olid nii Brent kui ka Kate ise nii väsinud, et vajusid pärast kerget õhtueinet koheselt vooditesse, ärgates järgneval hommikul üsna hilja. Ja päev oli ka möödunud poodides ja maalides.
Nimelt oli Brent välja valinud dinosaurustega pildiraamatu ja sealt siis omakorda enda lemmikpildi, mida nad kahekesi terve pärastlõuna poisi toa seinale plätserdanud ja maalinud olid. Lõpptulemus sai päris uhke ja kuivas nüüd. Mis oligi Katherine'i mõtted selleni viinud, et Brent oli pagana kaua juba tema juures olnud. Sest ega poiss ju värviaurudes magama ei saanud ja kui naine endamisi selle üle mõtisklenud oli, jõudis talle mingi hetk ka kohale, et see oleks siis lapse teine öö juba tema juures.
Tegelikult polnud tal selle vastu midagi. Brent oli tore ja nad said hästi läbi ja Storm oli eriti rahul, kui tema lisatähelepanu sai. Aga Kath oli juba pisut mures ja Brent küsis ka juba tasapisi issi järele.
Nii et seal ta nüüd siis istus. Katherine nimelt. Diivanil. 007 top secret mobiiltelefon peos ja sõnum juba ekraanil valmis. "Brent küsib su järele juba. Millal tuled?" seisis seal kirjas. Lihtne ja võimalikult leebe. Mitte süüdistav, aga natuke südametunnistusele koputav. Ja ajas kõik lapse kaela. Kathil pole miskit viga, aga poeg igatseb.
Aga ära polnud ta sõnumit veel saatnud. Äkki Tyler tuleb kohe. Iseenesest aega oli. Naine viis pilgu Brent'ile, kes veidi eemal põrandal istus ja Storm'iga mängis. Nad olid muu seas ka koerale paar uut mänguasja ostnud, millest kuts nüüd eriti vaimustuses oli. Õhtusöök oli just söödud ja magamaminekuni veel aega oli.
Kath vajutas 'salvesta' nuppu ja pani telefoni järjekordse ohke saatel lauale.

Kakskümmend viis tundi ja neliteist minutit.

Ja just sel hetkel, kui naine telefoni lauale pani, avas Tyler võtmega, mille Kath talle mõni aeg tagasi juba andnud oli, ukse ning astus korterisse. "Issi!" kilkas Brent ja ajas end põrandalt püsti, joostes esikusse Tylerile vastu.
"Hei," muigas Ty kergelt ning sasis poisi juukseid, kui see tema jalgu kallistas.
"Kas on valus ka?" küsis Brent pilku isa näole tõstes.
"Enam mitte," naeratas Tyler. Brent võttis mehe vigastusi üsna leebelt. Ty kulm ja huul olid katki ja ta näol olid mitmed sinikad just silmade ja lõua piirkonnas. Hea, et poiss ei näinud, kui siniseks olid Ty roided ja kõht klobitud. Mees kandis musti teksasid ja tumehalli kapuutsiga särki, mille peal musta nahktagi. Näed siis, Brent oli täitsa okei. Ta oli tubli poiss ju. "Korja oma asjad kokku nüüd, lähme koju," sõnas Tyler ikka muretult naeratades ning lükkas oma nahast tennised jalast ja astus elutuppa, kus Kath oli. "Hei," viipas Tyler naisele ning maandus diivanile tema kõrvale nagu oleks kõik täiesti normaalne.

Katherine'i käsi haaras kohe uuesti telefoni, kui ta ust kuulis. Esmane refleks oli see top secret vidin ju ära peita, aga ega see kohale ei jõudnud, et Tyler oli peale ta enda ainus, kellel korteri jaoks võti oli. Naine pööras pilgu häälte poole, käsi samal ajal telefonist uuesti lahti laskmas. Tyler. Väga ära kolgitud versioon temast vähemalt. Ja Brent ei teinud teist nägugi. Kas ta oli ilma jäänud millestki või? Mis ajast see normaalne oli?
Kath ei liikunud paigastki, lihtsalt põrnitsedes meest kergitatud kulmudega, kuni too tema kõrvale istuma vajus. "Mida ku.." alustas Kath, viies pilgu siis Brent'ile, kes eemal enda mänguasju kokku korjas ja tasandas häält, "..kuradit?" See oli reaalselt esimene ja hetkel ka ainus asi, mis talle pähe torkas.
"Sa oled täiesti sodi omadega ju. Mis juhtus? Ja kus sa olnud oled terve see aeg? Ma pidin sulle juba sõnumi saatma. Brent küsis su järele. Sa peaksid praegugi üldsegi traumapunktis olema selliste vigastustega. Käisid seal juba? No ilmselgelt mitte.. Mis juhtus ometi? Kes sedasi sulle tegi? Politsei tuleb kutsuda ju.. Kutsusid juba? No ilmselgelt mitte.." vallandus hetk hiljem küsimustelaviin. Ilmselgelt oli mingi plõks naise peas ära käinud ja informatsiooni voolas nüüd laiali. Tyleri õnn, et Kath vahepeal hinge ka tõmbama pidi.

Ty kulmud kerkisid pea iga naise küsimusega aina kõrgemale. "Wow, woman, breathe," pomises mees kergelt muiates. "Ma olen korras," vastas mees siiski. Jahmn, Brent oli harjunud sellise isaga, nagu näha. Ja hetkel oli Tyler valuvaigistite ja mõne muu aine all liialt, et tunda valu või midagi. "Olin ära, juhtus väike arusaamatus, ei käinud traumapunktis, seal esitatakse küsimusi," võttis Tyler asja üsna napisõnaliselt kokku ja menti ta küll ei lähe. Hull naine. Ta pandaks kinni kui ta oma nägu seal näitaks ja natuke suud paotaks. Aga seda Tyler ütlema ei hakanud, küllap naine saab ise ka aru, et Tyler pole inimene, kes politseis käiks ja kaebusi esitaks või midagi. Ühtlasi ei vastanud ta küsimusele, et kes seda tegi. Oli see oluline üldse?

Katherine hingas demonstratiivselt sisse, viis kontrolli mõttes pilgu viivuks Brent'ile ja lasi õhu siis pahinal välja. "Kas sa põrutasid ära midagi või?" küsis Kath, taibates sekund hiljem ise ka, et noh.. probably. "Ma olen üsna kindel, et nägu pole ainus koht, mis sul selline ilus on, eks?" küsis naine. No kes see ikka ainult näkku lööb. "Sul võivad palju hullemad vigastused olla, kui need, mis välja paistavad. Ja need on ausalt öeldes juba piisavalt hullud, et traumapunkti minna. Puhastasid ka neid haavu?" uuris naine siis pilku mehe kulmule ja seejärel huulele viies. Huul paraneb ise üsna kergelt, aga kulmule võib küll arm jääda. "Kuule, see vajab õmblust ju lausa," teatas naine kulme lähemalt uurides, sirutades käe välja ja pingutades pisut nahka haava kohal.

Tyler naeris kergelt naise reaktsiooni peale. Jaah, mees oli ikka totaalselt õiges emotsioonis praegu. Tea, kas ta silmadest polnud aru saada, et ta midagi võtnud oli? Loodetavasti mitte. "Ma ei lähe kuskile. See juhtus eile.. Või millalgi, kui ma siiani elus olen, siis järelikult on kõik suht okei," arvas mees muretult. Ta isegi ei oksendanud verd nagu ta arvanud oli. Nate peksis teda kõhtu küll päris korralikult tho. Aga näed, elab! Ja mees isegi ei kortsutandu kulme, kui naine ta haavasurkis või mida iganes ta ka ei teinud. Nii tuim oli ta valuvaigistitest ja asjadest. "Ei vaja mingit õmblust, see isegi ei veritse enam," arvas Tyler ning tõstis oma käe, et seda kulmuhaava puudutada. Täitsa okei oli. Arm jääb nagunii. Mees ei andnud endale aru oma haavade tõsidusest ilmselgelt, aga samas ta oli hullemastki välja tulnud.

"Sa.." alustas Kath uue hooga, kortsutades siis pisut kulme. Naine haaras järsku Tyleri lõuast kinni, eirates fakti, et seal sinikad olid ja see mehele valu võis põhjustada, ja põrnitses mõne sekundi ta silmadesse, ilme aina ärritunumaks muutudes. "Mida sa võtsid ja kui palju?" küsis naine üsna resoluutselt. Ja polnud mõtet väitagi, et ta miskit võtnud polnud. Tyler polnud kuigi selges olekus. Ja eks iseenda ravimine on ju ikka kõige targem idee, kui sa peksa oled saanud. Why the hell not. "Kas sa sõitsid siia praegu ise?" torkas naisele uus küsimus pähe. Sellises olekus rooli taga olla oli ka geniaalne idee ju. Kuradi mehed noh.

"Eeeh," muigas Tyler kui naine ta lõuast haaras ja talle tigedalt otsa vaatas. Vähemalt mehe meelest oli see tige pilk. Aga Tyler oli endiselt väga muretu. "Ma ei tea, ma ei lugenud," pomises mees lõbusalt. Noh, ta ei lugenud kokku, kui palju ta mida võttis. "Paar valuvaigistit," sõnas ta siis, ikka lõbusalt. "Jah, ma sõitsin ise siia. Duh!" vastas Tyler ning tõmbus naisest veidi eemale. Ta liigutas oma lõuga ja hõõrus seda siis. Tegi haiget vist jälle. "I might or might not have taken something more," lisas ta siis eriti cheeky naeratusega ja viis pilgu Brentile, kes oma asjad vist kokku sai korjatud. "Aga issi sa ei näinudki seda saurust mis me joonistasime! Tule vaata!" kutsus Brent järsku, kõik oma mänguasjad tugitooli sättides. "No eks ma ikka tulen jaa," muigas mees ning sasis Kathi juukseid ja ajas end püsti, et Brentiga kaasa minna. "Ohoh, päris äge," kiitis mees kui tühja magamistoa seinal olevat dinosaurust nägi. "Kuule siin võib pilve jääda ju," muigas Ty selle värvilõhna peale. "Võib ja!" naeris Brent, ise ei teadnudki, millest ta natuke sassis isa üldse rääkis.

Paar? Hah! Need pidid ikka eiti tugevad valuvaigistid olema. Muidu mingite muude tablettide peale naine ei mõelnudki. Vähemasti mitte enne, kui Tyler ta mõttes ise sellele rajale viis. Eriline idikas ikka. Katherine'il oli paras kiusatus mees lihtsalt välja visata, aga siis võtaks ta Brenti ka kaasa ja isegi kui ei võtaks, siis mees ise ei tohtinud sellises olekus ka väga kuskile kolama minna. Ja kindlasti mitte uuesti rooli taha. Kath viis pilgu poisile, kes oma süütuses millestki aru ei saanud ja ohkas siis, pisut juba rahunedes. Lapse ees ei saanud sedasi närvitseda ju. Ja siis sasis mees tal juukseid. Reaalselt. Sasis juukseid. Nagu.. Koeral. Või lapsel. Aga pigem koeral. Katherine tõusis samuti püsti ja järgnes neile kahele, nõjatudes uksepiidale. "Tyler!!" sõnas ta uuesti elavnedes, kui mees pilve jäämist mainis. Õnneks Brent ei hakanud miskit küsima. "Brent, sa võiksid Stormile paar koeraküpsist anda selle eest, et ta nii tublilt mängis," pakkus Kath pilku poisile viies. Ta oli Brent'ile juba varem ära näidanud, kus Stormi asjad olid. Köögis oli koera jaoks lausa eraldi riiul ühes kapis. Nii pea, kui poiss toast välja oli lipanud, haaras Kath mehel varrukast ja vedas ka tema sealt aurude seest välja, jäädes siis seisma. "Ma ei taha isegi teada, mis kuradi aurude all sa juba oled, et enda lapse ees sedasi käitud. Sa oled.. idioot! Aga olgu ma su peale nii vihane, kui ma tahan, üks on kindel.. Ei sina ega Brent ei lähe siit täna mitte kuskile. Ja ei mingit vastu vaidlemist. Sa ei ole praegu piisavalt adekvaatses seisus, et endagagi hakkama saada, rääkimata siis lapsest."

Brent naeratas äärmiselt õnnelikult selle küpsise jutu peale ja lippaski muretult toast välja. Tyler sai teda vaid hetke pilguga saata, kui Kath juba teda ka kuskile tiris ja Tyler naist muiates silmitses, astudes toast välja. Olukord polnud üldse nii hull ju. Vähemalt mehe enda meelest. "Ma pole mingite aurude all," muigas Tyler. "Kõigest valuvaigistid. Sa oled mingi kuri täna," kortsutas Ty lõbusalt kulme. Ta vaatas üle õla sinna poole, kus Brent on ja siis tagasi Kathi poole. "Kuule, mul pole aega selleks. Ma kas lähen siit koos oma pojaga või ta jääb veel üheks ööks siia," sõnas Tyler naeratades. Aga mida ta teeks kodus kui Brent siia jääb? Tal hakkaks nii kahe minutiga igav ja ta läheks välja. Sellises olekus. Ja ilmselt satuks jamadesse jälle ja Dominique saaks jälle võtta ta kallal. Kurat, see Domi näägutamine ajas nii marru ikka. "Okei, ma jään, aga ma loodan, et sul on alkoholi siin kuskil siis, sest ma ei viitsi teiega mingeid dinosauruse multikaid küll vaadata," sõnas Tyler ikka lõbusalt muiates. Tõeline aasta isa siinpool, daamid ja härrad.

"No ega väga palju puudu pole küll," märkis Katherine. Aurud jah ehk mitte, aga miski muu küll. Või siis tõesti mingi eriti fun kogus valuvaigisteid. Vähemalt magab mees siis sügavalt. Kui ta ükskord ära vajub. "Ja sina oled mingi jobu, nii et oleme tasa," vastas naine üsna pahuralt. Katie mõtles juba peas igasugu vastuargumendid valmis, kui Tyler tema plaaniga ei nõustunud, kuid ei jõudnudki neid lauale laduda, sest mees muutis üsna kiirelt meelt. Mida iganes noh. "Nagu sul oleks valikuvõimalust," pidi Kath siiski vahele pistma. "Jaa, alkohol koos valuvaigistitega on su parim idee üldse," sõnas naine silmi pööritades. Kuigi see paneks ta magama vähemalt, nii et kiusatus tekkis küll sekundiks, aga ei. Tema pidi see vastutustundlik ja kaine mõistusega seal olema, mitte kergemat väljapääsu otsima siiski. "Nii. Nüüd. Kas sa puhastasid ka neid haavu? Ja kust sa veel sodi oled?" asus Kath kohe asja kallale.

"Minu meelest ka," nõustus Tyler, et parim idee üldse. Sitaks geniaalne lihtsalt! Ta võttis koguaeg valuvaigisteid ja alkoholi korraga ja siiamaani elas nagu näha. Ta võttis muid tablette ka koos alkoga. Ja näed ikka elas raisk. Umbrohi ei hävine ilmselgelt. "Kuule, ema Theresa, mine hoia mu last või midagi," muigas Tyler. Muudkui aga pärib ja pärib. "Veega puhastasin. Siit olen ka sodi," koputas Ty endale meelekohale ja naeris kergelt. Jah, ajud olid tal küll sodid. Juba ammu. "Kuule, tegelt ka pole midagi juua? Janu on," kurtis mees siis eemale tõmbudes ja köögi poole astudes. Pealegi hakkasid valuvaigistid oma mõju kaotama ja polnud tore iga hingetõmbe ajal teravat valu tunda.

"Sina vajad hetkel rohkem hoolt kui tema. Su väike poeg on ka arukam, kui sina," sõnas Katherine kergelt silmi pööritades. Ema Theresa, no mida veel. Seda andis vähemasti veel kuidagi komplimendina võtta samas. "Selles pole kahtlustki, et sa sealt ka sodi oled, jah," muigas naine viimaks. Vähemalt sai ta ise ka aru. Probleemi tunnistamine oli esimene samm või midagi. "Mul on vett ja teed ja erinevaid mahlasid ja kui sa väga tubli oled, siis ma võin sulle smuuti ka teha," sõnas Kath võiduka naeratusega. Terves korteris polnud tilkagi alkoholi kusjuures. Ta polnud eriti selline baarikapi tüüpi tsikk. Kui oli tarvis, siis ostis selleks puhuks, aga väga tihti ja palju ta ise ei joonud ja nüüd, kus laps majas oli, polnud vaja ka, et igasugu pudeleid ringi tolkneks.

Tyler heitis kahtleva pilgu naise poole ja hakkas siis köögis ringi vaatama. Raudselt oli kuskil alkoholi. Brent oli seal samas, koeraküpsise pakk käes ja pakkus Stormile küpsist, käskides tal enne ilusti istuda. "Issi, kas sa küpsist tahad?" küsis laps muretult ning vaatas oma isa poole. Tyler vaatas poega ning just siis hammustas Brent koeraküpsisest ampsu. "Ära söö neid, totakas," kortsutas Tyler kulme. "Ega sa koer ole," naeris mees. Brent hakkas ka naerma. "Ei ole jah koer," lausus laps lõbusalt ja viskas pooliku küpsise koerale. "Kas Kath on hea hoidja?" küsis Tyler poisilt, ise samal ajal kappides edasi sorades. Kurat, oligi ainult teed ja mahla? "Jaaa!" ütles Brent rõõmsalt ja pani koeraküpsised ära.

Katherine järgnes mehele kööki, sest noh.. Kaks last, keda ta hoidma pidi, olid nüüd mõlemad seal. Vähemalt olid nad ühes kohas. Sai korraga silma peal hoida neil. Kath pidi just ka miskit ütlema, kui Brent isuga küpsist järama hakkas, aga Tyler jõudis ette. "Need küpsised ei ole väga maitsvad," muigas naine. Jeap, ta oli proovinud. No mingi võlu pidi neil olema, kui Storm neid armastas, aga eip. Samas see loom üritas vetsupotist juua ka, nii et tema eelistusi väga usaldada ei tasuks. Naine avas ühe kapiukse ja võttis sealt inimestele mõeldud küpsised välja, tehes paki lahti. "Meie võime hoopis neid süüa," pakkus naine, valades küpsised pakist kandikule. "Kas sa tahad teed ka?" küsis Kath Brent'i käest, kergitades siis veidike kulme, kui Tyler oma küsimusega lagedale tuli. Kuigi eks teda ennast huvitas ka vastus. Rõõmsalt jaatava vastuse peale ilmus naise huulile lai ja rahulolev naeratus. Phäh. Muidugi oli. Nagu seal oleks kahtlust. "Tyler, kas sa soovid ka teed?" küsis Katie lõbusa muigega. Ilmselgelt mitte see jook, mida mees otsis.