whatever

Lorelei võis olla ootamatu ja spontaanne ning tüdruku tujud vahetusid vahel kiiremini kui sekundid; ta võis täiesti out of blue algatada projekte ning jätta need siis lihtsalt pooleli, sest esmane ärevus ja viitsimine said otsa ning motivatsioonipuudus võrdus Braxtonipiiga jaoks täieliku dealbreakerina. Tal jäi vajaka sellest tagantsundivast häälekesest, mis ärgitas inimesi olema paremad, tegema rohkem ning pürgima kaugemale. Polnud tahtejõudu, polnud erilist ambitsioonikust. Lola tegi asju lihtsalt tegemise pärast; just for the kicks.

Ja ühel ilusal või mitte nii ilusal esmaspäeval - kraadid kõikusid kuskil kaheksateistkümne-kahekümne vahel, ning niisket pilvisust vürtsitasid iga natukese aja tagant õrnad hoovihmad - otsustas tšikk bändi kokku panna. Jep, mitte just kõige arukam ja asjalikum idee tüdruku poolt, kellele pool inimkonda vastukarva on ning, kes teist poolt vaevu tolereerida suudab. Aga kui kuskil piiga südames juba loomingulisuse leek põlema välgatas, ei vaevunud ta selle väikese pisiasja peale pikemalt mõtlema. Kiirelt mingisuguse suvalise kuulutuse valmis klopsinud "yay, teeme bändi, noortekeskus, esmaspäev, kell kaheksa, be there or fuck you" pluss mõningad muusikalised mõjutused - tuntumate seas Nirvana, The Pretty Reckless, Amy Winehouse, Placebo, Pink jms.

Päeva jooksul - sest koolis ta nagunii väga käima ei vaevunud - kuulutuse siia-sinna noortekasse ja klubidesse ja baaridesse nagu muuseas üles löönud ning paar emaili saatnud (juhuslikult polnud see tal esimene kord bändi teha või bändis olla, nii et mingisugused muusikalised tutvused tal isegi olid ja why not call them up), saatis tšikk mööda ühe oma viimase kuu aja kõige tegusama päeva ning umbes-täpselt kell kaheksa oli ta isegi pliks-plaks noortekas kohal; ei mingisugust tavapärast hilinemist või poolkoomas diivanil lösutamist. Lorelei kandis musti sukki, mingisuguseid suvalisi tumedaid lühikesi teksaseid, heledat t-särki, mille rinnal säras suurelt ja siniselt "WHATEVER", musti nööritavaid sõjaväestiilis nahksaapaid ning üle tšiki õlgade oli visatud mingisugune tumesinine number-liiga-suur lohvakas jakk. Seniori juuksed olid pealaele lohakasse krunni keeratud, silmi ümbritses tavapärane tume meik, huuled olid kaetud neutraalse õrna läikega beežika tooniga ning piiga silmi katsid suured kandilised hipsteriprillid, sest vastupidiselt üldtuntud arvamusele polnud ta silmanägemine just kõige teravam.

Kidrakoti kuhugi bändiruumi poetanud - suurem osa pille oli ilmselgelt kohapeal olemas, kaasa-arvatud kaks-kolm kitarri, kuid kui sul omal toanurgas super pill lihtsalt tolmu kogus, sest sa olid lihtsalt liiga laisk, et sellega midagi suuremat ette võtta, oli üsna loogiline samm see sealt kaasa haarata. Liikunud kuhugi noorteka eesruumi, mille tšikk väga meeldivalt tühjana eest leidis, maandus Lorelei ühele aknalaudadest istuma, aknent enne pisut paotanud. Veel üks kiire pilk siia-sinna, süütas Braxton pohhuistlikult sigareti. She's probably going to get kicked out, but oh well.. kuidagi tuli aega parajaks teha ning ilmselgelt tundus suitsetamine parema ideena kui näiteks.. ma ei tea.. pillide häälestamine?

OT: KÕIK, KES TAHAVAD, TULGE!!!!
mul pohhui, kuidas te asjast teada saite. Te võite olla keegi eelmistest bändidest, mingi suvaline tuttav või isegi täiesti võõras. A, ja ma eeldan, et see bändiruum on selline ülitšill - midagi nende sarnast: [x], [x]

Jaah, üks selline väga "I tried" kisav kuulutus oli ilmunud ka Hell's Gate'i ning just sealt Reyna plaanitava bändi kohta lugeski. Mitte et tal mõnda bändi asja oleks - laulda oskas ta ainult kirikukoorirepertuaari ja kaldus pigem räpi kui reaalse laulmise suunas, samamoodi ei osanud ta eriti mingeid pille mängida, kui trummid ehk välja arvata -, aga miks mitte minna ja vaadata, mis värk on. Vähemalt kuulutuse põhjal ei jätnud ettevõtmine endast mingit väga ametlikku ja asjalikku muljet, nii et kui ta mingi ime läbi päriselt sinna bändihakatisse võetaks, ei oleks tõenäoline, et see töö ja kooliga kokku põrkama hakkaks. Sestap sättis neiu end õigel päeval noortekeskuse poole teele, suutes teel olles kaks sigaretti ära suitsetada. Noortekeskusesse ja selle sügavuses asuvasse bändiruumi ilmus Rey, eirates igasuguseid viisakusreegleid, ja kisas: "Honey, I'm home!", enne kui edasi astus, et näha, kas keegi üldse siin on. Kuulutusepanija teoreetiliselt võiks ju olla. Kitarrid olid seal ja mikrofon oli seal - ja trummid olid ka, kujutad sa ette -, aga ainsa hingelise leidis neiu kulisside tagant, istumas aknalaual, sigaret ees. "Hommik," teatas Anon reipalt, kui end familiaarselt tšiki kõrvale sättis ja jakitaskust paki otsis, et sealt järjekordne sigaret välja koputada. "Tuld?" küsis ta sigaretti sõrmede vahel hoides.

SPOILER: Click to show

Päris otseselt bändi ei olnudki Amaria mitte kunagi teinud, kuigi mõtted sinnapoole olid neidisel koos paari teise sõbrannaga päris tihti liikunud. Peamiselt oldi maha istutud, natuke jammitud ja lauldud, kuid need tegevused olid peamiselt tagataustaks ja lihtsalt ettekäändeks, et kokku saada. Niisiis oli ta üpriski meeldivalt üllatunud, kui ühel päeval tema e-mailiboxi lendas üks tore kirjake sisuga "teeme bändi". Saatjaks - Lorelei. Kuigi nad olid täiesti erinevad inimesed, täiesti erinevast maailmast, olid nad mingi aeg siiski omavahel suhelnud. Mitte kuigi pikalt, teisele poolele ilmselt ei istunud väga inimsuhted, kuid siiski jõudsid nende suhtlemisteemad ka muusikani. Algul ei olnud neidis küll päris kindel, kas ta peaks siiski seda kuulutust tõsiselt võtma ja midagi ka selle puhul tegema, kuid täpselt sama päeva õhtuks jõudis ta siiski järeldusele - miks mitte kohale minna? Kuna otsus tuli liiga hilja, ei hakanud ta mingisugust meili tagasi saatma, vaid pani ennast kenasti riidesse ja lendas Westside'il asuvasse noortekasse kohale. Nagu viimasel ajal tal kombeks oli saanud, olid tal ka seekord jalas seeliku asemel püksid, halli värvi kitsad teksad, ning samas toonis, kuid tumedama varjundiga kudum ja poolpikad saapad. Kuni ta veel väljas oli, oli tal peal mantel-slash-jakk, mis kenasti tema jaoks veel liiga külma ilma eest kaitses. Olles majas, liikus tüdruk esimese asjana eesruumi, kuhu sisse jõudes ta kaks tüdrukut eest leidis - üks neist oli muidugi Lola ja teine.. mistaniminüüdoligi?.. Reyna! "Fuhh, juba tossate," ütles ta tervituse asemel nina kirtsutades, hoides hääletooni siiski naljatlevana. Kuigi ta ise ei suitsetanud ja kuigi ta ka vihkas suitsuhaisu, suutis ta siiski enam-vähem tolerantne teiste suitsetajate suhtes olla. Nii kaua, kuni nad kusagil umbses ruumis sulle suitsu näkku ei puhunud. Õnneks oli siin aken lahti tehtud. "Ma mingit pilli kaasa ei võtnud, nii et ma loodan, et selleta saab ka hakkama," lausus ta, minnes seejärel diivanini, samaaegselt enda mantlit lahti nööpides ja seljast ära võttes, et see enda istumiskohae kõrvale visata. Kuigi ta oli elus varem nii paar korda Tree Hilli Noortekeskusesse sattunud, ei olnud ta seal just kuigi palju ringi käinud ja seetõttu ei olnud ta just kuigi teadlik selle võimalustest.

SPOILER: Click to show

except see sall.
{/spoiler]

Üks jalg sujuvalt üle teise visatud, pahkluu põlvel puhkamas, sest ilmselgelt oli ta such a lady, kimus Lorelei puhtsüdamliku rahuga oma suitsu, pilgutamata silmagi kui keegi liigagi omamehelikult noortekasse sisse sadas. Ja bum-bum-bum, paar sekundit hiljem ilmus tšiki vaatevälja klassiõde, kes oli nende pisikeses masendavas linnakeses enim tuntud oma sooliste eelistuste pärast.. jep.. Lolal polnud aimugi, miks ta sellist mõttetut fakti teadis. Whatever. Koolikaaslasele vaid kergelt noogutanud, ei tõmbunud senior isegi käsi õhku visates ja "DUDE, PERSONAL SPACE, OKAY!?" kisades eemale, kui Reyna sõnagi lausumata tema isiklikku ruumi crashis. Selle asemel libistas tšikk sõrmed sujuvalt oma teksade taskustesse, et need sealt hetk hiljem suvalise säästuka-tšäksiga välja tõmmata ning pärast hetkelist ebaõnnestunud plõksutamist, suutis brünetitar smokingbudi suitsu läita. Hooray. Võis vist isegi väita, et Lorelei oli heas tujus.. kui ta siin juba ühegi sarkastilise märkuseta ülilahkelt inimeste suitsusi süütas. Braxton oli vaevu suutnud oma tulemasina taskusse tagasi suruda, kui järgmine võrdlemisi tuttav nägu kohale sadas. Oh good god, it's going to be one colorful excuse of a band. "Lifestyle of a rockstar - live fast, die young," kerkisid hetkeks-paariks Lola hevinäpud vastusena Amaria tibimärkusele püsti. Ning just nende sõnadega puhus senior suunurga kaudu aknaavause poole viimase suitsujoa, enne kui koni vastu aknaraami kustutas ning lihtsa sõrmenipsuga aknast välja saatis, et oma peps seejärel aknalaualt üles kergitada. "Mida mängite?" uuris tšikk diivanini liikudes, et selle vastu toetatud noortekale kuuluv akustiline kitarr üles korjata ning pilliga koos istuma vajuda.

Mõttetu fakt oli see tõesti, sest kui sellest välja ei tehtud, oli kõik super. Hullem oli olukord siis, kui keegi julges tema eelistuste kohta midagi öelda, vot siis läksid tema väikesed rusikad tuld täis. Katsugu ainult. Samas sellist asja nagu personal space ta ei tunnistanud. Kui ei meeldinud, ei pidanud alati tema see olema, kes minema läheb. "Tänud," poetas Reyna, kui Lorelei, kelle nimi tal nüüd meelde tuli, tema sigareti süütas ja ta sellest mahvi tõmmata sai. Ta haises juba niigi nagu korsten, mis see üks lisasuits ikka teeb. Suitsu aknast välja puhudes kuulis neiu, kuidas veel keegi tuli, ja tema pruunid silmad pöördusid saabujat vaatama. See oli see... mis ta oli nüüd... Amelia? Neiu märkuse peale muigas Rey kergelt, nõustudes mõttes ka Lorelei selgitusega. Once you go black, you never go back, pealegi suitsetas tema muska ka (ei tea, kelle süü läbi), nii et kui ta üritakski, oleks see üritus kärme läbi kukkuma. Kui klassiõde tema kõrvalt lahkus, nihutas Anon end aknaraami keskossa, et seal uhkelt laiutada, ning uuris silmadega ruumi, saades nüüd sellest parema ülevaate. "Ma oskasin kunagi natuke trumme mängida," vastas neidis, kui oli sigareti otsast liigse tuha aknast välja nipsanud ja nüüd õhutrummidel muljetavaldava soolonumbri tegi. "Vast on nagu jalgrattasõiduga, tuleb meelde." Kui ta oma suitsuga ühele poole saab, tuleb see jalgrattasõiduteooria ära proovida. Üks kutt oli talle isegi õpetanud, kuidas trummipulkadega mängimise vahepeal igasuguseid jaburusi teha.

Léon nägi TRICis kuulutust, mis talle isegi huvi pakkus. Ta mängis üksinda kodus kitarri, Inglismaal oli neil isegi väike grupp olnud, kellega koos jämmida ja miks mitte nüüd juhust kasutada. Mees jäudis umbes viis minutit peale kaheksat plakatil kirjutatud kohta ja jäi vaatama kolme neiut, kas ta oli tõesti ainus noormees? Léon võttis kitarrikoti seljast. "Õhtust," sõnas ta neratusega ning võttis enda helepruuni nahktagi pealt, paljastades valge MDK särgi. Jalas olid mehel tavalised tumesinised teksad ning mustad ketsid. "See on bändiproov?" küsis mees igaks juhuks üle. Pagan, äkki oli see mingi koolinoorte oma ja nüüd ta siin oli, kitarrikott käes.
Awesome shirt

Amaria ei osanud selle rokkstaarimärkuse peale midagi kosta, vaid kehitas lihtsalt õlgu, viies korra ka uudistava pilgu ümber ruumi käima. Kaua ta seda teha ei jõudnud, sest juba kõlas Lola küsimus. Ta lasi Reyna enne ära vastata, samal ajal diivanil pisut kõrvale nihkudes, et Lorelei tema kõrvale istuma mahuks. Tal oli üldjuhul komme igasuguste laiemate istumiskohtade puhul alati täpselt keskele istuda, et vajadusel käed sinna laiali ajada või miskit. "Akustilist kitarri, elektrikitarri, basskitarri," loetles ta kõigepealt need kitarriliigid ette, mida ta oskab. Ta alustas loomulikult akustilisega, kuid olles Glee's, oli üsna raske mitte ka ülejäänuid kitarre proovida ja need ka selgeks õppida. Ilmselgelt ei tekitanud teine väga palju raskust, kui esimest osata. "Trumme olen ma ka proovinud, aga need ei ole kuigi hästi välja tulnud. Ja klaverit oskan ma ka mängida. Süntekat siis vajadusel." Sest vaevalt, et mõni rokkbänd nõuaks eriti ilusa tiibklaveri tagataustamuusikat. Järgmisel hetkel lendas platsi ka neljas isik, kes - ülla-ülla - oli hoopiski meessoost ning kes raudselt nende koolis ei käinud, sest vastasel juhul oleks ta tema näo ära tundnud. Mitte, et ta kõiki kooliõpilasi raudkindlalt nägupidi ära tunneks, aga selline nägu jääks meelde küll. "Bändiproov ikka," lausus ta kergelt muiates, peale seda, kui oli võõrast vastu tervitanud. Huvitav, kas keegi mõtles veel tulla või?