INGLISE KEEL JA KIRJANDUS

Helen astus klassi ning asetas enda käes olevad raamatud ja mõned paberid lauale. Kuna tegemist oli vahetunniga, siis jalutas ta akende juurde ning avas mõned neist, et ruumi õhku lasta. Väljas oli juba päris palav ja kirjanduse klass oli alati olnud üks neist ruumidest, kus päikselise ilma korral justkui saun oleks. Päike paistis lihtsalt otse klassi sisse. Mis puutus tänasesse tundi, siis Helen oli tulnud millegi uue peale ja ta lootis, et õpilastele läheb see ka peale. Eks näeme siis, kas tasub seda ka järgmisel aastal teha. Jalutanud tagasi enda laua taha, võttis Helen seal istet. Ta lülitas sisse laual oleva arvuti ning hakkas sellega tegelema.

Välimus

Jessica J. Hill, Senior
Daniela Sandra Jimenez, Senior
Hunter Sommers, Freshman
Alex J. Simpson, Senior
Noah L. Daniels, Junior
Nick J. Harting, Senior
Annabel Elena Gillies, Junior
Sadie Harrison, Senior
Seth J. Murray, Senior
William Hamilton, Sophomore
Annie Baker, Freshman
Yvonne Danowski, Senior
Stacia Ingham, Junior
Phoebe Holloway, Junior
Nathaniel Snow, Senior
Reyna Jensen, Senior
Xavier J. Killam, Sophomore
Amaria Wall, Junior
Lucas Sommers, Sophomore
Greta Sassa Eklof, Sophomore
Eileen Sadee Eastie, Junior
Myla Gold, Junior
Tiffany Night, Junior
Simona Dragomir, Freshman
Oscar Quinn, Senior
Noelle Mieux, Senior
Andrew Philippe Pyle, Senior
Ariel Hemingway, Senior
Samuel Hemingway, Senior
Carla Analeigh Lucky, Sophomore
Lorelei Mae Braxton, Senior

Annabeli vahetund möödus seekord ikka väga igavalt ning võis öelda, et see oli esimene kord, kui tüdruk juba päästjat koolikella ootaks, mis uuesti tundi heliseb. Hetkeks heitis näitsik pilgu oma käekellale ja nägi, et palju aega ei olnudki ning tavaliselt oli ta võimaluse korral enne kellahelinat juba klassis. Nüüd siis samamoodi. Seljas hele lilleline kleidike ja peal sinine jakk, jalutas Annabel klassi, kus ta õpetajat tervitas ning siis end aknapoolse rea kolmandasse pinki istuma sättis.

Phoebe lemmikkohaks vahetundide ajal oli endiselt kooli katus, ainult selle erinevusega, et neiu ei suitsetanud enam. Tubli tüdruk. Nüüd ta lihtsalt istus seal ja mõtles asjade üle järele, viimasel ajal oli Phoebs ka uuesti joonistamisega tegelema hakanud ning praegune pilt pidigi seetõttu pooleli jääma, et tundi tuli minna. Mis seal ikka. Phoebs rullis A3-formaadis paberi kokku ning toppis joonistustarbed kotti. Paberirull kaenla all, läks ta kirjanduse klassi, tehes näo, nagu polekski õpetajat seal ja maandus siis keskmise rea viimases pingis, kus Aurora paberi uuesti lahti rullis ning poolikut joonistust jätkas.

Inglise keel ja kirjandus - siiani kõige raskem aine Simona jaoks, kes poole aasta pealt Rumeeniast Tree Hilli kolis ja kohalikku keskkooli õppima asus. Natuke abi on ta saanud juba nendelt vähestelt sõpradelt, kelle tüdruk endale leidnud on, aga aine ise oli endiselt raske, välja arvatud rääkimine. Vähemalt oli hea see, et tunnis sai küsida ja siis muutus nii mõnigi alguses keerulisena tundunud asi arusaadavaks. Nüüd siis läks tundi ka Mona ning klassi astudes ütles rumeenlanna õpetajale vaikse 'tere' ja sättis end seejärel aknapoolse rea esimesse pinki.

Cunninghami tunnid pole just need, mis Jessicale meeldivad. Õigemini üks neist - kirjandus. Emakeeles pole tema jaoks midagi keerulist, aga mingeid jutte ja luuletusi ta terve klassi kuuldes lahata ei taha. Eriti siis, kui need talle isiklikult kuidagi mõjuvad. Klassi astunud ja õpetajat teretanud, jalutas ta oma tavapärasele kohale enamvähem klassi keskosas ning asetas õpikud lauale. Oma A4-suuruse kaustiku vahelt võttis ta välja ühe paberi ning jalutas õpetaja laua juurde. "Siin on see essee, mille te mul nende luuletuste põhjal teha palusite," lausus Jeanette paberilehte õpetajale ulatades.

Helen noogutas ruumi sisenevatele noortele või saatis neile ühe sooja naeratuse. Tema pilk oli suunatud arvutiekraanile, kuni Jessica tema juurde tuli ja talle ühe paberi ulatas. "Oi, aitäh, Jessica. Ma ei oodanud seda nii kiiresti, aga väga kena. Ma vaatan selle tänase tunni jooksul ilmselt üle, siis saad juba tunni lõpuks teada enda tulemuse," lausus Helen ning võttis essee vastu. Ta asetas selle lauale ning noogutas tüdrukule kergelt.

Tänase tunni jooksul? Õpsil on tunni ajal aega seda teha? Iseseisev töö tuleb täna? Palun, tulistage mulle kuul pähe. Need tunnid on palju paremad, kui on vaja lihtsalt kuulata, mida õpetaja ja kaasõpilased arutlevad. Üldiselt Jessica ise oma seisukohti põhjendada ei viitsi, sest üheksal juhul kümnest lõppeb see vaidlusega. Lähedaste peal katsetatud, klassikaaslaste peal ei paku huvi. "Okei," lausus Jessica ja tatsas siis oma laua juurde tagasi ning võttis istet.

Daniela jalutas klassi, aga kuna õpetaja oli Jessicaga hõivatud, siis jalutas ta rahulikult kõige uksepoolsemasse ritta ning maandus kolmanda laua taha. Ta asetas asjad lauale ning võttis kotist välja iPodi, mille ta tööle pani, hakates muusikat kuulama. Tunnini oli piisavalt aega, et paar laulu ära kuulata. Lisaks võttis Dani enda kotist välja ühe Marsi ja hakkas seda sööma. Viimase tunni ajal on kõht juba tühi, kuigi näitsik sööb ilusti lõunal koolisööklas.

Oufit

Hunter astus klassi ja võttis suuna Jessica koha juurde. Ilmselt peaks ta näitsikuga klubi tegema, sest ka temale ei meeldi nii väga kirjandus. Ta lihtsalt ei oska ennast hästi väljendada. Tema väljendusviisiks on joonistamine. Rääkimine või veel kirjutamine on midagi rasket selle poisi jaoks. Hunter asetas enda koti Jessica taga asuva laua kõrvale maha ning võttis siis istet. Tervitanud Jessicat põgusalt, avas Hunter enda vihiku ja hakkas selle äärele pilte joonistama. Need olid pisikesed ja kujutasid endast pigem niisama visandeid.

SPOILER: Click to show

Siin oli tõesti nagu saunas... Uh. Lucas lehvitas endale käega tuult, kui klassi astus ja õpetajat tervitas, et seejärel oma kohale aknapoolse rea viimases pingis liikuda, poetanud Hunterit möödudes talle: "Tsau." Lihtsalt niisama. Praegu oli tema noorem vend justkui oma nähtamatuks tegeva keebi ära kaotanud või midagi, sest teda oli näha, kodus võis Hunter mitu tundi nendega samas ruumis istuda ja märkamatuks jääda. Pannud oma asjad lauale, istus noorem Sommersi kaksik laua taha ja hakkas tooliga kõõluma, vaadates samal ajal aknast välja.

Inglise keel ja kirjandus oli Willi jaoks tund nagu iga teinegi, kuigi ta oskas siin pisut kaasa rääkida küll, sest tema lugemus oli tänu kooli psühholoogi kabinetis veedetud ajale ja enda huvi tekkimisele suurenenud. Pealegi oli vahelduse mõttes tore natuke mõelda - ja mitte sellele, kuidas ta ära tahaks. Nüüd lonkis noormees klassi, hakkamata isegi mõttes kurtma, et siin oli natuke liiga soe, et normaalselt eksisteerida, teretas õpetajat ja pani oma koti lauale Lucase ette, tervitanud trennikaaslast enne. Tal oli siiralt hea meel, et trennis vahepeal toimunud kaos oli kenasti end ära klaarinud ja nad said jälle ühtse meeskonnana treenida. See, kuidas kaksikud pidevalt tõmblesid või trennist puudusid, oli teiste suhtes üsna ülbe olnud. Viivitanud hetke, avas Will ühe klassiakendest, et kui mitte tuult, siis vähemalt õhkugi klassi lasta, ning istus maha. Jah, ta oli targu teinud lahti just selle akna, mis tema laua poole avanes. Loodetavasti Lucas ei pahanda.

Selle viie kuu jooksul mil Myla Tree Hillis elutsenud oli, oli tšikk nakatunud tüüpilise õpilaseliku tüdimusega, mis tekitas tahtmise ots ringi pöörata ja minema tõmmata nii pea kui jalg klassipõrandat puutus. Ilmselt oli asi ta üsna kesistes tulemustes - ta oli ikka v ä g a maha jäänud ja ta õpirežiim oli ikka v ä g a teistsugune olnud; mulatitar oli kogu keskaliku tohuvapohuga suutnud enam-vähem ära harjuda alles kuu-kaks tagasi, olenemata suurest kogemusepagasist. Ühendriikide keskkool really was something oma klatšimooride ja ettekandjatega. Oh well, algamas oli järjekordne tund, kus oodati tema täit tähelepanu ja Myla really didn't feel like it. Ta oli väsinud - üle pika-pika aja oli ta tõeliselt sleep-deprived ja see oli kohutav - ning tüdinud ning klass oli kohutavalt palav. "Just kill me please," pobises junior vaikselt, maandudes esimesesse ettejuhtuvasse tühja pinki istuma. Tšikk kandis heleroosasid skinny'sid, heledast teksamaterjalist crop topi, mis oli varjatud õhukese ning lohvaka roosakasbeežika sviitri-särgikese poolt, mis suurte mustade tähtedega "I need coffee" kuulutas. Myla jalgade otsas särasid beežist nahast kontsaga poolsaapad, ta juuksed olid lahti ja tavapäraselt lokkis, ainsaks aksessuaariks pukstega sama tooni bandana, mis ümber piiga pea seotud oli. Lihtne meik - ripsmedušš, pisut-pisut lainerit, heleroosa huulepulk, ning jep, täiuslik välimus koti otsas unelemiseks ja ebaõpilaselikuks käitumiseks.

Kuigi Alex on koolis käinud nüüdseks juba poolteist kuud, on näitsikul siiski tunne, nagu oleks jälle esimese koolipäevaga üle mitme kuu. Ta oli siiski olnud kodus vähemalt neli kuud. Õppetööga on neidis kenasti järjepeal ning mõne üksiku õpetaja sõnul on Lexie õppinud isegi rohkem ette, kui vaja oli. Aga seda kergem tal on.
Kõrvaklapid peas ning vaikselt ümisedes Aerosmithi plaadi "Big ones" järgi, liikus tüdruk mööda rahvast täis koridori, pöörates peagi kõrvale ning astudes kirjanduse klassi. Tervitanud vaikselt õoetajat, võttis Alex ühe kõrvaklapi kõrvast ja seadis enda sammud tuttava tumeda juuksepahmaka poole. "You are going to have me as a partner this lesson and I don't want to hear no complaints about it," muigas näitsik kergelt, istudes Daniela kõrvale. Enda iPodi kotist välja võtnud, lülitas ta selle välja ning koos kõrvaklappide juhtme patakaga toppis tagasi kotti, võttes lauale ühe paksema mitmeaine kaustiku ning pastaka.

outfit

Daniela tõstis enda pilgu alles siis, kui Alex tema kõrval oleva laua okupeeris. Näitsik naeratas talle ning eemaldas enda klapid, pannes hetk hiljem enda iPodi kotti tagasi. Snickersi paberi viskas ta klassi ühes nurgas asuvasse prügikasti. "Mis mul ikka selle vastu olla saab, et keegi minu kõrvale istub," muigas Dani, istudes Alexi kõrvale tagasi. Eks kahekesi ole ikka parem tunnis olla kui üksinda.

Nad pole Danielaga kunagi otseselt olnud väga head sõbrad, Tutor Centeris sattusid noored küll tihti kokku, rääkisid ning nii mõneski tunnis istusid koos või tegid vajadusel rühma tööd, aga sellegi poolest suhtlevad nad üksteisega vägagi vabalt.
Danile vastu naeratanud, viis Lexie momendiks enda rohelised silmad kellale, teadvustades endale aega ning pöörates seejärel pilgu tagasi tüdrukule. "Tore, sest eitavat vastust minu jaoks enam olemas ei ole," muigas Alex õrnalt. Kahekesi on ikka huvitavam istuda, isegi juhul kui sul on pinginaabriks täiesti võõras inimene. Kirjandus lihtsalt on selline tund, kus rääkimine on kohustuslik.