You and I just have a dream

Tyler istus ühes Westside'i vähem tuntud pubis, baarileti taga ning rüüpas oma õlut. Ta oli ikka äge loner küll, istus seal ja jõi üksi. Aga vahel tuli selliseid hetki, kus mees pidi üksi istuma ja omi mõtteid mõtlema. Kodus ta passida ka ei tahtnud. Brent oli toredasti hoidjatädi juures. Kell oli veidi üle kaheksa õhtul. Inimesi pubis väga palju polnud, täpselt parajalt. Karaoke võimalust seal pubis polnud, nii et kellegi laulmist Ty kartma ei pidanud. Õnneks.

OT: Kinni.

Kuna oli selline ilus argipäeva õhtu, siis Nathaniel tähistas selle nädala esimest ja viimast neljapäeva. Laias laastus oli noormees lihtsalt otsinud põhjust enda täis kaanimiseks ning ülla-ülla - ta oli selle ka leidnud. Olnud juba päris korraliku alguse sisse teinud, komberdas noormees Westside'i baari. Ta oli isegi algselt kaalunud auto võtmist, kuid oleks kahju, kui mõni ta ülikallitest autodest katki läheks. Libistanud käega läbi oma juuste, sisenes Nathaniel lõbusa muigega baari. Ta polnud päris ammu nii palju joonud kui praegu ning nüüd pidi see kogus veelgi suurenema. Istunud leti taha, tellis Nate omale viski ning lasi pilgul automaatselt üle baari rännata, et järgi uurida, kes sellisel toredal päeval sinna kokku kognuenud on. Nathaniel lootis, et ehk leidub ka mõni naisterahvas, kes talle silmailu võiks pakkuda, kuid vähemalt hetkel talle ühtegi sellist silma ei jäänud.

Tyler tõstis pilgu, kui nägi kedagi pubisse sisenemas. Kutt tundus tuttav, aga kust, seda Tyler täpselt ei teadnud. Noh, iga nolki siin linnas ka meelde jätta ei saa. Igal juhul tundus, et too oli juba päris parajalt joonud. Mis ta siia baari ikka enam ronib? Aga polnud Tyleri asi midagi kobisega eks ole. Ta rüüpas oma õlut edasi, visates noorele kutile vaid ühe üleoleva muige, kui too end üsna tema lähedale sättis ja endale viski tellis. Ty polnud just kõige paremas tujus, samas polnud otseselt ta tujul nagu midagi viga ka. Ta oli lihtsalt... Mitte just kõige rõõmsam ja pigem sellises norimise olekus.

Nathanieli pilk jäi püsima meesterahval enda kõrval ning mõelnud veidi, tundis noormees Tyleri ära. Üleoleva muie põhjal julges Nate teha järelduse, et Tyler teda ei tundnud ära. See muie pigem ärritas Nathanieli. Kelleks see tüüp ennast peab? Arvab, et on kõigist parem? "Ja mis asi sulle siis ei sobi?" uuris Nate kui viis pilgu kaheks sekundiks mehele ja võttis seejärel sõrmede vahele oma klaasi, kust ta koheselt ka lonksu võttis. Mingil kuramuse põhjusel talle ei meeldinud Tyler ning veelgi vähem kavatses ta sellist üleolevat suhtumist kellegi poolt taluda. Nate polnud enam mingisugune poisike.

Ty turtsatas kergelt, kui mehe küsimust kuulis ja viis pilgu jälle kutile. "Sina," vastas Tyler endise üleolevusega. Jahmn, ta ei tundnud Nate'i ära esialgu. Ta oli siiski linnas endiselt üsna uus ja nägusid meelde jätta oli liialt palju, et kõik kohe meelde jääks. "Su olek. Su jook. Su hääl. Mitte miski ei sobi," sõnas Tyler, endiselt Nate'i silmitsedes. "Mine võta kinni, milles asi. Ehk selles, et sa häirid mind oma olemusega," sõnas Ty õlgu kehitades ning rüüpas taas enda õlut.

Nathaniel kuulas mehe ära ning pööritas silmi. Kus kurat sellised inimesed tulevad? Kelleks kurat Tyler end pidas? "Uks on seal," lausus Nate teravalt ning viipas käega ukse poole. Kurat kui närvi see tüüp teda ajas. "Hakka parem astuma," lisas noormees veel seejärel ning võttis lonksu oma joogist, kui oma tumedate silmadega meest jälgis. See tüüp võiks oma kaks asja siit kokku panna ning kaduda Tree Hillist sinna, kust iganes ta ka ei tulnud.

Tyler kergitas kulme. Ahnii. "Kui sa tead, kus uks on, siis miks sa endiselt siin istud, ma ei mõista?" sõnas Ty üleolevalt. Tõsiselt?! See nolk tuli teda välja viskama? For real? Ta oli omal seal peas midagi ikka väga sassi joonud juba. Tyler ei kavatsenud kuskile minna. Ei siit baarist ega Tree Hillist. Mitte nii peagi. Ja kohe kindlasti ei kao ta siit, sest mingi nolk arvab, et võib teda kamandada. Ty turtsatas ning pööras pilgu eemale, tõstes oma õlleklaasi huultele.

Nathaniel kuulas meest ning muigas mõrult. "Kuna sina oled siin probleem, mitte mina, seega nägemist," lausus Nate ja tegi ilmselge vihje, et Tyler astuma hakkaks. Noormees ise ei kavatsenud niipea kuhugi minna ja ta ei kavatsenud Tyleri seltskonda enam siin väga kaua välja kannatada. Kui mees ise ei taipa minema minna, siis tundus, et Nathaniel peab selles asjus veidi mehele abi pakkuma. Teinud oma joogile põhja peale, tellis Nate omale uue joogi.

"Mina pole kellegi probleem," arvas Tyler. Ta lonksas õlut ning asetas klaasi letile tagasi. "Sina oled siin minu probleem ja varsti oled sa nii mõnegi teise probleem, sest sa ei suuda mitte kuidagi vagusi püsida," arvas Ty. Ta ei vaadanud kordagi Nate'i poole. Milleks peaks? Näinud küll seda nägu juba piisavalt, et tema näoilmeid endale piisavalt värvikalt ette kujutada. Rüüpab oma viskit ja arvab, et on ilgelt kõva mees. Ehk peaks talle koha kätte näitama? Mõte kaklusest ajas Tyleris adrenaliini keema ning mees hingas sügavalt sisse. Adrenaliin ei tõotanud head. See oli Ty jaoks hullem kui ükskõik mis narko. See ei lasknud selgelt mõelda ja kõige hullem oli see, et ta oli täiesti tema ise ka raevuhoos.

"Ja ometigi sa oled minu probleem," lausus Nathaniel. Mehe edasise jutu peale ei suutnud noormees teisiti reageerida kui vaid turtsatas rõõmutult. "Kuid sina olid see, kes ei suutnud oma arvamust enda teada jätta," alustas Nate ning jätkas jahedamal toonil, "seega ma ütlen seda viimane kord - hakka astuma." Ta oli suht kindel, et Tyler ei lahku, kuid Nate leiakski siis põhjuse, miks Ty nägu natukene viimistleda. See oli küll pigem otsitud põhjus, kuid Nathaniel ei vaevunud selle mõtte detailidesse laskuma.

"Ise sa küsisid seda," muigas Tyler. Küsis, sai vastuse ja nüüd on tige. "Kuule," sõnas Ty viimaks, viskas oma õlle eest raha letile ning ajas end oma toolilt püsti. "Sa ilmselgelt ei suuda rahulikult olla ja tahad tappa saada. Tuled kohe välja või ma pean sulle näitama, et mul on tõsi taga?" küsis Ty üleolevalt ja samas hoiatavalt. Ta seisis Nate'i kõrval, kogu tema kehahoiak oli kindel ja valmis igasuguseks tsirkuseks, mida see kutt üritada võis. Tyler ei kartnud kakelda, oh ei. Eriti kui adrenaliin juba tema kõrvus vere kohisema lõi.

Nathaniel muigas kergelt kui ta Tylerit kuulis. Ei saa just öelda, et Nate üllatunud oleks. Ta oli seda oodanud ning kui Ty poleks väljakutset esitanud, oleks noormees seda ise teinud. Kergelt üllatav oli aga see, et Tyler ta asju välja lahendama kutsus, mitte ei hakanud baaris laamendama. "Lähme," nõustus Nate ning võtnud joogist lonksu, jättis Nathaniel pooliku klaasi letile ja tasus jookide eest, jättes ka jootraha. Nate oli siiski hea klient. Kõndinud ukseni, avas Nathaniel ukse ja väljus baarist. Värske õhk lõi olemise kohe tunduvalt kainemaks ning ka eeloleva kakluse adrenaliin hakkas Nate'ile kohale jõudma. Õnneks polnud noormehe näol tegemist just kõige kogenematu inimesega, mis kaklustesse puutus, kuid arvestades Ty kohta gängis, oli Nathaniel kindel, et ka Leightonil oli selliseid kogemusi. "Ladies first," lausus noormees üleoleva muigega, tumedate silmade pilk mehel püsimas.

Sittagi ta ise midagi teinud oleks. Kui Nate tõesti nii palju mees oleks olnud, et midagi i s e teha, oleks ta seda ammu teinud, mitte mökutanud seal. Let's be real here. "Aga palun," laiutas Tyler kulme, kui Nate teatas, et ladies first. Prsh. "Tead, mida tänaval õpid rikas poiss?" küsis Tyler kergelt muiates? "Et viis sekundit mula on kasutu ajaraisk," ütles Tyler ning virutas Nate'ile rohkem mõtlemata rusikaga mööda lõugu. Sõnadega muda loopimine oli Ty meelest täiesti mõttetu. Rohkem polnudki nagu midagi vaja oodata. Pärast lööki mööda Nate'i lõugu tõukas Ty kutti õlgadest tugevalt tagasi. Muidugi tal oli kogemusi. Ty alustas allilma eluga juba teismeeas. Ta oli tänaval kasvanud. Millest me räägime siin.

OT: Üks asi mis kohe selgeks saab tehtud. Sa ei kirjuta mitte üheski postis, et sa lõid mu ninaluu puruks. Why, sest see oleks mu tegelase juhtimine ja ma pole sellega nõus. Capisch?

Tundus, et Tyler alahindas Nathanieli päris korralikult. Nate kuulas meest ning muigas Ty jutu peale lõbusalt, kui järgmisel hetkel sai korraliku löögi vastu lõugu ning astus sammu-kaks tahapoole. "Kui aus olla, siis ootasin ma sinust midagi rohkemat. Sa isegi lööd nagu eit," lausus Nathaniel üleoleva muigega ning tundis kerget vere maitset suus. Järgmisel hetkel virutas Nate mehele löögi vastu lõugu, jäämata Ty löögile alla. "Lilleke, see, et ma rikas olen, ei tähenda, et ma pole tänavaeluga kursis. Seega kui sa ei tea millest sa räägid, siis pigem ole lihtsalt vait," lõpetas Nathaniel oma jutu, ja laskmata Ty'l kuidagi reageerida, sai Tyleri vasak põsk ühe ilusa paremhaagi osaliseks.

Ot: Selge

Tyler raputas kergelt oma pead, kui Nate talle löögi vastu lõugu virutas ning muigas. Ikka mulises? Srsly? Kas ta tõesti t e h a ei osnaud ja pidi ikka üritama sõnadega ka ära panna? Mida ta siis nii väga kartis, et mölisema pidi? Well, who really cares eks. Tyler pidi tunnistama, er järgmine löök oli päris magus ja ta pidi sammukese isegi tagasi astuma ning sülitas lärtsu verd maha. Ta oli omale põske hammustanud. Aga see oli väike vigastus selle kõrval, mida ta Nate'ile kavatses tekitada. Tyler virutaski mehele uuesti mööda lõudu ja siis vastu oimukohta. Tema väga rääkida ei viitsinud enam. Adrenaliin möllas ja sõnadeks polnud aega. Aeg oli tegudeks. Tyler tõrjus Nate'i järgmise löögi ja virutas talle põlvega kõhtu.