Du warst mein Ziel

"Kurat, sa ise ütled, et tahad minust lahti saada, mida ma ikka nagu mõni peni nurun su näitlemist. Eelmised seitse kuud ei ole suva, aga sa ise vihjad iga lausega, et sa ei taha mind, miks ma sind kinni hoian? Jookse selle tšiki juurde, kellega sa peol amelesid, ilmselgelt pakub ta sulle kordades rohkem kui mina," vastas mees ärritunult. Ei olnud see üldse esimene tüli, neil oli vähamalt kümmekond olnud, kui mitte rohkem. Kogu see Scarleti jutt oli ju selge vihje lahkuminekule ja nüüd oli Lawson see paha kutt? Scar käis teisi suudlemas ja valetas mehele, mitte vastupidi. Scar ütles, et nad on lahku kasvanud ja "asi ei ole mehes vaid Scarletis". Kurat, kui klišee see kõik oli. Kuulnud viimast, tõstis Alec pudeli ja saatis selle vastu elutoa teist seina. Killud kukkusid riiuli kõrvale ja valgele värvile jäi karamellikarva laik. Mees tõusis diivanilt. "Ma loodan, et sa oled fukken õnnelik!" karjus Lawson Scarletile järgi. Ta lõhkus perekonna. Lawson läks treppidest üles ning astus sisse Carla tuppa. "Vali endale internaatkool välja ja hakka asju pakkima," ütles Lawson ning sulges jällegi ukse, et minna enda tuppa. Ta tundis tugevat valu rindkeres ning käes ja pilt lendas taskusse.

Sel korral oli ta varem koju jõudnud - nii kahe paiku -, aga ega see midagi muutnud, pahasti tegi ta ikka, sest astus onu kehtestatud reeglitest-keeldudest üle ja läks peole, kuigi teadis, millega riskib. Ta trampis niigi iga päev oma onu närvidel ja kui mees nüüd teada saama peaks, mis ilmselt väga kaugel polnud, on tal lips läbi. Magada sai tüdruk nii palju kui sai, sest mingi hetk äratasid teda valjud hääled ja nendesse lõikunud pauk, nagu oleks keegi midagi vastu seina visanud. Pea valutas jälle, aga nüüd ei hakanud Carla end voodist välja venitama, et valuvaigistit võtma minna, sest ta ei tahtnud jälle mingi kodusõja keskmesse sattuda ning seda pealt kuulata, eriti kui tema peas tagus üks hobune kapjadega vastu tema kolju sisekülge. Selle asemel otsustas piiga edasi kõhutada, nägu padjas, ja oodata, et sõda mööduks ning ta saaks minna endale kohvi tegema. Sõda tunduski mööduvat, sest mõne aja pärast jäi vaiksemaks, aga seda enam ehmatas Annie end poolsurnuks, kui tema toa uks lahti lendas ja onu tal asju pakkima hakata käskis, et seejärel uks taas kinni tõmmata. Mis asja? Aeglaselt ajas sasipea end istukile, suutmata aru saada, kes, mis ja kus, ning viis siis ühe otsa teise juurde. Onu teab, et ta peol oli. Ta oli lubanud, et neiuke nooruke läheb internaatkooli, kui ta reegleid ei järgi. Shit, shit, shit, shit... Otsustanud vannituppa kooberdada, et vastikut maitset klaasi veega alla loputada, libistas An jalad põrandale, kuid peatus, kuulnud tuhmi mütsatust. See ei kõlanud nagu varasem pauk, vaid... selliseid helisid oli ta filmides päris palju kuulnud ja kuuldu tekitas temas halva tunde, mistõttu tüdruk pisut kiiremini liigutas, hetkeks pikast pikaliolemisest tuikus ja oma toa ukse lahti tõmbas, et igaks juhuks onu tuppa kiigata. Võib-olla oli mees lihtsalt peaga vastu seina löönud või midagi - ei üllataks - ning ta saab jälle ühe epistli osaliseks. Veider küll, aga praegu polnud Carlal absoluutselt soovi väikest mässajat mängida... ehk oli ta oma käkist natuke aru saanud ja kahetses, pealegi oli eelnev kisamine ta lihtsalt kurvaks muutnud. Koputanud kergelt onu magamistoa uksele, ei saanud ta mingit vastust, nii et võttis lingist ja vajutas selle alla, et uks lahti lükata. Avanev vaatepilt tarretas ta hetkeks ukseavasse, kui tal mõni sekund aega läks, et tuvastada oma põrandal lebav onu, kes helidele ei reageerinud, siis liigahtas Annie kohalt ja kiirustas mehe juurde, et põlved tema kõrval maha toetada. "Onu..." hakkas tüdruk meest raputama, minnes ähmi täis, sest tal hakkas hirm. "Onu, ärka üles!" See ei olnud magamine, sest ta võis Alecit raputada nagu kaltsunukku, aga mees ei reageerinud. Järgmine mõte oli - telefon! Tal polnud õrna aimugi, kus onu telefon olla võis, niisiis hüppas An püsti, koperdas ja jooksis oma tuppa, et püksitaskud pahupidi pöörata ja ühest oma mobiil leida. Kiirelt valis ta kiirabi numbri ning ruttas Aleci tuppa tagasi, silmad niiskeks tõmbumas. Kurat, kuidas ta praegu kartis... Kuulnud, et keegi võtab vastu, hakkas tüdruk puterdades rääkima: "Mu onu kukkus kokku ja ta ei ärka üles, palun tulge ruttu!" Saanud kuidagi aadressi öeldud, lõpetas C kõne ning pillas telefoni oma värisema hakanud käest põrandale. Mingi hetk taipas ta alla minna, et eesuks lahti teha, ning kui kiirabitöötajad tulid, pidi ta rääkima, mis juhtus, kuid ei saanud õlgu vappuva paneva nutu tõttu õieti ühtegi arusaadavat sõna öeldud. Tal paluti kaasa tulla, nii et tüdruk taipas lisaks öösärgile ainult püksid jalga ja jaki selga tõmmata, siis sõidutati ta haiglasse. Igas teises olukorras oleks ta põnevil silmi kiirabiauto sisemust uurinud, aga praegu jätkus tal silmi ainult oma onu jaoks, lootes, et mees ikka ärkab ja ütleb: "Hani!"

Haiglas ei antud talle eriti infot, öeldi vaid, et istugu ja oodaku, võtku automaadist endale teed või midagi, talle teatatakse, kui Aleci seisund on stabiliseerunud. Juua ei suutnud Carla mitte midagi, sest kartis, et tal hakkab paha, ning kui talle lõpuks teatati, et kõik on ok, oli tüdruk kiiremini kui pudrukuul palatis, kus tema onu tilguti all lebas. Mees polnud veel ärkvel, kuid Annie sättis end ikkagi voodi kõrvale toolile istuma. Koridoris oodates jõudis tema peast käia läbi tuhat ja üks mõtet, üheks neist see, et tema on süüdi, et onu kokku kukkus (osaliselt tõsi), teiseks see, et ta kaotab veel ühe pereliikme... mis viis arusaamiseni, et ta hoolib oma onust rohkem kui on siiani välja näidanud.

Alec avas aeglaselt silmad. Esimene asi, mida ta tundis, oli kanüül käe küljes, mis tuikas õrnalt. Kuidas ta ise siia oli sattunud? Lawson meenutas juhtunut, Scar... Ja Carla. See pilt ei tahtnud mälust üldse kaduda. Alec oli kindel, et ta ei suuda pikalt Carlat vaadata, ilma mõtlemata, et miks Carla ja Scar suudlesid. Mees teadis üht, Scariga oli kõik rikutud ja Alecil polnud jaksu uuesti paluda naist tagasi tulla, pealegi olid nende probleemid juba ammu üle pea kasvanud ning keegi ei proovinudki neid lahti lammutada. Mees viis silmad enda kõrvale ja keeras pisut pead. Carla. Kirurg paotas õrnalt huuli, aga kurk oli liiga kuiv, et midagi öelda. Suus oli mingisugune veider maitse. Nüüd oli kõik, Lawson pidi stressi kuidagi maha keerama ja kõvasti, sest ta oli kindel, et suurem osa praegusest haiglasolekust oli stressi süü.

Carla nägu, eriti silmade ümbrus, oli ohjeldamatust nutmisest ja närvitsemisest punane ning kuigi ta lõpuks nutu pidama sai, ei tahtnud näol laiutav puna tagasi tõmmata. Seda enam uhas kergendustunne üle tüdruku, kui onu end lõpuks liigutas ja tema poole vaatas. "Onu..." ütles tüdruk ettepoole nõjatudes, öösärgi servad kätesse käkerdatud. Ja rohkem ei osanudki ta esimese hooga midagi öelda. Jube oli siin istuda, ta vihkas haiglaid, sest need meenutasid talle kõike sünget ja depressiivset, mis õnnetuste... ja surmaga kaasnes. Haiglad meenutasid talle tema ema surmapäeva ja ta ei tahtnud seda tunnet uuesti kogeda. "Palun vabandust," pomises Annie siis, silmad taas veekalkvel. Tema pea valutas endiselt, vaat et rohkemgi kui enne, aga ta ei taibanud minna valuvaigistit küsima, sest tahtis kogu aja onu palatis olla ja teda valvata. Vabandust selle eest, et ta nii nõme inimene oli, vabandust selle eest, et ta pidevalt reegleid rikkus ja oma onu närvidel "Kimalase lendu" mängis...

Mees kuulis, kuidas Carla teda kõnetas. Paar korda pilgutanud, märkas mees, et neiu silmad olid punaseks nutetud. Kuna Alec oli rohtudest veel uimane, kulutas ta umbes paar minutit kõige töötlemiseks ning otsis sobivat vastust. "Carla. Ei saa nii olla, et...Et sa avastad alles siis enda teod, kui mina haiglas laman," rääkis mees aeglaselt ja vaikselt. Ta mõtles isegi veel natuke internaatkooli peale, aga kui Carla end tõestas, et oskab käituda, polnud ärasaatmisel vajadust. Millegipärast oli Lawson aga igasuguse usalduse tüdruku vastu kaotanud.

Millegipärast. Ei pea kaugele vaatama, et näha, mille pärast täpselt - kusjuures see, et ta peol Scarletiga käperdas, ei tulnud talle üldse meelde, vähemalt mitte esimesena. Tema arvas, et onu oli kokku kukkunud tülitsemise pärast Scarletiga ja muidugi sellepärast ka, et ta ilmselt teadis oma õetütre tegemistest. Seda enam torkasid mehe sõnad talle eriti valusalt südamesse, sest Alecil oli tuline õigus. Ta ise polnud sellest siiani aru saanud, sest hoolis ainult iseenda tunnetest, aga kui see laks ära tuleb, küll siis silmad lahti lähevad. Praegu siin haigevoodi kõrval mingeid maadraputavaid lubadusi anda võis küll, aga kas ta ka neist kinni peab... Carla tahtis onule lubada, et ta parandab oma käitumist ega riku enam reegleid, aga kus oli garantii, et koju jõudes ta täpselt samamoodi edasi ei lase? Ta ei saanud iseendaski kindel olla. Tahtmatult hakkasid tüdrukul pisarad taas voolama. Nüüd nutab ta küll terve eluaja jagu nuttu ära. Endalegi aru andmata tõusis Annie toolilt ja lõi käed ümber Aleci nii hästi kui suutis, nuttes: "Palun anna mulle andeks, onu... Ma olen nii loll... Ma ei taha sind kaotada!" Nagu ta oli kaotanud oma ema.

Inimesed kipuvad just seesugustes olukordades maid ja metsi kokku lubama, aga hiljem unustatakse need sootuks, seda Alec ei tahtnud. Ta ei tahtnud ka seda, et Carla siin nutab. "Carla, ma ei sure siin ära. Ma arvan, et stress lõi üle pea ja hakkas südamega jantima," üritas mees enda realistlikul viisil neiut lohutada. "Carla, ära nuta, sa ajad minu ka nutma," lisas Alec. Nad mõlemad vajasid puhkust. "Kui ma haiglast välja saan, võtan kaks-kolm nädalat puhkust, käime siis kuskil. Ma ei tea, lendame Euroopasse või midagi," pakkus Lawson välja. Ta oli puhkuse ära teeninud, äkki nad reisil oleksid saanud Carlaga ka rohkem jälle ühisele arusaamisele asjadest jõuda.

Aga kes ütles, et ta mehe füüsilist kaotamist mõtles? Nad olid teineteisest vaimsel tasandil niivõrd kaugenenud, et ta sai ühe käe sõrmedel üles lugeda, mida ta oma onust teadis - ja kuristik vaimsel tasandil oli isegi hullem kui inimese füüsiline kaotus. Kuulnud mehe sõnu, tõmbus Carla temast eemale, pühkides käeseljaga silmi, mille silmavalgedki roosaks tõmbuma hakkasid. Lõpeta ära see nutmine juba... Nuuksatades istus tüdruk toolile tagasi, püüdes end maha rahustada, kuigi see ei tahtnud eriti hästi õnnestuda. Muidugi oli see stressist, vaata, missugust tsirkust ta pidevalt kodus korraldas, ja onu töö ei aidanud närvide rahustamisele kaasa - ta oli piisavalt seriaale näinud, et teada, kui kurnav oli kirurgide töö. "See oleks tore," vastas Annie nutuselt naeratades, luksatades vaikselt. Praegu oli ta valmis onuga ära leppima ja nende läbisaamist parandama... Jäi üle vaid loota, et see soov ka hiljem samasugune on.

Alec lootis, et asjad hakkavad paranema. "Kas keegi ütles, millal ma välja võin saada?" küsis mees. Jah, arstid olid kõige halvemad patsiendid, nad arutasid ja võisid millegagi mitte nõustuda ning personali täiesti ära väsitada. "Kas ma vett saaks?" küsis Lawson, kurk kuivamas. "Kas Scar...Let ja sina olite ühel peol?" tahtis mees üle küsida, äkki Scar ajas jama, kuigi Alec seda eriti ei uskunud, aga parem kontrollida.

Salvrätt oleks praegu ära kulunud, siis saaks ta nina nuusata ja silmi pühkida, mitte neid hõõruda, aga mida pole, seda pole. Kuulnud onu küsimust, hakkas Carla vastama, kuid ei osanud midagi öelda. "Võib-olla," vastas ta, eesmärgiks maha rahuneda ja normaalse inimese kombel kõnelda, mitte sõnu hingeldada. "Aga ma ei saanud midagi aru, mida nad rääkisid." Nagu oleks hiina keelt rääkinud. Aleci palve peale vett saada tõusis tüdruk püsti ning tegi kolm sammu väikese kapi poole, mis sealsamas seisis ja kuhu üks õde oli ettenägelikult pannud kannu veega ning klaasi, kuhu ta nüüd vett valas. Järgmine küsimus aga pani Annie hetkeks klaasi pigistama, nii et tema sõrmenukid valgemaks tõmbusid. Ta ei tahtnud enam sellest peost rääkida. Kohe kindlasti ei tahtnud ta rääkida sellest, mis seal juhtunud oli. "Jah," vastas piiga viimaks, kui oli tagasi voodi juurde kõndinud, toolile istunud ja onule klaasi veega ulatanud, loomata hetkeks mehega silmsidet. Palun ära surgi rohkem...

"Olgu, äkki käid varsti neid kutsumas, siis saan teada, mis täpselt juhtus," ütles mees, kuigi ta juba oletas. Saanud kätte veeklaasi, ajas mees end rohkem istukile ja kanüül andis käes jällegi tunda. Kurat, nii ebameeldivad need siis ongi? Viimati oli tal see asjapulk sees teismelisena. "Meiega on nüüd kõik läbi," lausus Lawson vaiksemalt. Ta ei saanud aru, kuidas olid nad nii kiirelt muutunud kihlunud paarist üheks tülitsevaks...Asjaks, kes ei suutnud üldse koos enam funktsioneerida.

Meiega? Mõtles ta Scarletit? Hetkeks valitses Carla mõtteis segadus, kui ta püüdis aru saada, kellest tema onu rääkis, kuid ei läinud vaja palju mõttetööd, et viia kokku onu sõnad ja teda äratanud tüli. Muidugi Scarlet. Aga see tähendas, et mees teadis temast ja Scarletist... Kas oli naine talle ise rääkinud või oli ta seda kelleltki kolmandalt kuulnud, aga onu teadis. Mis ei olnud tore. Millegipärast tundis tüdruk end halvasti, oli see tema vastse empaatiapüüe või mis, kuigi talle naine nii väga ei meeldinud... kaines olekus. Purjus peaga olid kõik inimesed tema jaoks meeldivad. "Ta oli purjus..." püüdis Annie naist välja vabandada, kuigi siin polnud vist enam midagi päästa, kuna mees tundus endas väga kindel olevat. Her gain, but still... "Ma olin ka natuke, aga ta oli rohkem joonud ja... ma ei tea..."