Du warst mein Ziel

Scarleti pärani silmade pilk lendas ehmunult Alecile, kui ta vaieldamatult rusika seinaga kontakti leidmise põntsu kuulis ning Alec tõepoolest nende magamistoa seina augu virutanud oli. "Alec?" lausus neidis poolsosinal, silmad taas vesiseks minemas, mitte selle pärast, et tal meeletult kahju peo pärast oleks olnud, vaid selle pärast, kuidas see mehele mõjus. Kui too lihtsalt toast välja jalutas, jooksis Scarlet talle koheselt järele, julgemata teda hetkekski üksi jätta. Ta oli juba tablette võtnud ning olenemata sellest oli ta reaalselt nende seina AUGU löönud ning Scarlet ei julgend mõeldagi, mida ta veel teha võis just nimelt endale, mitte teistele. "Alec, see ei tähendanud midagi!" kinnitas näitsik trepist alla jõudes ning seal meest vett kaanimas nähes. Okei. Vesi. See on hea. See on neutraalne. Aitab dehüdratsiooni vastu ja puha. "See... lihtsalt juhtus, see pole isegi oluline, ausalt!" lisas näitsik veidi väriseval häälel, kui mehele lähemale läks ning käe tema õlale pani, et too talle otsa vaataks. Scarlet ei nutnud, kuid tema silmad olid sellegi poolest vesised ning pilk suhteliselt paanikas. Ta ei tahtnud, et Aleciga midagi juhtuks ning ta oli arvanud, et see tablett mõjub, muidu ei oleks ta iialgi seda lihtsalt niimoodi öelnud, samal ajal kui mees ikkaveel pahane oli, kuid ilmselgelt oli Alec juba poolimmuunne oma ravimitele, sest ta võttis neid lihtsalt liiga palju.

Alec ei teinud naise sammudest välja. Pidi või? "See ei olnud midagi? Mis kuradi pärast sa siis mingisuguseid õpilasi suudlemas käid?" uuris mees häält tõstes. Ta soovis lihtsalt mõneks ajaks kuhugi ära kaduda ja siis avastada eest elu, kus on probleemid kellegi teise poolt lahendatud. "Okei, kui midagi sellist saab lihtsalt juhtuda ja see pole oluline, siis ma käin ka mingisuguseid suvakaid suudlemas. Meeldiks see sulle?" küsis Alec vihaselt, rõhutades igal korral sõna "see". Lawson astus Scarletist eemale, et käsi õlalt kukuks. "Kurat, sa oled juba samasugune tiinekas nagu Carla," sisistas Lawson, pigistades köögikapi äärt, nukid valgeks muutumas. Ta teadis, et stress ei mõju talle hästi, ometi oli seda viimasel ajal liiga palju.

Scarlet hammustas vaikselt enda alahuulde, kui Alec temast vihaselt eemale läks. Ta ei olnud teda veel kunagi nii tigeda ja vihasena näinud, vähemalt mitte enda vastu ning see kui külmaks Alec muutus hirmutas näitsikut veidi. See tõesti ei olnud tundunud nii tähtsa asjana eelmisel õhtul, kuid nüüd ei osanud Scarlet absoluutselt mitte midagi enda kaitseks öelda, mis olukorda aidanud oleks. Jah, ta oli Aleci peale pahane olnud, kuid praegusel hetkel meest süüdistada oleks sama hea olnud kui talle öelda, et ta veel paar tabletti võtaks ja siis aknast alla hüppaks. "Ma saan aru, et ma tegin... valesti.. ja see on sulle raske, aga me saame sellest üle... ju," lausus Scarlet ebalevalt, üritades mitte Lawsoni viimast märkust südamesse võtta, kuigi see oli võimatu. Alecil oli juba üks lahkuminek olnud, aga Scarletil endal polnud absoluutselt mitte mingisugust aimu ka, kuidas praegust olukorda lahendada ning ainus mis ta teadis, oli et ta tahtis, et neil kõik korda saaks ja et Alec rahuneks ja ta ei teadnud, kuidas seda teha. Scarlet astus taas pisikese sammu oma kihlatule lähemale, sirutades ühe käe ta sõrmedeni, mis ilmnähtavalt valulikult kapiäärt kinni hoidsid. "Alec, palun... Palun vaata mulle otsa," lausus näitsik lõpuks, seekord üks pisar üle põse voolamas. Kui mees talle isegi otsa vaadata ei suutnud, siis...

Lawson lasi peast kiirelt läbi kõik võimalused. Ta kas jääb majja ja üritab siin maha rahuneda, läheb mõne sõbra juurde või siis autoga sõitma. Sõbrad ilmselt magavad sellisel kellaajal, majas oli ka ohtlik olla, Alec oli kindel, et see üks plahvatus magamistoas oli veel väike. Ta tundis, kuidas köögikapi äär soonis sõrmedesse ning tundnud Scarleti käsi, lasi ta kapist lahti. Ta viis enda silmad Scari omadele, mis olid juba päris vesised. Mees ei osanud praegu midagi öelda, ta teadis, et kõik, mida ta oleks öelnud, oleks kõlanud vaid etteheitena ja kes tahaks enda kihlatut nutma ajada. "Ma lihtsalt ei uskunud, et meil sellised probleemid on," tõdes Alec.

Scarleti süda jättis peaaegu löögi vahele kui ta mehe vastust kuulis. Jaa, okei, see oli väga kaugel andeks andmisest ja suhte samale rööpale tagasi saamisest, aga vähemalt suutis mees talle otsa vaadata ning nad olid karjumise asemel rääkimiseni jõudnud. Scarlet hoidis end tagasi, et mitte lihtsalt nutma hakata tema ees pingelangusest ja suurest emotsionaalsusest - ta siiski oli naissoost, hormoonid ja puha - ning viskas siis käed ümber mehe kaela ning kallistas teda. "Kui sa tahad mõtlemisaega, ma võin minna kuhugi, ausalt, või kui sa tahad, siis ma võin siin olla või või..." vuristas näitsik lõpuks mehest eemaldudes, pakkudes kõikvõimalikke variante. Ausalt, ta ei tahtnud Alecit enam kunagi sellises olukorras näha nagu paar minutit tagasi ning kui see tähendas ka seda, et too tahab nädalase pausi võtta või nendeks neljaks päevaks temast lahti saada, siis võis Scarlet seda vabalt teha. Või siis võis ta sellest rääkida või ükskõik mida, ta lihtsalt tõesti ei tahtnud, et mehe olukord tema pärast veel hullemaks läheks, Scarlet tundis end niigi juba absoluutselt kurnatult.

Alec viis silmad käekellale, loodetavasti oli Carla ikka kodus. "Sa ei pea kuhugi minema. Ära lihtsalt tee mulle nii. Pealegi kas sa ei arva, et ei ole pisut veider mingisugust neiut suudelda, keda Carla tõenäoliselt teab?" küsis mees rahulikult. "Kes too tüdruk üldse oli?" küsis Lawson järgmisena. Keegi, keda ta teadis? Alec ei teadnud, kas ta peaks nüüd Scarletit usaldama või siis mitte, kõik oli kahtlane. Äkki tasus neil kahel üldse aeg maha võtta ja kuhugi lennata mõneks nädalaks, Euroopa näiteks. Kirurgina töötamine tõi mehele päris palju raha sisse, seega hind ei oleks probleemiks olnud. Kõige suurem murekoht oli kindlasti see, et kas nad saavad seal inimese moodi suheldud ja üksteist usaldatud?

"Ma ei... mõelnud.. tol hetkel tema ega Jace'i peale," lausus Scarlet veidi ebalevalt, sest et ilmselgelt käis ta praegu üsna aukliku teed pidi. Ta polnud üldse mõelnud, muidu ei oleks ta üldse seda teinudki, kuid teisalt olid absoluutselt kõik ta mõtted sel hetkel Carlal. "Sa ei tea teda," lausus Scarlet automaatselt, panemata peaaegu tähelegi, et ta jälle mehele valetas. Lawsonist sammukese eemale astunud, valas näitsik endale klaasi külma vett ning jõi sellest siis veidi. "Võib olla oleks lihtsalt parem, kui sa ei teaks, kes ta on?" ütles Scarlet lõpuks kõva häälega mõtte, mis talle kohe pähe oli tulnud. Asi ei olnud isegi selles, et tegemist oli Carlaga, Scarlet oleks seda sama ka teistsuguses olukorras soovitanud. Praegu oli tal aga vaja olukord ära klaarida, ilma mingi kolmanda inimese kaasamiseta. Loomulikult ei kavatsenud ta Carlat sisse rääkida - tal oli niigi keeruline oma onu juures elada ja kõik, mis juhtunud oli ja puha, kuid Scarlet ei tahtnud ka kellegi teise nime tema asemele valetada. Kui Alec kunagi selle õpilasega kokku peaks juhtuma, oleks asi jama.

"Ilmselgelt," sõnas mees, vaadates enda kriimustatud kätt. Kuidas ta nii närvi läks? "Ma ei tea. Siis jääks mind see vist alati huvitama, et kellega oli tegu," lausus Alec ning pesi käe puhta vee all ära. "Ütle ausalt, mida sa mu vastu tunned ja mis sind kõige rohkem häirib?" tahtis Lawson teada. Ta ei teadnud, miks nad nii omaette viimasel ajal olid. Olgu, Lawsoni tööpäevad olid üüratult pikad, aga mis veel? Ei saanud olla nii, et vaid üks asi mõjutas, sest vabadel päevadel oli Alec alati Scarletiga. Nojah, seda kirurg veel ei teadnud, kas nüüdse pika nädalavahetuse on ta üldse kodus või lendab kuhugi puhkama.

"Aitan sind?" pakkus Scarlet, kui talle kohale jõudis, et ta täiesti ära unustanud oli, et mehe käsi katki oli. God, mida ta veel 24 tunni jooksul valesti suudab teha või ära unustada!? Ta oleks võinud vannitoast vatitupsud ja antiseptikut tuua ning mehe käe ära puhastada, kuid... Alec oli arst ning Scarlet polnud päris kindel, kas ta tema küsimusele üldse jah oleks vastanud. Paar minutit tagasi oli Alec teda veel pubekaks kutsunud, nii et hetkel ei tasunud vist tema ameti kallale minna, kui ta just uuesti seda lauset kuulda ei tahtnud. End köögikapile istuma sättinud võttis Scarlet oma veeklaasist veel ühe lonksu ning asetas selle siis enda kõrvale. Kogu selle eilse jandi point oli selles, et oma kihlatuga rääkimist edasi lükata ning nüüd pidid nad seda ilmselgelt tegema, kuid Scarlet lihtsalt tundisend nii süüdi ja kuidagi väljavabandamatuna ning nüüd veel takkaotsa Alecile rääkima hakata, mis talle nende suhte juures ei meeldi? See tundus lihtsalt nii õel ja samas ta sai ju aru, et oma vahel mitte rääkides võiksid nad samahästi üldse mitte suhteski olla. Mida ta tundis? Muidugi ta hoolis Alecist, palju, aga mis teda häiris? Pikad tööpäevad, jah, see, et mees tal hommikul minema lasi jalutada ning terve päeva temaga kontaki ei suvatsenud saada, kuid see kõik oli ju Scarleti enda tujutsemine, mitte Aleci süü. Ta oli ju t e a d n u d, kui ta ettepanekule jah vastas, et Alec on kirurg ja tal on pikad tööpäevad ja et see ei muutu nii pea kui üldse. Ta lihtsalt ei saanud sinna midagi teha, et see aegajalt teda tüütas, et ta oma mehega koos ei saanud olla ja võib-olla see tähendaski, et ta käitus nagu pubekas, aga... Okei, sellel ei olnudki väga mingit muud vabandust. Tal oli täiesti lootusetu 'asi ei ole sinus, asi on minus' tunne, aga selle tunnistamine tähendaks, et ta isegi ei ürita. Alec ei saanud ju Scarleti enda poolse segaduse suhtes midagi ette võtta. "Ma hoolin sinust, väga," lausus Scarlet lõpuks lihtsalt enda kihlasõrmust näppides, oskamata ennast kuidagi väljendada. "Ja ma ei taha, et sa ennast halvasti tunneksid minu pärast..." jätkas ta, kõlades ilmselt täieliku silmakirjatsejana, arvestades, et ta kümme minutit tagasi tunnistas mehele, et ta teda teoreetiliselt petnud oli. Way to not upset your hubby. "Aga mul on pidevalt tunne, et ma pole millegagi rahul: kas sellega, et sa tööl oled või sellega, et sa hilja koju tuled või sellega, et ma üksinda väljas käima pean kui sind pole, misiganes, aga mu point on, et asi pole sinus," otsustas näitsik lihtsalt kõige, mis talle pähe tuli, välja ütlemise kasuks. Hea kui ta isegi sellest kõigest aru sai, rääkimata siis Alecist. "Ma lihtsalt... Ma ei tea, mis mul viga on, ja samas ma ei taha, et sul olukord halvemaks läheks ja et sa rahusteid võtma peaks, ja tegelikult mul on ju ON hea meel su üle ja see on fantastiline, et sa kirurg oled ja puha, aga ... Ma ise ka ei tea." Ja see viimane lause võttis absoluutselt kõige kenasti kokku, sest ta tõesti ei teadnud. Võib-olla neil oligi liiga suur vanuse vahe ja Alec juba teadis, mida ta elult tahab ja see oli kindel suhe normaalse naisega ja Scarlet oligi äkki liiga noor ja ei sobinud selleks inimeseks ja samas ta ju tõesti hoolis Alecist nii palju-palju. Köögikapilt uuesti maha hüpanud, jalutas tsikk lihtsalt veidi ringi. God, ta oli kõige sitem seletaja maailmas. Mõni ime, et neil Aleciga tülid olid.

"Ma olen arst, ma peaks ise hakkama saama," arvas Alec. Pealegi ei olnud käsi üldse hullusti katki, mõned kriimustused, mõni tilk verd, aga kõik paistis puhas olevat ja ta oli kindel, et juba järgmisel päeval näeb see kordades parem välja. Selle koha oleks tasunud vist antiseptikuga üle puhastada. Lawson ei saanud aru, kuidas nad olid sellisesse kohta jõudnud, kus nad ei suutnud ühes toas ilma vaidlemata olla. Esimesed kuud kihlust olid ju täitsa toredad olnud, nad käisid nädalavahetustel restoranides või erinevatel üritustel, aeg-ajalt sõitsid ka kaugemale või istusid kodus, vaatasid filme ja mängisid jengat. Ning nüüd? Tüli tüli otsas, Scarlet oli rohkem venna juures või väljas ja nad ei suutnud midagi lahendadagi, seetõttu kuhjusid ka probleemid vanade najale. Alec jälgis kihlatut, kes sõrmitses enda sõrmust, mida Lawson oli kolm nädalat välja valinud. Seejärel kukkus uus pomm. "Ära hakka siin klišeesid loopima, palun," ütles Alec tüdinud häälel. Asi pole sinus, asi on minus. Veel hollywoodilikumaks ei saa asja ajada? "Nagu ma aru sain, sul on siis minuga mingi probleem, aga sa ei saa isegi aru, milles asi on?" üritas kirurg juttu kokku võtta.

Scarletil jooksid külmavärinad üle selja kui Aleci toon jälle külmemaks ja tüdinumaks läks. Kuidas ta vihkas tülitsemist... See tõi alati kõigis kõige halvema poole esile ning poole tunni jooksul sai kuulda rohkem kriitikat kui kogu eelmise kuu jooksul kokku. See ei olnud tema jaoks klišee ju, aga ta ei saanud seda kuidagi niimoodi Alecile öelda ka, et too sellest aru saaks. Scarlet oleks ise tema olukorras samamoodi reageerinud, kuid sellegi poolest tekkis tal nii nii nii halb tunne lihtsalt juba seda sõna 'klišee' kuuldes. Loomulikult oli ta halvasti seletanud, sest tal tõepoolest polnud endal ka kõik selge, väljaarvatud üks: ta TÕESTI ei tahtnud Alecile haiget teha ning ta tõesti arvas, et asi ei olnud mehes. "Äkki me oleme lihtsalt... lahku... kasvanud?" lausus näitsik, viimased sõnad väga aeglaselt ja ettevaatlikult öeldes, sest see tundus ilmselt mehele järjekordse klišeena, kuid Scarlet ise mõtles iga oma öeldud asja tõsiselt. Nad ei saanud enam ühes toaski olla ilma üksteisega mölisemata või siis rääkisid nad lihtsalt ükseisest mööda ja ei mõistnud teineteist ja samas, äkki ei olnud n a d üksteisest lahku kasvanud, äkki lihtsalt tema ise oli? Scarletil oli lihtsalt selline tunne, et ta oleks tahtnud karjuda, lihtsalt karjuda. Kõik oli nii valesti.

Kuulnud järjekordset klišeed, raputas Alev pead. "You got to be fucking kidding me," turtsatas ta jahedalt ning läks baarikapi juurde, et sealt viskipudel võtta. "Mis järgmisena, me võiksime sõpradeks jääda? Ma vajan enda ruumi? Kunagi teed sa kellegi väga õnnelikuks? Viska veel mõni ärakulunud fraas minu pihta, see paistab sulle meelehead tegevat," rääkis Alec, istudes diivanile ning avades pudelit. Sealt otse ühe suurema lonksu võtnud, oli kirurg kindel, et täna siin ja nüüd lõppeb nende seitse kuud kestnud kihlus. Scarlet ütles selle ju otse välja. "Tead, kui me oleme nii lahku kasvanud, siis on sul parem lahkuda," lisas mees ning kallas järjekordse klõmaka kurgust alla.

"Sa ei saa lihtsalt...!" alustas Scarlet täiesti shokeeritult kui Alec lihtsalt viskipudel käes minema jalutas ja end diivanile lebotama sättis, hääletoon külm ja kauge. Ta võttis just RAHUSTEID, ta ei saa lihtsalt tuimalt VISKIT peale juua! Ta oli a r s t! Ja kuigi Scarlet teadis, et Alec oli väga rahulik inimene ja ta tundis end tema seltsis alati väga turvaliselt, siis hirmutas mehe praegune käitumine teda. Jah, ta oli üleval seina peksnud ja puha, kuid tema hetkeline käitumine oli absoluutselt ennasthävitav ning see oli täpselt see, mida Scarlet vältida oli üritanud. Järjekordne asi, mida ta teha ei olnud suutnud. Lisagem selle loetelusse kohe stabiilse suhte hoidmise kõrvale. "Sa ei mõtle seda tõsiselt," lausus brünett veidi väriseva häälega meheni jalutades ning tema käest pudelit ära võtta üritades, kuigi teadis väga hästi, et Lawson oli täiesti tõsine. Kogu see tüli tekitas temas sellise abitu tunde, et kõik, mida Alec ütles, on asjad, mida mees a l a t i tema kohta arvanud on ning et ta suudakski lihtsalt Scarleti sekundiga kõrvale lükata ning viis, kuidas Alec lihtsalt jooma hakkas ning tema seletamise lihtsalt iseenesest mõistetavalt naeruväärseks tembeldas... Scarlet pilgutas paar korda silmi, et pisaraid tagasi hoida: ta tahtis lihtsalt, et Alec maha rahuneks ja pudeli käest paneks ja ütleks, et tegelikult on tal lihtsalt halb päev ning samal ajal teadis ta, et seda ei juhtu. See Alec siin ei olnud see, kellega ta seitse kuud tagasi kihlunud oli ning mingil moel oli ta selles ise süüdi.

"Mida ma ei saa lihtsalt? Ma sain sinust selgelt aru," lausus mees ning tõstis jalad diivanile ja sulges silmad. Alec teadis väga hästi, et alkohol ja ravimid ei sobi kokku, aga praegu oli tal kõigest sügavalt ükskõik. Lawson tahtis, et Scarlet lihtsalt lahkuks ja võtaks kõik enda asjad ka kaasa, et mitte miski majas enam teda ei meenutaks. "Ma ei mõtle seda tõsiselt? Sa ise räägid, et me oleme lahku kasvanud ja mida iganes. Kas sa tahad olla kihlatud ja abielluda mehega, keda sa tegelikult ei armasta? Me mõlemad teame, kuidas see lõppeks," vastas ta ja tõmbas pudeli naise haardest, et uus suutäis organismi saada, peale seda pani ta pudeli madalale lauale diivani ees. "Ütle mulle üks asi veel ära, kes see tüdruk oli?" uuris Lawson.

"Nii et see on nagu kõik? Ma ütlen ausalt välja, mida ma arvan ja sa otsustad selle peale, et need eelmised seitse kuud on täiesti SUVA ja parem oleks kui me lihtsalt kihluse katkestaks!?" tõusis Scarleti hääletoon taas, kui mees talt pudeli tagasi tiris ning nüüd juba armastuse puudumisest ja nii kui nii hukule määratud suhtest rääkis. Mille kuradi pärast ta üldse Scarletile abieluettepaneku oli teinud kui ta esimese tüli saabudes lihtsalt jalad lauale viskas ja ütles, et nüüd aitab. Mitte mingit arutamist, mitte mingit asjade korda sättimist, lihtsalt clean cut ja järgmine lehekülg. Nüüdseks voolasid Scarleti põskedel juba vabalt pisarad. Kuidas see tüdruk üldse siia puutus?! Btw, ma jätan su maha, aga viimase asjana võiks arutada mingit täiesti tähtsusetut detaili, mis olukorda absoluutselt ei aita. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et Alec lihtsalt niisama kogu asja ära suutis lõpetada. Kas nende suhe ei tähendanud siis tõesti MITTE midagi talle? Scarlet oli lihtsalt mingi järjekordne mõttetu tibi, kellele ta lihtsalt abieluettepaneku oli teinud, sest tal oli vaja kedagi, kes talle freaking õhtusöögi teeks selleks ajaks kui ta kell kaks öösel töölt koju tuleb? Probleemid? POHHUI, lähme lahku! Asjade lahendamine ongi nõrkadele ja naise leiab homme uue kuskilt. Scarlet oleks hea meelega mehele praegu ühe kõrvakiilu lajatanud, nii tige, pettunud ja kõige enam haavunud oli ta. "Carla," lausus naine lõpuks hääl nutmisest ja karjumisest suht sosina tasemel, samal ajal käeseljaga pisaraid kuivatades, kuigi sellest eriti kasu ei olnud, sest neid voolas koguaeg juurde. Kui tal oli suva, siis võis Scarletil ka olla. Palun väga, elagu selle teadmisega edasi. Naine marssis üles tuppa, haaras sealt oma asjad, mis nii kui nii juba eelnevast õhtust kotis koos olid, kutsus endale takso ning lahkus siis majast, uks tema järel aknaid väriseva paneva pauguga kinni lendamas.